RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-37663 Otsuse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Koh

) § 217 lg 2 p 2), ning kas see oli keskmise kvaliteediga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 1 mõttes. Pooled ei toonud välja, et nad oleksid täpsustanud, millistele tingimustele pidi sõiduk vastama. Hageja ostis sõiduki tavapäraseks kasutamiseks. Mootoririkkega sõiduk ei vasta keskmisele kvaliteedile ning seda ei saa kasutada. Mootoririke tekkis vale mootoriõli kasutamise tagajärjel pikema aja jooksul (30 000–40 000 km) või mootori õlita jäämise tõttu. Hageja oli sõidukit pärast valduse saamist kasutanud aga vaid 2000–5000 km jagu. Seega esines mootoririkke põhjus juba enne asja juhusliku hävimise riisiko üleminekut hagejale (

§ 218lg 1 ja § 214 lg 2).

Kostja ei tõendanud, et mootoririke tekkis hageja tegevuse tõttu ega seda et sõiduk vastas lepingutingimustele. Kostja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hageja ei teatanud aga kostjale sõiduki puudustest ning on seetõttu kaotanud võimaluse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (

§ 220lg 1).

Hageja on vande all kinnitanud, et ei pidanud vajalikuks müüjat puudustest teavitada. Kostja teavitamiseks ei saa lugeda kahju hüvitamise nõude esitamist maksekäsu kiirmenetluses. Isegi kui pidada

1. detsembri
2. a maksekäsu kiirmenetluse avaldust teavitamiseks, ei ole hageja teavitanud kostjalt mõistliku aja jooksul, sest esitas avalduse neli kuud pärast mootoririket. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei teavitanud kostjat mootoririkkest esimesel võimalusel. Teavitamiskohustuse täitmiseks piisanuks kostjale mistahes viisil mootoririkkest teatamisest, hageja ei pidanud selleks teadma mootoririkke täpset põhjust ega ootama asjatundja arvamust. Kuigi hageja väidab, et tal on õigus tugineda lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui ta ei ole õigel ajal kostjat puudustest teavitanud (

§ 221

lg 1 p-d 1 ja 2), ei toonud ta esile selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et kostja soovis müügilepingu sõlmimisel õigusvastase tagajärje saabumist (

§ 104lg 5).

Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja soovis, et müüdud sõiduauto oleks mootoririkke tõttu kasutuskõlbmatu või et hagejale tekiks sõiduauto puuduste tõttu kahju. Sõiduki ostuhind ega korralise hoolduse toimumise aeg ei anna alust lugeda kostja kohustuse rikkumist tahtlikuks. Samuti ei ole hageja välja toonud, mida kostja oleks pidanud käibes vajaliku hoole järgimiseks tegema. Hageja viitas sõiduki madalale ostuhinnale ja sellele, et sõidukit ei olnud pikka aega hooldatud, kuid ei toonud välja, et mootoris oleks olnud õlilekkeid või muid häireid 3

§ 115lg-d 2 ja 3).

Eeltoodu kohaselt ei saa hageja tugineda sõiduauto lepingutingimustele mittevastavusele, mistõttu tuleb kõik haginõuded jätta rahuldamata. Hageja pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendid tuleb jätta vastu võtmata. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 1120 eurot.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid ei nõustunud maakohtu põhjendustega osas, millega maakohus leidis, et puudus tekkis enne sõiduki üleandmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. veebruari
5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohtus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1170 eurot ning sellelt seadusjärgse viivise otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja minetas õiguse nõuda kostjalt kahju hüvitamist, sest ta ei teavitanud kostjat sõiduki puudustest mõistliku aja jooksul

§ 220

mõttes ega tõendanud või toonud esile

§-s 221 sätestatud asjaolusid, mis võimaldaksid lepingutingimusele mittevastavusele tugineda ka vaatamata teavitamiskohustuse rikkumisele. Teavitamiskohustuse eesmärk on, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendatakse võimalikult peatselt pärast puuduse ilmnemist, mis aitab ära hoida tõendamisraskusi ja tagada müüja õigustatud huvide kaitse. Hageja sai sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teada 3. augustil 2014, mil remonditöökojas selgus, et mootor on kokku jooksnud ning pärast mootori eemaldamist leiti, et mõne tihendi asemel oli mootori kokkupanekul kasutatud punast silikooni. Kuna tegemist ei olnud tarbijalemüügiga, pidi hageja kostjat puudusest teavitama mõistliku aja jooksul, mis võib jääda kahe kuu piiresse, kuid üldjuhul on sellest lühem (vrd

§ 208lg 4).

Hageja ei teavitanud kostjat puudustest, ei toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta püüdis mõistliku aja jooksul täiendavalt mootori kokkujooksmise põhjuseid välja selgitada, ning viivitas ebamõistlikult üle kolme kuu mootoririkke põhjuste väljaselgitamisega, põhjendamata, miks ta küsis asjatundja arvamuse alles

1. novembril
2. Hagejal pidi tekkima
3. augustil 2014 põhjendatud kahtlus, et asi ei vasta lepingutingimustele, arvestades hageja väiteid, et ta kahtlustas, et kostja püüdis ise autot remontida, ning vaatamata sellele, et
4. novembril 2014 tuvastati, et silikooni kasutamine ei põhjustanud mootori kokkujooksmist. 4

§ 221lg 1 mõttes.

Maakohus tuvastas, et viimane hooldus tehti autole 2010, kuid leidis, et see ei anna alust järeldada, et rikkumine oli tahtlik või raskelt hooletu. Maakohus tuvastas küll ekslikult, et müügihind oli 8400 eurot 3600 euro asemel, kuid ka sõiduki madalam müügihind ei annaks alust järeldada, et müüja rikkus lepingut tahtlikult või raskest hooletusest. Hageja esile toodud asjaoludest ei saa järeldada ka seda, et kostja teadis või pidi teadma, et mootor ei vasta sarnase kasutatud sõiduki keskmisele kvaliteedile. Sõiduk oli küll madalama müügihinnaga, kuid kostja esitatud võrdluse kohaselt algavad sarnaste sõidukite hinnad ka 4300 eurost ning müügihinna muutis kallimaks transport ja kiletamine. Kostja ei pidanud teadma, et mootor oli jäetud hooldamata, sest ta lasi sõiduki tehnilise seisukorra Eestis üle vaadata ja sõiduk läbis tehnoülevaatuse (I kd, tl-d 84–86) ning hageja teadis müügilepingu sõlmimisel, et sõiduk vaadati üle. Ka hageja laskis sõiduki tehniliselt üle vaadata ning puudusi ei avastatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 3913 eurot 97 senti, viivis hagi esitamise aja seisuga 73 eurot 67 senti ning seadusjärgne viivis põhinõudelt kuni kohase täitmiseni. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et mõistlik tähtaeg hakkas kulgema juba
2. augustil 2014, mil remonditöökojas avastati, et mootori parandamisel oli kasutatud silikooni. Varjatud puudustest teavitamise mõistlik tähtaeg ei hakanud kulgema enne
3. novembrit 2014, mil hageja sai asjatundja arvamusest teada, et mootori kinnikiilumise põhjustasid sisedetailide ülemäärasest kulumisest tulenevad kahjustused. Kostja pidi Itaaliast tavapärasest kolm korda odavamalt autot ostes

§ 221lg 1 p 2 mõttes teadma, et sõidukil esineb varjatud puudusi.

Hageja teavitas

1. augustil ilmnenud puudusest alles
2. detsembril seetõttu, et ta sai mittevastavusest teada alles
3. novembril tehtud asjatundja arvamusest. Kuna lepingupooled olid eriteadmisteta füüsilised isikud, tuleks puudusest teavitamist ka neli kuud pärast mootoririket lugeda mõistlikuks ajaks

§ 220lg 1 mõttes.

Kahekuulise puudustest teavitamise tähtajaga ei tuleks selliselt arvestada, nagu ringkonnakohus seda tegi.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, kuid vajadusel täiendada õiguslikke põhjendusi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, millal hageja sai lepingutingimustele mittevastavusest teada, ning selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist või kaotas hageja õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sest ta ei teavitanud kostjat mittevastavusest õigel ajal

§-de 220 ja 221 mõttes.

§ 220lg 1 kohaselt peab ostja müüjat 5

§ 220

lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg auto lepingutingimustele mittevastavusest teavitamise kohta hakata kulgema enne nimetatud kuupäeva. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 5. detsembril 2014, seega kümme päeva pärast asjatundja arvamuse saamist. Kolleegium leiab, et selleks ajaks ei olnud möödunud mõistlik tähtaeg puudusest teavitamiseks

§ 220lg 1 mõttes.

16. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist ei saa lugeda müüja teavitamiseks. Hageja tõi maksekäsu kiirmenetluse avalduses välja, et auto mootor jooksis kokku, remonditöökojas avastati, et osa mootori tihendite asemel on kasutatud ohtralt silikooni ning esinduses selgus, et autoga on sõidetud ilma õlita (I kd, tl-d 1 ja 2). Kolleegium leiab, et hageja on avalduses piisavalt kirjeldanud, millised puudused autol esinesid, et müüja saaks sellest järeldada, et ostja on soovinud teda teavitada asjal esinevatest puudustest. Seega teavitas hageja kostjat auto lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. 6

§ 221

aluste kontrollimist hindama, kas puudustest teavitamata jätmine võis olla

§ 220lg 3 mõttes mõistlikult vabandatav (vt nt Riigikohtu 14.

juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 15).

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eeltoodust lähtudes hindama, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt auto lepingutingimustele mittevastavuse tõttu kahju hüvitamist.
2. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Henn Jõks Villu Kõve Jaak Luik 7