← Eesti

1-17-5760/47

Obsah (7)§ 363§ 366§ 2861§ 105§ 361§ 175§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks ringkonnakohtu seisukohti kõnealustes küsimustes korrata. 2

(4)2 1-17-5760 1.8. Kaitsja taotleb kassatsioonis maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, et kohtud saaksid uue tõendina arvestada perearsti kirja.

§ 363

lg 5 järgi ei või Riigikohus kassatsioonimenetluses tuvastada faktilisi asjaolusid. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et isiku süüvõimelisust mõjutava asjaolu ilmnemine kohtuotsuse jõustumise järel võib osutuda kriminaalmenetluse teistmise aluseks

§ 366p 5 mõttes.

Vaidlusaluses kriminaalasjas ei ole kohtuotsus veel jõustunud, mistõttu on asjakohane järgnevalt hinnata kaitsja taotlust faktikohtute perspektiivist. 1.9.

§ 2861

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Praegusel juhul ei olnud kaitsja süüdistatava võimalikust psüühikahäirest varem teadlik. Eeltoodust tulenevalt märgib kolleegium seonduvalt kaitsja tõstatatud kahtlusega P. K. süüvõimelisuse kohta järgmist. 1.

  1. Riigikohus on varem selgitanud, et väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Oluline on silmas pidada, et sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3117715, p 17–19). 1.
  4. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tingi mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita.

§ 105

lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Kolleegium ei pea võimalikuks tõlgendada

§ 105

lgt 2 selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik eespool mainitud põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3119912, pd 6 ja 8). 1.
  3. Lisaks eelnevale märgib kolleegium, et isegi juhul, kui P. K-l esineksid süüdimatuse meditsiinilised tunnused (KarS § 34, nt skisofreenia), ei ütleks see eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas ta on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleks kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda varasemas praktikas skisofreenia osas otsesõnu märkinud, et tegemist ei pruugi olla haigusega, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a määrus nr 1167389/30, p 11). 3

(4)3 1-17-5760 1.
  1. Eelkirjeldatud arusaamu aluseks võttes leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on P. K. süüküsimuse lahendanud veatult. Kohtumenetluse kestel ei ole kellelgi kohtumenetluse pooltest, sh ka mitte süüdistatava kaitsjal, tekkinud kahtlust P. K. süüvõimelisuses. Seejuures on oluline märkida, et süüdistatav on isiklikult osalenud nii maa- kui ka ringkonnakohtu istungitel, kus kohtud on saanud vahetu mulje muu hulgas ka P. K. vaimsest seisundist. Samuti ei osuta süüdistatava võimalikule süüdimatusele tõsiselt võetavalt mitte ükski muu tõend ei eraldivõetult ega ka mitte tõendikogum tervikuna. Kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustest ei nähtu mingeidki viiteid sellele, et P. K. ei mõistnud enda teo keelatust või et ta ei olnud võimeline enda tegevust juhtima. Kaitsja poolt kassatsioonile lisatud kiri süüdistatava perearstilt, milles tehakse üksnes abstraktne ning konkretiseerimata viide P. K. väidetavale psüühikahäirele, ei ole vastavasisulise kahtluse tõstatamiseks piisav. Sotsiaalkindlustusameti tõend, mille kaitsja on samuti kassatsioonile lisanud, kinnitab tõepoolest P. K-l küll raske puude olemasolu, kuid seda seoses liikumisfunktsiooni kõrvalekaldega, mistõttu ei ole tegemist kõnealuses küsimuses asjasse puutuva teabeallikaga. 1.
  2. Kokkuvõtvalt tuleb seega tõdeda, et kriminaalasjas sisalduv ning kohtute poolt otsuse tegemisel aluseks võetud tõendikogum ei toeta mingilgi määral kaitsja väidet P. K. võimaliku süüdimatusseisundi kohta teo toimepanemise ajal ning väide süüdistataval skisofreenia esinemise kohta ei tõstata põhjendatud kahtlust tema süüvõimelisuses teo toimepanemise ajal. Tõendamist leidnud asjaolud kinnitavad tema täielikku süüdivust karistusõiguse mõttes ning kolleegiumil ei tekkinud kahtlust ka P. K. piiratud süüdivuse suhtes. 1.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. 1.16. P. K. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 300 eurot (sh käibemaks 50 eurot).

§ 175

lg 1 p 4 järgi on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealusega konsulteerimiseks, perearstiga suhtlemiseks ning kassatsiooni koostamiseks ja viimistlemiseks kokku 5 tundi tunnihinnaga 50 eurot. Kolleegium rahuldab taotluse osaliselt. Arvestades kassatsiooni mahtu ja asjaolu, et seal esitatud argumendid kattuvad suures osas apellatsioonis esitatud väidetega, loeb kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kolme tunni ulatuses. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgte 1 ja 6 ning § 6 lg 3 alusel määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsja kolmele töötunnile vastava summa, s.o 180 eurot (sh käibemaks 30 eurot).

§ 186lg 2 järgi tuleb see summa P.

K-lt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos, Eerik Kergandberg, Paavo Randma Konkureeriv arvamus: 1175760/48 4

(4)4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.