prg 338 p 2 ja 3 e materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt leidnud, et süüdistatav on toime pannud KarS § 118 lg 1 p 1, 7 ettenähtud kuriteo ja see on kohtus tõendamist leidnud. Maakohus on vääralt hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja neid omavahel kõrvutanud. Maakohus jättis tõendite kogumi sisuliselt analüüsimata ja tõi isikute ütlused ning asjaolud välja 2 valikuliselt. Maakohus andis kriminaalasjas sisalduvatele asjaoludele eelarvamuslikke hinnanguid, millega asetas ennast kannatanu ja süüdistaja positsiooni. Samuti on maakohus põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused osaliselt ebausaldusväärseteks. Maakohtu otsuse põhjendav osa sisaldab üldistavaid järeldusi tuginemata konkreetsetele tõenditele, mistõttu ei ole järeldused arusaadavad ja kaitsjal puudub võimalus vastu väita, sest kohus ei ole järeldusi sisustanud. Näiteks mainib kohus, et “süüdistatava kaitseversioon ei ole eluliselt usutav ning ei haaku tuvastatud tehioludega”. Milles see mittehaakuvus seisneb, otsusest ei selgu, sest kohtu asjaolude kirjeldused on üldsõnalised. Maakohus on otsuse põhjendamiskohustusest tulenevalt kohustatud põhjendama ja sisustama oma järeldused, vastasel juhul ei ole süüdistataval võimalik maakohtu järeldustele vastuväiteid esitada, sest järeldusel puudub asjaoludele viitav sisu. Maakohus on põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused osaliselt mitteusaldusväärseteks ja seejuures üldsõnaliste põhjenduste juures toonud istungi protokollist välja üksnes süüdistatava ütlused osaliselt ning võtnud prokuratuuri teesid otsuse aluseks kontrollimata nendes tehtud viidete õigsust. Näiteks maakohtu otsuse lk 7 (kolmas lõik), et “kuigi kohtueelses menetluses on süüdistatav kinnitanud, et magas alati magamistoas, jäi A.Ploovits kohtuistungil selle juurde, et ta ärkas kannatanu korteris diivanil. Vastuolu ütlustes ei osanud süüdistatav kohtuistungil selgitada ja jäi kohtus antud ütluste juurde”. Kaitsja leiab, et selline maakohtu järeldus on väär, sest vastuolu süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel ei ole. Nimelt kinnitas süüdistatav istungil, et kannatanu ja VV jäid suurde tuppa ja tema jäi magama magamistuppa. Süüdistatav magas voodis riietes, tüdruk ajas üles, kolisin diivanile ja jäin uuesti magama. Kannatanu jäi voodi peale magamistuppa. Süüdistatava antud selgitused on piisavad ja usutavad ning ei oma sisulist tähtsust esitatud süüdistusega. Süüdistatav võis kohtueelsel ülekuulamisel mäletada üksikuid detaile erinevalt, kuna ei pööranud nendele tähelepanu või ei mäletanud. Süüdistatava ülesärkamise koht ei oma sisulist tähtsust. Sündmuste taasesitamine on detailides keeruline ja kui see ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust, siis ei saa selle asjaolu tõttu lugeda süüdistatava ütlusi mitteusaldusväärseteks. Lisaks, nimelt mäletab tunnistaja VV (14.11.2017 istungi protokoll, lk 36”, et “lahkus kannatanu korterist kella 19-20 paiku, hakkas pimedaks minema”. Süüdistatav mäletab, et läks magama kella 22.00 paiku (otsuse lk 7). Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et kui tunnistaja VV kinnitab, et süüdistatav läks magama kella 19-20.00 paiku ja väidetavalt hakkas pimedaks minema, siis kaitsja arvates on üldteada fakt, et
prg 317) saadetud kohtuotsuse koopiat. Olulisem on aga fakt, et kummalegi kannatanule (tegemist abikaasadega) ei ole tehtud kättesaadavaks kohtuotsust AET-s. 25.mail 2018 oli kannatanu CC-le küll tehtud otsus nähtavaks, kuid kuna
prg 315-1 räägib kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise ajast ja ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-2-4-12 selgitanud, et kohtuotsusega tutvumise võimalus
lg 2 esimese lause mõttes tähendab seda, et kohtuotsuse terviktekst on kohtus pooltele kättesaadav, siis tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonitähtaeg ei olnud veel kannatanutele alanud. Oma määruses 3-1-1-11-17 märgib Riigikohus veel seda, et kuigi kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata expressis verbis, millal loetakse e-toimiku süsteemi kaudu edastatud määrus kättetoimetatuks, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda selle küsimuse lahendamisel analoogiast e-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks tehtud kutse kättetoimetatuks lugemisega.
lg 41 ls 4 kohaselt loetakse e-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks tehtud kutse kättetoimetatuks, kui saaja avab selle infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumenti näha. 19.juunil 2018 tehti kannatanu CC-le kohtuotsus kättetoimetatavaks. Sama kuupäeval edastas maakohus elektrooniliselt kannatanule ka kohtuotsuse koopia vastavalt
prg 317 lg-le
lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning teeb selle hindamise tulemusel kohtuotsuse, mida Harju Maakohus on teinud. Kohus on väga põhjalikult selgitanud millisel põhjusel ta leiab, et süüdistatava ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. Kohus on toonud välja erinevad põhjused miks ta leiab, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. Kaitsja leiab, et kohtu väide selle kohta, et tunnistajate ütlused kinnitavad, et kannatanu korteris oli kuulda tülile viitavaid helisid, on väär. Prokurör leiab, et mingite helide viitamine tülile on kohtupoolne hinnanguline küsimus ja tõendite pinnalt tehtud järeldus. Tunnistajad kuulsid kannatanu korterist millegi raske kukkumist, vaidlust, häälte kõminat ja mütsatust, mida kohus hindas teiste tõenditega kogumis tülitsemisele viitavateks helideks. Asjaolu, et kaitsja tõlgendab antud helisid teisiti, ei tähenda, et kohtu poole hinnang oleks seetõttu väär. Kohus on põhjalikult selgitanud, mis põhjusel ta leiab, et kannatanu surma põhjustanud tervisekahjustus on tekitatud A. Ploovitsa poolt. Samuti on kohus selgitanud millisel põhjusel ta ei nõustu versiooniga, mille kohaselt on kannatanu nimetatud tervisekahjustused saanud kukkumise tagajärjel. Apellant märgib, et jääb arusaamatuks millisele tõendile tuginedes kohus väidab, et vigastused kannatanu mõlemal küünarvarrel annavad tunnistust sellest, et kannatanu püüdis tõrjuda pea piirkonda suunatud lööke, kuna ekspertiisiaktist ega eksperdi ütlustest seda ei nähtu. Samas nähtub surnu ekspertiisiakti 17EPõS0015/308 eksperdiarvamuse punktist 5, et ei saa välistada, et nahaalused verevalumid mõlemal küünarvarrel võisid olla saadud enesekaitse käigus pea piirkonda suunatud löökide tõrjumisel. Seega on kohus teinud järelduse tuginedes eelkõige ekspertiisiaktile ning arvestades teisi kogutud tõendeid kogumis. Kaitsja märgib, et see, et ekspert märgib, et pea piirkonna vigastused ei ole iseloomulikud kukkumisele, siis see seda ei välista. Samas ütles ekspert väga selgelt kohtuistungil, et arvestades seda, et vigastusi oli rohkelt, samuti lähedal asuvates piirkondades, siis pole tõenäoline, et vigastused tekkisid üksnes kukkumise tagajärjel, samuti on välistatud eksperdi hinnangul kõikide kannatanu vigastuste saamine üksnes kukkumise tagajärjel. Arvestades ka seda, et tunnistaja VV sõnul kannatanul tema lahkudes vigastusi ei olnud, siis ei ole eluliselt ka usutav, et kannatanu kukkus nii mitmel korral, et oleks saanud tekkida 60 kehavigastust, mille hulgas pea piirkonna vigastused, mis põhjustasid kannatanu surma. Samuti on ekspert öelnud, et ükski tuvastatud kehavigastustest ei olnud paranemisjärgus ehk n.ö vanem vigastus, mis haakub tunnistaja VV ütlustega selle kohta, et kannatanul ei olnud nähtavaid vigastusi, kui tema korteris viibis. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et kuna süüdistatav ei ole ekspertiisiakti ja eksperdi ütluste kohaselt sündmuskohalt leitud klaasitükke kunagi puutunud, siis ei saanud süüdistatav nendega ka kannatanule mingeid kehavigastusi tekitada. Nimelt ei tulene ei ekspertiisiaktist ega eksperdi ütlustest, et süüdistatav klaasitükke pole kunagi puutunud. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütlustega on tuvastatud üksnes see, et 9 klaasitükkidelt ei leitud süüdistatava DNA-d. Ekspert aga kinnitas kohtus, et mõned inimesed jätavad paremini oma DNA-d, teised halvemini. Ei ole määratletav kui kaua DNA säilib ja kindlasti ei pruugi nii olla, et isik, hoides käes mingit eset, alati jätab sellele oma DNA. Sellest ka kohtu järeldus, et DNA mitteleidmine esemetelt ei tähenda, et ta ei ole neid puutunud. Sündmuskoha vaatlusprotokollide osas on kaitsja leidnud, et need ei ole tõendikõlbulikud. Samas esitab kaitsja sündmuskoha vaatlusprotokollidele etteheiteid alles apellatsioonimenetluses ega ole varasemalt sündmuskoha vaatlusprotokolle kordagi vaidlustanud. Kaitsjal oli võimalus nimetatud protokollide usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nimelt märgib kaitsja, et sündmuskohal esemete ümbertõstmise käigus võis kraanikausi juures taldrikul olev suitsukoni olla algselt teises kohas. Samuti leiab kaitsja, et ei saa olla kindel, kas uurimisasutus fikseeris just sellise sündmuskoha olukorra, mis ka tegelikkuses sündmuskohal valitses. Kaitsjal oli aga võimalus küsitleda sündmuskohal enne sündmuskoha vaatlusprotokolli teostamist viibinud isikuid selle kohta, kas ja milliseid esemeid oli liigutatud. CC’i ega tunnistajate ütlustest ei nähtu, et CC oleks sündmuskohal suitsukonisid liigutanud. Lisaks on tunnistaja AL oma ülekuulamisel sündmuskoha kohta öelnud, et kraanikausis oli paar suitsukoni, muidu oli enam vähem korras, mis kinnitab, et suitsukonid asusid kraanikausis kannatanu CC’i ja tunnistajate sündmuskohale jõudmisel. Prokurör leiab, et üksikute ebaoluliste esemete sündmuskohal liigutamine, mille kohta on ütlusi andnud CC ja tunnistajad AL ning SK, ei muuda sündmuskoha vaatlusprotokolle tõenditena kõlbmatuks. Apellatsioonis on märgitud, et peale süüdistatava lahkumist võis kannatanu korteris käia veel isikuid, kes on jäänud uurimisasutuse poolt kindlaks tegemata. Selles osas on kohus põhjendanud oma seisukohta, miks ta leiab, et ei olnud võimalik, et keegi oleks korterisse pääsenud ilma, et A.Ploovits või kannatanu oleks neile ukse avanud. Kaitsja märgib, et kannatanu CC kinnitas kohtus, et kannatanul oli kolm korteri võtit, milledest üks polnud tema käes. Samas on CC aga selgitanud, et kannatanu ütles talle, et see üks võti, mis pole tema käes, ei pidavat töötama. Samuti nähtub CC ütlustest, et üks võti oli tema käes ja kolmas võti oli kannatanu käes. Seega ei ole eluliselt usutav, et korteris võis käia veel isikuid peale A. Ploovits’a lahkumist, kuna sisenemine võtmega, mis ei töötanud, polnud võimalik, kannatanu oli A. Ploovits’a enda sõnul tema lahkudes täpselt samas kohas ja asendis, kust ta hiljem leidis teadvusetuna CC ning CC läks oma võtmetega korterisse alles järgmise päeva õhtul. Muude kaitsja poole välja toodud argumentide osas on kohus juba oma seisukoha öelnud ja neid seisukohti põhjendanud, mistõttu prokurör ei pea vajalikuks neid üle korrata ja nõustub kohtu seisukohtadega täielikult. Seega leiab prokurör kokkuvõtlikult, et süüdistatava kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri ja kannatanu kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. 10 Kaitsja loetleb ja tsiteerib apellatsioonis tõendeid ning teeb nende põhjal omapoolsed järeldused, mille järgi tulnuks tema arvates süüdistatav esitatud tapmissüüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis kaitsja arvates on tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega. Täpset viidet, millise
prg 339 loetletud rikkumisega tegu on, apellatsioonis ei märgita, kuid apellatsiooni sisust saab järeldada, et maakohtu otsus on apellandi arvates puudulikult motiveeritud. Samamoodi ei ole arusaadav, milles seisneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Apellatsioonist võib vaid välja lugeda, et materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks peab kaitsja seda, et A. Ploovits on mõistetud süüdi. Domineerivaks on seejuures kaitseväide, et maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud vaid kaudsetele tõenditele ja kaitsja arvates tuleks sellisel juhul, kui puuduvad otsesed tõendid, teha õigeksmõistev kohtuotsus. Kohtukolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Tähelepanelikule kohtuotsuse lugejale ei saa jääda märkamatuks asjaolu, et maakohus on oma järeldused ja põhjendused esitanud põhjalikult ka iga tõendi analüüsimise juures ja põhjendanud, kuidas üks või teine tõend kinnitab maakohtu seisukohta süüdistatava süü osas. Tõendeid on kõrvutatud omavahel ning on ka põhjendatud iga konkreetse tõendi eelistust süüdistatava süüd eitavatele ütlustele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on oma põhjendustega ümber lükanud süüdistatava ja tema kaitsja poolt maakohtus esitatud väited, milliseid korratakse veelkord apellatsioonis. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega süüdistatava süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel järginud
Maakohus on otsuses õigustatult lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-12-07 väljendatud seisukohast, milles on selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust ning sedastatud järgmine. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka
lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul 11 peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse
Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (3-1-1-15-12). Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Eeltoodust tuleneb aga seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte langetada otsust isiku kahjuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu kuigivõrd eksitud. Tulenevalt ülaltoodud seisukohast on kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt.
lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt
Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja loogiliselt, analüüsitud on iga süüdistatava kaitseväidet ja iga analüüs sisuliselt lõpeb sellega, et kohus tunnistab süüdistatava ütlused, kas vastuolus olevaks teiste tõenditega, tuvastab vastuolusid süüdistatava enda ütlustes, leiab, et ei ole eluliselt usutavad jne. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse 12 riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-114-13, p 10). Veel on kohtukolleegiumi hinnangul oluline rõhutada konkreetses kriminaalasjas tuvastatud tehioludega seonduvalt, et kriminaalmenetluses on omaks võetud seisukoht ja seda on toetanud ka Riigikohus, et aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerimisel ja süüküsimuse otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, lähtutakse muuhulgas ka välistamismeetodist (3-1-1-33-08), mida maakohus on ka kasutanud. Eeltoodut arvestades, ei ole kohtukolleegiumil maakohtu otsusele menetlusõiguslikust seisukohast midagi ette heita. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht selles, et just süüdistatav peksis kannatanut ja tekitas ka temale eluohtliku vigastuse, mille tagajärjel kannatanu suri, igati põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis esitatud väidete osas märgib kohtukolleegium omalt poolt järgmist. Arvestatav ei ole apellatsiooniväide, et maakohus on põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Kaitsja väide süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel põhineb vaid ühel maakohtu otsuse kontekstist väljarebitud lausega, mida ta analüüsib. Tegelikult on maakohtu otsus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel põhjalik ja maakohtu otsuses on süüdistatava ütluste vastuolulise põhjendamisele pühendatud mitu lehekülge. Kaitsja on oma tasutaotluses märkinud, et kulutas poolteist tundi maakohtu otsuse lugemisele ja analüüsimisele, mis tähendab, et ta on ka nende põhjendustega piisavalt tutvunud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu otsuses esitatud sellekohaseid põhjendusi üle korrata, kuid leiab, et maakohtu poolt süüdistatava ütlustele antud hinnang on igati põhjendatud. Süüdistatava ütlused ei ole järjepidevad, sisaldavad vasturääkivusi, kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, ütlustes on lahknevusi teiste kogutud tõenditega ning tema ütlused ei ole eluliselt usutavad. Süüdistatav on andnud kuriteo tehiolude tuvastamise seisukohast olulistes faktides erinevaid ütlusi erinevatel menetlusstaadiumitel, erinevatele isikutele on ta rääkinud erinevat juttu ning tema ütluseid ei saa selles osas arvestada süüküsimuse lahendamisel. Ka kaitsja on oma apellatsioonis olnud väidete esitamisel vastuoluline. Nimelt väidab ta kord, et „meenutuseks, et süüdistatav lahkus kannatanu korterist 16.06.2017.a kell 01.15“, seejärel aga, et „süüdistatav jõudis koju 00.30 paiku. Mis korteris edasi toimus või kes korterisse sisenes, pärast seda kui ta oli lahkunud, süüdistatav ei tea.“ Sellised vastuolud apellatsioonis tulenevad paraku ainult sellest, et tsiteeritakse isikulise tõendiallika vastuolulisi ütlusi. Kaitsja leiab veel, et maakohus on kannatanu korterist tulnud helisid tõlgendanud kui “korduvaid tülitsemisi”, mida väidetavalt kuulsid teistes korterites olnud isikud. Tunnistajate ütlustest ilmneb ümberlükkamatult, et mingit tülitsemist kannatanu korterist ei kostunud, mistõttu on maakohtu järeldus põhjendamatu ja ei tugine kriminaalasjas sisalduvatele tõenditele. Seega on maakohtu otsuse aluseks võetud väidetav tõendite kogum väär ja asjas sisalduvatele tõenditega mittekooskõlas olev. Kohtukolleegium peab sellist kaitsja hinnangut ühekülgseks ning tema poolt esitatud 13 tunnistajate ütluste analüüs ei lükka ümber maakohtu poolt tõenditele kogumis antud hinnangut, mis tugineb tõendite põhjalikule analüüsile. Majanaabritest tunnistajad on rääkinud seda, mida nemad kuulsid ja tajusid. Vähem usutav oleks olnud, kui kõik korterinaabrid, kes ei asunud üheaegselt ühes ja samas kohas ja kellest keegi ei tajunud toimuvat sel momendil sedavõrd tõsise perevägivalla ilminguna, oleks kõik andnud ühesuguseid ütlusi. Eitamata seda, et kannatanu oli kuriteosündmuse ajal alkoholijoobes ja tal võisid esineda ka sellest tingitud tasakaaluhäired, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et kannatanul tuvastatud kehavigastused ei olnud tema tasakaalutuse tagajärjeks, vaid teda oli pekstud. Korteris oli pärast kuriteosündmust tuvastatud rohkeid ja erinevates kohtades verejälgi. Ei ole usutav ja pigem on ebaloogiline, et purjus inimene oma kodus sedasi ringi tiirutab ja igale poole komistab ning kukub. Sündmuskoha olustik viitab pigem sellele, et kannatanu püüdis ründaja eest ära minna e põgeneda ning võimalik, et roomates ja seejuures erinevatest kohtadest kinni haarates. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et sündmuskoha vaatlusprotokollid ei ole tõenduskõlbulikud, kuna seda on erinevate isikute poolt muudetud. Eitada ei saa seda, et esimesena sündmuskohale saabunud ja seal oma tütre väga raskes seisundis leidnud kannatanu CC kattis alasti maas lamava tütre tekkidega. Nagu fotodelt on näha, oli tekke kaks, üks õhuke hele ja teine paksem – punane. Kohtukolleegium ei pea seda sündmuskoha muutmiseks. XX oli sel ajal elus ja läbipekstud, eluohtlikus seisundis ning alasti maas lebava inimese katmine tekkidega ei saa olla kellelegi etteheidetav. See on pigem loomulik. Selline tegevus ei muutnud ka sündmuskohta nendes asjaoludes, mis kuriteo tehiolude tuvastamise seisukohast olid olulised ja milliste tõendamiseks on sündmuskoha vaatlusprotokolle kasutatud – eelkõige on see sündmuste rekonstrueerimise eesmärgil tuvastamaks kannatanu liikumistrajektoori veremäärdumiste järgi. Samuti võimaliku bioloogilise materjali leidmine e kas korteris oli viibinud veel mingeid isikuid. Kannatanu tekkidega katmine seda ei mõjutanud. Loomulik on ka see, et politsei poolt 16.06.2017 sündmuskoha fotografeerimisel ei olnud seal kannatanut, sest tema seisund tingis kiireloomulise haiglasse transportimise. Et tema peal olnud tekid seejuures sündmuskohal piltidele jäid, on samuti loomulik. 16.06.2017 oli fotografeeritud magamistuba, kus muuhulgas oli maas hommikumantel. Peale magamistoa vaatlust ja sellest fotode tegemist, ei olnud vajadust hommikumantli sinna kohapeale jätmiseks. 19.06.2017 sündmuskoha vaatlusprotokollis on ka fikseeritud, et sündmuskoha olustik on vaatluse hetkel muudetud. Ka ei ole kõigil juhtudel – 16.06 tunnistaja fotod, 16.06.; 19.06 ja 10.07 tehtud politsei fotod tehtud ühe ja sama nurga alt e ühest ja samast kohast ning see mõjutab ka seda, mida konkreetselt fotolt näha on. Kolm riideeset, millest kaitsja räägib on kaks tekki, mis kannatanule peal olid – üks hele ja teine punane ning hommikumantel, mis selleks ajaks oli magamistoast viidud teise tuppa ja mis 10.07.2017 ka sündmuskohalt kaasa võeti asitõendina. Klaasikildude arvule ja nendel tuvastatud DNA leidudele kohtukolleegium sedavõrd suurt rõhku ei omista, kui seda teeb apellant. Kohtukolleegium on veendunud, et kannatanul esinenud käristushaavad käevarrel ja seljal on tekitatud klaasikilluga ja seda mitte klaasikillule kukkudes. Klaasikild peaks selleks seisma ühte serva pidi püsti ja mitte toetuma ülemist serva pidi kuskile vaid olema just püsti asendis. Sama loogiline on ka see, et klaasikild, mida A. Ploovits käes hoidis ja kuriteoriistana kasutas, ei jäänud korterisse. Ilmselgelt viis ta selle killu endaga kaasa. 14 Klaasikildude ja kannatanu ning süüdistatava apellatsioonis väidetud ideaalsete suhete osas aga märgib kohtukolleegium omalt poolt veel järgmist. Esiteks paarikuused suhted, kui nad isegi olid head, ei tähenda seda, et just sel ööl süüdistatav kannatanut ei peksnud ja talle ka eluohtlikku vigastust ei tekitanud e et see oligi võimalik, et esimene kord. Kohtukolleegium on veendunud, et konflikti põhjuseks sel korral oli armukadeduse teema. Tuvastatud on, et enne kuriteosündmusi tarvitasid süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja VV ühiselt alkoholi. VV oli parandanud kannatanu korteris kraani ja see oli ka ühise alkoholi tarvitamise põhjuseks. Esimesena väsis ning lahkus magamistuppa A.Ploovits. VV ja XX jäid kahekesi edasi alkoholi tarvitama. Kui ka XX ära väsis, läks tema magamistuppa ja heitis hommikumantlis, mis tal õhtu vältel seljas oli, voodisse A.Ploovitsa kõrvale. Vaidlust ei ole selles, et seejärel tunnistaja VV lahkus korterist. Mingil hetkel ärkas A.Ploovits ja teda hakkas piinama mõte, mida tema „tüdruk“ (nii nimetas A.Ploovits XXi) sedavõrd kaua tema tuttava VV-ga kahekesi olles tegi. Temas tärkas omanikutunne ja armukadeduse hoog. Konflikti käigus hakkas A.Ploovits XX voodis peksma. Seda kinnitavad veremäärdumised voodipesul ja hommikumantlil, mis jäi magamistuppa, kui konflikt väljus magamistoast ja jätkus juba tubades. Ei ole usutav , et juba peksa saanud ning verine kannatanu ründaja eest põgenedes tagasi voodisse läks ja sellest sinna veremäärdumisi tekitas. Ka klaasikillul ja sellega tekitatud vigastuste lokalisatsioonil on kohtukolleegiumi hinnangul täita oma roll. Armukadeda ja naist enda omandiks pidava mehe üks arusaam on see, et naisele tuleb tekitada vigastus, mis teeb ta teistele meestele ebameeldivaks ja tavaliselt on see nägu inetuks tegev rike, mh näoarmid. Kannatanu püüdis oma nägu säästa ja varjas kätega, saades käevarrele klaasikilluga vigastuse ja pööras selja, saades seljale vigastuse. Kohtukolleegium möönab, et eeltoodud kuriteosündmuste rekonstruktsioon on menetleja poolt tõendite analüüsil ja elulisel usutavusel põhinev loominguline protsessi tõendite hindamisel, mille kaudu kohus väljendab endas veendumuse kujunemist, kuid olukorras, kus kasutada on vaid kaudsed tõendid, tuleb kaitsepoolel sellega leppida. Kuna armukadedust ei ole karistust raskendava asjaoluna e madala motiivina süüdistatavale ette heidetud, siis kohtukolleegium jätab selle hindamata, nentides, et see on kohtu siseveendumuse kohaselt eluliselt usutav ja loogiline kõiki tõendatud asjaolusid kogumis hinnates. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul on tõendamist leidnud fakt, et just süüdistatava tahtliku tegevuse e. peksmise tagajärjel sai kannatanu eluohtliku kehavigastuse, mis oli ka kannatanu surma põhjuseks. Maakohtu otsuses on seda järeldust piisava põhjalikkusega motiveeritud ja maakohtu sellekohane seisukoht rajaneb kõigi tõendite kogumis hindamisel. Apellatsioonis esitatud väited maakohtu sellekohast järeldust ümber ei lükka. Kohtukolleegium leiab, et arutataval juhul on maakohtu poolt süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel maakohus küll kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja see seisneb järgnevas. 15 Süüdistuses kirjeldatud süüdistatava käitumine on kvalifitseeritud KarS prg 118 lg 1 p 1,7 järgi ja süüdistuse resolutiivosa on järgmine: Oma tahtliku tegevusega pani Ago Ploovits toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest isiku surma, s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul hõlmab KarS prg 118 lg 1 p 7 tegu e. ettevaatamatusest surma põhjustamine sama paragrahvi ja sama lõike p-1 kirjeldatud teo e tahtliku teoga eluohtliku vigastuse tekitamise. Kuna apellatsioonis kuriteo kvalifikatsiooni ei vaidlustata, siis väljub kohtukolleegium apellatsiooni piiridest
prg 340 lg 1 alusel. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsusele 3-1-1-79-15, kus Riigikohus kvalifitseeris enne 1.01.2015 toimepandud teo selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, kuid märkis, et alates 1. jaanuarist 2015 on süüdistatava tegu karistatav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kui kannatanu oleks pärast süüdistuses kirjeldatud peksmist ellu jäänud, oleks tema tegevus kvalifitseeritud KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi, kuna kannatanu suri lühikese aja möödudes saadud kehavigastuste tagajärjel, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS prg 118 lg 1 p 7 järgi e kohaldub KarS § 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kui lugeda KarS prg 118 lg 1 redaktsiooni, siis on sealt üheselt väljaloetav, et nimetatud sätte järgi on karistatav tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud üks seitsmest punktist loetletud tagajärg – antud juhul surm. Vägivaldsele surmale eelnebki eluohtlik vigastus/seisund e. selline vigastus, mis ei kohandu eluga. Kui nõustuda süüdistuse ja maakohtu kvalifikatsiooniga, tuleks jaatada seda, et KarS prg 117 peaks ka alati koos KarS prg 119 kvalifitseeruma. Eeltoodud seisukoht ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi. Vaidlust ei ole selles, et A.Ploovits tekitas kannatanule peksmise tagajärjel eluohtliku kehavigastuse, mille tagajärjel kannatanu suri. Riigikohus on selgitanud oma otsuses 3-1-1-12-09 et sellisel juhul ei saa isikut õigeks mõista kuna see tähendaks samaaegselt nii õigeks- kui ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ja see oleks vastuolus
lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt ei saa kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsust. Ringkonnakohtu pädevus uue otsuse tegemisel on sätestatud
Selle kohaselt piirduvad ringkonnakohtu õigeksmõistvad volitused juhtudega, mil süüdistatav mõistetakse kas täielikult õigeks (
lg 2 p 1) või mil ta mõistetakse õigeks osades talle süüks arvatud kuritegudes ja kergendatakse seetõttu talle mõistetud karistust (
Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi,
§-st 340 ei tulene. Olukord, mis tekkis ringkonnakohtul käesoleva kohtuasja lahendamisel, on aga lahendatav lähtudes
lg 2 p-s 3 sisalduvast pädevusest tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata. Mõistetud karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohtu poolt mõistetud 7-aastane vangistus jääb alla KarS prg 118 lg 1 sanktsiooni keskmäära. Arvestades, et KarS prg 118 lg 1 karistusraamid on 4-12 aastat ja see karistus on ettenähtud väga erinevate raskete tagajärgede põhjustamise eest, millistest surma põhjustamine on vaieldamatult kõige raskem tagajärg, siis ei saa kuidagi väita, et A.Ploovitsat on 16 koheldud karistusõiguslikult liiga karmilt. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus on adekvaatne süüdistatava süü suurusega ja asjaolusid, mis tingiks maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamist, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Asjaolu, et käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus A.Ploovitsa süüdimõistmise p 1 järgi, ei tingi kohtukolleegiumi hinnangul karistuse vähendamist. Nimetatud asjaolu ei too kaasa mingeid muudatusi kuriteo tehioludes süüdistuse kergendamise suunas ning ka
lg 2 p 3, mille alusel Riigikohtu seisukohast sellises olukorras ringkonnakohus lähtuma peab, ei kohusta karistust kergendama. Vastuseks kannatanu CC seisukohale märgib kohtukolleegium järgmist. Vaidlust ei ole selles, et kannatanud viibisid maakohtu istungitel, mis toimusid 14.11.2017 ja CC ka 15.11.2017. Kannatanutele selgitati nende õigusi, sh õigust osa võtta kohtulikust arutamisest (
prg 38 lg 1 p 8). Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et osavõtt kohtulikust arutamisest on kannatanu õigus, mitte kohustus. Kannatanute ristküsitlus toimus 14.11.
-1kohaselt avaldatakse kohtuistungi toimumise aeg kohtu veebilehel, märkides kriminaalasja numbri, täisealise süüdistatava nime ja alaealise süüdistatava nimetähed ning kuriteo kvalifikatsiooni karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi, milles isikut süüdistatakse. Kinnise kohtuistungi kohta avaldatakse üksnes toimumise aeg, kriminaalasja number ja märge, et kohtuistung on kinnine. Kohtuistungi toimumise aeg eemaldatakse veebilehelt seitsme päeva möödumisel kohtuistungi toimumisest. Seega, kui kannatanud oleks pärast 15.11.2017 soovinud osaleda kohtuistungil, oleks neil huvi korral see võimalus olnud. Kui kannatanud on juba ristküsitletud ja keegi teistest menetlusosalistest ei pea vajalikuks nende edasist osalemist, on nende endi valik, kas osalevad kohtuistungil või mitte. Kuna kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine toimub kohtuistungil, puudutab eelöeldu ka resolutiivosa kuulutamist. Järgmised kohtu toimingud – motiveeritud kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise aja edasilükkamise määrus 2.maist 2018 (
prg 315-1 lg 2alusel) ja motiveeritud kohtuotsuse kättesaadavaks tegemine 25.mail 2018 – ei toimunud ja seaduse järgi ei pea ka toimuma kohtuistungil. Mõlemad dokumendid tehti kannatanu CC-le nähtavaks vastavalt 3.05.2018 ja 25.05.2018. 3.05.2018 määrus tehti e-toimikus ka kättetoimetatavaks, kohtuotsuse kohta seda märget paraku AET-s ei olnud. Kõik rikkumised, mis puudutasid kannatanute õigusi juba pärast kohtuotsuse kuulutamist e sisuliselt mõjutasid nende apellatsiooniõigust, said kõrvaldatud eelmenetluse käigus ja sellekohased põhjendused on ära toodud ringkonnakohtu 19.06.2018 määruses, milline oli edastatud ka menetlusosalistele. A. Ploovitsa kaitsja advokaat A. Küünemäe esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 240 eurot. Taotluses on esitatud konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning 17 nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks.
prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes
prg 337 lg 1 p-st 4; prg 338 p-st 2; 340 lg 1 ja lg 2 p 3, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja jätab apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.