← Eesti

2-17-126861/9

Obsah (10)§ 407§ 173§ 163§ 174§ 138§ 139§ 144§ 175§ 177§ 178

2-17-126861 KOHTUOTSUS Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2018. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-126861

) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 407

lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja portaalihaldur Bondora AS vahendusel 10.08.2016 laenulepingu nr 537102, mille alusel väljastati kostjale laenusumma 5000 eurot. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, mistõttu loovutas Bondora AS 26.11.2017 laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt põhivõlga 4933,67 eurot, intressi 316,59 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid 604,37 eurot, laenu hooldustasu 53,13 eurot, võla sissenõudmiskulusid 40 eurot ja edasiulatuvat viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,07% päevas. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 0,07% tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Tegemist on tüüptingimuse alusel nõutava viivisega (VÕS § 35). Kohtu hinnangul ei ole tegemist kehtiva tüüptingimusega. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid 2 2-17-126861 arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, p 11). Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Riigikohtu seisukoha järgi tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-26-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-15, p 14). Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, sest laenulepingust nähtuvalt on laenvõtjaks kostja füüsilise isikuna ning laenuandjaks Bondora AS majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna. Viivisemäär on kokku lepitud laenulepingu üldtingimuste punktis 7 ning selleks on intressimäär 25,56% aastas ehk 0,07% päevas. Käesoleval juhul ületab tüüptingimustes sätestatud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, st on laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgsest viivisemäärast (8%) 3,2 korda suurem. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud seadusjärgses määras ajavahemiku 11.08.2017 – 02.02.2018 eest summas 189,24 eurot (arvestatuna 175 päeva eest viivisemääraga 8% põhivõlalt 4933,67 eurot). Hageja on hagis palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 0,07% päevas alates 03.02.2018 põhivõlalt kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kohus mõistab eeltoodust tulenevalt edasiulatuva viivise kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt

§ 163

lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 475 eurot ja õigusabikulu 270 eurot (ilma käibemaksuta). 3 2-17-126861

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 139

lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 270 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 90 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks hageja menetluskulusid summas 565 eurot (riigilõiv 475 eurot + õigusabikulu 90 eurot). Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 93% ulatuses, so summas 525,45 eurot.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.