Obsah (7)
§ 180§ 175§ 179§ 7§ 45§ 185§ 3371-17-5760 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5760 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov
§ 180
lg 1 alusel menetluskuludena:
§ 175
lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 600,00 eurot (kuussada eurot);
§ 179lg 1 p 2 alusel sundraha 705 eurot (seitsesada viis eurot).
Määrati, et väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda
§ 180lg 3 alusel ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul.
ESITATUD APELLATSIOONID
- Apellatsiooni esitas süüdistatava P. Kolomentsevi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes vaidlustab maakohtu otsust materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. 3.
- Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-50-13 põhjenduste kohaselt isiku süüdimõistmisel KarS § 121 järgi tuleb süüteo subjektiivse tunnusena tuvastada vähemalt süüdistatava kaudne tahtlus ning objektiivse koosseisu tunnusena kannatanule valu tekitamine vähemalt mingi reaalelus tuvastatava tahtliku 2
(7)tegevuse läbi, mida saab tuvastada löögina. Vastasel juhul oleks tegemist süüteokoosseisu lubamatu laiendamisega kuni kannatanu füüsilist puutumatust väga vähesel määral riivava käitumiseni. P. Kolomentsev on andnud selgituse, mille kohaselt ta kannatanut ei löönud, vaid lükkas eemale, kui kannatanu oli tulnud sõnalise konflikti jätkamiseks selja tagant tema juurde, haarates teda selja tagant ja riivates juba süüdistatava enda füüsilist puutumatust. Süüdistatava väite kohaselt rebenes tal selle füüsilise kontakti käigus seljas olnud jaki käis. Ei kohus ega eeluurimine selles väite kontrollimiseks midagi ette võtnud ei ole, jakki ei ole esitatud kohtule asitõendina. Kannatanu on selgitanud, et tema hinnangul lähenes süüdistatav temale selja tagant ja lükkas teda tahtlikult pikali. Kannatanu selgitas ka, et tundis füüsilist valu mitte süüdistatava lükkamise liigutusest, vaid selle tõttu, et kaotas lükkamise tagajärjel tasakaalu ja kukkus asfaldile, mille tõttu kriimustas oma põlve ja küünarnukki. Kaitsja leiab, et kannatanu selgitus selle kohta, nagu oleks süüdistatav selja tagant teda põhjuseta rünnanud ning kavatsetult, ei ole eluliselt usutav ning seda ei kinnita ka ülekuulatud tunnistajate selgitused. Sündmust pealt näinud tunnistajate selgitustes esinevad mitmed kõrvaldamata vastuolud, mis kaitsja hinnangul näitavad, et nende kirjeldused sündmusest ei pruugi olla adekvaatsed ega peegeldada sündmusi korrektselt, mistõttu nendesse ütlustesse tulnuks kohtul suhtuda kriitiliselt. Tunnistajad SR ja AR kinnitasid, et sündmus toimus enne lõunat, kannatanu XX ja tunnistaja PE aga, et kella 5-6 paiku. Tunnistaja SR ei suutnud ilma teda küsitlenud prokuröri abita sündmuste kulgu meenutada, kusjuures tema algse selgituse kohaselt lükkas süüdistatav kannatanut vastu rinda ja alles korduvate suunavate küsimuste esitamise tulemusena vastas ta, et vist ikka selga. Seejuures kinnitas ka tunnistaja SR, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus sõnavahetus. Tunnistaja AR kinnitas, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus rüselus, kuigi ta seda täpselt kirjeldada ei osanud, aga jäi kindlaks selle juurde, et nende vahel toimus füüsiline kontakt, mille lõpptulemusena kannatanu kukkus ja lõi ära oma põlve vastu asfalti. Tunnistaja PE tegelikult sündmust pealt ei näinud ja on andnud uurijale selgitusi, millised kohtus avaldati, teiste isikute selgituste järgi. Lõppkokkuvõttes leiab kaitsja, et kõrvutades kõigi kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlusi, võib jõuda järeldusele, et kannatanu ja süüdistatava vahel pidi toimuma mingi füüsiline kontakt ja see füüsiline kontakt pidi olema selline, mis sundis süüdistatavat tegema tõukeliigutuse kannatanu suunas, kes selle tagajärjel kukkudes tundis valu mitte lükkamise liigutuse tagajärjel, vaid selle tõttu, et ta tasakaalu kaotanult oli kukkunud kõvale asfaldile. Kaitsja leiab, et sellisel viisil omavahelise rüseluse käigus tõukamisliigutuse tegemisel kannatanu suhtes endast eemale ei võinud süüdistatav ette näha, et selle liigutuse tagajärjel võib kannatanu kaotada tasakaalu ja kukkuda, mis põhjustab talle füüsilist valu. Viidatud riigikohtu lahendi nr. 3-1-1-50-13 p. 13.4 nähtub, vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastamiseks peab toimepanija pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid ei võta midagi ette selle vältimiseks. Pavel Kolomentsev on kinnitanud, et ta soovis kannatanut eemale lükata ega pidanud võimalikuks selle liigutuse tagajärjel valu tekitamist. Vastastikuse rüseluse käigus kannatanu eemale lükkamise liigutuse tegemisel ei ole mõistlikul isikul võimalik ette näha, kas isik kukub selle liigutuse tagajärjel maha või ei, kuivõrd sellise vastastikuse rüseluse käigus avaldavad kehade liikumisele mõju kummagi rüselusest osavõtja kaal, füüsiline jõud ja vastastikune liikumissuund. Seega ei ole tuvastatav ka süüdistatava kaudne tahtlus. Kaitsja on seisukohal, et järelikult puudusid süüdistataval nii otsene kui ka kaudne tahtlus kannatanule valu tekitada. Puudub põhjuslik seos süüdistatava poolt kannatanu füüsilise puutumatuse rikkumise ja temal subjektiivselt tekkinud valu vahel, kuivõrd kannatanu ise on kinnitanud, et tõukamisest ta valu ei tundnud, valu tekkis selle tagajärjel, et asfaldile kukkudes kriimustas ta oma põlve ja küünarnukki. 3
(7)Kõrvaldamata on vastuolud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustes sündmuse käigu suhtes, millises olukorras tulnuks kohtul kõrvaldamata kahtlused
§ 7alusel tõlgendada kohtualuse kasuks.
Kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisel kohtualuse kasuks on võimalik ülalviidatud riigikohtu juhiste alusel jõuda järeldusele, et süüdistatav ei pannud toime tahtlikku tegu, millega soovis tekitada ja tekitas kannatanule füüsilist valu, vaid tegemist oli kannatanu ja süüdistatava vastastikuse füüsilise kontakti käigus tehtud liigutusega, mis oli suunatud ründe lõpetamisele ja kannatanu eemaletõrjumisele, mitte aga kannatanule valu tekitamisele. Kaitsja kokkuvõtlikult leiab, et süüdistatava tegevuses puudus KarS § 121 järgi inkrimineeritava teo koosseis. 3.
- Kaitsja märgib, et süüdistataval ei olnud tahtlust TJ ristküsitlemisest kohtus loobuda, tal lihtsalt polnud võimalik tunnistajat kohtuistungi ajaks kohtusse kutsuda, kuna tunnistaja oli haige. Puudulike õigusteadmiste tõttu ei osanud ta ka maakohtule selgelt väljendada oma soovi tunnistaja haiguse tõttu kohtuistung edasi lükata. Kohtuistungi protokollist 16.11.2017.a. nähtub, et tunnistajast loobumise taotluse esitab kaitsja, kuid süüdistatav omalt poolt seda ei kinnita. Süüdistatav leiab, et loobumine tunnistaja ülekuulamisest ei olnud vabatahtlik, vaid asjaoludest tingitult sunnitud ja järelikult oli tegemist tema kaitseõiguse rikkumisega kohtu poolt. Tunnistaja TJ, kes oli sündmust näinud aknast, võiks kinnitada süüdistatava kirjeldust kannatanule võimaliku füüsilise valu tekkimise asjaolude ja põhjuste kohta. Süüdistatav soovib esitada ringkonnakohtule taotluse maakohtus üle kuulamata jäänud tunnistaja TJ ringkonnakohtus üle kuulata. Kaitsja märgib, et tunnistaja ilmumise ringkonnakohtusse kindlustab süüdistatav. 3.
- Kaitsja palub kuulata üle maakohtus üle kuulamata jäänud tunnistaja TJ, kelle ilmumise süüdistatav kindlustab; tühistada Harju Maakohtu
- novembri 2017 otsus ja teha uus otsus, millega P. Kolomentsev õigeks mõista.
- Apellatsiooni esitas süüdistatav Pavel Kolomentsev, kes vaidleb maakohtu otsusele vastu ning palub end talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatav märgib, et teda ründas purjus isikute seltskond, kes suitsetas ning tarvitas alkoholi otse tema maja trepikoja välisukse juures. Selleks, et seltskonnast mööda pääseda oli ta sunnitud käega liigutama SR, mille peale XX reageeris tema selja tagant ründamisega. Tal õnnestus XX oma seljast maha raputada. Teised maja elanikud kardavad seda seltskonda ja seetõttu ei soovi ütlusi anda. Kriminaalasjas menetleja suhtus eeluurimisse pealiskaudselt, võttes süüdistuse aluseks ainult purjus seltskonna verisooni toimunust. Kõik tunnistajatena ülekuulatud isikud kuuluvad ühte seltskonda ning osa nendest isikutest on kriminaalse taustaga. PE ei viibinud sündmuse juures. Kannatanu XX nimetab end sotsiaaltöötajaks, kuid see on ei vasta tõele. SR on vangla kogemusega. PE’ilt on vanema hooldusõigus äravõetud. See on kannatanu ja tunnistajate lühiiseloomustus ning sel põhjusel ei tohtinud eeluurimine ega kohus nende isikute ütlusi usaldada. Menetleja ei teinud midagi selleks, et küsitleda isikuid, kes oskavad seletada milline olukord sotsiaalmajas valitseb tunnistajatena ülekuulatud seltskonna tõttu. Apellant märgib, et ütlusi olukorrast majast oli nõus andma tunnistaja TJ, kuid maakohus on tast valesti aru saanud, kui otsustas, et süüdistatav on tunnistaja ülekuulamisest loobunud. Süüdistatav leiab, et kuna kriminaalasja eeluurimise käigus ei toimunud tema, kannatanu ja tunnistajate vahel vastastamisi, siis ei oleks saanud kriminaalasja üldse kohtusse saata. Kannatanu ja tunnistajad rõõnasid teda, sellega seoses palub süüdistatav tühisada Harju Maakohtu otsus täies ulatuses ning teda õigeks mõista. RINGKONNAKOHTU ISTUNG 4
(7)- Tallinna Ringkonnakohtus
- veebruaril 2018 toimunud kohtuistungil jäid süüdistatav ning tema kaitsja oma apellatsioonides toodud seisukohtade juurde ning palusid apellatsioonid rahuldada. Apellandid loobusid esitatud taotlusest TJ tunnistajana ülekuulamisest, kuna viimane ei näinud pealt süüdistuses toodud sündmusi. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata, kuna kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohtad, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides toodud väidetega, leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
- Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatava kaitsja ja süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu XX ning tunnistajate SR, PE, AR, PE ütlusi, süüdistatava P. Kolomentsevi ütlustele. Just eelpool nimetatud tõendikogum ehk ühtsesse konteksti asetatud kannatanu ja tunnistajate ütlused, annavad alust tulla ainuvõimalikule järeldusele, et süüdistatav P. Kolomentsev tõukas kannatanut, kui viimane oli talle selja keeranud, mille tagajärjel kannatanu kukkus, marrastades põlve ning lüües ära küünarnuki. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning veenvalt ümber lükanud nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka süüdistatava kaitsja ja süüdistatava väiteid kannatanu ja tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
- Vastuseks kaitsja argumendile tunnistajate ja kannatanu ütluste ebausaldusväärsusest seoses asjaoluga, et tunnistajad SR ja AR nimetasid erinevalt kannatanust ja PE-st teistsugust sündmuse toimumise kellaaega, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendikogumist tuleb kõrvale jätta ainult see ütluste osa, milles erinevad ütlused omavahel ei riimu. Ütluste lahknevused teatud kinda faktilise asjaolu osas ei too endaga kaasa tunnistaja või kannatanu ütluste tõendikogumist tervikuna kõrvale jätmist. Väärib tähelepanu, et süüdistatav ei vaidlustagi, et sündmuse toimumise ajal viibisid kannatanuga ühes seltskonnas tunnistajad SR, AR ja PE. 5
(7)Süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja PE ütlused riimuvad osas, et sündmus toimus kella 17.00 paiku, seega tuleb asuda seisukohale, et tõendikogumist tuleb kõrvale jätta tunnistajate SR ja AR ütlused üksnes osas, milles nad selgitasid, et sündmus toimus enne lõunat.
- Kohtukolleegium leiab, et asjakohased ei ole ega lükka ümber maakohtu otsuse järeldusi kaitsja apellatsioonis toodud argumendid, et tunnistaja SR ei suutnud ilma prokuröri abita sündmuste kulgu meenutada ning tunnistaja AR ütluste kohaselt toimus süüdistatava ja kanntanu vahel füüsiline kontakt. Sarnaselt maakohtuga osundab ringkonnakohus, et kaitsja ei ole maakohtus taotlenud usaldusväärsuse kontrolliks tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, millest on järeldatav, et tunnistajad andsid ülekuulamisel samasuguseid ütlusi ning need ütlused on seega usaldusväärsed. Kohtukolleegiuim ei tuvastanud kriminaalmenetlusnormide rikkumist kannatanu ja tunnistajate ristküsitlusel maakohtus ning võimalikele rikkumistele ei viita oma apellatsioonides ka apellandid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nii kannatanu, kui ka tunnistajate omavahel riimuvatest ütlustest nähtub üheselt, et just süüdistatav tõukas kannatanut selga, mille tagajärjel kannatanu kukkus ning sai süüdistuses nimetatud kehavigastusi. Tunnistajad SR ja PE selgitasid, et nägid, et kannatanu põlved olid marraskil ja verised. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on ümber lükatud süüdistatava P. Kolomentsevi versioon toimunust, et kannatanu ründas teda esimesena selja tagant, haaras temast kinni, tema aga raputas kannatanu oma seljast maha selliselt, et kannatanu kukkus. Ringkonnakohus märgib maakohtuga nõustuvalt, et süüdistatava väited, et kannatanu ning kolm tunnistajat rõõnavad teda, jäävad paljasõnalisteks.
- Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et puudub põhjuslik seos süüdistatava poolt kannatanu füüsilise puutumatuse rikkumise ja kannatanul subjektiivselt tekkinud valu vahel, kuivõrd kannatanu ise on kinnitanud, et tõukamisest ta valu ei tundnud, vaid valu tekkis selle tagajärjel, et asfaldile kukkudes kriimustas ta oma põlve ja küünarnukki. Kohtukolleegium sedastab, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Kuigi tõukamine iseenesest ei pruugi tekitada valu, moodustab tõukamine kehalise väärkohtlemise koosseisu, kui põhjustab kannatanu valulise kukkumise nagu menetletavas kriminaalasjas. Piirisituatsioonides, kus löömist ei ole toimunud, kuid aset leidis nt kannatanu tõukamine, KarS § 121 koosseisu kontekstis tuleb täiendavalt tuvastada, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (3-1-1-50-13, p 12). Süüdistatav P. Kolomentsev tõukas kannatanut kavatsetult. Kannatanu kukkumine tõukamise tulemusena on mõistliku kõrvalseisja seisukohast loomulik ja prognoositav tagajärg, seega valu tekitamine kukkumise ning kudede marrastamise tagajärjel vältimatu, seega tõukamisega põhjuslikus seoses olev. Ringkonnakohus leiab, et kannatanule valu tekitamise osas tegutses süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega. 11.
§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.
Pavel Kolomentsevi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa taotles süüdistatavaga konsultatsiooni, kriminaaltoimikuga tutvumise, apellatsiooni koostamise, kohtuistungil osalemise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 348,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
§ 175
lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.
§ 185
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
§ 337lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. 6
(7)Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse P. Kolomentsevi suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 12. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.
novembri 2017 otsuse Pavel Kolomentsevi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 7
(7)