Obsah (9)

§ 5§ 230§ 231§ 173§ 163§ 175§ 144§ 445§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2018. a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-9527 Tsivi

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. TMS § 221 lg-s 1 on sätestatud et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 11 järgi saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
2. Esmalt käsitleb kohus seda, kas 01.09.2015 ja 24.10.2015 tehingud võiksid olla 24.07.2015 laenulepingu lisad, millele võiks laieneda hageja antud käendus. Kostja esitatud tõendist (tl 79) nähtuvalt on XXX saanud 01.09.2015 tehingu alusel laenu 6000 eurot ning 24.10.2015 tehingu alusel laenu 10 000 eurot. Kohus leiab, et 01.09.2015 ja 24.10.2015 sõlmitud tehinguid tuleb käsitleda iseseisvate laenulepingutena. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) VÕS § 396 kohaselt andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja andis eeltoodud tehingutega Janno Eresile laenu ja viimane kohustus laenu tagasi maksma. Ühe laenulepingu lisaks võiks kohtu hinnangul olla ainult sellesama laenu tasumise graafiku muutmine vms, mitte aga olulises ulatuses uue laenu saamine. Seega ei saanud olla uute lepingute näol tegemist lepingu lisadega, millele käendus ulatuks.
3. Järgmiseks käsitleb kohus intressikokkuleppe võimalikku tühisust. Hageja on leidnud, et 24.07.2015 laenulepingus (tl 13-14) sätestatud intressikokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Hageja on tuginenud sellele, et intress 4,5% kuus, s.o 54% aastas, on oluliselt kõrgem kui kinnisvara tagatisel antava eluasemelaenu intress. Kostja väite kohaselt ei ole intress ülemäära kõrge ning hagejal oli ka võimalik enne käenduse andmist laenulepinguga tutvuda ning keelduda käenduse andmisest. Ka ei ole hageja esitanud oma vastuväiteid mõistliku aja jooksul vaid alles täitemenetluses. Tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 5 2-17-9527 pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega võiks olla tegemist tühise kokkuleppega TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 või 2 toodud tingimusel. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et tehing on tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Tõendatud ei ole ka, et tehing oleks tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Krediidi kulukuse määra ülempiir on ette nähtud vaid tarbijakrediidilepingute korral. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu üheks pooleks peab olema VÕS § 402 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tõendatud ei ole, et kostja eeltoodud kriteeriumile vastaks, ei saa poole vahel sõlmitud lepingut käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Seega ei kohaldu sellele ka tarbijakrediidilepingu korral ette nähtud krediidi kulukuse määra ülempiir. Hageja käsitluse kohaselt tuleks võrrelda kohustuste väärtust suhtes kinnisvara tagatisel antavate eluasemelaenudega. Kohus eeltoodud käsitlusega ei nõustu. Asjaolu, et laen on tagatud hüpoteegiga, ei tähenda, et tegemist oleks eluasemelaenuga või sellega võrreldava laenuga. Eluasemelaen on Eesti Panga presidendi
4. detsembri
5. a määruse nr 17 „Eluasemelaenu andmise piirmäärad ja maksimaalne laenutähtaeg” § 1 lg 2 tähenduses määruse §-s 2 nimetatud laenuandja poolt füüsilisest isikust laenusaajale antav hüpoteegiga tagatud laen, mille sihtotstarve on Eestis asuva eluaseme ostmine, püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine või renoveerimine. Sama määruse § 2 järgi kehtib määrus kõikidele Eestis tegutsevatele krediidiasutustele, sealhulgas välisriigi krediidiasutuste Eesti filiaalidele. Kostja on eraisik, mitte krediidiasutus. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et laenu on võetud eeltoodud eesmärgil (ning ka selliste tõendite esinemine ei muudaks laenu eluasemelaenuks). Seega ei ole kohtu hinnangul viide eluasemelaenude intressile asjakohane. Kohtu hinnangul on intress 54% aastas kõrge, kuid mitte ülemäära. Seda eriti võttes tagantjärele arvesse laenusaaja vähest usaldusväärsust ja laenu kõrget riski. Ka oli hagejal võimalik, tutvudes laenulepinguga ja hinnates laenuitressi liiga kõrgeks, jätta käendus andmata. Kohus leiab eeltoodule tuginedes, et intressikokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ega ole seetõttu tühine.
6. Pooltel puudub vaidlus selle osas, et täitmata on 24.07.2015 lepingust tulenev laenu põhiosa 20 000 eurot. Kohus leiab, et 20 000 euro põhinõude osas on täitemenetluse läbiviimine põhjendatud.
7. Õigus öelda üles 24.07.2015 sõlmitud laenuleping (tl 13) tekkis lepingu punkti nr 1.11.1 järgi siis, kui laenusaaja jätab teisel järjestikusel maksetähtpäeval täielikult või osaliselt tasumata lisas 2 (tl 14) ettenähtud laenusumma või intressi. Graafiku (tl 14) kohaselt kahel esimesel kuul intressi ega laenusummat tasuda ei tulnud, küll aga oli esimene graafikujärgne maksetähtaeg 24.10.2015 (intress 1020 eurot) ning teine 24.11.2015 (intress 980) eurot. Kostja kinnitusel XXX 24.07.2015 laenu tagasimakseid eeltoodud tähtaegadel ei teinud. Seega oli 25.11.2015 seisuga tasumata kaks laenu graafikujärgset makset ning kostja oleks olnud õigustatud laenulepingu üles ütlema. Kohus märgib, et eluliselt usutavad ei ole kostja väited, mille kohaselt oli tal usaldus XXX poolt laenu tagasimaksmisesse, mistõttu ta kohustuse täitmist koheselt ei nõudnud. Kostja esitatud 6 2-17-9527 dokumentidest (tl 79-83) nähtuvalt on XXX tekkinud vajadused olemasolevat laenukoormust oluliselt suurendada ning lisaks 24.07.2015 laenatud 20 000 eurole veel 01.09.2015 6000 eurot ning 24.10.2015 10 000 eurot juurde laenata. Kohtu hinnangul pidanuks selline vajaduste pidev suurenemine tekitama kostjas hoopis ettevaatust ning kahtlusi isiku maksevõime osas. Kostja kinnitusel tasus XXX 01.09.2015 ja 24.10.2015 laenulepinguid septembris-novembris 2015 (tl 78 pöördel), mis andis kostjale aluse XXX usaldada. Kostja on viidanud sealjuures oma vastuse lisale 2 (tl 79), milles kostja on kinnitanud oma esindajale laekumiste aega. Kohus leiab, et esitatud tõend ei ole kuigi usaldusväärne, kuna sama tõendi esimese punkti kohaselt olevat põhivõlgnik tasunud 24.07.2015 makseid vastavalt 24.10.2015 1020 eurot ja 24.11.2015 980 eurot, samas on hoiatuses laenulepingu ülesütlemise kohta (tl 80-81) kinnitatud, et 01.03.2017 seisuga ei olnud laenusaaja teinud mitte ühtegi 24.07.2015 laenu tagasimakset. Seega on kostja esitatud tõendid omavahel vastuolus. Eeltoodust tulenevalt ei olnud heauskne kostja käitumine, s.o laenulepingu ülesütlemata jätmine olukorras, kus põhivõlgnik oma kohustusi ei täitnud ning sellega kõrvalnõuete suurendamine. Kostja ei andnud käendajale teada põhivõlgniku kohustuse rikkumisest ega andnud sellega käendajale võimalust täita kohustust täitemenetluses nõutavast oluliselt väiksemas ulatuses.
8. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtu hinnangul on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu nõuda käendajalt intressi enam, kui aja eest lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemise õiguse tekkimiseni. Intressi nõudmine täitemenetluses võiks seega olla põhjendatud 4 kuu eest, s.o ajavahemiku 24.07.2015-24.11.2015 eest. Kuivõrd 1 kuu intressi määr oli 4,5% ning intressi arvestatakse põhinõudelt 20 000 eurot, on 1 kuu intress 900 eurot ning 4 kuu oma vastavalt 3600 eurot. Kostja kinnitusel on XXX tasunud 24.07.2015 laenulepingust tulenevat intressi 2000 eurot. Kohus leiab, et see summa tuleb lugeda põhjendatud intressi katteks ning täitemenetluses ei ole põhjendatud nõuda intressi enam kui (3600-2000) 1600 eurot.
9. Kokkuvõtlikult tunnistab kohus sundtäitmise lubamatuks põhinõuet 20 000 eurot ja intressi 1600 eurot ületavas osas. Sundtäitmine eeltoodud piirides on lubatav. Menetluskulud 14.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (

§ 163lg 1).

Kohus on rahuldanud hagi valdavas ulatuses. Kohus leiab, et võttes arvesse hagi rahuldamise umbkaudset ulatust tuleb jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda. 15. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda sama paragrahvi lg 11 kohaselt selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad

§ 175

lõike 4 alusel 7 2-17-9527 Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Viidatud piirmäära käesoleval hetkel kehtestatud ei ole.Vastuväiteid teise poole menetluskuludele on esitanud kostja. Kostja hinnangul ei ole olnud menetlus keerukas ega suure mahuga. Hageja ajakulud on oluliselt ülepaisutatud ja ei haaku tegelikkusega. Samas esineb dubleerivaid ajakulusid. Kogenud ja õigusteadmistega isikul ei saa kuluda nii palju aega dokumendi lugemiseks ja analüüsimiseks, nagu hageja menetluskulude nimekirjast nähtub. Hageja on esitanud mitmeid kulusid, mis seonduvad tema nõustamisega täitemenetluses, need kulud ei kvalifitseeru

§ 144kohaseks kohtuväliseks kuluks.

Ka ei seondu selle menetlusega krediidikomisjonile selgituste andmine. Ka hageja ja tema esindaja vahelist suhtlemist on ajakuluna liigselt. Ligi 60% kuludest ei ole põhjendatud. 16. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt (tl 50-51; tl 110-113) oli hageja lepingulise esindaja ajakulu koos kohtuistungiga kokku 37 tundi, kokku 5772 eurot, tunnitasu 130 eurot käibemaksuga. Lisandub ka kinnistusregistri päringu kulu ja riigilõiv 475 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud järgmine hageja 05.07.2017 nimekirjas toodud menetluskulu: 15.06.2017 ja 19.06.2017 kirjed kokku 8 tundi ületavas osas. Tegemist ei olnud kuigivõrd keerulise menetlusega ning asjaolude välja selgitamine, suhtlus kliendiga ning kohtusse esitatavate dokumentide koostamine ning nende lisade komplekteerimine ei saa olla põhjendatud sedavõrd suure ajakuluga (kokku 12h 30m). Ka ei saa riigilõivu tasumise korraldamist pidada õiguslikke eriteadmisi nõudvaks toiminguks ning kohtule jääb selgusetuks, milles täpselt seisneb aruandlus kliendile. Samadel põhjustel ei saa 27.06.2017 kirjet pidada põhjendatuks 2,5 tundi ületavas osas. Hageja 27.06.2017 menetlusdokument on küll mahukas lehekülgede poolest, kuid mitte sisu osas. Seega on 05.07.2017 esitatud esindaja tasu põhjendatud kokku 11h 15min osas. Hageja 08.01.2017 nimekirjas toodud menetluskulu ei ole põhjendatud järgmises ulatuses: 10.08.2017 kirje 4 tundi ületavas osas. Kostja määruskaebusega tutvumisele ja õiguslikule analüüsile ei saanud kuluda professionaalsel õigusabi osutajal enam, kui 2 tundi ning ka määruskaebusele vastuse koostamise kulu ei saanud ületada 2 tundi. Kirjed 11.09.2017, 29.09.2017, 05.10.2017 ja 18.10.2017 ei ole kohtu hinnangul põhjendatud kogu ulatuses. Tegemist oli küll toimingutega täitemenetluses, mis omab otsest puutumust käesoleva kohtumenetlusega kuid kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et täitemenetluses hageja esindamise kulu ei saa käsitleda kohtuvälise kuluna

§ 144mõttes, mis kuuluks hüvitamisele käesoleva kohtumenetluse raames.

Käesoleva tsiviilasjaga seotud kulu saab olla eelkõige kaasuse analüüsi ja seisukohtade esitamise kulu, samuti poolte esindamise kulu kohtuistungil. 27.09.2017 ja 02.10.2017 kirjed on kokku põhjendatud 4 tunni ulatuses. Olles tutvunud kostja seisukohtadega määruskaebuse esitamisel, ei saanud peale kostja vastusega tutvumist olla oluliselt uusi asjaolusid või väiteid, mis vajaks analüüsimist sedavõrd pika aja vältel. Ka ei ole hageja seisukoht sedavõrd mahukas, et koos kostja vastusega tutvumisega võiks ajakulu olla kokku üle 4 tunni. 08.01.2018 esitatud nimekirja õigusabikulud on seega põhjendatud kokku 10h 30m ulatuses. Ülejäänud ulatuses on hageja menetluskulude nimekirjas toodud kirjed kohtu hinnangul põhjendatud. Ülemäära kõrge ei ole ka tunnitasu 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kinnistusregistri päringu kulu põhjus ei ole kohtule selge, kuivõrd kohtule registriväljavõtet 8 2-17-9527 esitatud ei ole. Seetõttu ei saa kohus lugeda seda põhjendatud kuluks. Kokku on hageja menetluskulud põhjendatud järgmises ulatuses: õigusabikulu kokku 21h 45m, s.o 3393 eurot (koos käibemaksuga) ja riigilõiv 475 eurot, kokku 3868 eurot. 17. Kostja menetluskulude nimekiri (tl 116-117) on kohtu hinnangul põhjendatud kogu ulatuses, s.o 2184 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 3481,20 eurot ning hagejal kostja menetluskulud 218,40 eurot. 18.

§ 445

lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused käesoleva kohtuotsuse alusel välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3262,80 eurot (3481,20 – 218,40). 19. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 9