KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud kohtulahend 2-

) § 176 lg-le 1, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Ainus kohtuistung toimus 5. oktoobril 2017. Pooled ja nende esindajad osalesid istungil, kuid menetluskulude nimekirju ei esitanud.

ei näe ette, et menetluskulude nimekiri esitatakse

§ 176

lg-s 1 sätestatust erinevalt, seega ei kuulu kostja taotlus

§ 177lg 2 kohaselt rahuldamisele.

Kui kostja kasuks menetluskulud siiski kindlaks määrata, siis pole nende suurus põhjendatud ega kandmine tõendatud. Lisaks sellele ei nähtu, et arved oleks kostjale üle antud ja kostja poolt tasutud, mis tekitab hagejates kahtlust arvete fiktiivsuses. Samuti puuduvad arvetel dokumendi tunnused, kuna need ei ole allkirjastatud. MAAKOHTU MÄÄRUS

1. Harju Maakohus rahuldas
2. aprilli 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Kohus mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 2 520 eurot. Ühtlasi kohustas maakohus hagejaid tasuma väljamõistetud summalt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3. Kohus analüüsis kostja lepingulise esindaja kulusid ja pidas põhjendatuks kostja esindaja ajakulu kokku 15 t ja 2 min ( = 15 t 42 min – 40 min) ulatuses. Tunnitasu 140 eurot (koos käibemaksuga) on mõistlik ja seega tuleb hüvitada 2 520 eurot. Kohus ei pidanud põhjendatuks ja vajalikuks kostja vastuse tähtaja pikendamise taotluse koostamisele kulunud aega (10 min), sest menetlusosalise enda risk on pöörduda esindaja poole alles vahetult enne vastuse esitamise tähtaega ja seejärel taotleda pikendamist ning pole põhjendatud sellega seoses tekkinud kulu väljamõistmine vastaspoolelt. Lisaks vähendas maakohus kostjale osutatud õigusabi aega istungijärgse nõupidamise aja võrra (30 min). Maakohus ei andnud istungil kostjale mingeid korraldusi ja kostja ise viibis istungil. Kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Seega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi rahuldamata 117,60 euro ( = 2 637,60 – 2 520) ulatuses.
4. Käesoleval juhul pidas kohus üksnes eelistungi ega jõudnud asja läbivaatamiseni kohtuistungil. Isegi kui

§ 176

lg 1 kehtiks ükskõik missuguse istungi toimumise kohta, on Riigikohus asunud seisukohale, et olenemata

§ 176

lg 1 sõnastusest, on menetlusökonoomiliselt õigem esitada kõikide kulude nimekiri ühekorraga, mitte mitmeetapiliselt. Seetõttu on kostja esitanud menetluskulude nimekirja õigeaegselt. 2

§ 176

lg-le 6 ei pea tsiviilkohtumenetluses menetlusosaline esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente, v.a kui vastava nõude esitab menetlusosalisele kohus. On tavapärane praktika, et arveid ei allkirjastata, kostja taotlusele lisatud arved on väljastatud advokaadibüroo blanketil ja korrektselt nummerdatud, mistõttu ei ole hagejate vastuväited menetluskulude tasumise nõude tekkimise osas veenvad ega anna alust menetluskulude väljamõistmata jätmiseks. MÄÄRUSKAEBUS

1. Hagejad esitasid
2. mail 2018 määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja jätta kostja menetluskulud välja mõistmata. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: Esiteks on väär, et käesoleval juhul pidas kohus
3. oktoobril 2017 üksnes eelistungi ega jõudnud asja läbivaatamiseni kohtuistungil. Tegemist oli

§ 398

lg 2 olukorraga, kus kohus pidas asja arutamise istungi eelistungi jätkuna ja lahendas asja sisuliselt, tehes lahendi menetluse lõpetamise ja nõude menetlusse mittevõtmise kohta. Juhul kui asja arutamist ei lõpetata eelistungil, teeb kohus

§ 398

lg 3 järgi korraldused, mis on veel vajalikud põhiistungi ettevalmistamiseks ja määrab põhiistungi aja. Kohus kumbagi ei teinud. Teiseks ei saa menetluskulusid ega nende rahalist suurust kindlaks määrata, sest pooled pole

§ 176

lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirju enne kohtuistungit või selle ajal kohtule esitanud. Samuti pole maakohus menetlustoimingu tähtaega ennistanud ega pikendanud. Kohus saab määrata hilisema tähtaja üksnes nende menetluskulude nimekirja esitamiseks, mis seostuvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Ka seda viimast tähtaega kohus ei määranud. Kuna käesolevas asjas kohus kohtuistungil tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks ei määranud, on kohaldatav analoogia halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1 neljanda lausega selliselt, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kolmandaks on ebaseaduslik ja vastuolus raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p-s 7 sätestatuga maakohtu seisukoht, et arvete allkirjastamata jätmine on tavapärane. Kostja esitas fiktiivsed paberid, mis ei kinnita majandustegevuse toimumist ja nende alusel menetluskulude väljamõistmine on võimatu. MENETLUSE EDASINE KÄIK 9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja vaidles kaebusele vastu. 10. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 30. mail 2018. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Hagejate kaebuse kahte esimest väidet on põhjendatud käsitleda koos. Need mõlemad on kantud mõttest, et kuna asja menetlemise käigus toimus üks kohtuistung
2. oktoobril 2017 ja pooled

§ 176

lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirju enne kohtuistungit või selle ajal ei esitanud, siis maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata ei saanud. 3

§ 174lg 4 kaudu kohalduva § 177 lg 2 kohaselt eraldi määrusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et käesoleval juhul pidas kohus 5. oktoobril 2017 üksnes eelistungi ega jõudnud

§ 398lg 2 kohaselt asja sisulise läbivaatamiseni kohtuistungil.

Alusetu on hagejate väide, et kohus pidas asja arutamise istungi eelistungi jätkuna ja lahendas asja sisuliselt, tehes lahendi menetluse lõpetamise ja nõude menetlusse mittevõtmise kohta. Eelmenetluse käigus on kohtu ülesanne mh

§ 392

lg 1 p 1 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete osas. Maakohus nimetatud eesmärki kohtuistungil ei saavutanud ning määras hagejatele tähtaja oma nõude täpsustamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei saanud minna üle asja sisulisele arutamisele eelistungi jätkuna, kuna kohtuistungil saab asja sisuliselt arutada eeldusel, et eelmenetluse ülesanded on täidetud. 13. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuse väiteid seoses kostja menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaga.

§ 176

lg 1 kohaselt esitatakse juhul, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seostuvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Eelmises lauses nimetatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm tööpäeva kohtuistungi toimumisest arvates.

§ 177

lg 2 alusel tuli maakohtul menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Kuigi

§ 176

sätestab, millal tuleb menetluskulude nimekirju esitada, ei saa menetlusosalisele ette heita, kui ta enne vastava määruse tegemist esitab ühtse menetluskulude nimekirja kõigi menetluses kantud kulude kohta. Kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise.

§ 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kõigi kulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Samuti ei näe

ette menetluskulude nimekirja hilisema esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmist põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega (vt Riigikohtu 7. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p-d 13 ja 14). Samuti ei ole praegusel juhul kohaldatav analoogia HKMS § 109 lg 1 neljanda lausega, sest

ei sisalda HKMS § 109 lg 1 neljandas lauses ette nähtud tagajärge (vt eelmises lõigus viidatud Riigikohtu lahendi p 14). Kuna praegusel juhul kohus ei määranud pooltele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks, siis võis kostja esitada tervikliku nimekirja ka pärast asja sisulise lahendamise kohta tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumist. Järelikult on maakohus kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulude hüvitamise avalduse lahendanud õiguspäraselt. Hagejate väide menetluskulude nimekirja hilinenult esitamise kohta ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. 14. Kaebuse kolmanda väite kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 176

lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

§ 176

lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-181-16, p 15 teine lõik). Seega

§ 176lg 6 ei kohusta kohut nõudma menetlusosaliselt menetluskulusid tõendavaid dokumente, vaid annab selleks üksnes võimaluse. 4

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus hagejatelt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
2. Kokkuvõtvalt ei anna määruskaebuse väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks ega määruskaebuse rahuldamiseks. 16.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 17. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5