Obsah (10)

§ 445§ 162§ 231§ 657§ 654§ 232§ 230§ 442§ 386§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-12

§ 445

lg 2).

§ 162lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

Kohus määras hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 73 433,50 eurot (lepingulise esindaja tasu 138,5 tunni eest tasumääraga 140 eurot tunnis, kokku 19 390 eurot, riigilõiv 47 962,50 eurot ja asja läbivaatamise kulud 6081 eurot). Hageja taotlus jäi rahuldamata 42 785,16 euro ulatuses õigusabikulude osas. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 14

1. 03.08.2017 esitas kostja Harju Maakohtu 04.07.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tuvastanud mitmed asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud ebaõigesti. Maakohus leidis põhjendamatult, et ei ole tõendatud, et säästuprogramm, sh töötajate palgakulu vähendamine pidi seisnema mahlabaari ja kommipoe ning parkla tegevuse lõpetamises. Kostja väitis maakohtus, et hageja ettevõttes nõutud kokkuhoiuprogrammi rakendamiseks oli ainus võimalus kommipoe, mahlabaari ja parkla opereerimise lõpetamine. Nõukogu juhised kokkuhoiuprogrammi rakendamiseks olid määratud selliselt, et juhatus pidi ise otsustama programmi rakendamiseks vajalike meetmete üle. Seega olid kommipoe, mahlabaari ja parklaga seotud tehingute tegemiseks antud eelnevalt sellised juhised, mis välistasid kohustuse saada tehinguteks täiendava nõukogu nõusoleku.
3. Finnkino OY juhendite käsitlemine kostjale kohustusi panevate reeglitena ei ole põhjendatud. Hageja ettevõttes ei ole viidatud juhendeid kehtestatud. VA e-kirjadest ei saa järeldada, et reeglid olid kostjale teatavaks tehtud.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et 29.05.2012 hageja intranetis avaldatud teade ei tõenda, et hageja nõukogu liikmed olid 31.05.2012 seisuga teadlikud kommipoe, mahlabaari ja parkla suhtes tehtud tehingutest. Samuti on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud tunnistaja OR ütlused nõukogu liikmetele üürilepingute koopiate edastamise kohta ebausaldusväärseks. Samas ei ole kohus otsusest nähtuvalt hinnanud tunnistajate LJ, JK, VA ja EK seotust hagejaga, mis sama argumendi kohaselt võib viidata nende tunnistajate soovile anda hagejale soodsaid ütlusi. Kohus on jätnud OR ütluste usaldusväärsuse hindamisel tähelepanuta, et Catella esindaja 15.10.2012 kirjaga on tõendatud OR ütlus dokumentide Catellale edastamise kohta ning ei ole ümber lükatud, et OR helistas LJ-le seoses üürilepingutest nähtuvate kinnistusraamatu märgetega enne 31.05.2012 kokkuleppe sõlmimist. Kohus leidis ebaõigesti, et Catella 15.10.2012 vastus tõendab, et OR ei edastanud lepinguid käsipostiga Soome. Viidatud tõendist ei ole võimalik selliseid järeldusi teha. Maakohus leidis ebaõigesti, et asjas ei ole tõendatud, et hageja nõukogu esimees ja liikmed teadsid lõpetamiskokkuleppe sõlmimise ajal vaidlusalustest tehingutest, ning et kostja jättis tema poolt teostatud tehingutest tahtlikult teavitamata.
5. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et parklaga teostatud tehingute tagajärjel ning mahlabaari ja kommipoega teostatud tehingute tagajärjel sai hageja kahju saamata jäänud tulu näol. Maakohus on asjaolude tuvastamisel tuginenud ekspert IN ekspertarvamusele, mis tulnuks ebausaldusväärsuse tõttu jätta arvestamata. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et parkla oli avatud 24 tundi päevas, 365 päeva aastas ja seetõttu oleks pidanud parkla valvamiseks arvestama 8760 töötunniga. Hageja ei ole selle väite õigsust kahtluse alla seadnud, mistõttu ei pidanud kostja seda

§ 231lg 2 ja 4 kohaselt täiendavalt tõendama.

Samuti ei ole õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole esitanud tõendeid käibemarginaali 67,6 % ümberlükkamiseks, kostja on seda teinud 26.09.2014 seisukohas. AS Forum Cinemas Kino Candy kasumi analüüsist nähtub samuti, et hageja ise on arvestanud kommipoe ja mahlabaari müügimarginaaliks 2011.a 55,6 % ja edaspidi 56,3 %. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja näitas juba oma 26.09.2014 seisukohas, et arvestuslik töö teostamiseks vajalik täistööajale taandatud töötajate arv kliente teenindava 15 personali näol nimetatud käitistes oli kokku 10,

1. Asjasse puutumatu on maakohtu poolt viidatud asjaolu, et hageja võis vajaliku töö ärategemiseks kasutada mitte vaid kõnealuste käitiste töötajaid, vaid ka ettevõtte teisi töötajaid. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et toitlustusjuht, 3 superviisorit, 1 sisekontrolli töötaja, 1 raamatupidaja ja 2 laotöölist olid seotud ainult kommipoe ja mahlabaariga ning seoses mahlabaari ja kommipoe rendile andmisega nimetatud töökohad hageja ettevõttes kaotati. Kostja ei ole seda väitnud. Kostja väitis seda, et eelnimetatud töötajad tegelesid vaid Coca-Cola Plaza toitluskohtade teenindamisega. Lisaks tegutsesid ka toitlustuskohad kino põhikorrusel ehk
2. korrusel ja eraldi toitlustuskoht A Le Coq nime kandnud sviidis. Seejuures ei teinud kostja viimati nimetatud kahe toitlustuskohaga seonduvalt mitte mingisuguseid tehinguid. Sellest tulenevalt väitiski kostja seda, et toitlustuskohtade teenindamisega seotud nimetatud töötajate palgafondist mahlabaari ja kommipoe käibele vastav proportsionaalne osa ehk 38,8 % tuleb arvestada kommipoe ja mahlabaari kulude hulka. Kohus leidis, et kostja oleks pidanud esile tooma, millised kulud on jäänud eksperdi poolt viidatud jagatavate kulude hulgast välja ja mida oleks pidanud nende hulka kindlasti arvestama ning vastavate kulude suurust ka tõendama. Kostja väitis maakohtus ja väidab jätkuvalt, et olukorras, kus ekspertarvamusest ei ole võimalik aru saada, millised hageja kulud on jagatavate kulude seast välja jäetud (st millised kulusid on käsitletud nn jagamatute kuludena), ei ole põhjendatud jagamatuteks kvalifitseeritud kulude täies ulatuses kõnealustele käitistele omistamata jätmine. Kuna aga ekspert oma arvamuses kuidagi ei selgitanud, millest jagamatud tegevuskulud koosnevad, siis puudub alus tuvastada, et jagamatute tegevuskulude summa ei kuulu mingis proportsioonis arvesse võtmisele kommipoe, mahlabaari ja parkla kuludena. Kostja põhjendas maakohtus seda, et käitiste kasutuses olnud ruumi pindala arvestamine on alusetu, sest tegemist ei ole kohase kulude omistamisel rakendatava näitajaga. Kohus on nõustunud kostja seisukohaga, kuid sellele vaatamata leidis, et näitaja tuleb arvesse võtta eesmärgiga vältida kulude leidmist üksnes kahe näitaja alusel. Kulude leidmisel ei saa eesmärgiks olla vähemalt kolme näitaja aluseks võtmine või selle vältimine, et kulud leitakse kahe näitaja alusel. Asjaolu, et hageja juhtkonna ja administratsioonikulude olemasolu ei sõltunud kõnealustest käitistest, on asjasse puutumatu. Kõnealused käitised ei saa tegutseda ilma ettevõtte juhtkonna ja administratsiooni panuseta ning järelikult on põhjendamatu ka hageja vastavate kulude arvestamata jätmine. Kostja väide müügimarginaali 67,3 % ebareaalsusest on rajatud kahele dokumentaalsele tõendile, kus vastava näitaja suurus on 55,6 %. Kostja tõi maakohtus esile terve rea ekspert IN arvamuse puudusi, mille kohus on otsuse tegemisel täielikult tähelepanuta jätnud.
3. Maakohus on põhjendamatult käsitlenud sõiduautode ülalpidamise, hoolduse ja kindlustamise kulusid lisakulutustena. Neid kulusid pidi hageja kandma ka siis, kui sõidukid olid hageja omandis. Rendilepingust tulenev õigus sõiduautosid oma ettevõttes kasutada on majanduslikku väärtust omav hüve. Kasutuseelis säilis ka pärast sõidukite võõrandamist, sest müüdud sõidukite osas sõlmiti hagejaga rendilepingud, mille alusel sai hageja autode kasutamist jätkata. Sõidukite võõrandamise tagajärjel kahju tekkimise tuvastamine ei ole põhjendatud, kuivõrd arvestamata on jäetud tasuta kasutamise õigusest tulenev kasu (VÕS § 127 lg 5). Maakohus oleks pidanud selle kahjuhüvitisest maha arvama.
4. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 90 lg
5. Maakohus on alusetult leidnud, et pooled ei soovinud kokkuleppes siduda juhatuse liikme lepingu lõpetamise tingimusi, ärisaladuse hoidmise tingimusi, konkurentsikeelu kohustust ja selle tingimusi ning nõuetest loobumise tingimust. Asjaolu, et need tingimused on omavahel seotud nähtub ainuüksi 16 sellest, et need on fikseeritud ühes lepingudokumendis. Lisaks sellele on antud juhul kokkuleppes expressis verbis fikseeritud kokkuleppe sõlmimise eesmärk, milles on kõigi pooltevaheliste lepinguliste suhete lõpetamine poolte kokkuleppel ning kostja arvates on ilmselge, et kokkuleppe p 16 on nimetatud eesmärgiga vahetult seotud. Maakohus luges ebaõigesti kokkuleppe osadeks jagatavuse kriteeriumiks seda, kas kokkuleppe ühe või teise sätte kohaldamine sõltub teistest sätetest või mitte. Maakohtu rakendatud kriteeriumi aktsepteerimine viiks järelduseni, et enamik tehinguid on osadeks jagatavad ning osadeks jagatavus on reegel, mitte erand. Kui 31.05.2012 kokkuleppest eraldada p 2 ja p 16, siis ei ole järele jäädava tehingu näol tegemist oma olemuselt sama tehinguga, mille pooled algselt sõlmisid. Seega ei ole täidetud TsÜS § 90 lg 3 kohaldamiseks nõutav tingimus. Ka juhul, kui käsitleda tehingut osadeks jagatavana, ei oleks selle tühistamise tingimused täidetud, kuna antud juhul ei ole alust eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata.
6. Eksimuse riisikot kandis hageja ning sellest tulenevalt ei võinud ta kokkuleppe p 16 TsÜS § 92 lg 5 alusel tühistada. Kohus leidis ekslikult, et nõukogu korraldas piisavalt juhatuse üle järelevalvet, kehtestades asjassepuutuvad aruandluse korrad, ja seetõttu ei saanud antud juhul olla tegemist hageja riisikoga. Tegelikult ei ole hageja nõukogu selliseid kordasid kehtestanud. Kohtu hinnang selle kohta, kui palju aega nõuab üürilepingute tagajärgede hindamine, ei ole põhjendatud. Hageja on väitnud, et kui ta oleks üürilepingutest teadnud, ei oleks ta 31.05.2012 kokkulepet sõlminud. Seega viis hageja enda väitel teda eksimusse teadmatus üürilepingute olemasolust kui sellisest, mitte üürilepingute tagajärgedest. Lisaks ei ole üürilepingute majandusliku mõju hindamine kuigivõrd aeganõudev ega olemuselt komplitseeritud tegevus. Käesolevas asjas tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. Ühtlasi märkis Riigikohus, et erandlikeks riskijaotust muuta võivateks asjaoludeks võivad olla mh kostja tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus kostja varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest (Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-9-16 p 41). Käesolevas kaasuses selliseid erandlikke asjaolusid ei eksisteeri. Lisaks jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta, et kokkuleppest endast on võimalik järeldada, et hageja sõlmis kokkuleppe teades, et tal ei pruugi olla täielikku ülevaadet kõikidest kostja tegevusega seonduvatest asjaoludest.
7. Maakohus leidis, et kostjal oli kohustus teavitada hagejat hagis kostjale etteheidetavatest tehingutest enne 31.05.2012 kokkuleppe sõlmimist. Teavitamiskohustuse panemisega kostjale rikkus maakohus TsÜS § 95 sätestatut. Kuivõrd kostjal oli alust eeldada, et teave kõnealuste tehingute kohta oli hagejale teada, siis ei saanud kostja samal ajal eeldada, et hagejale on ilmselt tähtis sama teabe veelkordne avaldamine enne kokkuleppe sõlmimist. Antud juhul olid hagejale vajalikud andmed mistahes kulutusi tegemata kättesaadavad. Hageja pidi olema vaidlusalustest tehingutest teadlik, kuid ei hankinud teavet, sest ei pidanud seda vajalikuks. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal oli alus TsÜS § 92 lg 3 p 1 alusel kokkulepe tühistada, kuna käesolevas asjas ei esine sätte kohaldamiseks nõutavaid asjaolusid.
8. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ÄS § 306 lg 2 ja § 317 lg 1, kui asus seisukohale, et kõigi käesolevas asjas hagejale ette heidetavate tehingute osas rikkus kostja kohustust mitte teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid ilma nõukogu eelneva nõusolekuta. Kostja poolt hageja töötajatega sõlmitud kokkulepped ei ole igapäevase 17 majandustegevuse raamest väljuvad tehingud. Ainuüksi asjaolu, et töötajaga lepitakse kokku seaduses sätestatud määrast suurem hüvitis, ei muuda töölepingut igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks. Samuti ei muuda seda asjaolu, et kokkulepped sõlmiti kokku 15 töötajaga ning et selliseid tehinguid ei tehta igapäevaselt. Kommipoe, mahlabaari ja parkla suhtes tehtud tehingute tegemise lugemine ÄS § 306 lg 2 ja ÄS § 317 lg 2 rikkumiseks ei ole põhjendatud, sest tegemist oli hageja nõukogu poolt kostjalt nõutud kokkuhoiuprogrammi rakendamiseks vajalike tehingutega ehk hageja nõukogu poolt antud juhiste täitmisega. Sõidukite võõrandamist ei muuda igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks tehinguks asjaolu, et tehing tehti alla turuhinna. Sõidukitega seotud tehinguid tuleb vaadata koos, arvestades nii müügitehingut kui koos sellega sõlmitud tasuta kasutamise lepingut. Turuhinnast madalama müügihinna vastu sai hageja tasuta kasutamise lepingust tuleneva kasutuseelise, mille väärtus katab (vähemalt osaliselt) müügihinna erinevust turuhinnast.
9. Maakohus rikkus parkla ja mahlabaari ning kommipoega seotud saamata jäänud tulu nõude rahuldamisel VÕS § 128 lg 4, mis nõuab hinnangu andmist hageja poolt nõutavas summas tulu saamise tõenäosusele. Hageja väidetud tulu saamise võimalus ei ole tõenäoline. Vastus apellatsioonkaebusele
10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
11. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja põhinõude 221 387,85 eurot ületavas osas, samuti 221 387,85 eurot ületavalt põhinõudelt arvestatud viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt ka osas, milles maakohus jättis jõusse hagi tagamise abinõud. Lisaks kuulub maakohtu otsus tühistamisele menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (

§ 657lg 1 p 2).

Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Maakohus leidis, et mahlabaari, kommipoe ja parkla tegevuse lõpetamine ning üürilepingute sõlmimine on tehingud, mis väljusid hageja igapäevase majandustegevuse raamest. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ÄS § 306 lg 2 ja ÄS § 317 lg 1 järgi võib tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Riigikohus leidis käesolevas tsiviilasjas 13.04.2016 tehtud otsuses, et esitatud asjaoludel saab lähtuda eeldusest, et hageja kinnisasja pikaks ajaks teise isiku kasutusse andmine on hinnatav tehinguna, mida hageja iga päev ei tee. Samuti märkis Riigikohus, et 10 % suurune osa majandustegevusest võib moodustada olulise osa hageja majandustegevusest ja selle ümberkorraldamiseks on eelduslikult vaja nõukogu nõusolek (p 19). Ekspert IN eksperthinnangu (IV kd tl 2-10) kohaselt andis 2011.a hageja üldisest müügitulust kommipood 6,3 %, mahlabaar 2,3 % ja parkla 1,4 %, kõik kokku 10 %. Arvestades, et kostja korraldas lühikese aja jooksul ümber 10 % suuruse osa hageja majandustegevusest, siis leidis maakohus õigesti, et nende tehingute tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek.
2. Maakohus asus seisukohale, et ka 12 sõiduki müük oma töötajatele on tehinguks, mis väljus hageja igapäevasest majandustegevusest. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas 13.04.2016 tehtud otsuses leidnud, et esitatud asjaoludel saab lähtuda eeldusest, et hulga sõidukite võõrandamine oma töötajatele või nendega seotud isikutele, on hinnatav tehingutena, mida hageja iga päev ei tee (p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti asunud 18 seisukohale, et 12 sõiduki müüki, alla turuhinna, oma töötajatele, ei saa pidada tehinguteks, mida äriühing igapäevaselt teeks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et need tehingud väljusid hageja igapäevasest majandustegevusest ja vajasid nõukogu nõusolekut (

§ 654lg 6).

1. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et ka töölepingute muutmine selliselt, et lisaks seaduses sätestatud hüvitisele, makstakse töölepingu ülesütlemisel töötajale täiendavalt hüvitist kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, on tehing, mis väljub hageja igapäevasest majandustegevusest. Maakohus tuvastas, et kohtule esitatud 15 töötaja töölepingusse oli perioodil 30.11.2011 – 16.04.2012 lisatud säte, et töölepingu ülesütlemisel on töötajal lisaks seaduses sätestatud hüvitisele, õigus hüvitisele 6 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kolleegium märgib, et töölepingu ülesütlemisel töölepingu seaduses sätestatud hüvitised on oluliselt väiksemad. Näiteks töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu peab tööandja tasuma töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 100 lg 1). Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 100 lg 4). Töölepingu muudatuste järgi tuleb aga hagejal tasuda töötajale, lisaks seaduses sätestatule, täiendavalt kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Kostja oli hageja juhatuse liige ca 19 aastat. Tõendamata on, et hageja äriühingus oli suurtes täiendavates hüvitistes kokkuleppimine tavapärane. Arvestada tuleb ka seda, et maakohtu tuvastatu kohaselt oli hageja nõukogus eelnevalt arutatud hoopis palgakulude vähendamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa paljude töötajatega 30.11.2011 – 16.04.2012 sellise kokkuleppe tegemist pidada igapäevaseks ning maakohus leidis õigesti, et selleks oli vaja nõukogu nõusolekut. Nõustuda ei saa kostja väitega, et täiendav lahkumishüvitis motiveerib töötajaid töösuhet jätkama. Suurel hüvitisel ei ole sellist mõju, kuna hüvitist saadakse töölepingu ülesütlemise korral.
2. Põhjendamatu on ka kostja väide, et kommipoe, mahlabaari ja parkla opereerimise lõpetamine ning uute üürilepingute sõlmimine oli vajalik nõukogu nõutud tööjõukulude vähendamise programmi täitmiseks. Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste pinnalt õigesti, et kuigi hageja nõukogus arutati palgakulude vähendamist, on tõendamata, et nõukogu andis kostjale juhise või nõusoleku lõpetada palgakulude vähendamiseks kommipoe, mahlabaari ja parkla tegevus. Maakohus ei ole selle järelduse tegemisel rikkunud

§ 232lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise reegleid.

51. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu seisukohta, et Finnkino OY otsuste langetamise juhend, Finnkino OY ning selle kontserni kulutuste juhend ning juhatuse aruannete juhis olid kostjale kohustuslikud. Tunnistaja LJ ütluste kohaselt olid käitumis- ja toimimisjuhendid pikalt välja kujunenud ja kõigile teada. 2011.a sügisel veidi otsustamispoliitikat muudeti seoses uue omanikuga (V kd tl 7-8 pöördel). Tunnistaja ütluste kohaselt osales kostja alati hageja nõukogu koosolekutel (VI kd tl 96 pöördel). Tunnistaja VA ütluste kohaselt toimus otsustusreeglite osas süstemaatiliselt asjaosaliste teavitamine. Viimati enne vaidlusaluseid sündmusi toimus see 2011.a sügisel, kus kõikidele Baltikumi tütarettevõtetele saadeti täpsustused ja uued otsustusreeglid ühe dokumendina (V kd tl 18 pöördel). UAB Forum Cinemas esindaja Arunas Baltrushaitis ja Forum Cinemas SIA esindaja Atis Amolins kinnitasid, et Finnkino OY juhised ja reeglid olid teada ja neid järgiti tütarühingutes (III kd tl 49-56, 57-62). Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et hageja nõukogu oli viidanud nendele juhenditele kui kohustuslikele ka Eesti tütarühingu suhtes, ning et kostjale oli need teatavaks tehtud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ka nendest 19 juhenditest kogumis tuleneb, et kostja vajas vaidlusaluste tehingute tegemiseks nõukogu nõusolekut (

§ 654lg 6).

1. 31.05.2012 on hageja ning kostja sõlminud kokkuleppe juhatuse liikme lepingu lõpetamiseks. Lepingu p-s 16 kinnitasid pooled, et ei oma teineteise suhtes mingisuguseid nõudeid, v.a nõuded, mis tulenevad sellest kokkuleppest (I kd tl 18-20). 20.06.2012 esitas hageja kostjale kokkuleppe punktide 2 ja 16 tühistamise avalduse olulise eksimuse tõttu. Vastavalt TsÜS § 90 lg 1 võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 92 lg 1 sätestab, et eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Sama paragrahvi lõige 2 järgi on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. TsÜS § 92 lg 5 kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. Pooled vaidlevad, kas hagejal oli alus kokkuleppe punkti 16 tühistamiseks, ning kas kokkuleppe osaline tühistamine oli võimalik.
2. Riigikohus on käesolevas asjas 13.04.2016 tehtud otsuse p-s 24 leidnud, et pooled on lõpetamiskokkuleppe p-s 16 käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Riigikohus lähtub eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. Sama otsuse punktis 26 märkis Riigikohus, et arvestades lõpetamiskokkuleppe p 16 sõnastust ja poolte varasemaid seisukohti menetluses, saab järeldada VÕS § 207 lg 2 järgset kokkulepet selle kohta, et pooled kinnitavad vastastikku lõpetamiskokkuleppe väliste nõuete puudumist. Selline kinnitus toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. Lisaks selgitas Riigikohus, et eksimuse või pettuse tõttu saab tühistada ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi (p 29).
3. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tõendatud ei ole, et hageja nõukogu teadis lõpetamiskokkuleppe sõlmimise ajal vaidlusalustest tehingutest. Maakohus on tunnistajate OR, LJ ja VA ütlusi ning hageja seadusliku esindaja JK seletust koosmõjus hinnates õigesti leidnud, et tõendamata on asjaolu, et hageja töötaja OR edastas üürilepingute koopiad käsipostiga hageja nõukogule. Samuti leidis maakohus õigesti, et tõendamata on asjaolu, et hageja nõukogu liikmed tutvusid vaidlusaluste lepingutega OR ruumis. Maakohus ei ole tunnistajate ütluste ja hageja seadusliku esindaja seletuse hindamisel

§ 232lg 1 sätestatud tõendite hindamise reegleid rikkunud.

Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et 29.05.2012 intranetilehel üles pandud eesti keelne teave toitlustuse müügipunktide ja parkla üürile andmise kohta ei tõenda, et hageja nõukogu sai üürilepingutest teatavaks enne lõpetamiskokkuleppe sõlmimist. Puudub alus asuda seisukohale, et hageja nõukogu tutvub igapäevaselt intranetis avaldatud teadetega, ning et see pidi olema hageja nõukogule teada

1. maiks
2. Lisaks puudub vaidlus, et hageja nõukogu liikmete emakeeleks ei ole eesti keel. OÜ Catella Corporate Finance juhatuse liige AK 15.10.2012 vastuse kohaselt sai Catella 23.05.2012 enda valdusesse Coca-Cola Plaza rendilepingud ning Catella saatis 01.06.2012 rendialase kokkuvõtte Finnkinole. 01.06.2012 küsis LJ näha üürilepinguid ning 02.06.2012 saatis Catella need skanneeritult LJle (VI kd 20 tl 37-40). Eeltoodust nähtuvalt sai hageja nõukogu üürilepingud peale 31.05.2012 lõpetamiskokkuleppe sõlmimist.
3. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kuna tehingud väljusid igapäevaste majandustehingute raamest, siis saab nendest tehingutest tulenevatest nõuetest loobumist pidada oluliseks eksimuseks (TsÜS § 92 lg 2). Kuna tehinguteks oli vajalik nõukogu eelnev nõusolek, siis leidis maakohus õigesti, et tegemist oli ilmselt tähtsa asjaoluga ja nõukogul oli tehingutest teadasaamise vastu huvi, mistõttu oli kostjal kohustus nendest teavitada (TsÜS § 92 lg 3 p 1). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja ei kandnud eksimuse riisikot TsÜS § 92 lg 5 järgi. Riigikohus on käesolevas asjas 13.04.2016 tehtud otsuses asunud seisukohale, et hageja ei pidanud eeldama, et kostja asub pärast tema juhatusest tagasikutsumise kavatsusest teadasaamist ulatuslikke tehinguid tegema. Samuti märkis Riigikohus, et ei nõustu arusaamaga, et juhatuse liikme ametiaja lõppemisel peaks äriühing teda eelduslikult alati kahtlustama kahjulike tehingute tegemises või muul viisil kahju tekitamises ega võiks ainuüksi juhatuse enda antud teabele tuginedes ja kulukat auditit tellimata sõlmida ka kokkuleppeid nõuete puudumise tunnustamise kohta (p 41). Maakohus on põhjendatult leidnud, et Finnkino OY otsuste langetamise juhendi, Finnkino OY ning selle kontserni kulutuste juhendi ja juhatuse aruannete juhiste järgi oli kostjal kohustus hagejat tehingutest teavitada, mistõttu ei saanud olla tegemist hageja riskiga. Lisaks tuli teavitamise kohustus ÄS § 306 lg-st 2 ja § 317 lg-st
4. Ebaõige on kostja positsioon, et lepingute majandusliku mõju hindamine ei ole aeganõudev ega komplitseeritud tegevus. Kuna hageja ei teadnud nendest tehingutest, siis pidanuks hageja ainuüksi tehingutest teadasaamiseks tutvuma kogu äriühingu lepingudokumentatsiooniga, mida võib pidada aeganõudvaks tegevuseks. Samas polnud hagejal alust kostjat kahtlustada kahjulike tehingute tegemises, et teha dokumentide auditit. Õige on maakohtu väide, et töölepingute muutumise tingimustest teadasaamiseks piisanuks töölepingutega tutvumisest, kuid hageja nõukogul ei olnud mingit ajendit asuda välja selgitama, kas kostja on teinud töölepingus muudatusi.
5. TsÜS § 90 lg 3 sätestab, et tehingu osa võib tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata. Erialakirjanduses on selgitatud, et tehingu osaliseks kehtima jäämiseks (ilma tühistatud osata) on kaks peamist eeldust: 1) tehing peab olema osadeks jagatav ja 2) saab eeldada, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 265). Riigikohus on käesolevas asjas 13.04.2016 tehtud otsuses p-s 42 selgitanud, et hindamaks, kas lõpetamiskokkulepe on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms.), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et kostja võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st kostja ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. Kuigi ÄS § 309 lg 3 teise lause järgi ei lõpe juhatuse liikmega sõlmitud leping juhatuse liikme tagasikutsumise tõttu automaatselt, saanuks hageja selle vähemasti eelduslikult ÄS § 309 lg 3 kolmandast lausest ja VÕS §-st 631 juhindudes ka erakorraliselt üles öelda. Ringkonnakohtu hinnangul on 31.05.2012 lõpetamiskokkulepe osadeks jagatav ning saab eeldada, et see oleks sõlmitud ka ilma punktita
6. Maakohus on lõpetamiskokkuleppe osadeks jagatavust põhjalikult analüüsinud ja kolleegium nõustub sellega. 31.05.2012 leping sisaldab üldistatult juhatuse liikme lepingu lõpetamise tingimusi, ärisaladuse hoidmise tingimusi, konkurentsikeelu tingimusi ning nõuetest loobumise kokkulepet. Seega 21 ei olnud poolte tahe 31.05.2012 lepingu sõlmimisel suunatud üksnes vastastikuste nõuete välistamisele, vaid reguleerus mitmeid teisi küsimusi. Asjaolu, et need kokkulepped olid ühes lepingudokumendis, ei tähenda, et need oleksid jagamatud. Maakohus leidis õigesti, et on tõendamata, et kokkuleppe punkti 16 kohaldamine sõltuks muudest kokkuleppe tingimustest. Ka 31.05.2012 kokkuleppe punkt 1, milles lepiti kokku juhatuse liikme lepingu lõpetamises, ei eelda kokkulepet vastastikustest nõuetest loobumise kohta, kuna juhatuse liikme saab sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, ning juhatuse liikme lepingu saab ühepoolselt erakorraliselt üles öelda, ilma eraldi nõuetest loobumise kokkulepet sõlmimata. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et punktita 16 oleks jäänud lõpetamiskokkuleppe sõlmimata, mistõttu sai hageja kokkuleppe punkti 16 tühistada.
7. Maakohus leidis, et kostja on oma kohustuste rikkumisega tekitanud hagejale kahju ning mõistis VÕS § 115 lg 1 ja § 315 lg 2 alusel kostjalt välja kahjuhüvitise 722 963 eurot, millest parkla üürilepinguga seonduvalt 84 012 eurot, kommipoe ja mahlabaariga seonduvalt 484 042 eurot, sõidukitega seonduvalt 80 210 eurot ja täiendavate lahkumishüvitistega seonduvalt 74 699 eurot.
8. Ringkonnakohus leiab, et kommipoe ja mahlabaariga seotud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ekspert IN ekspertarvamuse kohaselt oli 2011.a kommipoe ja mahlabaari müügituluks kokku 761 170 eurot ja kaubakuluks (kaubad, toore, materjalid) 249 330 eurot. Ekspert on ekspertiisiaktis selgitanud, et müügitulu leidmisel on ekspert tuginenud ettevõtte aastaaruannetele ning müügiprogrammile, mis võimaldab müügitulu ülevaadet tulukohtade lõikes. Kaubakulude osas on ettevõttel 2011.a kohta säilinud elektroonilised andmed. Samas on tsiviilasja esitatud hageja poolt koostatud kontsessioonide tabel 2011.a kohta (IV kd tl 60), milles kommipoe ja mahlabaari müügitulu kokku on sarnane ekspertarvamuses märgitud müügituluga (kontsessioonide tabelis 760 828 eurot), kuid kommipoe ja mahlabaari kaubakulud kokku erinevad oluliselt ekspertiisiaktis märgitust (kontsessioonide tabelis 337 837 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kontsessioonide tabelis märgitud kaubakulu õigsust see, et tabelis märgitud kõikide kontsessioonide kaubakulu kokku (675 789 eurot) ühtib hageja 2011.a majandusaasta aruande lisas 16 märgitud müügi eesmärgil ostetud kaubakuluga 675 790 eurot (II kd tl 161). Eeltoodust tulenevalt lähtub kolleegium müügitulu ja kaubakulu määramisel kontsessioonide tabelis märgitud müügitulust ja kaubakulust. Ekspertarvamuse kohaselt töötas 2011.a kommipoes 2 töötajat ja mahlabaaris 3 töötajat. Kostja leiab, et tegeliku töömahu järgi tuleks kommipoe kohta arvestada 4 täiskohaga töötajat ning mahlabaari kohta 5 täistööajaga töötajat. Ekspert on ekspertiisiaktis selgitanud, et tööjõukulude kohta oli võimalik tuvastada olulises osas õiged tööjõu otsekulud. Maakohtu 22.04.2015 istungil selgitas ekspert, et ta lähtus keskmisest töötajate arvust vastavas käitises ning müüjate keskmisest palgast, oluline on käitise kulu suurus. Kolleegiumi hinnangul on õige maakohtu seisukoht, et lähtuda ei saa sellest, mitu isikut pidanuks konkreetse arvu töötundide tegemiseks tööd tegema, vaid sellest, kui suur oli tegelik tööjõukulu konkreetse käitise osas. Ringkonnakohtu arvates on maakohus aga jätnud põhjendamatult arvestamata, et kommipood ja mahlabaar ei saa toimida üksnes otseselt kommipoe ja mahlabaariga seotud töötajatega (klienditeenindajatega). Kostja on põhjendatult argumenteerinud, et kommipoe ja mahlabaari toimimisega olid seotud ka teiste valdkondade (raamatupidamine, sisekontroll, haldusosakond, laotöölised, juhtkond jt) töötajad. Ka ekspert möönis maakohtu 22.04.2015 istungil, et käitised ei saaks toimida täiesti eraldi. Seega tuleb ka seda 22 kulu käitise kasumlikkuse hindamisel arvestada. Teiste töötajate arvestamine on oluline ka seetõttu, et sellest võib sõltuda kulukäitur. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik täpselt tuvastada, kui palju panustasid teiste valdkondade töötajad kommipoe ja mahlabaari tegevusse. Kolleegium leiab, et mõistlik oleks arvestada kummagi käitise tegevusse veel täiendavalt 1 töötaja tööpanus. Sellest tulenevalt arvestab kolleegium kommipoe töötajate arvuks kokku 3 ning mahlabaari töötajate arvuks kokku
9. Käitiste tööjõukulu on ekspert arvestanud lähtudes hageja keskmisest tööjõukulust, mille ta on korrutanud käitise töötajate arvuga. Arvestades, et 2011.a majandusaasta aruande kohaselt oli hageja tööjõukulu 1 926 979 eurot ja töötajate keskmine arv 135 (II kd tl 162), siis oli keskmine tööjõukulu 2011.a töötaja kohta 14 273,92 eurot aastas. Kommipoe tööjõukulu on seega 42 821,76 eurot aastas ning mahlabaari tööjõukulu 57 095,68 eurot aastas, kokku 99 917,44 eurot aastas. Lisaks on ekspert IN kulukäituri alusel jaotanud käitiste vahel mitmesugused tegevuskulud. Ekspert on kulude jagamise kulukäituri leidmiseks arvestanud tuluüksuste osakaalu müügist, osakaalu töötajate arvust ja osakaalu pindalast. Ekspert selgitas ekspertiisiaktis, et nimetatud osakaalude baasilt tuvastas ta iga käitise nn mediaanosakaalu, mida kasutati jagatavate tegevuskulude kandmisel kulukohtadele. Kostja leiab, et osakaal pindalast on kulukäituri leidmisel asjakohatu. Kolleegiumi hinnangul on kostja seisukoht tõendamata. Harju Maakohtu 22.04.2015 istungil selgitas ekspert, et ta kasutas pindala osakaalu selleks, et välistada teiste parameetrite (osakaal käibest ja osakaal töötajatest) prevaleerimist. Ekspert on eriteadmistega isik. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber eksperdi seisukoha, et pindala osakaalu arvestamine kulukäituri leidmisel on asjakohane. Mitmesugused tegevuskulud on ekspert IN ekspertiisiaktis jaganud jagatavateks ja jagamatuteks kuludeks. Ekspertiisiaktis on ekspert selgitanud, et jagamatud kulud on kulud, mille puhul on ekspert tuvastanud ja hinnanud konkreetse kululiigi seotust pigem põhitegevusega kui käitistega (parkla, kommipood, mahlabaar). Sellisteks kuludeks on näiteks kinosaalide ja kinotehnika rent ning hooldus jms. Eksperdi hinnangul ei ole õige pigem põhitegevusega seotud kulude jagamine käitistele, kuna käitised oleks saanud toimida iseseisvalt, ilma kõnealuste kuludeta. Jagatavad tegevuskulud on aga kulud, millel puudub otsene seos kulukohaga ning mille puhul võib eeldada, et teatud mahus või ulatuses kuuluvad need kulud proportsionaalselt katmisele kõigi äriüksuste poolt. Kostja leiab, et kuna ekspertiisis ei ole loetletud, millest jagamatud kulud koosnevad, siis tuleks osaliselt jagamatud kulud arvestada ka käitiste kuludeks. Kolleegium märgib, et ekspert on selgitanud, et jagamatud kulud on kulud, mis on seotud põhitegevusega, s.o filmide näitamisega. Kuigi ekspert ei ole neid kulusid loetlenud (v.a kinosaalide ja kinotehnika rent ning hooldus), ei tulene ka kostja väidetest, et jagamatute kulude sees on kulusid, mille oleks pidanud arvestamata jagatavate kulude hulka. Kostja on hästi kursis hageja majandustegevusega, ning kuna ekspert on üles loetlenud jagatavad kulud, peaks talle sellest järelduma, millised kulud on arvestatud jagamatute kulude hulka. Ekspert on eriteadmistega isik, kes on tuvastanud, et jagamatud kulud ei ole seotud käitistega. Tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaksid eksperdi seisukoha ümber. Sellest tulenevalt peab kolleegium põhjendamatuks kostja väidet, et jagamatud kulud tuleks osaliselt arvestada käitiste kuludeks. Ekspert IN on ekspertiisiaktis leidnud, et kommipoe osakaal müügist on 6,3 %, töötajatest 1,2 % ja pindalast 0,6 %, mistõttu on kommipoe mediaan osakaal 1,2 %. Mahlabaari osakaal müügist on 2,3 %, töötajate arvust 1,8 % ja pindalast 0,5 %, mistõttu on mediaan osakaal 23 1,8 %. Kuna ringkonnakohus leidis, et kommipoe töötajate arvuks tuleb lugeda 3 ja mahlabaari töötajate arvuks 4, siis lähtudes töötajate arvust 2011 lõpus (162 töötajat) (II kd tl 147) (ekspert ei ole töötajate osakaalu arvutamisel lähtunud keskmisest töötajate arvust, vaid töötajate arvust 2011.a lõpus), on kommipoe osakaal töötajate arvust 1,9 % ja mahlabaari osakaal töötajate arvust 2,5 %. Seega on kommipoe mediaan osakaal 1,9 % ja mahlabaari mediaan osakaal 2,3 %. Kulukäituri alusel kuuluvad eksperthinnangu alusel jagamisele ka muud kulud ja finantskulud. Põhivara kulumit ei ole ekspert jaganud kulukäituri alusel. Eeltoodule tuginedes moodustavad mitmesugused jagatavad tegevuskulud kommipoe osas 16 270,56 eurot ja mahlabaari osas 19 695,94 eurot (kokku 35 966,50 eurot), muud kulud kommipoe osas 847,36 eurot ja mahlabaari osas 1025,75 eurot (kokku 1873,11 eurot), finantskulud kommipoe osas 85,14 eurot ja mahlabaari osas 103,06 eurot (kokku 188,20 eurot). Põhivara kulumit ei ole ekspert leidnud kulutäituri kaudu, mistõttu lähtub kohus ekspertiisis märgitust (kommipoe osas 4584 eurot, mahlabaari osas 6188 eurot, kokku 10 772 eurot). Hageja kommipoe ja mahlabaari puhaskasum kokku 2011.a oli sellest tulenevalt 274 273,75 eurot (760 828 eurot – 486 554,25 eurot) (337 837 + 99 917,44 + 35 966,50 + 1873,11 + 188,20 + 10 772 = 486 554,25). Seega oli kommipoe ja mahlabaari 2011.a puhaskasum 36 % nende müügitulust. Hageja on kommipoe ja mahlabaariga seotud kahju arvestuses lähtunud käibe suurenemisest 5 % aastas ja personalikulu suurenemisest 3 % aastas. Hageja on lähtunud käibemarginaalist 67,6% ning arvestanud lisaks veel personalikulu ja renditulu. 2012.a osas on hageja kahju suuruse sisse arvestanud ka uue kommipoe rajamise investeeringu kulu 32 000 eurot (IV kd tl 189). Kolleegium leiab, et hageja on lähtunud ebaõigest käibemarginaalist. Kohtumenetluses on käibemarginaali all mõistetud müügitulu ning kaupade ja tooraine ostuhinna vahet. Kuna kommipoe ja mahlabaari müügitulud kokku 2011.a olid 760 828 eurot ja kaubakulud 337 837 eurot, siis on käibemarginaal 55,6%. Samuti ei ole hageja kahjuarvestuses arvestanud täiendavate töötajate kulu, mitmesuguseid tegevuskulusid, põhivara kulumit, muid kulusid ja finantskulusid. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks kahjuhüvitise arvestuses lähtuda hageja märgitud käibenumbritest (2012.a 477 686 eurot, 2013.a 802 512 eurot, 2014.a 842 637 eurot) ja 2011.a puhaskasumi protsendist (36 %). Kahjust tuleb maha arvata renditulu (2012.a 13 451 eurot, 2013.a 21 521 eurot, 2014.a 21 521 eurot). 2012 osas tuleb kahju hulka arvestada ka investeering uude poodi 32 000 eurot. Sellest tulenevalt on kahju suuruseks 2012.a osas 190 515,96 eurot, 2013.a osas 267 383,32 eurot ja 2014.a osas 281 828,32 eurot. Lähtudes IV kd tl 189 esitatud andmetest ja eeltoodud arvestuspõhimõtetest on kahju 2015.a esimese kuue päeva eest 4877,86 eurot. Seega on kommipoe ja mahlabaariga seotud kahju kokku 744 605,46 eurot. Hageja on selgitanud, et kahjumi vähendamiseks tegi ta ise uue kommipoe, mille kasum tuleb tekitatud kahjust maha arvata. Hageja on märkinud, et uuest kommipoest sai ta 2012.a kasu 61 234 eurot, 2013.a 290 885 eurot, 2014.a 392 854 eurot ja 2015.a esimese kuue päevaga 9577 eurot, seega kokku 754 550 eurot (IV kd tl 189 pöördel). Kuna uuest kommipoest saadud kasum ületab kommipoe ja mahlabaari tegevuse lõpetamisega kaasnenud kahju, siis tuleb hagi kommipoe ja mahlabaariga seotud kahju osas jätta rahuldamata.
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seoses Hobujaama Parkla OÜ-ga üürilepingu sõlmimisega tekitas kostja hagejale kahju. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu tuvastatud kahju suurusega. Ekspert IN ekspertarvamuse kohaselt oli 2011.a parkla 24 müügitulu 118 830 eurot. Ekspertarvamuses on tööjõukuludena märgitud 25 404 eurot. Kostja leiab, et parkla tööjõukulu on näidatud tegelikust väiksemana. Kolleegium ei arva, et parkla otsene tööjõukulu on näidatud tegelikust väiksemana. IN on eksperthinnangus selgitanud, et kuna parkla osas kasutas ettevõte turvateenust, siis esitatud turvateenuse üldarvest on tuvastatav turvamehe tunnitasu ning sisseostetud tundide arv, mida ekspertiisis on näidatud tööjõukulude real otsekuludena. Sellest järeldub ringkonnakohtu arvates, et parklaga seotud otsesed tööjõukulud 2011.a kohta on täpselt tuvastatavad. Kuna parklaga seotud otsene tööjõukulu oli tuvastatav turvateenuse osutaja esitatud arvete kaudu, siis ei oma määravat tähtust kostja väited parkla valvamiseks tema hinnangul kuluvate töötundide kohta. Lisaks on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et parkla oli avatud 24 tundi ööpäevas 365 tundi aastas. Hageja ei ole seda asjaolu omaks võtnud. Nii nagu kommipoe ja mahlabaari puhul, on ka parkla osas jätnud maakohus põhjendamatult arvestamata, et parkla toimimisega olid seotud ka teiste valdkondade töötajad. Seetõttu on ka parkla kuludesse mõistlik arvestada täiendavalt 1 töötaja tööpanus, mille tõttu tuleb tööjõukuludesse lisada ühe töötaja keskmine tööjõukulu 14 273,92 eurot. Arvestades, et turvamehe kulu oli 2011.a 25 404 eurot, siis on tööjõukulud kokku 39 677,92 eurot. Lisaks on ekspertarvamuse kohaselt parkla kuludeks mitmesugused tegevuskulud 12 120 eurot, põhivara kulum 524 eurot, muud kulud 631 eurot ja finantskulud 63 eurot. Kuna ühe töötaja lisamisega parkla mediaanosakaal ei muutunud, siis ei ole vaja neid kulusid ümber arvestada. Seega oli hageja parkla puhaskasum 2011.a 65 814,08 eurot (118 830 eurot – 53 015,92 eurot) (39 677,92 + 12 120 + 524 + 631 + 63 = 53 015,92), s.o 55,4 % müügitulust. Hageja esitatud kahjunõude analüüsi kohaselt oleks parkla müügitulu perioodil 2012.a mai – 2013.a mai olnud 102 750 eurot, millest tuleb maha arvata tööjõukulud 28 425 eurot ja üüritulu 24 313 eurot, mille tulemusel on kahju suuruseks 50 012 eurot (IV kd tl 182). Kolleegium leiab, et hageja ei ole kahjuarvestuses arvestanud täiendava töötaja kulu, mitmesuguseid tegevuskulusid, põhivara kulumit, muid kulusid ja finantskulusid. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks kahjuhüvitise arvestuses lähtuda hageja märgitud käibenumbrist (102 750 eurot) ja 2011.a puhaskasumi protsendist (55,4 %). Kahjust tuleb maha arvata üüritulu 24 313 eurot. Sellest tulenevalt on parklaga seotud kahju suuruseks perioodi 2012.a mai – 2013.a mai osas 32 610,50 eurot. Samuti luges maakohus õigesti hagejale tekkinud kahjuks tsiviilasjas 2-12-34234 Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2013 kompromissimääruse alusel Hobujaama Parkla OÜ-le tasutud 34 000 eurot. Seega on parkla üürilepinguga tekitatud kogukahju 66 610,50 eurot.
11. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejale on tekitatud kahju seoses täiendavate lahkumishüvitiste kokkuleppimisega. Maakohus mõistis töölepingutega seonduvalt kostjalt välja 74 699 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud kahju suuruse arvestamisel. Kaja Tammsaarele välja makstud täiendav hüvitis 16 337,52 eurot, koos sotsiaalmaksuga 33 %, moodustab 21 728,90 eurot, MO-le välja makstud täiendav hüvitis 8617,68 eurot, koos sotsiaalmaksuga 33 %, moodustab 11 461,51 eurot, PR-le välja makstud täiendav hüvitis 17 970,48 eurot, koos sotsiaalmaksuga 33 %, moodustab 23 900,74 eurot ning RP-le täiendavalt välja makstud hüvitis 13 140 eurot, koos sotsiaalmaksuga 33 %, moodustab 17 476,20 eurot. Seega on töölepingutega seonduva kahjuhüvitise suurus 74 567,35 eurot. 25
12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu seisukohta, et kostja tekitas hagejale sõidukite võõrandamisega seonduvalt kahju 80 210 eurot. RR 02.04.2014 eksperthinnangu kohaselt oli 12 sõiduki turuhind 2012.a mai seisuga kokku 100 100 eurot (III kd tl 171). Maakohus tuvastas, et kostja võõrandas sõidukid 19 890 euro eest. Seega võõrandas kostja sõidukid 80 210 euro võrra alla turuhinna. Kostja väidab, et maakohus oleks pidanud kahjuhüvitisest arvestama maha kasutuseelise, kuna töötajad andsid sõidukid tasuta hagejale üürile. Maakohus leidis, et antud juhul ei saa rääkida olukorrast, kus hageja sai kasu, kuna üürilepingute kohaselt pidi üürnik kandma kõik sõidukite ülalpidamise, kindlustamise ja hooldusega seotud kulud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väidet kasutuseeliste kohta tõendanud.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli kasutuseelise olemasolu ja selle suuruse tõendamine kostja kohustus. Kostja ei ole tõendanud, et hoolimata sellest, et hageja kanda jäi sõidukite ülalpidamise, kindlustamise ja hooldusega seotud kulud, sai hageja sõidukite kasutamistest kasutuseeliseid. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid kasutuseelise suuruse kohta. Eeltoodust tulenevalt puudub alus kahjusumma vähendamiseks. 62. Kokkuvõtvalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele parkla üürilepinguga seotud kahju 66 610,50 eurot, töölepingutega seotud kahju 74 567,35 eurot ning sõidukite võõrandamisega seotud kahju 80 210 eurot, kõik kokku 221 387,85 eurot. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele sellelt summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.06.2012 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 722 963 eurot. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus piiras viivise summa 722 963 euroga. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 63.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna (

§ 445

lg 2).

§ 386

lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Käesoleval juhul vähendas Harju Maakohus 14.12.2016 määrusega hagi tagamiseks registriossa nr XXXXXXXXX kantud kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummat 137 289 euroni, registriossa nr YYYYYYYY kantud kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummat 137 289 euroni, registriossa nr BBBBBB kantud kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummat 435 493 euroni, registriossa nr QQQQQQ kantud kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummat 326 619 euroni ja registriossa nr CCCCCCCC kantud kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummat 163 310 euroni. Maakohus jättis 04.07.2017 kohtuotsusega hagi tagamise abinõud jõusse. Hageja on 05.12.2016 seisukohas selgitanud, et kinnistud nr XXXXXXXXX ja YYYYYYYY (XXX ja X, Harku vald) on hoonestamata elamumaad, kus ei paikne ehitisi ega kommunikatsioone. Kinnistu nr CCCCCCCC (XXX, XXX, XXX) koosneb sotsiaalmaa ja elamumaa kruntidest, millel on amortiseerunud suvila. Kinnistu nr BBBBBB (XXX) asub Pärnu kesklinnas ning sellel paikneb ajalooline puitelamu, 3 korteriga elamu, kauplusehoone ja mitmed kõrvalhooned. Kostjale kuulub 2/3 suurune kaasomandi osa. Kinnistul nr QQQQQQ (XXX) paikneb 2011.a rajatud ühepereelamu üldpinnaga 525,9 m2. Arvestades välja mõistetud põhivõla summat ning seda, et koos põhivõlaga mõisteti välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.06.2012, samuti kohtumenetluse eeldusliku täiendavat kestust ja võimaliku täitemenetluse eelduslikku kestust, leiab kolleegium, et kohtuotsuse täitmise tagamiseks piisab hagi tagamise abinõu 26 jõusse jätmisest kinnisasjade BBBBBB ja 28001 osas. Tegemist on kinnistutega, kus paiknevad elamud ning eelduslikult on kinnisasja nr BBBBBB kostjale kuuluva kaasomandi osa (millele on määratud kohtulik hüpoteek summas 435 493 eurot) ning kinnisasja nr QQQQQQ (millele on määratud kohtulik hüpoteek summas 326 619 eurot) väärtus kokku piisavad, et tagada kohtuotsuse täitmist. Ülejäänud kinnistute osas tuleb hagi tagamise abinõud tühistada. Menetluskulude jaotus 64.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hoolimata hagi rahuldamise ulatusest peab kolleegium põhjendatuks jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda, kuna olulises osas jääb hagi rahuldamata seetõttu, et hageja on menetluse jooksul astunud ise samme kahju suuruse vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt puuduvad pooltel menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 27