RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 113lg 1 − § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 3.

jaanuari

1. a otsus Roman Grosmelderi kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila
2. september 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsuse muutmata jätmises ja apellatsioonide rahuldamata jätmises.
8. Saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukooseisus.
9. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
10. Taotlus kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Roman Grosmelder tunnistati Harju Maakohtu
12. oktoobri
13. a otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 − § 25 lg 2 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega. Sama otsusega rahuldati kannatanu V. A. tsiviilhagi ning tema kasuks mõisteti R. Grosmelderilt välja 21 400 eurot. Samuti mõisteti R. Grosmelderilt välja kriminaalmenetluse kulud, sh 1653 eurot DNA-ekspertiisi kulu. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt tungis R. Grosmelder

1. detsembril 2016 Tallinnas asuvas korteris kallale V. A-le ja lõi teda seitse korda 24,5 cm pikkuse terariistaga erinevatesse kehapiirkondadesse, tekitades torke-lõikehaavad näole, kehatüvele ja jäsemetele. Kahe rinna- ja kõhuõõnde ulatuva haavaga kaasnes parema kopsu ning peen- ja jämesoole vigastus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Samuti kaotas kannatanu vigastuste tagajärjel palju verd ja kiirabi saabumisel oli tal välja kujunemas šoki kliiniline pilt. Lüües kannatanut pika terariistaga korduvalt ja jõuliselt elutähtsatesse piirkondadesse (näkku ja kehaõõnde), sai R. Grosmelder aru, et kannatanul 1-17-38581-17-3858 võib tekkida pöördumatu tervisekahjustus või isegi surm, ja pani tapmisteo seega toime otsese tahtlusega. Kuritegu jäi lõpule viimata vaid tänu õigel ajal osutatud arstiabile. Seejuures tuvastas kohus, et vigastused tekitati kannatanule kuni kuus tundi enne hospitaliseerimist.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Grosmelder ja tema kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt palus kaitsja kvalifitseerida R. Grosmelderi tegu

§ 118

järgi, kergendada karistust ning vähendada süüdistatavalt välja mõistetavate menetluskulude suurust. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonides järgmist. 2.

1. Välistatud ei ole võimalus, et kannatanut ründas korterisse sisenenud tuvastamata isik. Samuti on võimalik, et kannatanu ähvardas täägiga süüdistatavat või süüdistatav kujutas endale sellist ähvardust ekslikult ette. Kui süüdistatav lõi täägiga kannatanut, oleks täägi käepidemel olnud rohkem süüdistatava DNA-d. 2.
2. Maakohus asus alusetult seisukohale, et kannatanu kaotas teadvuse ründe alguses, mil süüdistatav teda selja tagant lõi. Kannatanul ei tuvastatud ekspertiisi käigus ühtki kehavigastust, mille tõttu ta võis enne torke-lõikehaavade saamist teadvuse kaotada, ja kannatanu kätel leiti haavad, mis on iseloomulikud enesekaitsele. Samuti märkis ekspert kehavigastuste asukohta ja suunda arvestades, et lööja ja kannatanu asendid muutusid ründe käigus üksteise suhtes. Seega oli kannatanu kuni tõsiste torke-lõikehaavade tekitamiseni teadvusel. 2.
3. Isegi kui möönda, et R. Grosmelder lõi kannatanut terariistaga, ei teinud ta seda tapmistahtlusega. Kannatanu ütluste kohaselt tuli ta teadvusele, kui süüdistatav teda äratas. Seejärel helistas kannatanu sõpradele, et neid appi kutsuda, ja pärast mitmeid telefonikõnesid tuli sündmuskohale tunnistaja L. U., kes kutsus kiirabi. Kuna isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt möödus vigastuste tekitamisest kuni kannatanu hospitaliseerimiseni umbes 3–6 tundi, on alusetu maakohtu seisukoht, et kannatanu surm jäi saabumata üksnes kiire arstiabi osutamise tõttu. Kui R. Grosmelder oleks tahtnud kannatanut tappa, oleks ta saanud oma teoplaani takistusteta realiseerida. 2.
4. Maakohus keeldus alusetult statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määramisest ja jättis välja selgitamata, kas R. Grosmelder viibis süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal nn hämarolekus. Samuti jättis kohus välja nõudmata videosalvestise, mille R. Grosmelder tegi pärast kannatanu teadvusele tulekut. 2.
5. Maakohus mõistis R. Grosmelderile liiga range karistuse. Süüdistatavat pole varem kriminaalkorras karistatud ja
6. detsembril 2016 tarvitati alkoholi kannatanu initsiatiivil. 2.
7. Maakohus eksis ka DNA-ekspertiisi kulude väljamõistmisel. Kohtuekspertiisiseadus (KES) kehtestab ekspertiiside tegemisele nn ühikuhinnad ja DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Kuna praeguses asjas anti DNA-ekspertiisi tegemiseks kaheksa objekti, on ekspertiisikulu 456 eurot.
8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.
11. Kuna uuritud tõendite kohaselt viibisid vigastuste tekitamise ajal korteris vaid süüdistatav ja kannatanu ning süüdistatava kätelt, jalgadelt ja riietelt leiti verekahtlaseid määrdumisi, sai kannatanut vigastada üksnes süüdistatav. Seda seisukohta ei kummuta ka DNA-ekspertiiside 2

§ 113lg 1 − § 25 lg 2 järgi.

Süüdistatav lõi kannatanut pikateralise täägiga korduvalt elutähtsate organite piirkonda ja tekitas talle kaks eluohtlikku torke-lõikehaava. Seega saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Süüdistatava ja kannatanu vaheline vestlus võis viia erimeelsusteni, mille käigus tungis süüdistatav kannatanule kallale ja pidas ründe ohtlikkust arvestades võimalikuks, et ta põhjustab kannatanu surma. Süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et kannatanu tappa, ei kutsunud talle kiirabi ega osutanud esmaabi. Kannatanu surm jäi saabumata üksnes õigeaegse arstiabi osutamise tõttu. 3.

1. Statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määramine ei ole põhjendatud. Ambulatoorse kompleksekspertiisi akti kohaselt osutavad kannatanule tekitatud vigastused sihipärasele agressiivsele ründele ning R. Grosmelder käitus enne ja pärast teo toimepanemist adekvaatselt. Süüdistatav oli tavalises alkoholijoobes ja tal ei esinenud psühhoosi ega patoloogilise joobe tunnuseid. Täiendavalt selgitas ekspert maakohtu istungil, et hämaroleku tekkepõhjustest jääb mälestus alles ja totaalne mäluauk ei ole sellele seisundile omane. Praegusel juhul ei osuta hämarolekule ükski asjaolu. Seaduslik on ka R. Grosmelderile mõistetud karistus. 3.
2. Ka menetluskulude väljamõistmisel ei ole eksitud. KES § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot ja ekspertiiside maksumuse õiendite kohaselt oli praeguses asjas 29 analüüsiobjekti. Seega mõisteti R. Grosmelderilt põhjendatult välja 1653 eurot DNA-ekspertiisi kulu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Grosmelderi kaitsja L. Olovjanišnikov, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Varasemas menetluses esitatud argumentidele lisab kaitsja kokkuvõtlikult järgmist. 4.
4. Ringkonnakohus jättis vastamata mitmele apellatsiooni väitele. Samuti pole tähelepanu pööratud asjaolule, et isikuekspertiisi akti kohaselt möödus vigastuste tekitamisest kuni kannatanu hospitaliseerimiseni ligikaudu 3–6 tundi, mistõttu on alusetu kohtute seisukoht, et kannatanu surm jäi saabumata üksnes kiire arstiabi osutamise tõttu. Kui R. Grosmelder oleks tahtnud kannatanut tappa, oleks ta saanud oma teoplaani takistusteta realiseerida. 4.
5. Ringkonnakohus tugines hämarolekus viibimist välistades alusetult eksperdi ütlustele. Internetis leiduva info kohaselt on vaieldav, kas hämaroleku tekkepõhjustest jääb mälestus alles või mitte. Ka ekspert ei välistanud hämarolekut. 4.
6. 1653 euro suuruse DNA-ekspertiisi kulu väljamõistmine on vastuolus valitseva kohtupraktikaga. Riigikohus selgitas
7. detsembri
8. a määruses nr 31112012, et analüüsiobjekti all peetakse silmas objekte, mis on eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse (vt viidatud lahendi p 6.2). Kuna DNAekspertiisi aktide kohaselt anti ekspertiiside tegemiseks kaheksa objekti, on ekspertiisikulu 456 eurot. 3

§ 25

lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse (vt aga

§ 221

, § 251), kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Samas nähtub

§ 40

lgtest 1 ja 2, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel

§des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest, kvalifitseerides tema käitumise eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi. Sellise kohtlemise eelduseks on aga loobumisteo vabatahtlikkus. Nii sätestab

§ 40

lg 3 üheselt, et loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpuleviimisest loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. 10.

§d 41 ja 42 reguleerivad süüteokatsest loobumist üksiktäideviija puhul, sätestades lõpetamata ja lõpetatud katsest loobumisele erinevad nõuded.

§ 41

lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest), ning nähtuvalt

§ 42lgst 1 loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje 4

§ 41

lgst 2 ja § 42 lgst 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. 12.Seega lahendades küsimust, kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega. Nii tuleb katse lugeda lõpetatuks juhul, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Nii näiteks olukorras, kus täideviija lööb kannatanut korduvalt külmrelvaga ning peab kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et selle tulemusel kannatanu sureb, on tegemist lõpetatud süüteokatsega, millest saab loobuda vaid aktiivse päästmisteoga (kannatanule abi osutamine vms). Ja vastupidi, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Nii näiteks olukorras, kus täideviija ründab tapmistahtlusega kannatanut, lüües teda terariistaga, pärast mida aga kannatanu sündmuskohalt minema jookseb, võib olla tegemist lõpetamata katsega, kuivõrd täideviija saab aru, et tema tapmistahtlusega toimepandud teost surma põhjustamiseks ei piisa. Sellises situatsioonis piisab loobumiseks seega tegevusetuks jäämiseks, s.o täiendavatest (tapmis)tegudest loobumisest, kui nende toimepanemine oli mõistagi võimalik. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega. Need on ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. 13. Seega ei saa kõigil juhtudel piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et lõpetamata/lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. 14. Nagu öeldud, praeguses kohtuasjas sellekohaseid argumente otsustest ei leia. Kui R. Grosmelder ka tegi kannatanut täägiga lüües vastavalt oma ettekujutusele tapmisteost esialgu kõik endast oleneva kannatanu surma põhjustamiseks, ei ole siiski välja selgitatud, kas ja mil viisil oli tal võimalik pärast kannatanule vigastuste tekitamist tapmiskatsest loobuda ning kas ta loobus tegevusetuks jäämisega vabatahtlikult tapmiskatsest. Kuna kaitsja vaidlustas apellatsioonis süüdistatava süüditunnistamise

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi, taotles teo kvalifitseerimist

§ 118

järgi ja tugines asjaoludele, mis osutasid äratuntavalt võimalusele, et kannatanu surm jäi saabumata süüdistatava vaba tahte tõttu (kannatanu äratamine, abi kutsumise võimaldamine ja täiendavate vigastuste tekitamisest hoidumine), on

§de 40–42 kohaldamise eelduste kontrollimata jätmine käsitatav KrMS § 3051 lgs 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena. See viga kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Kuna apellatsioonis tõstatatud küsimustele vastamine eeldab täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist, tuleb kriminaalasi rikkumise kõrvaldamiseks tagastada ringkonnakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. 15. Kriminaalasja ringkonnakohtule tagastamise tõttu ei pea kolleegium vajalikuks peatuda 1653 euro suuruse DNA-ekspertiisi kulu välja mõistmisel. Ringkonnakohtul tuleb uue kohtuotsuse 5

§de 40–42 kohaldamise võimalikkust ja vajadusel kontrollida uuesti maakohtu mõistetud karistuse seaduslikkust. Muu hulgas tuleb arvestada sedagi, et

§ 40

lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata DNAekspertiisi kulu välja mõistmise seaduslikkust. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.

1. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada R. Grosmelderile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1560 eurot (sh käibemaks 260 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega ja istungiprotokolliga tutvumiseks 2 tundi ning kassatsiooni koostamiseks 8 tundi. Kokku osutas kaitsja R. Grosmelderile õigusabi 10 tunni vältel. Õigusteenuse tunnihind on 156 eurot (sh käibemaks 26 eurot).
2. Taotlusele pole aga lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Seetõttu ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses kassatsioonimenetlusega menetluskulu. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a määrus nr 1171205/147, pd 33-34). Eelnevast tulenevalt jätab Riigikohus esitatud taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1173858/69 6