2-17-2540/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-2540 Tsiviilasi Ramon Jaanipere hagi Swedbank Liising AS-i, Lauri Räbina ja Heiti Jaanipere vastu vara aresti alt vabastamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 3500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 15. detsembri 2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ramon Jaanipere apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): Ramon Jaanipere (isikukood XXX), esindaja Veronika Štroman Vastustajad (kostjad):

1.Swedbank Liising AS (kostja I, registrikood 10434248), esindaja Triin Kivipõld 2. Lauri Räbin (kostja II, isikukood XXX) 3. Heiti Jaanipere (kostja III, isikukood XXX) RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Ramon Jaanipere apellatsioonkaebus.

2.Tühistada Viru Maakohtu 15. detsembri 2017. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada Ramon Jaanipere hagi Swedbank Liising AS-i, Lauri Räbina ja Heiti Jaanipere vastu vara aresti alt vabastamiseks.

3.Vabastada aresti alt täitemenetlustes nr 095/2009/2528, nr 095/2009/3265 ja nr 095/2009/1275 arestitud Ramon Jaanipere nõue AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks kogusummas 44 405,42 eurot.

MENETLUSKULUDE JAOTUS 4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võrdsetes osades kostjate Swedbank Liising AS-i, Lauri Räbina ja Heiti Jaanipere kanda.

5.Määrata Ramon Jaanipere menetluskulude rahaline suurus maa- ja ringkonnakohtus kindlaks summas 2207 eurot.

6.Mõista Swedbank Liising AS-ilt välja 735,70 eurot Ramon Jaanipere kasuks menetluskulude katteks.

7.Mõista Lauri Räbin’alt välja 735,70 eurot Ramon Jaanipere kasuks menetluskulude katteks.

8.Mõista Heiti Jaaniperelt välja 735,70 eurot Ramon Jaanipere kasuks menetluskulude katteks.

9.Menetluskulud tuleb kanda OÜ KL Consult nr EE342200221011355811 AS-is Swedbank.

Õigusbüroo arveldusarvele 10. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Ramon Jaanipere (hageja) esitas Swedbank Liising AS-i (kostja I), Lauri Räbina (kostja II) ja Heiti Jaanipere (kostja III) vastu hagi vara aresti alt vabastamiseks. Hageja palus kohustada kohtutäitur Kristel Maalmani vabastama aresti alt kindlustushüvitise ja viivise nõude AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu summas 44 405,42 eurot.

2 Kuna kostja III on kohtueelselt vara aresti alt vabastamiseks nõusoleku andnud, palus hageja jätta menetluskulud kostjate I ja II kanda.

Hagiavalduse kohaselt on kostja III ja Tiiu Jaanipere abielus alates 13.10.1984. Heiti Jaanipere ning Codan Forsiking A/S Eesti filiaal (kelle üldõigusjärglane on UAB DK "PZU Lietuva" Eesti filiaal ning kelle üldõigusjärglane omakorda on AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal) sõlmisid 30.04.2012 kahjukindlustuslepingu kostja III ja T. Jaanipere ühisvarasse kuulunud hoone aadressiga Ida-Virumaa, Iisaku vald, X. küla, kindlustamiseks kindlustusperioodiga 30.04.201229.04.2015. Kindlustuslepingu sõlmimise kohta väljastas AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal poliisi nr 40241981. Hoone oli kindlustatud mh tuleriski vastu. Kindlustatud hoones toimus 15.03.2014 tulekahju, mille tagajärjel see hävis. AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal tegi 14.12.2015 otsuse nr 319400, mille kohaselt keeldus 15.03.2014 toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisest.

Kostja III ei nõustunud kindlustushüvitise maksmisest keelduva otsusega ning esitas 20.09.2016 Viru Maakohtule hagiavalduse AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmise nõudes (tsiviilasi nr 2-16-14152). Kostja III ja tema abikaasa otsustasid 03.10.2016 abikaasade ühisvarasse kuulunud rahalise nõudeõiguse kindlustusandja vastu loovutada 50 000 euro eest hagejale, mida tõendab kirjalik nõude loovutamise leping. Nõude loovutamise põhjuseks oli kostja III pikaajaline töötus ja asjaolu, et abikaasade varaline seisund ei võimaldanud kindlustushüvitisega seotud kohtuvaidlust finantseerida.

2016. a novembri lõpus-detsembri alguses sai hageja teada, et kohtutäitur Kristel Maalman arestis 10.10.2016 osaliselt, s.o summas 44 405,42 eurot, täiteasjade nr 095/2009/2528, 095/2009/3265, 095/2009/1275 raames hageja poolt 03.10.2016 omandatud rahalise nõudeõiguse AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali vastu. Kuivõrd arestimise hetkel, s.o 10.10.2016, kuulus nõue kolmandast isikust hagejale, mitte võlgnikust kostjale III, arestis kohtutäitur võõrale isikule kuuluva vara.

Hageja esitas 06.01.2017 kohtutäiturile avalduse nõude osaliseks aresti alt vabastamiseks.

Kohtutäitur ei olnud nõus kohtuväliselt arestimist tühistama.

Hageja on seisukohal, et piirangud nõude loovutamiseks puuduvad (RKTKm nr 3-2-1-134-12 p 18).

Võlaõigusseadusest ega kindlustuslepingu tingimustest ei tulene, et kindlustusvõtja oleks kohustatud kasutama saadud kindlustushüvitist mingiks konkreetseks otstarbeks. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-08 p-des 13 ja 15 märkinud, et kindlustusvõtja ei ole kohustatud kasutama kindlustushüvitist konkreetsel otstarbel.

Esmase informatsiooni nõude loovutamise kohta edastas kindlustusandjale kolmas isik 10.01.2017.

Võlaõigusseaduse regulatsioon nõude loovutamise kohta ei kohusta nõude loovutajat või nõude omandajat teavitama võlgnikku nõude üleminekust.

10.05.2017 seisuga on hageja maksekohustused nõude endiste omanike ees täies ulatuses täidetud, mida kinnitavad konto väljavõtted ja raha vastuvõtmist kinnitav üleandmise-vastuvõtmise akt.

Nõude loovutamise lepingu kehtivust kinnitab esiteks omandatud nõude eest tasumine vastavalt lepingus märgitud tähtajale, teiseks hageja huvi ja taotlus menetlusse astumiseks tsiviilasjas nr 2-16-14152, kolmandaks hageja aktiivne positsioon omandatud nõude aresti alt vabastamise kohtu(eelses)menetluses ja riigilõivu tasumine summas 425 eurot.

Alusetud ja paljasõnalised on väited, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise tähtaega ei ole võimalik tuvastada.

2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

3 Kostja I asus seisukohale, et kuna nõude loovutamise lepingu allkirjastamise kuupäev on 03.10.2016, s.o seitse päeva enne nõude arestimist ning tegeliku nõude loovutamise aega ei ole võimalik tuvastada, on põhjendatud kahtlus, et leping sõlmiti pärast nõude arestimist.

Nõude loovutamise lepingust tuli hagejale kohustus hiljemalt 31.12.2016 tasuda loovutajatele 50 000 eurot. Hageja ei ole esitanud tasumise kohta maksekorraldusi ega muid tõendeid.

Loovutusleping on sõlmitud kostja III võlausaldajate huvide kahjustamiseks, et kohtutäitur ei saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada, kui kohus peaks tsiviilasjas nr 2-16-14152 tegema otsuse kostja III kasuks. Nõude loovutamise leping on näilik ning sõlmitud pärast nõude arestimise aktist teada saamist võlausaldajate huvide kahjustamiseks.

3.Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.

Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole saanud kehtivalt kindlustushüvitise nõude omanikuks, kuivõrd vaidlusalust nõuet ei saanud VÕS § 166 tähenduses loovutada. Kindlustushüvitise kolmandale isikule tasumisel ei ole hoone taastamine kui hüvitise eesmärk tagatud, kehtib VÕS § 164 lg-s 1 sätestatud keeld. Seega on nõude loovutamine TsÜS § 87 alusel tühine.

4.Maakohtu poolt kolmanda isikuna menetlusse kaasatud, kuid ringkonnakohtu poolt 21.02.2018 määrusega menetlusest kõrvaldatud kohtutäitur Kristel Maalman palus jätta hagiavalduse rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kohtutäitur asus seisukohale, et nõude loovutamise leping on tühine. Leping on sõlmitud eesmärgiga kahjustada võlausaldajate (eelkõige kostjate I ja II) huve vältimaks tsiviilasjas nr 2-1614152 kostjale III soodsa lahendi tegemisel saadavate rahaliste vahendite arvel võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Väidetavalt sõlmiti nõude loovutamise leping 03.10.2016, kuid täpselt sõlmimise aega ei ole võimalik tuvastada. Kohtutäiturit teavitati nõude loovutamisest alles 06.01.2017. Hageja pidi nõude loovutamise kokkuleppe kohaselt tasuma kostjale III ja T. Jaaniperele kokku 50 000 eurot. Esineb põhjendatud kahtlus, et hagejal puuduvad reaalsed võimalused sellise summa tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND 5. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kohtutäituri õigusabikulude katteks välja 400 eurot.

Maakohus nõustus hagejaga, et RSA Kodukindlustuse tingimused K200/2011 p 14.2 ei sea kindlustushüvitise maksmise eelduseks ehitise taastamist, kuid selline tingimus võib tuleneda tingimuste p-st 12.3, mille kohaselt on hüvitamise viisideks rahaline hüvitis ning kahjustatud eseme taastamise, taassoetamise või samaväärsega asendamise kulude hüvitamine.

Maakohus märkis, et vaatamata lahendis 3-2-1-113-08 väljendatud arvamusele on Riigikohus 07.11.2012 otsuse 3-2-1-133-12 p-s 24 asunud seisukohale, et kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka taastab.

Kohus pööras hageja tähelepanu VÕS § 494 lg-le 1, millest tulenevalt lähevad kindlustuslepingust tulenevad õigused üle ainult koos asja võõrandamisega, st et ka taastamiskulude/kindlustushüvitise nõue saaks minna üle ainult koos hoonega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja III ehk kindlustusvõtja oleks ehitise võõrandanud hagejale.

Kohus leidis, et ülaltooduga on tõendatud, et tulenevalt VÕS § 164 lg 1 teises lauses ja § 166 lg-s 1 sätestatud piirangust koostoimes VÕS § 494 lg 1 puudus kostjal III ja T. Jaaniperel seadusest 4 tulenev alus kindlustushüvitise nõude loovutamiseks hagejale ning et 03.10.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping on tühine.

Eelpool märgitust tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida ja anda õiguslikku hinnangut ülejäänud asjas esitatud vastuväidete osas, sh kostjate järgmised väited: - nõude loovutamise lepingu sõlmimise kuupäev ei vasta tegelikkusele; nõude loovutamise leping on näilik ja vastuolus heade kommetega; hageja kohustus teavitada kindlustusandjat nõude loovutamisest; hageja varaline seisund ei võimalda(nud) täita nõude loovutamise lepingust tulenevaid kohustusi; võlausaldajate huvide kahjustamine; kolmanda isiku õigus / õiguse puudumine nõude arestimiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja kohustada kohtutäitur Kristel Maalmani vabastama kindlustushüvitise ja viivise nõue AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu osalise aresti alt kogusummas 44 405,42.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust s.o VÕS § 494 lg-t 1.

Maakohus jõudis ekslikult järeldusele et kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad üle ainult koos asja võõrandamisega, s.t, et ka taastamiskulude/kindlustushüvitise nõue saaks minna üle ainult koos hoonega. VÕS § 494 lg 1 regulatsiooni eesmärk on tagada kindlustuslepingu alusel tekkinud võlasuhte jätkumine kindlustatud asja võõrandamise korral.

Käesolevalt ei ole täidetud VÕS § 494 kohaldamiseks vajalikud eeldused: puudub kehtiv kindlustusleping ning kindlustustatud asja võõrandamine.

Maakohtu väide, et kindlustushüvitise nõude loovutamine on võimalik üksnes koos kindlustatud asja võõrandamisega välistab täielikult kindlustushüvitise nõude loovutamise (ka kehtiva kindlustuslepingu korral) juhtumil, kus kindlustatud asi hävib.

Nii ei ole kohtu tõlgenduse järgi võimalik loovutada hävinud sõiduki kindlustamiseks sõlmitud kahjukindlustuslepingust tulenevat hüvitisnõuet, kuivõrd nõude omandajal puuduks võimalus hävinud eseme omanikuks saada (pole võimalik omandada asja, mida materiaalselt ei eksisteeri selle hävimise tõttu). Maakohus kitsendas alusetult nõude loovutamise regulatsiooni, tuletades asjasse puutumatutest sätetest nõude loovutamise täiendavad, ekslikud eeldused.

Maakohus tõlgendas vääralt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-133-12, kus oli vaidluse all küsimus selles, kas kindlustushüvitis peaks olema koos käibemaksuga või ilma. Riigikohus sõnastas eelduse, et kui kindlustusvõtja hävinud ehitise taastab, on kindlustusandjal kohustus hüvitada hoone taastamisväärtus koos käibemaksuga ning juhul, kui selgub, et hüvitist hoone taastamiseks ei kasutata, võimaldab kindlustusandjal nimetatud eelduse ümber lükata ning hüvitatud käibemaks tagasi nõuda.

Maakohus leidis ekslikult, et RSA Kodukindlustuse tingimuste K200/2011 p-st 12.3 võib tuleneda kindlustusvõtja kohustus kasutada kindlustushüvitist konkreetseks otstarbeks. Nimetatud punkti järgi on hüvitamise viisideks rahaline hüvitis ning kahjustatud eseme taastamise, taassoetamise või samaväärsega asendamise kulude hüvitamine. Hüvitamise viisi määrab RSA. Seega tuleneb eeltoodud punktist üksnes ülevaade kahjuhüvitamise viisidest.

5 Maakohtu otsus oli üllatuslik. Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile. Hageja ja kostjad ei tõstatanud kordagi küsimust VÕS § 494 lg 1 kohaldamisest. Kui kohus oleks avaldanud pooltele, et kavatseb kohaldada VÕS § 494 lg-t 1, oleks hageja õiguslike vastuväidete valguses kohtu arusaam VÕS § 494 lg 1 kohaldamise osas ära langeda ning see oleks võinud ära hoida ebaõige lahendi tegemise.

Maakohus pidas asja lahendamisel määravaks ehitise võõrandamise puudumist. Hageja rõhutab, et ehitis hävis, mistõttu on maakohtu viide ehitise „võõrandamisele“ juriidiliselt absurdne.

7.Kostja I (vastustaja I) palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Kostja I toetas maakohtu otsuses toodud mõttekäiku, et kui kindlustusvõtja nõude loovutab ja hüvitis kuuluks väljamaksmisele kolmandale isikule, ei oleks hüvitise väljamaksmisega silmas peetavat eesmärki võimalik saavutada. Kostja I hinnangul on tegemist taolise isikliku iseloomuga õigusega, mida ei saa loovutada ning seetõttu on nõude loovutamise leping tühine.

8.Kostja II (vastustaja II) palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Mitte ükski kaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja II jääb oma menetluses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et maakohtu otsus on õige.

Kostja II ei nõustu, et kostja III on olnud pikalt töötu, mistõttu ei olnud abikaasadel rahalist võimalust kindlustushüvitisega seotud kohtuvaidlust finantseerida. Kostja III abikaasa T. Jaanipere töötab Soome Vabariigis juba üle viie aasta.

9.Kostja III (vastustaja III) apellatsioonkaebusele seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Kohtutäitur Kristel Maalman’il tuleb vabastada aresti alt Ramon Jaanipere nõue AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks kogusummas 44 405,42 eurot.

Käesoleva otsusega ei tunnustata nõude olemasolu, vaid selle üle jätkub vaidlus Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-16-14152.

11.Hagi on esitatud vara arestist vabastamiseks Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel.

Hageja tugineb asjaolule, et talle kuulub sundtäitmise esemeks oleva varalise nõudeõiguse suhtes sundtäitmist takistav õigus, s.o omandiõigusega sarnanev õigusseisund.

Täitemenetlus nr 095/2009/1275 on alustatud võlgniku (kostja III) Heiti Jaanipere suhtes sissenõudja Swedbank Liising AS (kostja I) avalduse alusel. Täitemenetlused nr 095/2009/3265 ja nr 095/2009/2528 on alustatud võlgniku (kostja III) Heiti Jaanipere suhtes sissenõudja Lauri Räbini (kostja II) avalduse alusel (tl 17-19).

Arestitud varaks on nõudeõigus, mis algselt kuulus kostjale III ja tema abikaasale. Tegemist on nõudeõigusega, mille kostja III ja tema abikaasa arvasid endal olevat tekkinud kindlustusandja „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu seoses sellega, et toimus kindlustusjuhtum ja kindlustatud hoone hävis tulekahjus.

6 12. Kindlustusandja on seni keeldunud nõuet tunnustamast ja hüvitist välja maksmast leides, et tegemist oli ilmselge kindlustuskelmusega ning kindlustusandjal ei ole tekkinud hävinud hoone väärtuse hüvitamise kohustust, samuti vaidleb kindlustusandja vastu nõude suurusele. Sellest tulenevalt on kostja III H. Jaanipere esitanud hagi tsiviilasjas nr 2-16-14152 kindlustusandja „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise saamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et täitemenetluses nõude arestimist TMS § 111 järgi ei takista iseenesest asjaolu, et arestitav nõue on vaidluse all ning ei ole teada, kas nõue on sissenõutav või kas see üldse eksisteerib. Kui võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik (praeguses kontekstis kindlustusandja) esitab nõude suhtes vastuväite (TMS § 117) või keeldub kohustuse täitmisest, siis on sissenõudjal võimalik esitada TMS § 118 alusel hagi kolmanda isiku vastu, tegemaks kindlaks nõude olemasolu ja saavutamaks sellekohane täitedokument. Praegusel juhul on aga nõude olemasolu suhtes juba maakohtu menetluses tsiviilasi nr 2-16-14152, kus poolteks on võlgnik ja TMS § 111 tähenduses võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik, s.o kindlustusandja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal.

Kui tsiviilasjas nr 2-16-14152 jäetakse hagi rahuldamata, s.o kohus asub seisukohale, et kindlustusandjal ei ole kohustust kahjujuhtumi eest hüvitist maksta, siis langeb sisuliselt ära ka käesoleva vaidluse ese. Sel juhul puudub täitemenetluses võlgniku varana arestitav nõue ning seega osutuks ainetuks ka vaidlus selle üle, kas nõue on kehtivalt loovutatud praeguse vaidluse hagejale või mitte. Kui aga tsiviilasjas nr 2-16-14152 hagi täielikult või osaliselt rahuldatakse, s.o kohus tunnustab kindlustusvõtja nõudeõigust kindlustushüvitise saamiseks, siis tuleb kindlustusandjal täita hüvitamiskohustus kas algse kindlustusvõtja või tema eriõigusjärglase, s.o käesoleva tsiviilasja hageja ees. Käesoleva tsiviilasja lahendamise tulemusest sõltub aga ühtlasi see, kas täitemenetlustes nr 095/2009/1275, nr 095/2009/3265 ja nr 095/2009/2528 on võimalik vaidlusalusele kindlustushüvise nõudele sissenõuet pöörata. Hagi rahuldamise tagajärjeks oleks see, et võlausaldajate (kostjad II ja III) võimalus nõudele sissenõude pööramiseks lõpeks, kuivõrd nõue on kehtivalt loovutatud hagejale, kes ei ole täitemenetlustes võlgnikuks.

13.Käesolevas tsiviilasjas on vaidluse all eelkõige asjaolu, kas võlgnik Heiti Jaaniperel ja tema abikaasal oli õiguslikult võimalik loovutada nende ühisvarasse kuuluvat väidetavat hüvitise nõudeõigust kindlustusandja vastu ning kas loovutamine on toimunud, tuues kaasa VÕS § 164 lõikes 2 sätestatud jt asjaomased õiguslikud tagajärjed.

Tsiviilõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt on kõik eraõiguslikud varalised nõudeõigused üldjuhul loovutatavad. Erandiks on isikliku iseloomuga nõuded, eeskätt VÕS § 166 lõikes 1 nimetatud. Erialakirjanduses (VÕS kommenteeritud väljaanne 2016, § 164 kommentaar 4.2.1. d) märgitu kohaselt võib isikliku iseloomuga kohustuseks pidada näiteks ka kindlustusandja kohustust hüvitada hävinud hoone taastamisväärtus, mis on seotud kindlustusvõtja kohustusega väljamakstud hüvitist ka tegelikult hoone taastamiseks kasutada: kui kindlustusvõtja nõude loovutab ja hüvitis kuuluks väljamaksmisele kolmandale isikule, ei oleks hüvitise väljamaksmisega silmas peetavat eesmärki võimalik saavutada.

Seega omab käesolevas asjas tähendust, kas H. Jaaniperele arvatavalt kuulunud hüvitise nõue kindlustusandja vastu oli seotud tema kui kindlustusvõtja kohustusega kasutada hüvitist ka tegelikult hoone taastamiseks. Kohtule on esitatud kindlustuslepingu osaks olevad kodukindlustuse tingimused K200/2011 (tl 49 – 57).

14.Maakohus asus seisukohale, et nõuet ei saanud loovutada selle olemuse tõttu, s.o tegemist on nõudega, millest tulenevat kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale (VÕS § 164 lg 1 teine lause).

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene käesolevas vaidluses kohalduvatest kindlustuse üldtingimustest kindlustusvõtja selget ja üheselt mõistetavat 7 kohustust taastada kindlustushüvitise väljamaksmise eeldusena ehitis võimalikult kahjujuhtumi eelses seisundis või rajada uus hoone tulekahjus hävinud hoone asemele.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-08 (p 16) asunud seisukohale, et pooled peavad selgelt kokku leppima tingimuses, millega seotakse kindlustushüvitise väljamaksmine kindlustatud asja taastamisega. Samas lahendis leidis Riigikohus, et kahju hüvitamise põhimõtetest (VÕS § 127) ega VÕS §-st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks ehitise taastama.

Üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja hüvitist kasutab. Samuti ei ole asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel oluline see, kas kinnisasja endist koosseisu soovitakse tegelikult ka taastada (tulekahjus hävinud elamut taastada) või mitte.

Kuivõrd kindlustustingimuste kohaselt on samaväärse ehitise taastamise kulud hüvitise määramise aluseks, siis on erinevate sätete koostoimest võimalik järeldada, et vähemalt maksimaalses ulatuses hüvitise maksmise eelduseks on kindlustusvõtja poolt ehitise taastamine. Küll aga ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada, et kui kindlustusvõtja otsustab hoonet mitte taastama asuda, siis puudub kindlustusandjal igasugune hüvitise maksmise kohustus, vaatamata sellele, et kinnisasja väärtus, mille oluliseks osaks tulekahjus kahjustatud hoone oli, võib olla vähenenud ning seega varaline kahju tekkinud.

15.Kindlustustingimuste punkti 12.3 kohaselt nähti kahju hüvitamise viisidena ette rahaline hüvitis ning kahjustatud eseme taastamise, taassoetamise või samaväärsega asendamise kulude hüvitamine.

Samuti tulenes tingimuste alajaotise 14 „Hüvitamise kord“ punktist 14.1 kindlustusandja kohustus hüvitada kindlustusjuhtumi korral tekkinud varaline kahju ja kindlustuslepingus kokkulepitud kulud. Kindlustushüvitise arvestamise lähtealusena määratleti kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustatud, hävinud või kaotsiläinud kindlustatud eseme kindlustusväärtus vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Punkti 14.2 kohaselt koosneb kahjusumma kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustatud, hävinud või kaotsiläinud kindlustatud eseme taastamiseks või taassoetamiseks ja punktis 5.2 määratletud kulude hüvitamiseks vajalikust summast, kusjuures võetakse arvesse punktis 5.1 kehtestatud piirmäärasid.

Tingimuste alajaotises 7 sisustatakse kindlustussumma ja kindlustusväärtuse mõisteid ja nendevahelist seost. Punkti 7.1 kohaselt, kui kindlustuslepingus ei ole kokkulepitud ehitise kindlustussummat, siis on kindlustussumma võrdne ehitise taastamisväärtusega. Punkti 7.2 kohaselt on kindlustussumma suurim väljamakstav summa ühe kindlustusjuhtumi kohta […]. Punkti 7.4 kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus ehk uue samalaadse ehitise taastamise kulu.

Lisaks sätestati tingimuste punktis 14.5, et soodustatud isikul on õigus sellele osale hüvitisest, mis ületab ehitise kindlustusjuhtumi eelse jääkväärtuse, kui kindlustushüvitist kasutatakse samas kohas asuva, sama liiki ja sama otstarbega ehitise taastamiseks kahe aasta jooksul alates hüvitamisotsuse vastuvõtmisest. Kindlustushüvitise osa, mis ületab ehitise kindlustusjuhtumi eelse jääkväärtuse, hüvitatakse ehitise taastamise kohta esitatud kalkulatsiooni alusel, kui taastamine on saavutanud proportsionaalselt samasuguse suhte, milline on nimetatud vara kindlustusjuhtumi eelse jääkväärtuse suhe ehitise taastamisväärtusesse.

16.Eeltoodust saab järeldada, et väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvitise suurus ja ulatus sõltub sellest, kas ehitis taastatakse või mitte. Juhul, kui ehitist ei taastata, siis oleks soodustatud isikul õigus vaid hüvitisele, mis vastab ehitise kindlustusjuhtumi eelsele jääkväärtusele.

Kuna selline n-ö esmane kindlustushüvitis, mis piirdub üksnes hävinud (kahjustunud) hoone kindlustusjuhtumieelse jääkväärtusega, ei ole seotud kohustusega kasutada hüvitist kindlal eesmärgil (s.o ehitise taastamiseks), siis ei saa vähemalt seda osa kindlustushüvitisest pidada ka nn sihtotstarbeliseks või isikliku iseloomuga nõudeõiguseks, mida ei oleks võimalik loovutada ja/või täitemenetluses arestida.

8 Eeltoodust lähtudes puudub ringkonnakohtu arvates alus asuda seisukohale, nagu oleks kindlustushüvitise nõue täies ulatuses n-ö isikliku iseloomuga või seotud konkreetse sihtotstarbega, millest tulenevalt ei oleks asjaomane nõue loovutatav ega ka täitemenetluses arestitav.

17.Kohtule esitatud nõude loovutamise lepingu (tl 15-16) p-de 1.1 ja 1.2 järgi on loovutamise esemeks olnud kogu kindlustushüvitise nõue tervikuna. Loovutamislepingu punktis 1.2 täpsustati, et kindlustatud hoone, mis hävis 15.03.2014 tulekahjus, taastamiseks on vaja ca 121 465,80 eurot koos käibemaksuga. Seega võib järeldada, et loovutamisel peeti silmas ka seda osa hüvitisest, mis on mõeldud hoone taastamiseks ning mille väljamaksmise eeltingimuseks võib olla hoone taastamine.

Menetluses ei ole aga tuginetud sellele, et kindlustushüvitise nõue oleks iseenesest osadeks jagatav ning isegi kui osa sellest tuleks lugeda kindlaks sihtotstarbeks mõeldud isikliku iseloomuga nõudeõiguseks, mille loovutamine ei ole VÕS § 164 lg 1 teise lause kohaselt lubatav, siis muus osas (s.o milles hüvitis ei ole seotud hoone taastamise kohustusega) oli loovutamine siiski võimalik.

Ringkonnakohus märgib, et TMS § 222 lg 1 alusel esitatud hagi näol ei ole tegemist sooritushagiga ning käesoleva vaidluse esemeks ei ole tuvastada, kas ja missuguses ulatuses on kindlustusandjal tegelikult tekkinud kohustus hüvitist maksta. Sellealane vaidlus on lahendamisel tsiviilasjas nr 216-14152. Küll aga on praeguse hagi rahuldamise eelduseks siiski tuvastada, et hagejale kuulub vaidlusaluse nõude suhtes sundtäitmist takistav õigus, s.o praegusel juhul, et nõue võis loovutamise teel hagejale üle minna.

18.Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtul tuleb lähtuda nõudest tervikuna ning leiab, et vaidlusalusel juhul ei olnud kindlustushüvitise saamise õigus selgelt ja üheselt seotud tingimusega, mille kohaselt oleks hüvitise väljamaksmise eelduseks kindlustatud asja taastamine.

Muuhulgas on ka maakohus oma otsuse p-s 18 tõdenud, et kindlustustingimuste p 14.2 ei sea tõepoolest konkreetset tingimust hoone taastamiseks, kuid kohtu hinnangul võis selline tingimus tuleneda punktist 12.3, mis nimetab hüvitamise viisidena rahalise hüvitise ja kahjustatud eseme taastamise kulude hüvitamise. Samuti on maakohus viidanud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-133-12 p 24 väljendatud seisukohale, mille kohaselt „kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka taastab“. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatu juurde, et loetletud viiteid ei saa pidada selgeks ja üheselt mõistetavaks kokkuleppeks, mille kohaselt kindlustushüvitise väljamaksmine on täies ulatuses piiratud tingimusega, et hävinud hoonet asutakse taastama.

19.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane maakohtu viide VÕS § 494 lõikele 1, mille kohaselt lähevad kindlustuslepingust tulenevad õigused üle ainult koos asja võõrandamisega, st et ka kindlustushüvitise nõue saaks minna üle ainult koos kindlustatud esemega (hoonega).

Põhjendatud on apellandi seisukoht, et VÕS § 494 lg 1 regulatsiooni eesmärk on tagada kindlustussuhte jätkuvus kindlustatud eseme võõrandamise korral, s.o säte kohaldub juhul, kui kindlustatud asi võõrandatakse. Säte ei käsitle kindlustushüvitise nõudeõiguse loovutamist olukorras, kus kindlustusjuhtum on toimunud.

20.Maakohus ei käsitlenud kostjate ülejäänud väiteid, mille kohaselt oli 03.10.2016 nõude loovutamise leping tühine erinevatel alustel, mis on seotud loovutamise lepingu puudustega ning võlausaldajate huvide kahjustamisega. Ringkonnakohus võtab alljärgnevalt seisukoha nimetatud küsimustes.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine.

9 Kohtule esitatud kirjaliku 03.10.2016. a nõude loovutamise lepinguna pealkirjastatud lepingudokumendi p 3 järgi on lepingupooled soovinud õigusliku tagajärje saabumist, mille tulemusena nõude omandiõigus läheb loovutajatelt üle omandajale alates lepingu allkirjastamisest.

Ehkki nõude kui mittekehalise eseme suhtes ei saa olla omandiõigust asjaõigusseaduse (AÕS) tähenduses, on lepingu p 3.1 mõistetav selliselt, et loovutamise tulemusena pidi loovutuse saaja Ramon Jaanipere astuma võlausaldajana seniste võlausaldajate, s.o loovutajate Heiti Jaanipere ja Tiiu Jaanipere, asemele võlasuhtes, kus kohustatud isikuks ehk võlgnikuks on kindlustusandja AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti filiaal.

Lepingu p 4 kohaselt oli leping tasuline, s.o loovutuse saaja (hageja) kohustus loovutajatele nõude eest tasuma 50 000 eurot, millest kumbki loovutaja pidi saama 25 000 eurot, hiljemalt 31.12.2016. a.

21.Kostjad pidid seega tõendama, et loovutussuhte pooled olid vaatamata kirjalikust lepingudokumendist nähtuvale kokku leppinud, et loovutamislepingu sõlmimisega ei kaasne tegelikult sellele omaseid õiguslikke tagajärgi, s.o nõudeõigus ei lähe tegelikult üle ja suhetes kindlustusandjaga jäävad endiselt õigustatud isikuteks loovutajad. Sellele lisaks võisid kostjad esitada tõendeid ka selle kohta, et loovutuse saajal ei tekkinud tegelikkuses kohustust tasuda 50 000 eurot ning lepinguga püüti üksnes jätta mulje, et loovutamine on toimunud rahasumma eest, mille tulemusena varasemad võlausaldajad on saanud mõistliku vastusoorituse.

Ringkonnakohus märgib, et tõendeid ei ole esitatud konkreetselt asjaolu kohta, et loovutamisleping sõlmiti ilma tahteta tuua kaasa sellele omased õiguslikud tagajärjed ning üksnes õigusnäivuse tekitamise eesmärgil – kostjad on väljendanud üksnes sellekohaseid kahtlusi. Samas, kui lähtuda eeldusest, et nõude loovutamise tulemusena soovisid hageja ja tema vanemad luua olukorra, kus võlausaldajatel (praeguses menetluses kostjad I ja II) ei oleks võimalik rahuldada oma nõudeid võlgniku (kostja III) vastu vaidlusaluse kindlustushüvitise nõudeõiguse arvel, siis viitab see sisuliselt pigem sellele, et loovutamislepingu pooled nõudeõiguse üleminekut just nimelt soovisid ja pidasid silmas ka asjaomaste õiguslike tagajärgede saabumist.

22.Menetluses on kostjate poolt esile toodud hulk asjaolusid, mis oma kogumis võivad viidata sellele, et loovutuse saaja (hageja) ei ole reaalselt tasunud loovutajatele kokku 50 000 eurot ning sellekohased tõendid võivad olla loodud kunstlikult. Ringkonnakohus märgib, et nõude eest tasumine või tasumata jätmine (täitmata kohustus) ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tuvastada loovutuse kui niisuguse tühisuse.

Maakohtu menetluses kolmanda isikuna osalenud kohtutäitur K. Maalman on muuhulgas märkinud, et kui võlgnikule H. Jaaniperele oleks tõepoolest tasutud 25 000 eurot, siis oleks selle rahasumma arvel saanud arvestatavas ulatuses rahuldada ka võlausaldajate nõudeid.

Vastuväited, mille kohaselt loovutus oli tegelikult kas osaliselt või täielikult rahatu, võimaldaksid võlausaldajatel (kostjad I ja II) täitemenetluse kontekstis nõuda esmalt ise täitmist kõnealuse nõudeõiguse arvel (s.o kui leiab kinnitust, et R. Jaanipere ei ole tasunud H. Jaaniperele loovutamislepingu alusel 25 000 eurot, siis on võlgnik H. Jaaniperel sellekohane nõudeõigus R. Jaanipere vastu ning nõudeõigusele saaks pöörata sissenõude TMS § 111 alusel). Teisalt, kui asuda seisukohale, et võlgnik H. Jaanipere on vara (nõudeõiguse) võõrandanud sissenõudjate huvisid kahjustades (mh kui vara käsutamisel oli kasvõi osaliselt kinke iseloom), siis oleks sissenõudjatel võimalik esitada vara tagasivõitmise hagi TMS § 187 jj järgi.

23.Kostjad on lisaks esile toonud kahtlused, et kuigi leping on dateeritud 03.10.2016. a, siis ei ole teada selle tegeliku allkirjastamise aeg ning kostjate hinnangul on leping tegelikult allkirjastatud päras nõude arestimisest teadasaamist. Ka asjaolu kohta, nagu oleks leping tegelikult koostatud tagantjärele, ei ole esitatud konkreetseid tõendeid. Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul on dokumendi täpse koostamise aega vähemalt dokumendi enda analüüsimise teel võimatu kindlaks 10 teha. Küll aga võivad kahtlused, kas dokument on koostatud selles märgitud kuupäeval, omada tähtsust kogumis muude asjas tähtsust omavate asjaoludega.

Nõude loovutamise kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kas loovutamisest teavitati kindlustusandjat kui loovutatava nõude võlgnikku või mitte. Võlgniku teavitamine omab tähtsust eeskätt võlgniku enda huvide kaitse seisukohalt, s.o kui võlgnik ei olnud loovutamisest teadlik, siis võib ta kohustuse täita jätkuvalt senisele võlausaldajale (VÕS § 169). Võlgnikul säilib õigus esitada nõude suhtes ka kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu (VÕS § 171).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks käsitleda menetluses esitatud väiteid selle kohta, kas loovutuse teinud Heiti Jaanipere ja/või tema abikaasa Tiiu Jaanipere on töötanud Soomes ja omanud tänu sellele piisavat sissetulekut, või kas ja millistel tingimustel võõrandati 2016. aastal abikaasade ühisvarasse kuulunud kinnistu. Nimetatud asjaolud ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased.

24.Kostjad on esitanud ka väited, mille kohaselt on 03.10.2016. a nõude loovutamise leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Heade kommete vastaseks muudab loovutuse asjaolu, et tehing on tehtud lähisugulaste vahel ning sellega kahjustatakse olulisel määral võlausaldajate huve.

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus sissenõudjatel oleks võimalus esitada hagi loovutamistehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras, ei saa sissenõudjad samaaegselt tugineda vaidlusaluse tehingu tühisusele heade kommete vastasuse tõttu, põhjendades tühisust samade faktiliste asjaoludega, mis saaksid olla tagasivõitmise hagi esitamise aluseks. Niisugust võimalust on kohtupraktikas tunnustatud üksnes olukorras, kus tagasivõitmise aluseid ei ole esinenud (nt RKTKo 3-2-1-76-01, 3-2-1-102-02 p 16, 3-2-1-80-05 p 23). Riigikohus on aga ka leidnud, et kui tagasivõitmise alus on olemas, siis tuleb tugineda sellele ning TsÜS § 86 ei kuulu kohaldamisele (RKTKo 3-2-1-80-05 p 23). Seega tuleb eeldada, et tagasivõitmise alustega (TMS §§ 188 – 191) on seadusandja püüdnud hõlmata võimalikult ammendavalt need juhtumid, mil võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu on võimalik vastavaid tehinguid tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tehinguid, mida on võimalik tagasi võita, ei saa pidada tühisteks, vaatamata sellele, et nad võivad olla ka vastuolus heade kommetega, kuivõrd tagasivõitmist sätestavad normid on erinormideks TsÜS § 86 suhtes.

25.Praeguses tsiviilasjas on tegemist hagiga vara arestist vabastamiseks ning kohtul on võimalik esitatud nõudest lähtudes kontrollida asjaolusid, kas vaidlusalune kindlustushüvitise nõue sai loovutamise teel minna üle hagejale või mitte. Sellega seoses saab kohus kontrollida ka seda, kas tõendatud on mõni loovutamistehingu võimalikest tühisuse alustest. Küll aga ei ole võimalik tunnistada tehingut kehtetuks (mh TMS § 187 jj sätestatud alustel), kuna niisugust nõuet ei ole kohtu menetluses.

Eeltoodust lähtudes ei pea ringkonnakohus võimalikuks tuvastada käesoleva menetluse raames, et 03.10.2016. a kindlustushüvitise loovutamise leping oleks tühine ja sellel puuduksid algusest peale õiguslikud tagajärjed.

Seega on ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

26.Lähtudes TsMS § 173 lõikest 3 muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Hagi rahuldamise tõttu tuleb asjas kantud menetluskulud jätta kostjate kanda. Kostjateks on TMS § 222 lg 3 alusel nii sissenõudjad (kostja I ja kostja II) kui ka võlgnik (kostja III). Ehkki kostja III ei esitanud menetluses kirjalikke dokumente ega teinud ka muid menetlustoiminguid, ei ole see ringkonnakohtu hinnangul aluseks kalduda kõrvale TsMS § 165 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt kaaskostjad vastutavad menetluskulude eest üldjuhul võrdsetes osades. Seega tuleb hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud jätta võrdsetes osades (1/3) kostjate kanda.

11 Hageja esitas maakohtus menetluses 27.11.2017. a menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kandis hageja maakohtus kulusid järgmiselt: riigilõiv hagi esitamisel 425 eurot ning õigusabikulud 883,50 eurot (sh käibemaks). Õigusabi osutamiseks kulus hageja lepingulisel esindajal 7,75 töötundi, tunnihinnaga 95 eurot (arvestatuna km-ta).

Ringkonnakohtu menetluses olid hageja menetluskulud järgmised: riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 598,50 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabi osutamisele apellatsiooniastmes kulus 4,25 töötundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud kahes kohtuastmes mõistlikud ja vajalikud ning kooskõlas tsiviilasja mahukuse ja keerukusastmega. Kostjad ei ole menetluskulude suuruse osas vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata hageja menetluskulude suurus maa- ja ringkonnakohtus kindlaks summas kokku 2207 eurot, millest 725 eurot moodustab hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ning 1482 eurot (käibemaksuga) on kulunud õigusabile.

Lähtudes eelmärgitud menetluskulude jaotusest tuleb igal kostjal tasuda 735,70 eurot hageja menetluskulude katteks hageja lepingulise esindaja OÜ KL Consult Õigusbüroo arveldusarvele.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 12

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.