RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2168219 Otsuse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve Koh

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda ning mõista neilt välja 5371 eurot 20 senti (sh 1200 eurot riigilõivuna ja 4171 eurot 20 senti esindajakuludena (sh käibemaks)) ja

§ 113

lgs 1 sätestatud määras viivise kuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. Hageja väitel sõlmisid hageja ja tema abikaasa Enn Narrusson müüjatena ja Money Mill OÜ (juhatuse liikme kostja II kaudu) ostjana (ostja) 15. oktoobril 2013 notariaalselt tõestatud osaühingu osa müügilepingu, millega müüjad võõrandasid kostja I 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa ostjale (leping). Lepingu pga 2.2.5 võttis kostja II kohustuse vormistada enda nimele ümber kõik 2-16-8219 käendused, mis on seotud kostja I tegevusest tulenevate liisingulepingutega. Kostja I oli sõlminud liisingulepingud OÜ-ga Citadele Leasing & Factoring (Citadele), SIA UniCredit Leasing Eesti filiaaliga (UniCredit) ja Aktsiaseltsiga DNB Pank (Luminor Bank AS) (DNB). Hageja oli sõlminud liisinguandjatega käenduslepingud. Kuna kostja I ei täitnud oma kohustusi, esitasid liisinguandjad nõuded hageja kui käendaja vastu. Hageja tasus Citadelele 51 700 eurot 72 senti, UniCreditile 18 081 eurot 64 senti ja DNB-le 1452 eurot 66 senti. Ühe UniCreditiga sõlmitud lepingu puhul ei olnud hagejal võimalik enda vastu esitatud nõuet tasuda, mistõttu sõlmiti võlakokkulepe 18 315 euro 97 sendi kohta. Kostja I peab hageja tasutu hüvitama

§ 173lg 3 p 2 alusel.

Kui kostja II oleks lepingu ps 2.2.5 märgitud kohustust täitnud, oleks käenduslepingutest tulenevaid kohustusi pidanud täitma tema. Hageja on täitnud kostja II eest kohustusi kokku 89 550 eurot 99 sendi ulatuses ja palub selle summa kostjalt kahjuhüvitisena

§ 115lg 1 alusel välja mõista.

Kostja II teadis vaidlusalustest liisingulepingutest. Tegu ei ole tarbijakäendusega ja lepingu p 2.5.5 ei ole tühine. Hageja ei ole müügilepingut rikkunud ja kostja II ei ole esitanud taganemisavaldust, ka ei olnud tal taganemiseks alust. Kostja II ei proovinudki käenduslepinguid sõlmida ega võlausaldajate nõusolekuid saada.

1. Kostja I hagile ei vastanud ning Harju Maakohus rahuldas
2. veebruari
3. a tagaseljaotsusega hagi tema suhtes ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 89 550 eurot 99 senti ja jättis menetluskulud kostja I kanda.
4. Kostja II ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena palus kostja II mõista hagejalt välja esindajakulud 4056 eurot (sh käibemaks). Kostja II arvates ei tulenenud lepingu pst 2.2.5 sellist kohustust, mille rikkumise tõttu oleks võimalik esitada tema vastu hagiavalduses kirjeldatud nõue. Sellest punktist ei ole võimalik tuvastada, milliste konkreetsete lepingute käendamises või käenduse ülevõtmises kokku lepiti. Sellises olukorras ei saanud kostja II anda õigusliku tähendusega siduvat kinnitust. Lepingu p 2.2.5 on eelleping (

§ 33

), mis sai kohustada kostjat II üksnes heas usus läbirääkimisi pidama, et leppida kokku käenduslepingute ümbervormistamise tingimustes. Eellepingu rikkumisele tuginedes ei saa nõuda positiivse kahju hüvitamist. Kokku ei lepitud kostja II rahalise vastutuse maksimumsummas, mistõttu lepingu p 2.2.5 on

§ 143lg 2 järgi tühine.

Lisaks eeldab kohustuse ülevõtmine

§ 175lgte 1 ja 2 kohaselt võlausaldaja nõusolekut.

Kostja I ja ostja on taas müüjate kontrolli all. Alternatiivselt leidis kostja II, et ta on lepingu pst 2.2.5 tulenevast kohustusest taganenud ega ole kohustatud seda täitma, kuna müüjad rikkusid oluliselt lepingu tingimusi. Müüjad ei avaldanud ostjale asjaolusid, mis mõjutasid oluliselt negatiivselt kostja I osaluse väärtust ning ühingu maksevõimet. Kui kostja II olnuks teadlik kostja I tegelikust majanduslikust seisundist ja erinevustest tegeliku olukorra ja müüjate lepingus antud kinnituste vahel, oleks tal olnud alus keelduda liisingulepingute käendamisest. Kuna müüjad jätsid täitmata lepingu pst 5.2 tulenevad kohustused ega andnud ostjale üle kostjat I puudutavat teavet, sh kõnealuseid liisingulepinguid, oli kostjal II õigus oma kohustuste täitmisest

§ 110ja § 111 alusel keelduda.

Kostja II

1. novembri
2. a ettepanek müüjatele osa tagasi võõrandada on käsitatav kostja II teatena läbirääkimiste katkestamisest. Alternatiivselt saab seda käsitada lepingu pst 2.2.5 tulenevast kohustusest taganemise avaldusena.
3. Harju Maakohus rahuldas
4. septembri
5. a otsusega (resolutsiooni avaldas maakohus
6. septembri
7. a määrusega) hagi ning mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 89 550 eurot 99 senti ja

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise võlgnevuse 89 550 eurot 99 senti tasumata osalt kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni. Maakohus jättis menetluskulud 2

§ 113

lgs 1 toodud suuruses viivise alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et E. Narrusson, kostja II ja Romet Nael sõlmisid

1. juulil 2013 kavatsuste protokolli kostja I osaluse müügi kohta. Kostja II asutas
2. augustil 2013 ostja, olles selle ainuosanik
3. novembrini 2013 ning ainus juhatuse liige
4. novembrini
5. Kostja II kanti
6. septembril 2013 äriregistrisse kostja I ainsa juhatuse liikmena.
7. oktoobril 2013 sõlmisid hageja, E. Narrusson ja ostja notariaalselt tõestatud osaühingu osa müügilepingu, mille esemeks oli kostja I 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa võõrandamine ostjale.
8. oktoobrist 2013 on kostja I osanikuks ostja. Viimase osanikeks on
9. detsembrist 2013 50% ulatuses E. Narrusson ja 50% ulatuses kostja I. Kostja II võis lepingu pst 2.2.5 aru saada, et hageja soovis, et kostja II vabastaks ta käenduskohustustest. Asjas kogutud tõenditest, mh Peeter Pahla selgitustest sai järeldada, et poolte ühine tahe oli, et kostja II võtab üle hageja käenduskohustused. Kostjale II pidi olema selge, millised käenduslepingud ta on kohustatud üle võtma.

§ 153

lg 1 p 2 ja § 175 lg 2 järgi ei oleks kostja II saanud käenduslepingute ümbervormistamist üksinda lõpule viia, aga ta oleks saanud teha selleks kõik, mis on tema võimuses. Lepingu p 2.2.5 tuleb tõlgendada selliselt, et kostjal II oli kohustus anda nõusolek kõikide kostjaga I sõlmitud liisingulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks kõikide liisinguandjate ees, kellega kostjal I oli kehtivaid liisingulepinguid. See kokkulepe on piisavalt määratletud ja annab õigustatud isikule

§ 108

lg 2 alusel nõudeõiguse teha lepingute ümbervormistamiseks vajalikud tahteavaldused, mida võib asendada jõustunud kohtulahend. Kuna kostja II oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige ja omandas lepinguga kontrolliva osaluse, ei kohaldunud tema suhtes

§ 143lg 2.

Kostja II

1. novembri
2. a avaldus ei vasta ei taganemis- ega tühistamisavalduse formaalsetele nõuetele. Mõistlik isik ei pidanud avaldusest aru saama, et ostja või käendaja soovib sellega lepingust taganeda või tühistada käenduskohustuse eksimuse või pettuse tõttu. Samuti ei olnud kostja II osas täidetud materiaalsed eeldused lepingust taganemiseks või lepingu tühistamiseks. Kostja II ei saanud teostada ostja eest taganemisõigust. Kostja II esile toodud väidetavad lepingurikkumised ei andnud alust kokkuleppest taganeda. Kostja II ei saanud tugineda eksimusele ega pettusele. Kuna kostja II juhtis juba poolteist kuud enne lepingu sõlmimist kostja I äritegevust, ta kanti enam kui kuu enne lepingu sõlmimist juhatuse liikmena äriregistrisse ning ta käis liisingufirmas, kus ta tutvus liisingulepingutega, pidi ta tegelikku olukorda hästi teadma. Seega ei toonud
3. novembri
4. a avaldus kaasa õiguslikke tagajärgi. Kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Kostja II on rikkunud lepingu pst 2.2.5 tulenevat kohustust. Hageja kahjuks on tasutud ja sissenõutavaks muutunud kohustused 89 550 eurot 99 senti, mille hageja tasus kostja I eest käenduslepingute alusel. Kahju on põhjuslikus seoses kostja II rikkumisega. Maakohus ei nõustunud kostja II väitega, et hageja kahju ei ole rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga hõlmatud. Lepingu p 2.2.5 ei ole käsitatav eellepinguna. Hagejal tekkinud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale II lepingu sõlmimise ajal ettenähtav.
5. Kostja II palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena palus kostja II mõista hagejalt välja esindajakulud 1638 eurot (sh käibemaks) ja kohtuistungi kulud arvestusega 156 eurot (sh käibemaks) tund ning riigilõiv 1200 eurot. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja II kanda ning mõista temalt välja esindajakulud 1821 eurot 60 senti 3

§ 113

lgs 1 sätestatud määras viivise sellelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. märtsi
3. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja II kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 1821 eurot 60 senti apellatsiooniastme õigusabikuludena ning

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tugines otsuses ebaõigesti P. Pahla seletusele, mille vastuvõtmisest maakohus oli eelistungil keeldunud. Ringkonnakohus jättis P. Pahla seletusele tuginemise otsuse põhjendustest välja, kuid see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse põhjendustest välja ka seisukoha, et kuna kostja II oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige ja omandas lepinguga kontrolliva osaluse, ei olnud tegu tarbijakäendusega

§ 143lg 1 järgi.

Praeguses asjas ei ole siiski sõlmitud käenduslepingut ega ka käenduslepingu eellepingut. Tegemist on müügilepinguga, mille raames kostja II füüsilise isikuna on võtnud endale kohustuse võtta üle hageja käenduskohustused liisinguandjate ees. Käenduslepingu tingimused lepivad kokku liisinguandja ja käendaja. Lepingu ps 2.2.5 sätestatut ei saa tõlgendada kohustusena pidada vaid läbirääkimisi käenduslepingute sõlmimiseks. Sellest tulenes kostjale II kohustus anda nõusolek kõikide kostjale I liisingulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks kõikide liisinguandjate ees, kellega kostjal I olid lepingu sõlmimise päeval kehtivad liisingulepingud. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu sõlmimisel oli kostjal II ülevaade liisingu- ja käenduslepingutest ning nendest tulenevatest kohustustest. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja II

1. novembri
2. a kirja ei saa pidada lepingust taganemise avalduseks. Kirjast ei tulene selget ja ühemõttelist tahteavaldust lepingust taganeda, vaid kostja II teeb müüjatele üksnes ettepaneku osta äriühingu osa tagasi. Ka kostja II ise ei pidanud oma kirja lepingust taganemise avalduseks, kuna
3. novembril 2013 võõrandas kostja II ostja osa kolmandale isikule. Leping on üks tervik ja kostja II ei saa taganeda ainult oma kohustusest. Lepingu rikkumisest tuleneva vastutuse ja maakohtu tuvastatud kahju suuruse kohta ei ole kostja II vastuväiteid esitanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda ning mõista temalt välja esindajakulud 1560 eurot (sh käibemaks) ja

§ 113

lgs 1 sätestatud määras viivis menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. Kostja II arvates on kohtud andnud ebaõige hinnangu lepingu ple 2.2.5 ja kohaldanud valesti materiaalõigust, leides, et selle sätte rikkumisele tuginedes on võimalik nõuda positiivse kahju hüvitamist. Lepingu p 2.2.5 vastab eellepingu tunnustele

§ 33

lg 1 tähenduses.

§ 143

lgs 2 sätestatud nõue kohaldub

§ 33

lg 2 alusel ka kokkuleppele, mis paneb füüsilisele isikule kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäenduslepinguid. Selline kokkulepe peab sarnaselt tarbijakäenduslepinguga sisaldama kokkulepet tarbija vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Vastasel juhul on tehing

§ 33lg 2 ja § 143 lg 2 kohaselt tühine.

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu ps 2.2.5 ei olnud kostja II vastutuse maksimumsummas kokku lepitud. Hageja ei saa tühise lepingupunkti rikkumisele tuginedes nõuda kostjalt kahju hüvitamist. 4

§ 113

lgs 1 sätestatud ulatuses viivis menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
2. Kolleegium käsitleb esmalt lepingu p 2.2.5 kehtivust (I), seejärel muid õigusküsimusi (II) ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (III). I
3. Poolte vaidluse lahendamisel on keskse tähendusega õiguslik hinnang lepingu ple 2.2.5, mis on sõnastatud järgmiselt: „Ostja esindaja avaldab ja kinnitab, et… tema kui Ühingu juhatuse liige kohustub enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud Ühingu tegevusest tulenevate liisingulepingutega hiljemalt 15.02.
4. a.“
5. Kolleegium asub samale seisukohale ringkonnakohtuga, et vaidlusalune kokkulepe ei ole tuvastatud asjaoludel käendusleping

§ 142lg 1 tähenduses (ringkonnakohtu otsuse p 28).

12.1.

§ 142

lgst 1 tuleneb, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohtud tuvastasid lepingu p 2.2.5 tõlgendamise teel, et sellest tulenes kostjale II kohustus võtta üle hageja käendused, andes kõikidele liisinguandjatele, kellega kostjal I oli lepingu sõlmimise ajal kehtivaid liisingulepinguid, nõusoleku kõikide kostja I liisingulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks (maakohtu otsuse p 23, ringkonnakohtu otsuse pd 28 ja 29). Tegemist ei olnud seega kostja II ja võlausaldajate vahelise kokkuleppega, millega kostja II oleks kohustunud vastutama kostja I kohustuste täitmise eest. 12.

1. Asja lahendust ei mõjuta asjaolu, et leping ise oli sõlmitud müüjate ja ostja vahel. Notariaalselt tõestatud lepingu oli allkirjastanud ostja nimel kostja II ja välistatud ei ole ka lepingust esindajale isiklike kohustuste tekkimine. Kostja II ei ole iseenesest ka eitanud, et lepingu p 2.2.5 pani kohustusi just temale, küll aga on ta vaidlustanud kohustuse sisu.
2. Kolleegium nõustub kostjaga II selles, et käenduslepingu ülevõtmine on õiguslikult võrreldav selle sõlmimisega. Mõlemal juhul võtab isik kohustuse vastutada teise isiku kohustuse täitmise eest. 5

§ 175lg 2 ega § 179 lg 1 mõttes.

Nii lepingu kui ka kohustuse üleandmiseks on vaja võlausaldaja nõusolekut. Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguandjad ei olnud nõusolekuid andnud ning nad ei olnud ka kõnealuse lepingu pooleks. Järelikult ei saanud kostja I lepingu p 2.2.5 alusel käenduslepinguid ega ka neist tulenevaid kohustusi üle võtta. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kõnealusest lepingupunktist sai kostjale II tuleneda kohustus teha omalt poolt kõik võimalik käenduslepingute ülevõtmiseks, tehes liisinguandjatele selleks vajalikud tahteavaldused.

1. Kolleegium ei nõustu aga kohtute järeldusega, et lepingu p 2.2.5 on kehtiv. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja vaidlusalust lepingupunkti tuleb uuesti hinnata. Kolleegium ei saa asjaolude tuvastamise keelu tõttu kassatsiooniastmes (TsMS § 688 lgd 3‒5) ise teha uut otsust, nagu soovib kostja II. 14.
2. Erinevalt ringkonnakohtust on kolleegium seisukohal, et

§ 143

lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka lepingule, millega füüsiline isik kohustub võtma üle käenduslepingu. Viidatud sätte järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

§ 143

lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuna viidatud

§ 143

lg 1 redaktsioon kehtis ka lepingu sõlmimise ajal, ei ole lepingu p 2.2.5 kvalifitseerimisel tarbijakäenduslepinguks

§ 143

lg 1 tähenduses tähtsust asjaolul, kas vastava kokkuleppe sõlmimine on seotud kostja II iseseisva majandus- ja kutsetegevusega või mitte. 14.2. Kohtud on tuvastanud, et lepingu pst 2.2.5 tulenes kostjale kohustus anda käenduslepingute ülevõtmiseks vajalikud nõusolekud ning hagejal oli õigus

§ 108

lg 2 alusel nõuda käenduslepingute ümbervormistamiseks vajalike tahteavalduste tegemist ja nende asendamist jõustunud kohtulahendiga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi. Kolleegium leiab, et kokkulepe, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäendusleping ja mille täitmist on võimalik temalt nõuda, peab sarnaselt tarbijakäenduslepingu endaga sisaldama kokkulepet tulevase käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Olukorras, kus sellise kokkuleppe täitmist on võimalik hageda, on selle õiguslikud tagajärjed tulevase käendaja jaoks samaväärsed käenduslepingu sõlmimisega. Seetõttu on ka kirjeldatud kokkuleppe puhul vajalik, et tulevasel käendajal oleks võimalik hinnata võetavate kohustuste suurust ja oma suutlikkust neid täita. Kuna maksimumsummas kokkuleppimine tagab selle, et tulevaselt käendajalt ei saa nõuda seda summat ületavate käenduskohustuste ülevõtmist, saavutab see kaudselt ka käenduslepingus käendaja vastutuse piirmääras kokkuleppimise eesmärki kaitsta käendajat tagatud võla suurenemise eest (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32113612, p 15; 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2171601/21, p 24). Kui tulevase tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud, on käenduslepingut üle võtta kohustav tehing tühine. 14.3. Kuigi tarbijakäenduse maksimumsumma märkimise nõue on täidetud ka siis, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2171601/21, p 23), ei ole piisav üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud käenduslepingutele. 6

§ 145

lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 152

lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kui hageja on täitnud käendajana kostja I kohustused liisinguandjate ees, on talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded kostja I vastu. Sellises olukorras saab hageja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 32111416, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja nõude rahuldamine kostja I vastu oleks võimatu, ega põhjendanud, miks vastavat summat tuleks käsitada hagejale tekkinud kahjuna. III
3. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.
4. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Malle Seppik 7