Obsah (9)

§ 4034§ 421§ 4062§ 411§ 127§ 14§ 4032§ 113§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. august 2018. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-14953 Hagi e

) § 113 lg-ga 6, kuid kostja ei ole see eest nõudnud viivist notariaalse võlatunnistuse sõlmimisele järgneva aja eest. Poolte sõlmitud lepingud ei ole heade kommetega vastuolus ega seetõttu tühised. Samuti ei ole lepingud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Lepingute krediidi kulukuse määr on väiksem, kui kahekordne Eesti Panga avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. KOHTU SEISUKOHT

1. Hageja on esitanud kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, vaidlustades täitedokumendist tuleneva nõude olemasolu ja kehtivuse (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-d 1 ja 11). Hagiavalduse kohaselt on sundtäitmise aluseks poolte XX.XX.XXXX sõlmitud võlatunnistus, milles hageja on tunnistanud kostjaga XX.XX.XXXX sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX ja XX.XX.XXXX sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX ning viimase lepingu XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX sõlmitud lisakokkulepete alusel tekkinud 12 100 euro 61 sendi suurust kohustust. Kohtule on nimetatud lepingud esitatud ning pooled ei vaidle nende sõlmimise üle. Kohtu hinnangul on XX.XX.XXXX sõlmitud võlatunnistuse puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormuse muutmine, s.t hageja kui võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-25-15, p 13). Samas ei saa deklaratiivse võlatunnistuse andmine pöörata ümber tõendamiskoormust juhul, kui seaduses on imperatiivselt tõendamiskoormuse jaotus kindlaks määratud.

§ 4034

lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama krediidiandja. Tegemist on

§ 421kohaselt imperatiivse sättega.

Kuigi nimetatud 3/9 säte jõustus pärast võlatunnistuse andmist, on tegemist oma sisult tõendamiskoormise jaotamist reguleeriva, st olemuslikult menetlusõigusliku normiga, mistõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 6 kohaselt on see säte asja lahendamisel kohaldatav.

1. Mõlemad pooled on välja toonud, et sõlmitud tarbijakrediidilepingute alusel toimusid sai hageja kostjalt krediiti järgmiselt: XX.XX.XXXX. a lepingu alusel sai hageja kostjalt krediiti 1917,35 eurot (30 000 krooni), millest 19,17 eurot arvestati lepingutasuks ning 1898,18 eurot kandis kostja üle hagejale; XX.XX.XXXX sõlmitud lepingu alusel sai hageja kostjalt krediiti 2550,28 eurot (39 903,16 krooni), millest 1984,08 eurot tasaarvestati eelmise lepingu võla ja lepingutasuga ning 566,2 eurot kandis kostja üle hagejale; XX.XX.XXXX kokkuleppe alusel sai hageja kostjalt täiendavalt krediiti 3195,58 eurot (50 000 krooni), millest 19,17 eurot arvestati lepingutasuks ning 3176,41 eurot kandis kostja üle hagejale; XX.XX.XXXX sõlmitud kokkuleppe alusel suurendati krediidisummat 2203,69 euro ulatuses, mis tasaarvestati tervikuna varasematest lepingutest tulenevate kohustuste ja lepingutasuga; XX.XX.XXXX sõlmitud kokkuleppe alusel suurendati krediidisummat 1483,63 euro ulatuses, mis tasaarvestati tervikuna varasematest lepingutest tulenevate kohustuste ja lepingutasuga. Nimetatud asjaolud nähtuvad ka kohtule esitatud lepingutest. XX.XX.XXXX. a võlatunnistuses on hageja tunnistanud eelnevatest lepingutest tulenevat võlga summas 12 100,61 eurot (sh krediidijääk 8743,07 eurot, intress 1809,63 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 166,46 eurot, tasumata lepingu tasu 52,54 eurot ja viivis 1328,91 eurot)
2. Kohus käsitleb esmalt hageja väidet selle kohta, et kostjaga sõlmitud lepingud on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus märgib esmalt, et XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX ning XX.XX.XXXX sõlmitud lepingud on sõlmitud enne tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-te 2-4 jõustumist
3. mail
4. Seega ei ole nimetatud sätted nende lepingute heade kommete vastavuse hindamisel kohaldatavad. Samuti kehtis nimetatud lepingute sõlmimise ajal TsÜS § 97, mis võimaldas füüsilisel isikul tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. See säte oli erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saanud olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Seega ei saa nimetatud lepingud olla nimetatud asjaoludel tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Samas ei saa kohtu hinnangul pidada ka objektiivselt lepingutes sisalduvaid poolte kohustusi erakordselt suures määras hageja kahjuks tasakaalust väljas olevaiks. Lepingute kohaselt oli nende krediidi kulukuse määr vastavalt 39,97%, 39,89% ja 38,56% aastas. Eesti Panga kodulehel avaldatav eraisikutele antud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr oli
7. a juunis 20,19% aastas.
8. a kohta andmed puuduvad. Seega oli lepingute krediidi kulukuse määr vähem kui kaks korda suurem keskmisest, mida ei saa pidada äärmiselt ebasoodsaks (nt praegu kehtiva

§ 4062

lg 1 kohaselt toob lepingu tühisuse kaasa see, kui krediidi kulukuse määr ületab keskmist kolm korda). XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX sõlmitud kokkulepetes oli krediidi kulukuse määr vastavalt 44,28% ja 44,16% aastas. Keskmine krediidi kulukuse määr Eesti Panga kodulehel olevatel andmetel oli lepingute sõlmimise ajal vastavalt 29,9% ja 32,03%. Kohtu hinnangul ei saa pidada keskmistest turutingimustes vähem kui 1,5 korda 4/9 kõrgemat krediidi kulukuse määra hageja jaoks äärmiselt ebasoodsaks ega poolte lepingujärgseid kohustusi ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas olevateks. Kohus märgib, et lepingute järgi ületas hageja poolt kostjale tagasimakstav summa küll mitu korda saadud laenu, kuid arvestades asjaolu, et krediit tuli tagasi maksta kümne aasta jooksul, st tagasimakstav summa sisaldas tasu krediidi kasutamise eest kümne aasta jooksul, ei saa seda pidada ebamõistlikuks ega hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Selle vältimiseks oli hagejal võimalus soovi korral tagastada

§ 411

kohaselt laen ennetähtaegselt ja sellega vältida kogu 10 aasta eest intressi tasumist. Kohus märgib täiendavalt, et kostja võimalik vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumine ei saa samuti kaasa tuua lepingute tühisust, vaid võimaldab kasutada õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist. Seda käsitleb kohus järgnevalt. 6. Hageja on leidnud, et kostja rikkus lepingute sõlmimisel hagejaga vastutustundliku laenamise põhimõtet, millega tekitas hagejale kahju. Hageja on enda kahju hüvitamise nõude tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõudega. Hageja kahju hüvitamise nõude eelduseks on asjaolud, et kostja rikkus oma kohustust, hagejal tekkis kahju ning kahju ja kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos, kahju on ettenähtav ning kaetud kohustuse kaitse eesmärgiga (

§ 127). 7.

Lepingupoolel on

§ 14

lg‑test 1 ja 2 tulenev nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada.

1. jaanuarist 2007 kehtis krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3, mis kohustas krediidiasutust laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne
2. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele (vt Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑136‑12, p 24;
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑30‑16, p 10). KAS § 83 lg‑st 3 on Riigikohus aga järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Seega sai tuleneda kostjale kohustus arvestada lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõttega enne
9. jaanuari 2007 sõlmitud lepingute puhul

§-st 14,

1. juunil 2007 sõlmitud lepingu puhul KAS § 83 lg-st 3 ja pärast
2. juulit 2011 sõlmitud lepingute puhul

§-st 4032. Seejuures tuleb arvestada sellega, et vastutustundliku laenamise põhimõtte regulatsioon on nendes sätetes erinev.

§ 14

sätestab üksnes üldised poolte kohustused lepingueelsetel läbirääkimistel, käsitlemata konkreetselt vastutustundliku laenamise põhimõtet. KAS § 83 lg-st 3 ja

§-st 4032 tulenesid kostjale aga vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad konkreetsed kohustused. Seega saab kohtu hinnangul enne 1. jaanuarit 2007 sõlmitud lepingute puhul kostja

§ 14

kohustuse rikkumisest rääkida üksnes juhul, kui kostja sõlmis lepingu olukorras, kus oli ilmne, et hageja ei suuda saadud laenu tagasi maksta ega hoiatanud sellest hagejat eelnevalt. 5/9 8. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks XX.XX.XXXX krediidilepingu sõlmimisel hageja esitatud laenutaotluse, millest nähtuvalt oli hageja igakuise sissetuleku suurus 8350 krooni kuus, millest ca 3000 krooni kulus olemasoleva laenu tagasimakseteks ning kindlustusmakseteks. Samuti on kostja esitanud päringute tulemused, millest nähtub, et kostja kontrollis hageja isikut tõendava dokumendi kehtivust, tema kodakondsust ja seda, kas hageja kohta oli teavet ametlikes teadaannetes või krediidiinfo maksehäireregistris. Kohus märgib, et sel ajal tulenesid kostja kohustused üksnes

§-st 14. KAS-i ja

-i vastutustundliku laenamise regulatsioon sel ajal veel ei kehtinud. Seetõttu ei saanud kostjal olla samasugust kohustust kontrollida hageja krediidivõimelisust, kui seda sätestab praegu kehtiv vastutustundliku laenamise põhimõte. Kohtule esitatud XX.XX.XXXX. a lepingust nähtub, et sellele lisatud maksegraafiku kohaselt oli hageja igakuise tagasimakse suurus 875 krooni, st natuke enam kui 10% hageja väljatoodud sissetuleku suurusest ning koos varasema laenukohustusega jäid hageja laenukohustuste suurus alla poole tema sissetulekust. Kohus leiab, et kostja võis eeldada, et ka hageja täidab

§-st 14 tulenevaid kohustusi ja esitab õiged andmed enda sissetuleku ja kohustuste kohta. Arvestades ka asjaolusid, et kostja tehtud päringutest ei nähtunud hagejal maksehäirete olemasolu ning lepingus oli välja toodud nii krediidi kulukuse määr kui ka lepingujärgsete tagasimaksete kogusumma, ei rikkunud kohtu hinnangul kostja XX.XX.XXXX a lepingut sõlmides

§-st 14 tulenevaid kohustusi.

1. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks XX.XX.XXXX krediidilepingu sõlmimisel hageja pangakonto kuue kuu väljavõtte, päringu krediidiinfo andmebaasi ning ametlikesse teadaannetesse. Kohtu hinnangul nähtub pangakonto väljavõttest, et hageja sissetulekud olid kasvanud (detsembri palk oli 9308,45 krooni. Samas nähtuvad ka hagejal erinevad krediidilepingutest tulenevad kohustused, mille täitmiseks kulus tema sissetulekust üle poole (nt detsembri kulud Sampo Pangaga limiidileping 575 krooni, krediitkaardi intress+põhiosa 1148,78 krooni ning SEB Eesti Ühispangaga laenulepingud kokku 2755,7 krooni, lisaks kostjaga sõlmitud esimesest krediidilepingust tulenev kohustus 875 krooni, so kokku 5354,48 krooni, st 57,5% hageja kuu sissetulekust. Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et hageja kasutas pidevalt arvelduskrediiti, mis tähendab, et tema laenukoormus oli sisuliselt veelgi suurem. Samas leiab kohus, et kuivõrd täiendav laenusumma oli üksnes ca 9000 krooni, st väiksem hageja kuupalgast, ning laenumakse suurenes alla 300 krooni kuus, ei olnud kostjal koostoimes asjaoluga, et hageja oli eelmist lepingut korrektselt täitnud (kohtu hinnangul ei saa pidada ühekordset mõnepäevast maksega hilinemist märgiks hageja makseraskustest), põhjust asuda seisukohale, et hageja nimetatud summas täiendavat laenu ei suudaks oma sissetulekute arvel tagasi maksta.
2. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks
3. juuni
4. a krediidilepingu sõlmimisel hageja pangakonto kuue kuu väljavõtte, konto väljavõtte analüüsi, päringu krediidiinfo andmebaasi ning ametlikesse teadaannetesse. Nagu eelnevalt märgitud kehtis selle lepingu sõlmimise ajal KAS § 83 lg 3, millest tulenes kostja kohustus koguda ja säilitada andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutada neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kohtu hinnangul nähtub pangakonto väljavõttest, et hageja sissetulekud olid kasvanud, viimase kolme kuu põhipalk oli ca 12 000 krooni. Samas olid kasvanud ka hageja erinevad krediidilepingutest tulenevad kohustused, mille täitmiseks kulus suurem osa tema sissetulekust (nt mai kulud Sampo Pangaga limiidileping 575 krooni, krediitkaardi intress+põhiosa 1149,14 krooni ning SEB Eesti Ühispangaga laenulepingud kokku 3019,04 krooni, lisaks kostjaga sõlmitud 6/9 esimesest krediidilepingust tulenev kohustus 1163,84 krooni ning SMS Laen OÜ tagasimakse 3700 krooni, so kokku 9607,02 krooni. Kohus märgib, et kuigi SMS Laen OÜ-le tehtud tagasimaksega oli küll tasutud kogu konkreetse laenu summa, nähtub pangakonto väljavõttest, et alates
5. a märtsist võttis hageja igal kuul SMS Laen OÜ-lt laenu 3000 krooni ning järgmisel kuul tagastas 3700 krooni, mistõttu saab seda vähemalt 700 krooni suuruse intressi tasumise kohustuse osas võtta sisuliselt hageja püsiva kohustusena. Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et hageja kasutas jätkuvalt suures ulatuses arvelduskrediiti, nt pangakonto väljavõtte tegemise seisuga
6. juunil 2007 oli kostjal 8000 krooni suurusest arvelduskrediidist kasutatud 7398,46 krooni ning vabu vahendeid oli üksnes 339,24 krooni. Sisuliselt oli hageja seega kostjale esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt juba enne laenulepingu sõlmimist olukorras, kus ta võttis pidevalt laenu selleks, et tasuda oma varasemaid laenukohustusi. Kohtu hinnangul ei saa sellises olukorras kostja poolt hagejale uue laenu väljastamist summas 50 000 krooni, mis suurendas hageja igakuist laenumakset veel 1398,21 krooni võrra, pidada vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olevaks. Kostja on esitanud küll enne lepingu sõlmimist tehtud laenuanalüüsi, milles on leidnud, et hageja laenuvõime on 90 000 krooni. Arvestades asjaolu, et laenuanalüüsis ei olnud kajastatud hageja varasemaid kohustusi kostja ees, järeldab kohus, et tegemist oli laenuvõimega koos hageja varasemate kohustustega kostja ees, st täiendav laenusumma 50 000 krooni oli analüüsi järgi sisuliselt maksimaalne võimalik laenusumma. Samas ei ole analüüsist võimalik aru saada, millest lähtudes maksimaalne laenusumma arvutati. Samuti ei ole analüüsis kajastatud hageja kohustust SMS Laen OÜ ees ning asjaolu, et hagejal oli arvelduskrediidi näol täiendav laenukoormus. Kohus leiab, et KAS § 83 lg-st 3 tuleneva kohustuse, arvutada kliendi jaoks mõistlik laenukoormus, täitmiseks oleks pidanud arvestama ka eeltoodud hageja kohustustega ning arusaadav peaks olema, kust saadud laenusumma tuleb. Kohtu hinnangul võib esitatud pangakonto väljavõttest pigem järeldada, et hageja laenukoormus enne täiendava laenu saamist oli juba lähedal hageja maksimaalsele laenuvõimekusele või isegi ületas seda. Seega kohtu hinnangul oleks pidanud kostja juba lepingu sõlmimise eelselt talle esitatud andmetest aru saama, et täiendava laenu andmisel selles ulatuses on tõenäoline, et hagejal võivad tekkida raskused laenu tagasimaksmisel. Sellest lähtudes oleks kostja pidanud kas otseselt keelduma täiendava laenu andmisest või vähemalt hagejale põhjalikult selgitama laenulepingu sõlmimisega kaasnevaid riske ja võimalike makseraskuste tagajärgi, et hageja oleks saanud teha informeeritud otsuse, kas sellises olukorras lepingut sõlmida. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks nimetatud asjaoludest hagejat teavitanud või teda selle eest hoiatanud. Seega leiab kohus, et kostja rikkus XX.XX.XXXX. a lepingut sõlmides talle vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.
7. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks XX.XX.XXXX. a krediidilepingu sõlmimisel hageja pangakonto väljavõtte, ankeedi ja maksevõime raporti. Kohus märgib, et kohtule esitatud kontoväljavõte on ajavahemiku
8. märtsist 2010 kuni
9. septembrini 2010 kohta ning ankeedis on märgitud kuupäevaks
10. juuli
11. Ainult maksevõime raport on koostatud
12. a augustis vahetult enne lepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimise ajal kehtis

§ 4032regulatsioon vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise kohta.

Kohus leiab, et olukorras, kus hagejal oli enne lepingu sõlmimist makseraskused varasema laenukohustuse täitmisel ning samuti nähtus 2010. a pangakonto väljavõttest, et hagejal on makseraskused ka teistele võlausaldajatele tasumisel, ei saa aasta ja rohkem enne lepingu sõlmimist omandatud andmeid pidada piisavaks, et kostja oleks täitnud

§ 4032

lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse omandada teave, mis võimaldab hinnata tarbija 7/9 krediidivõimelisust, seejuures vajaduse korral küsida tarbijalt teavet ja kasutada asjakohaseid andmekogusid. Ainuüksi maksevõime raportist kohtu hinnangul selle kohustuse täitmiseks ei piisa. Arvestades hageja makseraskusi ning varasematest kontoväljavõtetest nähtuvat, oleks kostja pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks küsima hagejalt vähemalt pangakonto väljavõtte. Selle tegematajätmisega on kostja rikkunud ka XX.XX.XXXX. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 12. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks XX.XX.XXXX. a krediidilepingu sõlmimisel maksevõime raporti. Kohtu hinnangul nähtub juba raportist, et hageja ei suuda sõlmitavat lepingut täita, kuivõrd hageja sissetuleku suurus oli 810 eurot kuus (raportis oli 600 eurot märgitud ema ja vanaema pensioni suuruseks), olemasolevad kulud ja kohustused 636,99 eurot, st igakuine vaba raha 173,01 eurot, samas kui lepingujärgse kuumakse suurus oli 269,82 eurot. Sarnaselt XX.XX.XXXX. a lepinguga ei olnud kostja kogunud ka täiendavat infot hageja maksevõime hindamiseks, nagu nõudis

§ 4032lg 1 p 1.

Seega leiab kohus, et kostja rikkus ka XX.XX.XXXX. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13612, p 25). Nagu kohus eelnevalt tuvastas rikkus kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet nii XX.XX:XXXX. a, XX.XX.XXXX. a ja XX.XX.XXXX. a lepingut sõlmides. Hageja on leidnud, et tema kahjuks oli lepingute järgi asuda tulnud lepingu sõlmimise tasu, intress, viivis ja võla sissenõudmise kulu. Kohus nõustub hagejaga, et nii lepingu sõlmimise tasu, intress, viivis kui ka võla sissenõudmise kulu on iseenesest sellisteks kulutusteks, mida hageja ei oleks pidanud tegema juhul, kui lepinguid ei oleks sõlmitud. Samas saab kohtu hinnangul hageja kahjuks olla intressi see osa, mida hageja tasus alates
3. a-st sõlmitud lepingute alusel, st nende lepingute alusel, mille sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on välja toonud hageja poolt järgmised maksete tasumised. Hageja tasus
4. juuni
5. a lepingu alusel intressi ja sissenõudmiskuluna 5666,54 eurot.
6. juuni
7. a lepinguga antud laenusumma moodustas kogulaenusummast sel ajavahemikul ca 56%. Seega on hageja kahju 56% 5666,54 eurost, so 3173,23 eurot. XX.XX.XXXX. a lepingu alusel tasus hageja intressi 270,86 eurot, millest hageja kahjuks saab pidada vastavalt pärast
8. a antud laenusumma proportsioonile ca 69%, so 186,3 eurot. XX:XX.XXXX. a lepingu alusel tasus lepingu sõlmimise tasu ja intressi katteks 314,54 eurot, millest hageja kahjuks saab pidada vastavalt pärast
9. a antud laenusumma proportsioonile ca 73%, so 229,55 eurot. Pärast võlatunnistuse sõlmimist on kostja lugenud hageja tasutud summadest 128,12 sissenõudmiskulude katteks. Arvestades proportsiooni 73% on sellest hageja kahju 93,53 eurot. Praegu sissenõutavast nõudest moodustab intress 1809,63 eurot, viivis 1328,91 eurot, sissenõudmiskulud 38,34 eurot ning lepingu muutmise tasu 52,54 eurot. Kohus arvestab viivisest maha 503,38 eurot, mille kohta kostja on tunnistanud, et selles osas on nõue vastuolus

§ 113lg-ga 6.

Saadud summast 2726,04 eurot on hageja kahjuks samuti 73%, st 1990 eurot. Hageja kahju on 8/9 seega, lähtudes kostja esitatud andmetest hageja tehtud maksete kohta, kokku 5672,6 eurot. Hageja on oma nõude tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõudega hageja vastu. Arvestades asjaolu, et kostja põhjendatud sundtäidetav nõue ei saa olla suurem kui 4834,02 eurot (täitedokumendist tulenev nõue 5334,4 eurot miinus

§ 113

lg 6 rikkumisega esitatud viivisenõue 503,38 eurot), on seega kostja sundtäidetav nõue

§ 197lg 2 alusel tervikuna lõppenud.

Seega tuleb hagi TMS § 221 lg-te 1 ja 11 alusel rahuldada ning tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

1. Kohus märgib, et kuivõrd täitedokumendiks on XX.XX.XXXX. a notariaalne kokkulepe, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja võimalikud selles dokumendis kajastamata viivisenõuded. Samas ka nimetatud viivisenõuete puhul on hagejal, lähtudes käesolevas otsuses tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, omapoolne vastunõue kahju hüvitamise nõude näol olemas.
2. Praeguses asjas on hagi tagamise abinõuna täitemenetlus peatatud. Kohus märgib, et käesolev otsus on TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt täitemenetluse lõpetamise aluseks, mistõttu puudub vajadus hagi tagamise abinõu jätkumiseks pärast otsuse jõustumist. Sellega seoses tühistab kohus asjas seatud hagi tagamise abinõud.
3. Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta hagi rahuldamise tõttu kostja kanda. Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on esindajakulu 2300 eurot ja riigilõiv 350 eurot. Esindaja tasu on arvestatud 19 tunni 15 minuti eest tunnihinnaga 120 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kuulub kostja poolt esindajatasu hüvitamisele põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades asjas esitatud asjaolude ja tõendite mahtu ning vaidluse õiguslikku keerukust, on kohtu hinnangul hageja esindajakulu põhjendatud ja vajalik, seda nii tunnitasu kui ka kulunud aja osas. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 2650 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik 9/9