← Eesti

2-12-27035/69

KOHTUOTSUS Kohtu nimetus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. aprill 2017.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses kuni rahasumma 5

(10)hüvitamise kohustuse täitmiseni, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse (nõue 5) (alternatiivne nõue)); 6) juhul, kui kohus asub seisukohale, et hagejale edastatud koondamisteatis on põhjendatud ja kehtiv või jäetakse rahuldamata hageja põhinõue muudel õiguslikel alustel, siis palub hageja alternatiivselt välja mõista kostjalt koondamishüvitis (59,28 eurot * 8 päeva = 474,24 eurot), kasutamata puhkuse hüvitis (355,68 eurot) ning viivis 0,18 eurot/päev alates päevast, millal need nõuded muutusid sissenõutavateks (ehk töösuhte lõppemisest)

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses kuni rahasumma hüvitamise kohustuse täitmiseni, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse (nõue 6) (alternatiivne nõue)).

  1. Hageja nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 104 lg 1, mis sätestab, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 89 lg 1 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). TLS § 89 lg 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, v.a TLS § 89 lg-s 2 nimetatud juhtudel. TLS § 89 lg 3 teise lause alusel korraldab tööandja vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab tema töötingimusi juhul, kui täiendusõpe või töötingimuste muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Koondamise korral on TLS § 89 lg 5 järgi tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal (v.a TLS § 89 lg-s 2 nimetatud juhtudel).
  2. Kohtu hinnangul ei saa kostja 12.06.2012 elektronkirja (I kd, tl 52) käsitleda töölepingu nr 3 esimese erakorralise ülesültemise avaldusena, vaid informatiivse teatena tööalaste ümberkorralduste kohta, millest tulenevalt plaanitakse juristi ametikoht kostja juures koondada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 19.06.2012 sai kostja hagejalt avalduse töölepingu nr 3 erakorralise ülesütlemise kohta TLS § 89 lg 1 alusel seoses hageja töökoha koondamisega alates 04.07.2012 (I kd, tl 13). Kohtu hinnangul 19.06.2012 avaldus töölepingu nr 3 erakorralise ülesütlemise kohta vastab ülesütlemiseavaldusele kehtestatud nõuetele (sh ei ole tehtud vorminõuet rikkudes ega ole tingimuslik). Pooled vaidlevad nõude juures peamiselt küsimuses, kas esines töö vähenemine, ümberkorraldamine või muu lõppemine TLS § 89 lg 1 tähenduses. Hageja on ka välja toonud, et ta oli töötajate usaldusisik, millele kostja vaidleb vastu. Kostja on veel välja toonud, et tal ei olnud töölepingu lõpetamise ajal pakkuda hagejale teist tööd, millele hageja vaidleb vastu. Lisaks toob hageja esile, et tööandja ei pakkunud täiendõpet.
  3. Töölepingu ülesütlemise materiaalse aluse esinemist peab tõendama pool, kes tugineb ülesütlemise kehtivusele, st käesolevas asjas kostja (vt Riigikohtu 05.04.2000 otsus tsiviilasjas nr 32-1-20-00, põhjenduste teine lõik). Kohus tuvastab kostja avaldatu (14.09.2012, 07.05.2013, 27.02.2014 menetlusdokumendid) ja esitatud tõendite järgi (töötajate koosseisuline nimestik, õigusteenuste kasutamine perioodil 01.06.2012 – 21.02.2014, FurniProff Llp osanike koosoleku protokoll 11.06.2012, lisa nr 1 01.10.2011 lepingule nr 5639/366.11-У, lisaleping nr 1 11.06.2012 lepingule nr 5639/366.11-У), et kostja juures töötava juristi töömaht
  4. aasta juulist vähenes oluliselt, kostja pole endale pärast hageja koondamist uut juristi ametikohal töötavat isikut tööle võtnud ja kostja on pärast hageja koondamist tellinud õigusteenust kolmandalt isikult üksnes käesoleva tsiviilasja raames (I kd, tl-d 90, 95-103, 131; II kd, tl-d 33-34, 45-48). Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Kohus leiab, et kostja juriidilise töömahu vähenemine alates
  5. aasta juulist võis olla kostjale hageja töölepingu lõpetamise ajaks juba piisava selgusega ette näha. Tööandja peab tegema mõistlikke majanduslikke otsuseid üldjuhul kohe, kui selgub, et senise töötajaskonna või seniste kulutustega ei ole võimalik ettevõtet edaspidi enam edukalt majandada. Selliseks otsustuseks võib anda kohase aluse töötajate töömahu oluline vähenemine. Kohtu hinnangul töölepingu ülesütlemist TLS § 89 lg 1 alusel ei välista varasem rahulolu töötaja tegevusega ega talle selliste ülesannete andmine, mida said vastavalt töölepingute tingimustele täita ka teised töötajad. Samuti ei tähenda tööandja varasem positiivne majandustulemus seda, et kõik töökohad peaksid säilima. Kostja 6

(10)esitatud tõendid on asjakohased. Hageja vastuväiteid ei välista asjaolu, et kostja juures juriidiline töömaht vähenes oluliselt ja kostja pole endale pärast hageja koondamist uut juristi ametikohal töötavat isikut tööle võtnud ning kostja on pärast hageja koondamist tellinud õigusteenust kolmandalt isikult üksnes käesoleva tsiviilasja raames. Seadusega ei ole ettevõtetele (sh kostjale) pandud kohustust, et ettevõttes peab igal juhul olema juristi ametikoht ja töötama jurist. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et
  1. aasta juulis esines kostjal juriidilise töö vähenemise situatsioon, millele kostja võis reageerida töö ümberkorraldamise ja seeläbi ka juristi ametikohal töötava isiku koondamisega.
  2. Järgnevalt hindab kohus hageja väidet, et ta oli valitud töötajate usaldusisikuks. Hageja on pärast kostja juurest koondamist 04.07.2012 kohtule esitatud 29.08.2012 menetlusdokumendis avaldanud muuhulgas järgmist: „Hageja rõhutab siinkohal kohtu tähelepanu sellele asjaolule, töökollektiivis käesoleva hagiavalduse esitamise päeva seisuga puudub töötajate esindaja ega usaldusisik. Vastavasisulised arutlemised omasid kohta, millest oli teatatud ka kostjale. [---] Hagejal on alust arvata, et küsimus töötajate esindaja valimise kohta oleks lahendatud lähimal ajal ning esindajaks saaks hageja kui isik, kes suudaks kaitsta töökaaslaste huve tööandja ees.“ (I kd, tl 64). Hageja on 16.03.2017 andnud kohtule vande all järgmised seletused: „Kuna kostja ettevõttes oli tol hetkel 14 töötajat, siis otsustati ühel päeval töötajate üldkoosolekul hageja usaldusisikuks valida. See oli aasta 2012, pigem kevadel.“ (III kd, tl 22). Hageja menetlusdokumendis avaldatu (töötajate esindaja, usaldusisik puudub hagiavalduse esitamise seisuga 11.07.2012) ja vande all antud seletused (hageja valiti usaldusisikuks aastal 2012, pigem kevadel) on otseses vastuolus. Seejuures on tunnistaja XXX vastanud eitavalt kostja esitatud küsimustele: „Kas OÜ-s Klarberg on kunagi olnud läbiviidud töökollektiivi üldkoosolekuid, muuhulgas päevakorraga töötajate esindaja või usaldusisiku valimine?“ (III kd, tl 4, 13). Seega on tunnistaja XXX kirjalikult vastanud, et tema hinnangul kostja juures ei ole kunagi olnud läbiviidud töökollektiivi üldkoosolekuid, muuhulgas päevakorraga töötajate esindaja või usaldusisiku valimine. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades hageja vande all antud seletus usaldusväärne osas, milles hageja väidab, et ta valiti töötajate usaldusisikuks. Võttes muuhulgas arvesse hageja enda 29.08.2012 menetlusdokumendis avaldatut, puudus hagiavalduse esitamise seisuga 11.07.2012 töötajate esindaja, usaldusisik. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud hageja väide hageja valimise kohta kostja juures töötajate usaldusisikuks.
  3. Järgnevalt hindab kohus kostja väidet, et tal ei olnud pakkuda hagejale teist tööd seoses teise töö puudumisega. Hageja on seisukohal, et kostja pidi pakkuma hagejale teist töökohta, kuid ei teinud seda vaatamata olemasolevatele vakantsidele (II kd, tl 21). Võimaluse korral teise töö pakkumise kohustus tuleneb TLS § 89 lg-st 3 ja pooled ei ole väitnud, et esineks TLS § 89 lg-s 2 kirjeldatud erandlik olukord. Riigikohtu praktika kohaselt on teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd (vt 08.11.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-01). Samuti on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema (02.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15211, p 10 kolmas lõik). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 19.06.2012 sai kostja hagejalt avalduse töölepingu nr 3 erakorralise ülesütlemise kohta TLS § 89 lg 1 alusel seoses hageja töökoha koondamisega alates 04.07.2012 (I kd, tl 13). TLS § 89 lg 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Seega enne töölepingu ülesütlemist kontrollib tööandja, kas tema ettevõttes on võimalus pakkuda töötajale teist tööd. Kui tööandja jõuab järeldusele, et teist tööd töötajale pakkuda ei ole, võib tööandja töölepingu üles öelda. Käesoleval juhul pidi kostja kontrollima, kas tal on võimalus pakkuda hagejale teist tööd enne töölepingu ülesütlemist. See on teise töö pakkumise võimalus hagejale 19.06.2012 seisuga, mil esitati kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemisavaldus alates 04.07.
  4. Kostja väidab, et tal ei olnud pakkuda hagejale teist tööd seoses teise töö puudumisega. Kohtule kostja poolt esitatud tõenditest (11.05.2012 sõlmitud sekretär-referendi tööleping, töötajate koosseisuline nimestik) nähtub, et kostja on 19.03.2012 sõlmitud töölepinguga võtnud tööle ökonomisti, 01.05.2012 sõlmitud töölepinguga 7
(10)võtnud tööle arendusjuhi ja 11.05.2012 sõlmitud töölepinguga võtnud tööle sekretäri (II kd, tl-d 4247). Võimalik 11.05.2012 töölepingu sõlmimise kuupäevast hilisem sekretäri tööle asumine ei välista asjaolu, et kostja võttis 11.05.2012 sõlmitud töölepinguga enda juurde tööle sekretäri. Kohtule kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kostjal puudusid vabad töökohad 19.06.2012 seisuga, mil esitati kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemisavaldus alates 04.07.
  1. Kostja oli eelnevalt võimalikud vabad töökohad enda juures täitnud perioodil 19.03.2012 kuni 11.05.
  2. Seetõttu ei olnud kostjal võimalust pakkuda hagejale teist tööd 19.06.2012 seisuga, mil esitati kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemisavaldus alates 04.07.
  3. Pärast 04.07.2012 kuni 21.02.2014 on kostja töötajate arv vähenenud lisaks hageja töökohale arendusjuhi ja sekretäri töökoha võrra ning ülejäänud töötajate nimekiri jäi muutumatuks (II kd, tl-d 45-46). Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Hageja esitatud ostujuhi töökuulutustest (kandideerimise tähtajaga 22.02.2012) ja sekretäri töökuulutustest (kandideerimise tähtajaga 29.02.2012) (II kd, tl-d 27-28) ei nähtu tegelikult teise töö pakkumise võimalus kostja poolt 19.06.2012 seisuga. See on enne töölepingu ülesütlemist teise töö pakkumise võimalus hagejale 19.06.2012 seisuga, mil esitati kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemisavaldus alates 04.07.
  4. Hageja esitatud töökuulutustest viitavad kostja poolt töö pakkumisele veebruaris 2012, mil kostja ei pidanud hagejale teist tööd pakkuma ja hagejaga sõlmitud tööleping ei olnud üles öeldud koondamise tõttu. Teise töö pakkumise võimalust kostja poolt 19.06.2012 seisuga ei nähtu ka 01.03.2015 töökuulutusest, mis viitab kostja poolt töö pakkumisele märtsis 2015 (II kd, tl 106). Kuna TLS § 89 lg 3 näeb tööandjale ette teise töö pakkumise üksnes võimaluse korral, siis ei pidanud kostja ka hagejale teist tööd pakkuma ja töölepingu ülesütlemine TLS § 89 lg 1 alusel oli õiguspärane. Kuna kostjal puudusid vabad töökohad, siis ei pidanud kostja korraldama hagejale vajaduse korral ka täiendusõpet vabale töökohale tööle asumiseks. Kohus tuvastab, et kostjal ei olnud võimalik hagejale teist tööd pakkuda.
  5. Kohus leidis eelnevalt järgmist: 19.06.2012 avaldus töölepingu nr 3 erakorralise ülesütlemise kohta vastab ülesütlemiseavaldusele kehtestatud nõuetele, koondamissituatsioon esines, tõendamist ei ole leidnud hageja väide hageja valimise kohta kostja juures töötajate usaldusisikuks, kostjal puudusid vabad töökohad ega pidanud seetõttu korraldama hagejale vajaduse korral täiendusõpet vabale töökohale tööle asumiseks, kostjal ei olnud võimalik hagejale teist tööd pakkuda. Seega nimetatud asjaoludest tuleneb, et kostja poolt 19.06.2012 avaldusega hagejaga töölepingu nr 3 erakorraline ülesütlemine on kooskõlas seadusega.
  6. Eeltoodust tulenevalt kostja 19.06.2012 erakorralise ülesütlemiseavaldusega öeldi hagejaga tööleping nr 3 erakorraliselt üles kehtivalt koondamise tõttu. See tähendab, et töölepingu lõpetamine oli õiguspärane. Kohus ei tuvasta kostja poolt kehtiva ülesütlemisavaldusega hagejaga töösuhte lõpetamisel koondamise tõttu hageja diskrimineerimist ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning hea usu põhimõtte rikkumist. Hageja nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus jääb rahuldamata.
  7. Kohus ei tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühistust. Kohus jätab rahuldamata kostja 16.01.2014 istungil esitatud taotluse lõpetada tööleping töölepingu ülesütlemise tühisuse korral.
  8. Kohus on 16.01.2014 kohtuistungil selgitanud, et isegi kui konflikt oli tööandja ajend töölepingu lõpetamiseks, sõltub koondamise kehtivus sellest, kas esinesid koondamise alused. Seetõttu võib konflikt olla asja lahendamise seisukohast ebaoluline asjaolu. Kohtu hinnangul tuleb eristada võimalikku töötaja poolset tööalast vägivalda teise töötaja suhtes ning tööandja poolset töösuhte lõpetamist koondamise tõttu töötajaga. Hageja esitatud 31.05.2012 SA Põhja Eesti Regionaalhaigla teatisest nähtub üksnes, et hageja on käinud 31.05.2012 valvearsti vastuvõtul (I kd, tl 159). Hageja 16.03.2017 kohtule vande all antud seletustest nähtub, et hagejal on tekkinud kostja töötaja Darja Modestovaga tööväline konflikt (III kd, tl 22). Isegi juhul kui eeldada, et eristada ei tule võimalikku töötaja poolset tööalast vägivalda teise töötaja suhtes ning tööandja 8
(10)poolset töösuhte lõpetamist koondamise tõttu töötajaga, siis antud juhul jääb umbmääraseks ja seetõttu mittetõendatuks võimalik kostja töötaja poolne tööalane vägivald hageja suhtes. 17. Kuna kohus tuvastas, et kostja poolt 19.06.2012 avaldusega hagejaga töölepingu nr 3 erakorraline ülesütlemine on kooskõlas seadusega, hea usu põhimõtte rikkumist ei esine ja kostja 19.06.2012 erakorralise ülesütlemiseavaldusega öeldi hagejaga tööleping nr 3 erakorraliselt üles kehtivalt (õiguspäraselt) ning kohus töölepingut ei lõpetanud ülesütlemise kehtivuse tõttu, siis jäävad hageja nõuded 2), 3), 4) (alternatiivne nõue) ja 5) (alternatiivne nõue) tervikuna rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata järgmised hageja nõuded: 2) välja mõista kostjalt hüvitis töölt sunnitult puudutud aja eest summas alates 01.07.2012 kuni kohtulahendi jõustumiseni (päeva töötasu määr on 59,28 eurot, (periood 01.07.201211.07.2012 on hagejal 3 tööpäeva), seega hagiavalduse päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud 177,84 eurot); 3) välja mõista kostjalt viivis alates 11.07.2012 vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses, ehk 0,11 eurot päevas (500 eurot * 0,022% = 0,11 eurot/päev) iga töötasu maksmisega viivitatud kalendripäeva eest kuni rahasumma hüvitamise kohustuse täitmiseni, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse; 4) juhul, kui kohus asub seisukohale, et töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus pole tuvastatav (ehk jäetakse hageja nõue töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamisel rahuldamata), siis alternatiivselt palub hageja kohtu ees tühistada töölepingu ülesütlemise avaldus selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Muus osas jääb hageja ülalmainitud nõuete juurde; 5) juhul, kui tööleping lõpetatakse kohtus alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, siis alternatiivselt palub hageja välja mõista kostjalt hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, ehk 2904,76 euro (neto) ulatuses ning viivis 0,64 eurot/päev alates päevast, millal need nõuded muutusid sissenõutavateks (ehk töösuhte lõppemisest alates)

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses kuni rahasumma hüvitamise kohustuse täitmiseni, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. 18. Hageja on kostja vastu esitanud järgmise alternatiivse nõude: 6) juhul, kui kohus asub seisukohale, et hagejale edastatud koondamisteatis on põhjendatud ja kehtiv või jäetakse rahuldamata hageja põhinõue muudel õiguslikel alustel, siis palub hageja alternatiivselt välja mõista kostjalt koondamishüvitis (59,28 eurot * 8 päeva = 474,24 eurot), kasutamata puhkuse hüvitis (355,68 eurot) ning viivis 0,18 eurot/päev alates päevast, millal need nõuded muutusid sissenõutavateks (ehk töösuhte lõppemisest)

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses kuni rahasumma hüvitamise kohustuse täitmiseni, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Kohus jättis rahuldamata hageja nõuded 1) kuni 5), mistõttu kohus lahendab hageja alternatiivse nõude 6). Kostja 14.09.2012 menetlusdokumendis avaldas, et ta tunnistab lõpparve väljamaksmine oli põhjendamatult viivitatud ja lõpparve summas 906,66 eurot, sh viivised õigeaegselt tasumata jäetud lõpparvelt 66 päeva eest summas 11,81 eurot, on hageja pangakontole ülekantud 05.09.2012 (I kd, tl 91). Kostja on kohtule tõendina esitanud maksekorralduse nr 977 summas 906,66 eurot (I kd, tl 94). Hageja 10.10.2012 menetlusdokumendis muuhulgas avaldas, et kinnitab 906,66 euro kostjalt kättesaamist 05.09.2012 ja hageja jääb oma hagiavalduse juurde ning palub rahuldada täies ulatuses (I kd, tl 126). Kohus tuvastab kostja poolt hagejale 906,66 euro tasumise 05.09.2012, mille arvelt kostja täitis hageja alternatiivse nõude 6) tervikuna (koondamishüvitis 474,24 eurot, kasutamata puhkuse hüvitis 355,68 eurot, seadusest tulenevas määras viivis töösuhte lõppemist 04.07.2012 kuni kohustuse täitmiseni 05.09.2012). Kohus jätab hageja nõude 6) tervikuna rahuldamata, sest kostja täitis hageja nõude 6) ning hageja palub rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 9

(10)
  1. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Seetõttu tuleb menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohtul on vaja täiendavalt analüüsida menetluskulude põhjendatust ja vajalikust ning teha menetluskulude kindlaksmääramiseks vajalikud menetlustoimingud, mistõttu ei ole võimalik menetluskulude osas teha põhjendatud lahendit kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 28.04.2017 kell 16:
  2. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.