Obsah (6)

§ 113§ 29§ 359§ 196§ 191§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kohus jättis vastuhagi rahuldamata töötasu kulu hüvitamise 215,60 eurot, sõidukite kütusekulu 3427,47 eurot, amortisatsioonikulu 627,69 eurot ning remondikulu 564,66 eurot osas. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. 5.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust, et nad sõlmisid 17.05.2013 maarendilepingu kinnistutele kogupindalaga 75,58 ha, mille täpne koosseis on toodud lepingu punktis 2.1.
2. Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt 10.05.
3. Pooled vaidlevad hagejal tekkinud kahju suuruse ja kostja poolt kantud kulutuste suuruse üle. 5.
4. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks 17.05.2013 hageja ja kostja vahel sõlmitud rendilepingu (I kd, tl 24-25), millega kostja võttis hagejalt rendile kinnistud kogupindalaga 75,58 ha, sh 90202:005:0034 põllumassiivi nr 65559527786, pindala 19 ha; 90202:005:0139 põllumassiivi nr 65759275833, pindala 5,46 ha ja põllumassiivi nr 65659295615 pindala 6,7 ha; 7 15401:001:0298 põllumassiivi nr 66059421760, pindala 19,42 ha; 15401:001:0290 põllumassiivi nr 66059408834, pindala 25 ha. Leping pidi kehtima kuni 30.12.
5. Kostja kohustus tasuma renti 90 % ÜPT toetusest, kuid mitte vähem kui 90 eurot hektari kohta aastas. Maamaksu kohustus tasuma „rentija“. Kohus leidis, et hageja nõue rendi eest on põhjendatud summas 7759,64 eurot (19 ha × 102,68 eurot + 5,46 ha × 102,68 eurot + 6,7 ha × 102,68 eurot + 19,42 ha × 102,68 eurot +25 ha × 102,68 eurot). Kohus asus seisukohale, et hageja viivise nõue kuulub rahuldamisele, kuid seda tuleb arvestada põhivõlgnevuselt 7759,64 eurot. Hagiavalduse (maksekäsu kiirmenetluse avalduse) esitamise seisuga oli viiviseid kokku 299,52 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele hageja edasiulatuva viivise nõue. 5.
6. Hageja esitas kostja vastu tasumata maamaksu nõude summas 129,16 eurot. Põllumaa katastriüksuse nr 90202:005:0139 maamaks on 25,67 eurot (II kd, tl 53); põllumaa katastriüksuse nr 90202:005:0034 maamaks on 55,25 eurot (II kd, tl 55), põllumaa Lagendiku maamaks on 418 krooni (26,72 eurot) (II kd, tl 57) ja põllumaa Serva maamaks 337 krooni (21,54 eurot) (II kd, tl 57). Kohus märkis, et andmed Lagendiku ja Serva maamaksu kohta pärinevad aastast
7. Seega on Lagendiku ja Serva maamaks tõendamata ning hageja maamaksu hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele summas 80,92 eurot (25,67+55,25). 5.
8. Kostja nõudis vastuhagis tema poolt kantud maa harimise kulude hüvitamist, kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 5.2 kohaselt kohustub rendileandja tasuma maa harimise kulud, kui lõpetab ennetähtaegselt rendilepingu. Puudub vaidlus, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Seega on kostjal õigus nõuda maa harimise kulude hüvitamist. Kostja koostas 11.08.2015 hagejale arve kündmise, randaalimise ja niitmise (hekseldamise) eest summas 15 056,10 eurot (sh käibemaks) tasumise tähtajaga 18.08.2015 (I kd, tl 94). Kostja hinnangul muutus tema nõue hageja vastu sissenõutavaks 19.08.
9. Maksu-ja Tolliamet on vastuseks kohtunõudele teatanud, et kostja on deklareeris
10. a augusti käibedeklaratsioonis hagejale 11.08.2015 esitatud arve summas 15 056,10 eurot (I kd, tl 181-182). Kohus leidis, et kostja nõue hageja vastu muutus sissenõutavaks 19.08.
11. 5.
12. Kostja poolt maa harimiseks tehtud kuludena käsitles kostja H. Egorsile ja A. Tiigiveele makstud töötasu kokku 441 eurot, s.o H. Egorsile üheksa tööpäeva eest summas 215,60 eurot ja A. Tiigiveele makstud töötasu kümne tööpäeva eest 225,40 eurot. Kuna kohus jättis põlluraamatud tõenditena kõrvale, käsitles kohus tööpäevade arvu tuvastamisel muid tõendeid. Tunnistaja A. Tiigivee ütluste kohaselt kulus tal töö tegemiseks 10 päeva (II kd, tl 6). H. Egorsi kohta ei mäletanud A. Tiigivee täpselt, millal H. Egors temaga koos põllul tööd tegi või kas ta tuli samal päeval või hiljem. Seega puuduvad H. Egorsi töötatud päevade arvu kohta tõendid, mistõttu ei ole kulu hüvitamise nõue selles ulatuses põhjendatud. Kohus luges töötasu nõude põhjendatuks A. Tiigivee osas summas 225,40 eurot. 5.
13. Kohus ei pidanud tõendatuks kostja kulusid töötajate transpordile seoses asjaoluga, et lepingu objektiks olnud põllud asuvad kostja asukohast 60 km kaugusel. Kokku on traktorite kütusekuluks kostja väitel 3587,80 eurot (viimases seisukohas 3427,47 eurot). Kohus leidis, et nimetatud vaidlus puudutab eriteadmisi, mis kohtul puuduvad. Kohtul ei ole võimalik poolte esitatud andmete põhjal kindlaks teha, kas töö tegemiseks ja põllule jõudmiseks 8 oli vajalik pöörlev jõud või vedav jõud või mõlemad ning milline on õige kütusekulu kõiki erisusi arvestades. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud piisavalt kütuse nõude aluseks olevaid asjaolusid ega tõendanud temal tekkinud kulu, mistõttu jättis kohus traktorite kütusekulu nõude tõendamatuse tõttu rahuldamata. 5.
14. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et maa harimiseks tehtud kuludena ei ole käsitatavad kostja traktorite, ketaskoorli ja adra amortisatsioonikulud. Tegu on raamatupidamisalase terminiga, mis ei kajasta ega näita maa harimist. Kohus märkis, et amortisatsioonikulu ei oleks kostja enda kuluks lugenud juhul, kui leping oleks lõppenud tähtaegselt, kuna pooled ei leppinud sellise kulu hüvitamises kokku. Kohus leidis, et see ei olnud ka poolte ühiseks tahteks lepingu sõlmimisel. Seetõttu jättis kohus kostja nõude selles osas rahuldamata. 5.
15. Kostja esitas nõude niitmisteenuse eest tasutud summa hüvitamiseks. Hageja leidis, et niitmine ja hekseldamine ei ole maa harimine, esitades kohtule PRIA uudise selle kohta (I kd, tl 118-121). Kohus asus seisukohale, et 17.05.2013 sõlmitud lepingus ei saanud pooled arvestada maa harimise mõiste sisustamisel PRIA 11.06.2015 uudises toodud loeteluga. Nimetatud loetelu ei saaks ka ajalise sobivuse korral olla siduv poolte lepingu sisustamisel. Kohus leidis, et kuivõrd pooled ei ole lepingus eraldi käsitlenud niitmise kulusid, oli poolte ühiseks tahteks lugeda maa harimise kulude alla ka niitmise kulud. Lepingu punkt 5.2 mõtteks oli kohtu hinnangul katta rentniku tehtavad mistahes kulutused juhul, kui rendileandja lepingu ennetähtaegselt lõpetab. Ühtegi põhjust niitmise välistamiseks lepingust tuletada ei saa. Kohus leidis, et kostja niitmise kulu hüvitamise nõue on täies ulatuses põhjendatud. Kostja on viimases seisukohas märkinud teenuse kulu suuruseks 3575,25, mis kuulus rahuldamisele. 5.
16. Kostja väitel purunes seoses põldude madala kvaliteediga traktor John Deere 6920S ning selle parandamiseks tegi kostja kulutusi summas 677,59 eurot (II kd, tl 35). Kohus leidis, et ei ole tõendatud, et parandamise kulu tulenes sellest, et kõnealused põllud olid niisuguse kvaliteediga, mis tingis masina purunemise. Seega on nõue kohtu hinnangul tõendamata. 5.
17. Kohus märkis täiendavalt, et vastuhagi nõudeid on kostja enda viimases seisukohas veelkord vähendanud. Kohus ei saa nõude piire ületada. Viiviste nõude osas on kohus kontrollinud arvutuskäiku ning viiviste väljamõistmisel lähtunud välja mõistetud summadest ja kokku lepitud määradest. 5.
18. Kostja esitas oma esialgse nõude tõendamiseks OÜ Müüriku Farmer 22.09.2014 hinnapakkumise (I kd, tl 91), PÜ Põdrangu hinnapakkumise (I kd, tl 92) ning JK Otsa talu OÜ 20.09.2014 koostatud hinnapakkumise (I kd, tl 93) kündmise ja randaalimise teenuste teostamiseks. Samas on kostja hiljem oma nõuet täpsustanud, esitades nõude tõendamiseks muud dokumendid, mistõttu jättis kohus esitatud hinnapakkumised tähelepanuta. Kostja esitas koopiad põlluraamatutest, kus on dokumenteeritud renditud põllumassiividel tehtud tööd (I kd, tl 71-90). Hageja leidis, et põlluraamatud ei tõenda tööde tegemist, kuna tegemist on ühepoolsete dokumentidega, mis ei ole kontrollitavad ilma paikvaatluseta, ja mis kajastavad koostaja nägemust tehtud töödest. Kostja on ka ise möönnud, et põlluraamatud ei kajasta kõiki andmeid õigesti ning tõendina tuleks eelistada näiteks tunnistaja ütlusi. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus ka põlluraamatud tõenditena arvestamata. 5.
19. Kohus leidis, et PRIA vastus kohtunõudele (I kd, tl 186-191) tõendab asjaolusid, mis on menetluses juba tuvastamist leidnud. Asjaolu, et kostjale on määratud toetusi, ei anna alust hageja nõude rahuldamiseks suuremas ulatuses. 9 5.
20. Maakohus otsustas nii hagi kui vastuhagi osalise rahuldamise tõttu jätta poolte menetluskulud nende endi kanda (TsMS § 163 lg 1). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Hageja apellatsioonkaebus
21. Hageja (apellant I) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 3800,65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 119,85 eurot ja viivis põhinõudelt kuni nõude täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Hageja palub teha ringkonnakohtul uus otsus, millega jätta kostja vastuhagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja palub tühistada maakohtu otsus osas, milles jäeti poolte menetluskulud poolte endi kanda ning teha uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebusega seotud kulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et kostja poolt OÜ-lt Mebelland tellitud hekseldamise teenus ei ole käsitletav maa harimise kuludena poolte vahel sõlmitud rendilepingu mõistes. Kostja tellis hekseldamisteenuse PRIA-lt toetuste saamise eesmärgil. Kui asuda vastupidisele seisukohale ja lugeda nimetatud kulud maa harimise kuluks, siis tuleb ka arvestada, et kostja sai PRIA-lt aastas ca 22 000 eurot toetust, ning kõik maa harimisega seotud kulud on PRIA poolt juba tasutud. Kuna vastuhagi osaline rahuldamine hekseldamisteenuse kulude osas on põhjendamatu, siis on põhjendamatu ka sellelt kulult arvestatud viivise välja mõistmine. Kohus leidis, et hageja ei ole õigustatud nõudma renti 79,45 hektari eest, vaid 75,58 hektari eest, mis oli rendilepingus kokku lepitud. Samas arvestas kohus, et kostja on tellinud hekseldamisteenuseid 79,45 hektari osas ja rahuldas vastuhagi selles ulatuses. Kohtuotsus on selles osas vastuoluline. Maakohus on ebaõigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda, rikkudes sellega menetlusõiguse normi ning tuues sellega kaasa ebaõiglase ja ebaotstarbeka kulude jaotuse. Praegune kulude jaotus ei täida kohtukulude jaotamise eesmärki. Kohtuotsuse resolutsioon on kulude jaotamise osas ebaselge ning kulude jaotus on sisuliselt põhjendamata. Maakohus pidanuks jätma kõik poolte menetluskulud kostja kanda.

1. Kostja (vastustaja I) palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda. Kohus on otsuses põhjalikult käsitlenud, miks tuleb käsitleda hekseldamise kulusid maa harimise kuludena. Hageja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku väidet, mis seaks kohtu poolt esitatud põhjenduse õigsuse kahtluse alla, mistõttu ei ole vastav väide asjakohane. PRIA poolt kostjale makstud toetused ei puutu asjasse. Kuna kohus tuvastas, et tegelik rendilepingu järgne põllumassiivide pindala oli 75,58 ha, on hekseldamisteenust osutatud sama pindalaga põllumassiividel ning hekseldamisteenuse eest tasutud summa selles osas ei muutu. Kostja ei nõustu hageja etteheitega kohtule menetluskulude jaotamise osas. Nii hagi kui vastuhagi rahuldati osaliselt ning seetõttu on kohus menetluskulude jaotamisel õigesti lähtunud TsMS § 163 lg-st
2. 10 Kostja apellatsioonkaebus
3. Kostja (apellant II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti vastuhagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi täiendavalt ka järgmiste kulude osas: - H. Egorsi töötasu kulu hüvitamise nõudes summas 215,60 eurot; - traktorite John Deere 6920S ja traktor John Deere 7230R kütusekulu nõudes summas 3427,47 eurot; - sõiduki Ford Transit kütusekulu nõudes summa 96,00 eurot; - traktori remondikulu hüvitamise nõudes summas 564,66 eurot; - perioodi 19.08.2015-09.01.2016 eest sissenõutavaks muutunud viivise nõudes summas 257,34 eurot; - alates 09.01.2016 põhinõudelt summas 8104,38 seadusjärgses määras arvestatava viivise nõudes. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa ise otsust teha, palub kostja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus põhjendas töötasu kulu hüvitamise nõude summas 215,60 eurot rahuldamata jätmist sellega, et põlluraamatud tuli jätta tõendina kõrvale ning tunnistaja A. Tiigivee ei mäletanud H. Egorsi kohta täpselt, millal H. Egors temaga koos põllul tööd tegi või kas ta tuli samal päeval või hiljem. Tunnistaja A. Tiigivee kinnitas, et H. Egors tegi samadel põldudel tööd vähemalt üheksa päeva (tunnistaja Tiigivee selgitas, et järgmisel päeval pärast tööde algust oli H. Egors kindlasti kohal ning et tuldi ja mindi igapäevaselt koos, seega saab H. Egorsi poolt töötatud päevade arvuks olla ainult üheksa). Kohtu järeldus, et H. Egorsi puhul ei saa tunnistaja Tiigivee ütlusi arvesse võtta, jääb mõistetamatuks. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ning see on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise maakohtu poolt. Sõiduki Ford Transiti kütusekulu osas ei ole kohus seda nõuet (summas 96 eurot) üldse lahendanudki. Kui eeldada, et kohus jättis nõude rahuldamata, siis nimetatud nõude lahendamiseks ei olnud kohtul vaja eriteadmisi ja selle kulu suuruse osas ei ole pooltel olnud ka vaidlust. Seonduvalt traktorite John Deere 6920S 6 h ja traktor John Deere 7230R kütusekuluga märgib kostja järgmist. Kui kohus jõudis järeldusele, et esitatud tõendid ei ole piisavad oluliste asjaolude tuvastamiseks, tulnuks teha kostjale, kes vastava nõude esitas, ettepanek esitada täiendavaid tõendeid. Selle asemel tegi aga kohus üllatusliku otsuse. Samuti ei selgu kohtu otsusest, mille tõttu kohus leidis, et kostja ei ole põhistanud piisaavalt kütuse nõude aluseks olevaid asjaolusid ega tõendanud tekkinud kulu. Pooled olid esitanud piisavalt tõendeid selleks, et kohus saaks otsuse teha. Kohtul tulnuks kütusekulu määrata oma siseveendumuse kohaselt (RKTKo 15.03.2017, 3-2-1-1-17, p 6). Kohus jättis rahuldamata ka remondikulu nõude summas 564,66 eurot põhjendusega, et kostja ei ole tõendanud, et parandamise kulu tulenes sellest, et kõnealused põllud olid kvaliteediga, mis lõhkusid masina. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja A. Tiigivee ütlused. Tunnistaja A. Tiigivee selgitas, et kõiki põlde ei küntud, kuna ei olnud mõtet tehnikat lõhkuda, põld oli kivine ning väiksem traktor lagunes kündmise käigus ära. Kuna kohus on ebaõiges suuruses rahuldanud kostja põhinõude, on ka viivisenõude suurus vale. Kostja arvutuse kohaselt on sissenõutavaks muutunud viivisesummaks perioodi 19.08.2015- 11 09.01.2016 eest 257,34 eurot. Kostja jääb ka edasiulatuva viivise nõude juurde ning palub alates 09.01.2016 mõista Hagejalt välja viivise seadusjärgses määras põhisummalt 8104,38 eurot.
4. Hageja (vastustaja II) vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Hageja peab maakohtu otsust kostja nõuete rahuldamata jätmise osas õigeks ja põhjendatuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 3800,65 eurot ning jooksvalt lisanduvad viivised. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas ise uus otsus, millega jätta OÜ Äntu Mõis vastuhagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab OÜ S.A. Cito apellatsioonkaebuse ja jätab rahuldamata OÜ Äntu Mõis apellatsioonkaebuse.
6. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul on mõlemad pooled oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust üksnes vastuhagi rahuldamist puudutavas osas, lisaks ka menetluskulude jaotamist puudutavas osas. Maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt. Hageja palub ringkonnakohtul teha asjas uue otsuse, millega jätta vastuhagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja (vastuhageja) seevastu palub ringkonnakohtul rahuldada vastuhagi suuremas ulatuses kui seda tegi maakohus. TsMS § 456 lg 1 järgi on maakohtu otsus seega jõustunud osas, milles kohus lahendas põhihagi. Maakohtu otsusega rahuldati põhihagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt välja rendivõlgnevuse põhisummaga 7759,64 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi eest 16.02.2015 – 27.08.2015 summas 299,52 eurot, edasiulatuva viivise alates 28.08.2015 ning maamaksu katteks 80,92 eurot. Kohus jättis põhihagi rahuldamata rendivõlgnevuse 413,69 euro nõudes ning maamaksu 48,24 euro nõudes. Ringkonnakohus ei kontrolli seega maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust põhihagi lahendamist puudutavas osas.
7. Vastuhagi on rajatud pooltevahelise maarendilepingu punktile 5.2, mille kohaselt tuli rendileandjal (hagejal) tasuda rentnikule maa harimise kulud, juhul kui ta lõpetab ennetähtaegselt rendilepingu. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas ja missuguses ulatuses tuleb hagejal (rendileandjal) hüvitada kostjale (rentnikule) lepingu punktis 5.2 silmas peetud maa harimise kulud. Vastuhagi (lõplik versioon 05.12.
8. a menetlusdokumendis) kohaselt koosnesid kostja poolt maa harimiseks tehtud ja rendileandja poolt hüvitamisele kuuluvad kulutused, kokku 8195,07 eurot ning viivised, järgnevast: - traktoristide H. Egorsi ja A. Tiigivee töötasud summas 441 eurot; põllutöömasinate kütusekulud 3427,47 eurot; põllutöömasinate amortisatsioonikulud summas 627,69 eurot; 12 - traktori remondikulud 564,66 eurot; hekseldamisteenuse kulud 3575,25 eurot
9. Maakohus leidis, et vastuhagi on põhjendatud kokku summas 3800,65 eurot (põhinõue), millest moodustasid niitmise kulud 3575,25 eurot ja tööjõukulud 225,40 eurot. Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole ka need kulud põhjendatud ning vastuhagi tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata. Kostja (vastuhageja) on oma apellatsioonkaebuses palunud täiendavalt maakohtu otsusega tema kasuks väljamõistetule rahuldada vastuhagi järgmiste summade osas: tööjõukulud (H. Egorsi töötasu) 215,60 eurot; traktorite kütusekulu 3427,47 eurot, sõiduki Ford Transit kütusekulu 96 eurot, traktori remondikulu 564,66 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja vastuhagi põhinõude suuruseks kokku 8104,38 eurot (s.o 3575,25+225,40+215,60+3427,47+96+564,66). Apellatsioonimenetluses ei ole maakohtu otsust seega vaidlustatud ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi nõude põllutöömasinate amortisatsioonikulude väljamõistmiseks summas 627,69 eurot ning ka selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Kõik ülejäänud vastuhagi nõude komponendid on jätkuvalt vaidluse all.
10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et asja lahendamisel on peamine vaidlus pooltevahelise rendilepingu p 5.2 tõlgendamise üle ja ka kostja poolt vastuhagis väidetud kulutuste tõendatuse üle. Nimetatud lepingupunkti järgi tuli rendileandjal (hagejal) tasuda rentnikule maa harimise kulud, juhul kui ta lõpetab ennetähtaegselt rendilepingu. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse

§ 29lg 1 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditee tavaliselt antavat tähendust (

§ 29

lg 5 p 5).

§ 29

lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Maakohtu 14.04.

1. a eelistungil on protokolli kohaselt arutatud küsimust, kuidas mõista maa harimise kulusid; mh on arutletud võimaluste üle küsida spetsialisti arvamust. Samuti on arutletud selle üle, millisel viisil pidi rentnik rendilepingu esemeks olevaid põllumajanduslikke kinnistuid kasutama. Lisaks on sisuliselt arutatud ka lepingu tõlgendamise küsimust. Kostja esindaja avaldas seisukohta, et „tõenäoliselt on leping kuskilt internetist võetud ja nüüd juristid vaidlevad selle sisu üle. Lepingule oleks võinud juures olla ka selgitused, kuidas pooled punkte tõlgendavad.“ Hageja esindaja on seepeale märkinud, et „kui leping on arusaamatu, siis võib-olla nad ei mõelnudki midagi.“ Seega viitavad asja materjalid pigem sellele, et lepingu sisu osas selle sõlmimise ajal pooltel ühine selgelt kujunenud arusaam puudus ja kõiki lepingu sätteid põhjalikult läbi ei arutatud.
2. Hageja on tsiviilasja menetluses esitanud seisukoha, et kostja poolt kulude hüvitamise nõue rendilepingu p 5.2 järgi ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja põhjustas ise lepingu olulise rikkumise, mistõttu hageja lepingu üles ütles (hageja 30.01.2017 menetlusdokumendi p 18). Hageja on esitanud vastuväited ka kostja käsitlusele, et lepingu ülesütlemine oli rendileandja enda valik ning tal olnuks võimalik lepingu p 5.2 järgi kulutuste hüvitamise kohustuse teket vältida, hoidudes lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest. Hageja väljendas seisukohta, et lepingu mõte ei saanud olla see, et üks pool võtab maa rendile, renditasu ei maksta, ja siis ei saa rendileandja ka lepingut lõpetada, kartes võimalikku kulude hüvitamist. 13 Seega on hageja kaudselt tuginenud selle, et lepingu punkti 5.2 tuleks tõlgendada selliselt, et see ei kohalduks juhul, kui rendileandja ütleb rendilepingu üles rentnikust tulenevatel põhjustel, mh näiteks rendi olulises ulatuses ja pikema aja vältel tasumata jätmise tõttu. Vastasel korral saaks lepingut rikkunud ja renditasu olulisel määral maksmata jätnud rentnik põhjendamatu eelise. Maakohus ei ole oma otsuses hageja väiteid hea usu põhimõtte vastase käitumise ja õiguste kuritarvitamise kohta vähimalgi määral käsitlenud. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme kohtuotsuse põhjendamisel.
3. Ringkonnakohus leiab, et lepingu punkti 5.2 tuleb tõlgendada mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Tavapärasele arusaamale ei vasta tõlgendus, mille kohaselt lepingut rikkunud pool säilitab oma rikkumisele vaatamata samasugused õigused ja õiguskaitsevahendid, nagu tal oleks olnud oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täites. Mõistlikkuse põhimõtte kohaldamine viib järelduseni, et lepingu punkt 5.2 kohaldub vaid juhul, kui rendileandja ütleb lepingu üles temast endast tulenevatel vm rentnikust sõltumatutel põhjustel. Ringkonnakohtu hinnangul toetavad eeltoodud tõlgendust ka võlaõigusseaduse sätted, mis kohaldunuksid juhul, kui leping ei oleks sisaldanud punkti 5.
4. Rendilepingu seadusjärgne regulatsioon ei sisalda niisugust rentniku õigust hüvitisele, millele kostja on soovinud tugineda.

§ 359

järgi ei ole rentnikul õigust nõuda kinnisasjale korrapärase majandamise raames tehtud kulutuste ega ka rentniku enda tegevuskulude hüvitamist. Mõistliku hüvitise nõudmise õigus tekiks rentnikul seaduse järgi juhul, kui rendilepingu eseme (s.o kinnistute) väärtus oleks rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud. Muud kulutused peaks rendileandja

§ 359

lg 3 järgi hüvitama üksnes juhul, kui ta on selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Samuti ei tulene kostjale nõudeõigust lepingu ülesütlemise üldsätetest. Ringkonnakohus märgib, et rendilepingu lõppemist on pooled käsitlenud üldsõnaliselt kui „ennetähtaegset lõpetamist“. Asja materjalide kohaselt oli lepingu lõpetamise põhjuseks rentniku poolne lepinguliste kohustuste täitmata jätmine, s.o rendi tasumisega oluline viivitamine. Seega sai tegemist olla rendilepingu kui kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega (

§ 196

), millisel juhul ei ole seaduses eraldi ette nähtud lepingu täitmise käigus üleantu tagastamist. Ka juhul, kui erakorralisele ülesütlemisele kohalduks

§ 191lg 2, siis piirduks rendileandja kohustus esemele tehtud vajalike kulutuste hüvitamisega (vt Ts

ÜS § 63 lg 1). Asja materjalide põhjal puudub alus arvata, et rendilepingu sõlmimisel sooviti anda rentnikule seadusest tulenevaga võrreldes oluliselt laiemad õigused hüvitise saamiseks, kui rendileandja ütleb lepingu üles rentnikust tulenevatel põhjustel. Puuduvad andmed, et õiguskaitsevahendeid käsitlevate lepingu punktide üle oleks peetud konkreetseid läbirääkimisi ning punktis 5.2 väljenduks poolte tegelik tahe. Muuhulgas sisaldub 2013. aastal sõlmitud lepingus (p 8.2) viide EV Rendiseadusele, mis on kehtetu juba alates võlaõigusseaduse jõustumisest 2002. aastal. Ka see asjaolu kinnitab kaudselt järeldust, et rendilepingu pooled suhtusid õiguskaitsevahendite kokkuleppimisse pealiskaudselt. 17.

§ 6

lõikest 1 tuleneb õiguste kuritarvitamise keeld.

§ 6

lg 2 sätestab lisaks, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

§ 6

lg 2 üks funktsioon on mh piirata ebamõistliku hüvitisenõude maksmapanekut, mitte vaidlustada nõude olemasolu. See tähendab, et ka juhul, kui tõlgendada lepingut selliselt, et punkti 5.2 kohaselt tekkis rendileandjal kulutuste hüvitamise kohustus ka siis, kui ülesütlemise põhjuseks oli rentniku poolne oluline lepingurikkumine, võib vastava nõudeõiguse maksmapanek olla välistatud. 14 Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja poolt lepingu punktis 5.2 sätestatud nõude esitamine on praegusel juhul hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei ole eitanud, et rendileping öeldi üles seetõttu, et kostja jättis tasumata kokkulepitud renditasu, viivitades sellega pikka aega. Hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks vastuvõetamatu, kui rendileandjal oleks rentniku poolse olulise lepingurikkumise korral käesoleva vaidluse asjaoludel sisuliselt välistatud õiguskaitsevahenditele tuginemine, s.o valik oleks kas jätkata lepingusuhtes kuni selle tähtaja möödumiseni vaatamata sellele, et rentnik on pikka aega jätnud renditasu maksmata, või öelda leping üles ning kohustuda sellega seoses hüvitama rentnikule viimase majandustegevusega seotud kulud. Praegusel juhul olid nii põhihagi kui vastuhagi nõuded sisuliselt samas suurusjärgus. Seega võinuks lepingu punkti 5.2 kohaldamine viia ka olukorrani, kus rendileandjal jäänukski renditasu sisuliselt saamata, kuivõrd sama raha tulnuks maksta rentnikule lepingu ennetähtaegse ülesütlemise hüvitiseks.

1. Lisaks väärib tähelepanu, et asja materjalide kohaselt on kostja saanud hagejalt renditud põldude kasutamisega seoses PRIA toetusi aastas ligikaudu 22 000 eurot, mis juba iseenesest katab maa harimisega seotud vajalikud kulutused. Sellele lisaks hagejalt kulutuste hüvitise väljamõistmine oleks mõistlikult vastuvõetamatu. Seega ei tulene ringkonnakohtu arvates lepingu punktist 5.2 kostjale kui endisele rentnikule õigust nõuda hagejalt (rendileandjalt) maa harimisega seotud kulutuste hüvitamist. Järelikult on kostja esitatud vastuhagi täielikult põhjendamata ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Sellest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks asuda ka täiendavalt analüüsima vastuhagi nõude erinevate koostisosade põhjendatust ja tõendatust. Ühtlasi puudub vajadus võtta seisukohta kostja apellatsioonkaebuses toodud erinevate väidete paikapidavuse osas.
2. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Maakohtu otsusega rahuldati hageja esitatud põhihagi põhinõue 95 % ulatuses ning ringkonnakohus otsust selles osas ei muuda. Täielikult rahuldamata jääb kostja esitatud vastuhagi. Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks eristada asjas põhihagi ja vastuhagi lahendamisega seoses kantud menetluskulusid, kuna nii põhihagi kui vastuhagi rajanesid ühel ja samal pooltevahelisel lepingul ning eristamine osutuks kunstlikuks. Arvestades põhihagi rahuldamise ülekaalukat ulatust leiab ringkonnakohus, et asjas kantud menetluskulud tule jätta täies ulatuses kostja kanda. Kuna maakohus ei määranud oma määruses menetluskulude rahalist suurust kindlaks, jättes menetluskulud kummagi poole enda kanda, siis ei määra ka ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 15