Obsah (7)

§ 167§ 146§ 42§ 8§ 93§ 148§ 149

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 167 lg-st 1 tulenevalt. MTA märkis, et ressursi- ja saastetasude andmed on OÜ Profit Pluss ise Keskkonnaametile esitanud, seega ei vasta tõele, et vaide esitaja ega pankrotihaldur ei olnud kõnesolevast kohustusest teadlikud.

1. OÜ Profit Pluss esitas 15.06.2017 kaebuse ja 07.11.2017 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada MTA 28.03.
2. a korraldus nr 13-11/18018 ja 15.05.
3. a vaideotsus nr 6-1/3709-
4. Kaebaja põhjendused: Korraldus ja vaideotsus on õigusvastased. Pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss on kinnitatud 14.09.
5. a määrusega, mille kohaselt ei jäänud kaebajale peale kompromissiga kokkulepitud summa tasumist MTA ees võlgu. Kompromiss hõlmas kõiki võlgniku vastu suunatud nõudeid, mis kompromissi tegemise hetkel olid olemas, s.h pankrotimenetluses esitamata jäänud nõudeid. Pärast kompromissi sõlmimist ja selle täitmist sai võlgnik kohustustest vabaks.
6. a oktoobrikuu KMD-st ja TSD-st tulenev nõue on aegunud. MTA on minetanud õiguse nõuda massikohustuse täitmist. Ressursi- ja saastetasu nõue on tekkinud peale kaebaja pankroti väljakuulutamist ega ole

§ 167lg 3 alusel sissenõutav.

Nii korraldus kui ka vaideotsus on

-ga vastuolus, eelkõige

§-dega 178, 180 ja

2. Tartu Halduskohus jättis 30.11.
3. a otsusega OÜ Profit Pluss kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja kõik nõuded ei ole hõlmatud pankrotimenetluses aset leidnud kompromissiga. Oktoober
4. a kohta esitatud KMD-st ja TSD-st tulenevatele kohustustele ei laiene kompromiss. Nõuded deklareeriti 06.12.2012, s.o ajal, mil käis pankrotimenetlus, seega tekkis nimetatud ajast MTA-l nõudeõigus. Deklaratsiooni alusel arvutatud maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg algab antud asjas 01.01.
5. Pankroti väljakuulutamisel katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg. Uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama antud asjas 2 01.01.2017 (MKS § 132 lg 5 p 2, § 132 lg 6). Uus aegumistähtaeg nõuete suhtes algab pärast pankrotimenetluse lõppemist ehk 14.09.
6. Korralduses toodud nõuded ei ole aegunud. 2) Kuna korraldusega nõutud maksukohustus tekkis pankrotimenetluse ajal, siis ei pidanud MTA korraldusega nõutavast kohustusest pankrotihaldurit teavitama. Kuna nõue on tekkinud maksukohustuslase enda esitatud deklaratsioonidest, siis pidi maksukohustus olema nii kaebajale kui pankrotihaldurile teada. Massikohustuse nõuete näol on tegemist ressursi- ja saastetasudega, millised andmed on kaebaja ise Keskkonnaametile esitanud. Nimetatud andmetest on teadlik kaebaja ja pidi olema teadlik ka pankrotihaldur. Samuti on teada nende tasumise kohustus. Rahaliste nõuete sissenõudmise eeldused on täidetud ja MTA-l on õigus äriühingu poolt deklareeritud maksukohustus sundtäita. Pankrotihaldur ei ole pankrotimenetluses võlausaldajate nõuet täitnud ehk deklareeritud kohustusi täitnud võib olla sellepärast, et võlgnikul puudusid vahendid võla tasumiseks. Korraldus ja vaideotsus on õiguspärased ega saa olla vastuolus

§-dega 178, 180 ja 184, kuna nimetatud sätted reguleerivad kompromissi pankrotimenetluses ega ole seotud kaevatavate haldusaktide tühistamise nõudega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. OÜ Profit Pluss esitas 02.01.2018 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.11.
2. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada MTA 28.03.
3. a korraldus ja 15.05.
4. a vaideotsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-d 1 ja 2, § 165 lg 1 p-i 4 ja § 156 lg-t 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t
5. Kohus tugines asjaoludele, mida ei ole kaebajale varasemalt ette heidetud ja mille kohta ei olnud kaebajal võimalik arvamust avaldada. Kohus väljus kaebuse piiridest. Kohus hakkas korraldust MTA nimel sisustama ja MTA käitumist õigustama. 2) MTA-l ei ole õigust nõuda massikohustuse täitmist. MTA ja kaebaja vaheline kompromiss lõpetas kõik MTA nõuded. Kohus leidis ebaõigesti, et MTA nõuded ei muutunud pankrotimenetluse nõueteks. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 146lg-t 1, § 148 lg 1 p-i 3, § 149 lg-t 1 ja § 167 lg-t 3.

Ressursi- ja saastetasu nõue ei ole

§ 167lg 3 alusel sissenõutav.

Kohus leidis meelevaldselt, et kaebajal puudusid rahalised vahendid massikohustuste täitmiseks. Kohus jättis tähelepanuta Riigikohtu praktika (lahendid nr 3-2-1-71-06 ja nr 3-2-1-4-16). 3) Kohus leidis ebaõigesti, et MTA nõuded ei ole aegunud. Kohus jättis tähelepanuta, et nõude tekkimise ajaks tuleb lugeda tehingut, mitte MTA-le deklaratsiooni esitamist. 24.10.2010 kuulutati välja kaebaja pankrot. Selleks ajaks oli kaebaja reaalne faktiline kohustus MTA ees tekkinud. Asjaolu, et kaebaja deklareeris oktoobris tekkinud kohustused detsembris, ei anna alust lugeda kohustuse tekkinuks peale pankroti väljakuulutamist.

§-st 42 tulenevalt muutusid sissenõutavaks kõik kaebaja

1. a oktoobri kohta esitatavast nõudest tulenevad kohustused MTA ees ning nõude aegumine algas pankroti väljakuulutamisega. Nõue aegus hiljemalt 25.10.
2. 4) Kohus rikkus HKMS § 2 lg-t 4, § 56 lg-t 2 ja TsMS § 251 lg-t 1, kui jättis pankrotihalduri tunnistajana üle kuulamata.
3. MTA esitas 02.02.2018 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.11.
4. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja vaidlustatud haldusakt ei ole nõude alus, vaid on sundtäitmise hoiatus. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja seisukohad, et MTA on jätnud nõude õigel ajal esitamata. MTA ei saanud 31.10.
5. a nõudeavalduses esitada vaidlustatud korraldusega sissenõutavaid maksusummasid, kuna need deklareeriti alles 06.12.2012, millest alates tuleb nõue lugeda 3 esitatuks. Kuna pankrotimenetluses tunnustatud MTA nõue ei sisaldanud äriühingu
6. a oktoobri eest deklareeritud kohustusi, ei saa väita, et kohus arvestas kompromissi kinnitamise määruses äriühingu kohustustega, mille täitmise tähtaeg saabus pärast nõudeavalduse esitamist ning mille osas MTA ei ole nõudeavaldust esitanud. Oktoober
7. a kohta esitatud KMD-st ja TSD-st tulenevatele kohustustele kompromiss ei laiene. Nõue tekib deklareerimise hetkest ja asjaolu, et seda pankrotimenetluse jooksul ei rahuldatud, viitab sellele, et polnud piisavalt vahendeid selle tasumiseks, mistõttu ei saanud MTA sundtäitmise hoiatust väljastada. Aegumistähtaeg algab käesoleval juhul 01.01.
8. Korralduses toodud nõuded ei ole aegunud ja kuuluvad kaebaja poolt täitmisele üldises korras

§ 167lg-st 1 tulenevalt.

2) Ressursi- ja saastetasude andmed on OÜ Profit Pluss ise Keskkonnaametile esitanud. Seega ei vasta tõele väide, et kaebaja ega pankrotihaldur ei olnud kõnesolevast kohustusest teadlikud. MTA teavitus massikohustuse olemasolust ei ole hilisema sissenõudmise tingimuseks, mistõttu pole seda asjaolu vaja kohtus tõendada. 3) Kui kaebaja leiab, et pankrotihaldur on oma õigusi kuritarvitanud või kohustusi rikkunud, siis saab ta esitada pankrotihalduri vastu nõude tsiviilkorras ning selleks ei ole tarvis kaasata pankrotihaldurit käesolevasse menetlusse kolmanda isikuna ega tunnistajana.

1. OÜ Profit Pluss esitas 18.05.2018 täiendava seisukoha, milles ta märgib, et kuna
2. a oktoobri nõue muutus kaebaja pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks, siis kuigi MTA nõuet pankrotimenetluses ei esitanud, tuleb nõudele kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) aegumise sätteid.
3. a oktoobri nõue aegus hiljemalt 25.10.2015 ning MTA-l puudub alus nõuda korralduse alusel selle täitmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
5. Ringkonnakohtus on vaidlus järgmistes küsimustes: kas MTA korraldusest nähtuv maksunõue oli pankrotimenetluses kohtu poolt kinnitatud kompromissiga hõlmatud (I); kui MTA maksunõue ei olnud kompromissiga hõlmatud, siis kas MTA võis selle pärast pankrotimenetluse lõppu esitada ning kas see oli esitamise ajaks aegunud (II); kas MTA-l oli õigus nõuda kaebajalt pärast pankrotimenetluse lõppu massikohustuste täitmist (III). Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt eelviidatud küsimusi, uurib seejärel kaebaja teisi etteheited halduskohtule seonduvalt menetlusnormide rikkumisega (IV) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (V). Seoses eelviidatud vaidlusküsimuste lahendamisega pidas ringkonnakohus vajalikuks nõuda MTA-lt haldusasja materjalide juurde kaebaja poolt maksuhaldurile
6. a oktoobrikuu kohta
7. a detsembris esitatud KMD ja TSD deklaratsioonid. Kuna MTA esitas koos vastusega kohtunõudele ringkonnakohtule andmeid ka aastate kohta, mis käesoleva vaidlusega ei seondu, tuleb nimetatud osas vastuse lisad MTA-le tagastada. I
8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt oli MTA 28.03.
9. a korraldusest nähtuv maksuvõla nõue (tl 9-10) pankrotimenetluses kohtu poolt kinnitatud kompromissiga hõlmatud. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Tartu Maakohtu 24.10.
10. a määrusega kuulutati kaebaja pankrot välja 24.10.2012 kell 14.
11. - Eesti Vabariik MTA kaudu esitas 31.10.2012 kaebaja pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 337 475,44 eurot. 4 - - - - Kaebaja esitas 06.12.2012 KMD ja TSD vormidel deklaratsioonid
12. a oktoobrikuu käibemaksu ja sotsiaalmaksuga maksustatavate väljamaksete kohta, millest tulenevalt oli tal käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu, kogumispensionimakse ja töötuskindlustusmakse maksmise kohustus, mida vaidlustatud korralduse lisas näidatud ulatuses seaduses sätestatud tähtpäevadeks novembris 2012 ei täidetud. Kaebaja esitas nii enda pankrotimenetluse vältel kui ka pärast pankrotimenetluse lõpetamist 14.09.2016 Tartu Maakohtu määrusega, KKVD vormis deklaratsioone vee ressursi- ja saastetasude kohta, mis puudutasid ajavahemikku
13. a IV kvartalist
14. a IV kvartalini (k.a.). Eesti Vabariik MTA kaudu ei esitanud kaebaja pankrotimenetluses täiendavaid nõudeavaldusi puutuvalt kaebaja poolt pärast pankroti väljakuulutamist esitatud deklaratsioonidega. Vaidlustatud korraldusega nõuab MTA kaebajalt pärast pankroti väljakuulutamist deklareeritud,
15. a oktoobrikuu KMD ja TSD deklaratsioonidelt nähtuva käibemaksu ja sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksetelt tasumisele kuuluvate maksude ning perioodidel 2012-2016 maksmata jäänud ressursi- ja saastetasu tasumist.
16. Halduskohus leiab otsuses õigesti, et kaebaja maksukohustustele, mis kajastuvad maksuhaldurile
17. a detsembris
18. a oktoobrikuu kohta esitatud deklaratsioonides, pankrotimenetluses kinnitatud kompromiss ei laienenud. Pankrotiseaduse (

) § 184 lg 6 kohaselt on kohtu poolt kinnitatud kompromiss täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes. Seega lõpetab kompromiss vaidlused vaid pankrotimenetluses tunnustatud nõuete üle ning võlausaldajatel puudub pärast kompromissi kinnitamist õigus selliseid nõudeid suuremas kui kompromissiga kinnitatud ulatuses võlgniku suhtes maksma panna. Tartu Maakohtu 14.09.2016 tsiviilasjas nr 2-12-23714 tehtud kohtumääruse (tl 22-24) kohaselt tunnustati pankrotimenetluses Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõuet summas 337 475,44 eurot, millest kompromissotsuse tulemusena kuulus Eesti Vabariigile väljamaksmisele 12 306 eurot. Seega ei hõlmanud kompromiss Eesti Vabariigi muid võimalikke kaebaja vastu suunatud maksunõudeid kui see, mille Eesti Vabariik MTA kaudu 31.10.2012 pankrotimenetluses esitas. II 16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et pärast pankrotimenetluse lõpetamist kompromissiga puudus vastustajal õigus kaebajale KMD-st ja TSD-st nähtuvate maksude tasumise nõuet esitada, sest nõue oli selleks ajaks aegunud. Nõude aegumist põhjendab kaebaja arvates asjaolu, et vastustajal oli pankrotiseaduse alusel kohustus esitada nõue pankrotimenetluses, millisel juhul kohaldatakse maksunõude suhtes TsÜS-i aegumissätteid ning vastavad sätted kuuluvad kaebaja arvates kohaldamisele ka nõude esitamata jätmise korral. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seisukoht kokkuvõttes ekslik. 17.

§ 42

järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 8

lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Seega tuleb selgitada, kas MTA KMD-st ja TSD-st tulenev nõue kaebaja vastu tekkis enne pankroti väljakuulutamist.

1. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 31 lg 1 järgi tulenevad rahalised nõuded ja kohustused, sh maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus) ning maksu kinnipidaja kohustus pidada kinni ja tasuda kinnipeetud maksusumma (kinnipidamiskohustus) maksuseadusest või käesolevast seadusest. MKS § 31 lg 2 kohaselt tekivad käesoleva 5 paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused seadusega sätestatud tingimuste saabumisel, kui seadusega ei ole sätestatud, et kohustuse tekkimiseks on vaja maksuhalduri haldusakti. Nõuded ja kohustused lõpevad muu hulgas tasumise või tasaarvestamisega (lg 3). Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 loetleb käibemaksu objektid ning KMS
2. peatükk maksustatavad tehingud ja toimingud, millest maksumaksja rahalised nõuded ja kohustused tekivad. Seega leiab kaebaja õigesti, et nõude tekkimise ajaks tuleb lugeda tehingu või toimingu aega, mitte MTA-le maksudeklaratsiooni esitamist. Kui tehing või toiming on tehtud ning seaduses sätestatud maksukoosseis täidetud, on automaatselt tekkinud ka maksunõue ning maksudeklaratsiooni hilisem esitamine või esitamata jätmine nõude tekkimise aega ei mõjuta. Sama saab järeldada TSD-st tulenevate maksude tasumise nõude osas. TSD vormis deklaratsiooni on kohustatud esitama tulumaksuseaduse (TuMS) § 40 lõikes 1 nimetatud tulumaksu kinnipidaja, samuti maksukohustuslane, kes tegi maksustamisperioodil tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid ning sotsiaalmaksuseaduse (SMS) §-s 4 nimetatud maksumaksja, kellel on SMS § 2 lõigetest 2-3 tulenev sotsiaalmaksukohustus. Deklaratsiooni esitab ka töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) §-s 42 nimetatud tööandja § 40 lg-s 1 nimetatud väljamaksetelt ja kogumispensionide seaduse (KoPS) § 11 lõikes 1 sätestatud maksukohustuslane, kellel on seadusest tulenev maksukohustus. KMS § 27 lg 6 kohaselt maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral esitatakse maksustamisperioodi kohta kaks käibedeklaratsiooni: pankroti väljakuulutamisele eelneva ja järgneva aja kohta. TuMS § 40 lg 51 sätestab, et maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral esitatakse lõikes 5 nimetatud deklaratsioon eraldi pankroti väljakuulutamisele eelneva ja sellele järgneva maksustamisperioodi osa kohta. SMS § 9 lg 11 sätestab, et maksumaksja pankroti väljakuulutamise korral esitatakse vastav deklaratsioon eraldi pankroti väljakuulutamisele eelneva ja sellele järgneva maksustamisperioodi kohta. TKindlS § 42 lg 11 sätestab, et tööandja pankroti väljakuulutamise korral esitatakse deklaratsioon eraldi pankroti väljakuulutamisele eelneva ja sellele järgneva maksustamisperioodi osa kohta. KoPS § 11 lg 11 sätestab, et sotsiaalmaksu maksja pankroti väljakuulutamise korral esitatakse deklaratsioon eraldi pankroti väljakuulutamisele eelneva ja sellele järgneva maksustamisperioodi kohta. Kohtupraktikas on leitud, et vastavatel sätetel saab olla vaid üks eesmärk: fikseerida võimaliku maksuvõla nõude aluseks olevad asjaolud ning tagada, et vastavaks tähtajaks tekkinud võlanõue oleks võimalik esitada pankrotimenetluses (vt haldusasi 3-13-70171).
3. Kuna kaebaja pankrot kuulutati välja 24.10.2012, saaks

§ 42

järgi lugeda nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks nendest tehingutest ja toimingutest tekkinud võimalike nõuete puhul, kus tehingud ja toimingud leidsid aset 2012. a oktoobrikuu maksustamisperioodil enne kaebaja pankroti väljakuulutamist. Vastavate nõuete osas saanuks maksuhalduril tekkida vaidlusaluses pankrotimenetluses võlausaldaja kohustus, teatada hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate Ametlikus Teadaandes ilmumise päevast arvates haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast (

§ 93). Samas ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud 2012.

a oktoobrikuu KMD ja TSD deklaratsioonid vastavuses seaduse nõuetele, st tähtaegselt ning eristades pankroti väljakuulutamise eelset ja järgset maksustamisperioodi või selle erinevaid osasid. Seega puudusid MTA-l deklaratsioonide esitamise aja seisuga 06.12.2012 ilmselgelt andmed, et kõik deklaratsioonides kajastatud tehingud ja toimingud leidsid aset nimelt enne pankroti väljakuulutamist 24.10.2012. Antud asjaoludel, võttes arvesse ka nõudest teatamise lühikest aega, ei saa kaebaja maksuhaldurile ette heita õiguste pahauskset teostamist pankrotimenetluses põhjusel, et ta

§-s 93 sätestatud tähtajaks haldurit oma võimalikust täiendavast maksunõudest ei teavitanud. Samas ei oma maksuhalduri käitumine asja lahendamise seisukohast olulist tähtsust, sest

ei välista pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete maksmapanekut ka pärast pankrotimenetluse lõppemist. 6 20. Halduskohus on õigesti viidanud

§ 167

lõikele 1, mis sätestab: „Pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et MTA-l oli eeltoodud sättele tuginedes õigus nõuda kaebajalt deklareeritud maksukohustuse täitmist ka pärast pankrotimenetluse lõppemist.

ei sea piiranguid viidatud sätte rakendamisele. Riigikohus on

§ 167

lõiget 1 välistavaks asjaoluks pidanud vaid

§ 167

lg-s 2 sätestatud juhtu – kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise tõttu lõppenud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.10.2010. a otsus asjas 3-1-166-10, p 13). Ringkonnakohus märgib, et

-s puuduvad teised sätted, mis sama selgesõnaliselt välistaksid

§ 167lõike 1 kohaldamise.

21.

§ 167

lg 1 näeb ette pankrotimenetluses esitamata jäänud nõuete esitamise pärast pankrotimenetluse lõppemist üldises korras. Pooled ei vaidle selle üle, et pankrotimenetlus lõppes Tartu Maakohtu poolt 14.09.2016 kompromissi kinnitamisega. Pärast pankrotimenetluse lõppemist sai maksuhaldur oma kaebaja vastu suunatud nõudeid esitada ja sundtäita üldises korras ehk maksukorralduse seaduses ettenähtud korras. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. MKS § 10 lg 2 p 3 järgi on maksuhalduri ülesandeks nõuda sisse maksuvõlad. MKS § 132 lg 1 kohaselt on deklaratsiooni alusel arvutatud või haldusakti alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuaril. Kohustuste tähtaegse täitmise korral pidanuks kaebaja maksusummad MTA arvelduskontole üle kandma 2012. a novembris. MKS § 132 lg 5 p 2 järgi aegumistähtaeg katkeb maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel. MTA 28.03.2017. a korraldus, mis tehti kaebajale teatavaks 29.03.2017 (vt vaideotsuse lk 7, tl 15), ei ole seega ühegi maksu osas aegunud. III 22. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud korralduse lisas kajastatud vee ressursitasu ja vee saastetasu saab pidada

§ 148

lg 1 p 3 mõistes kaebaja majandustegevuse jätkamisega seotud maksudeks, mis on massikohustused. Sellele ei ole vastu vaielnud ka vastustaja. Käesolevas haldusasjas on tuvastamist leidnud, et MTA ei esitanud pankrotimenetluse kestel kaebaja vastu massikohustuste täitmise nõuet. Kaebaja leiab, et kuna ta seda ei teinud, puudub MTA-l pärast pankrotimenetluse lõppemist õigus nõuda massikohustustest tulenevate maksude tasumist ning

§ 167lg 3 ei ole asjas kohaldatav.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et massikohustuseks saab kokkuvõtlikult pidada võlga, mis on tekkinud seoses pankrotimenetlusega või selle ajal ning mis tekib valdavalt halduri toimingutest. Massikohustused rahuldatakse reeglina enne pankrotivõlausaldajate nõudeid. Massinõuete sellise privilegeerimise eesmärgiks on kaasa aidata eelkõige pankrotimenetluse nõuetekohasele läbiviimisele
2. Selleks, et massivõlausaldajad ei oleks sunnitud pankrotipesa kuni jaotusettepaneku esitamiseni sisuliselt tasuta krediteerima, sätestab

§ 149

, et massikohustusest tuleneva nõude võib võlausaldaja ka pankrotimenetluse kestel maksma panna üldkorras, st et massikohustused on menetluse kestel ka sundtäidetavad

1. Massikohustuse 1 2 Foerste, U. „Pankrotiõigus“, Tallinn 2018, lk
2. Pankrotiseaduse eelnõu ja seletuskiri (1085 SE I), lk
3. 7 täitmiseks võib läbi viia ka täitemenetluse pankrotivara suhtes (vt

§ 149

lg 1 teine lause).

§ 146

lg 1 sätestab, et enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud.

§ 148

lg 2 sätestab, et kui pankrotivarast ei jätku massikohustuse täitmiseks, on haldur kohustatud hüvitama võlausaldajale tekitatud kahju, kui ta nägi tehingu tegemisel või täitmise jätkamisel ette või pidi ette nägema, et pankrotivarast ei jätku massikohustuse täitmiseks, ja ei teatanud sellest massikohustuse võlausaldajale. Seega näeb

ette massikohustuse võlausaldajate laiaulatusliku kaitse. 24.

§ 167

lg 1 sätestab, et pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad esitada nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, võlgniku vastu üldises korras. Sel juhul pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata.

§ 167

lg 3 sätestab täiendavalt: „Võlausaldajad võivad pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu ka massikohustustest tekkinud nõuded, mida ei ole pankrotimenetluses rahuldatud“. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et

§ 167

lg 3 grammatiline tõlgendus eeldab, et massikohustusest tekkinud nõue oleks pankrotimenetluses esitatud ning selle rahuldamist sisuliselt vaagitud. Vastustaja pankrotimenetluse käigus kaebaja massikohustustest tekkinud nõuete rahuldamist ei taotlenud ning puuduvad tõendid ka selle kohta, et nende rahuldamist oleks pankrotimenetluse käigus otsustatud. Seega ei saa ka järeldada, et vastavad nõuded oleks pankrotimenetluses raha puudusel rahuldamata jäänud. Halduskohtu otsuses tehtud märkus, et nõue võis täitmata jääda sellepärast, et võlgnikul puudusid vastavad vahendid võla tasumiseks (otsuse p 11), on seetõttu oletuslik. Samas ei ole

§ 167

lg 3 massikohustustest tekkinud nõuete osas ringkonnakohtu arvates

§ 167

lõike 1 suhtes erisätteks, vaid pigem täiendab seda, lähtudes juba eelnevalt viidatud massikohustuste võlausaldajate laiaulatusliku kaitse eesmärgist. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks peaks pärast pankrotimenetluse lõppemist massikohustuste võlausaldajat, erinevalt teistest võlausaldajatest, kes võisid, kuid jätsid pankrotimenetluses oma nõuded esitamata, erinevalt kohtlema. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas aktsepteeritakse ka pankrotimenetluses tunnustamata jäänud nõuetega võlausaldajate õigust pärast pankrotimenetluse lõppemist oma nõudeid võlgniku vastu esitada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.11.2014. a otsus asjas nr 3-2-1-92-14; Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-5277). Eeltoodust tulenevalt ei välista

§ 167

lg 3 vastustaja õigust esitada massikohustustest tekkinud nõuet kaebaja vastu ka

§ 167lg 1 alusel.

IV

1. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus menetlusnorme, kui jättis pankrotihalduri tunnistajana üle kuulamata. Halduskohtus toimunud menetluses selgitas kaebaja, et pankrotihaldur oskab anda ütlusi, mis puudutavad kaebaja pankrotimenetluses kompromissi sõlmimist ja täitmist, võlausaldajate, sh MTA, nõuete lõppemist ning pankrotipesast väljamaksete tegemist. Kaebaja arvates selgitavad pankrotihalduri ütlused, miks ei makstud MTA-le välja massikohustusi ja kas MTA massikohustustest teatas. Ka tõendavad pankrotihalduri ütlused asjaolu, et kompromissi täitmise järgselt ei jäänud kaebajale võlgu. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtul puudus vajadus tunnistajat üle kuulata, sest pankrotihalduri vastused kummalegi kaebaja poolt osundatud küsimusele (miks MTA-le 8 massikohustusi välja ei makstud ning kas MTA massikohustustest teatas) ei võtnud MTA-lt õigust nõuda massikohustuste täitmist pärast pankrotimenetluse lõppemist (vt otsuse p 24).
2. Kaebaja arvates väljus kohus kaebuse piiridest ning hakkas korraldust MTA nimel sisustama ja MTA käitumist õigustama. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks otsuses põhjendanud korraldust asjaoludega, mis selles ei sisaldu. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega, mille kohaselt asus halduskohus MTA käitumist õigustama. Halduskohtu poolt enda seisukoha väljendamist kaebaja poolt tõstatatud vaidlusküsimustes viisil, mis kaebaja arvamusega ei ühti, ei saa pidada MTA käitumise õigustamiseks. HKMS § 165 lg 1 p 4 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Seda on halduskohus käesoleval juhul ka teinud. Ka halduskohtu oletuslik märkus ei toonud lõppkokkuvõttes kaasa haldusasja ebaõiget lahendust. V
3. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.11.
4. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9