Obsah (4)

§ 152§ 151§ 203§ 45

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel. Seega on kohus korduvalt andnud hinnangu kaebaja kaebuses esitatud väidetele ning ei ole nõustunud kaebuse põhjendustega. Kuna Viru Vangla 20.07.

1. a käskkirja vaidlustamise osas jäid kaebuse põhjendused samaks ja kaebaja tervisekaardist ei tulene uusi terviserikkeid, siis puudub alus kahelda Viru Vangla 20.07.
2. a käskkirja õiguspärasuses. Sellest tulenevalt seoses Viru Vangla 20.07.
3. a käskkirja vaidlustamisega on tuvastamis- kui ka hüvitamisnõuded ilmselgelt perspektiivitud. Sel põhjusel ei ole põhjust arvata, et üleminek tuvastamisnõudele oleks kaebajale vajalik õiguste kaitsmiseks. Kohus ei pea põhjendatuks lubada kaebajal üle minna ilmselgelt perspektiivitule tuvastamisnõudele ja jätta see hiljem määrusega läbi vaatamata või kohtuotsusega rahuldamata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 152

lg-st 2 jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse, milles viimane palus kohtult luba üleminekuks tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele. Kuna kohus ei tuvastanud kaebaja soovi vaidlustada Viru Vangla 22.09.2017. a vaideotsust nr 6-12/251-5 vaide esemest eraldi, lõpetas kohus asjas menetluse

§ 151lg 1 p 4 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. A.B. esitas 15.08.2018 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 08.08.
2. a määrus ja teha uus määrus, millega võtta tema kaebus menetlusse. A.B. leiab, et menetlust lõpetades rikkus kohus menetlusnorme ja põhimõtteid, lisaks piiras ebaproportsionaalselt kaebaja õigust, mis on sätestatud Põhiseaduse (PS) § 15 lg-s
3. Kaebaja väitel käitub vangla seadusevastaselt, kasutades piinamist, julma ja väärikust alandavat kohtlemist ja karistamist, hoides teda orjuses ja sunniviisilises seisuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja määruskaebuses märgitut taotlusena tühistada Tartu Halduskohtu 08.08.
5. a määruse resolutsiooni p 1, millega halduskohus jättis rahuldamata 2 kaebaja taotluse üle minna Viru Vangla 20.07.
6. a käskkirja nr 6-2/418-2 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ja lõpetas menetluse haldusasjas.
7. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viru Vangla 20.07.
8. a käskkiri nr 6-2/418-2 (tl 11) on vangla 15.02.
9. a käskkirjaga nr 6-2/124-1 (tl 39-39p) kehtetuks tunnistatud. Halduskohus viitas vaidlustatud määruses menetluse lõpetamise alusena

§ 151

lg 1 p-le 4.

§ 151

lg-s 1 ei sisaldu p-i 4 ning halduskohtu määruse põhjendusi arvestades on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus silmas pidanud menetluse lõpetamise alusena

§ 152

lg 1 p-i 4, mille kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Eeltoodud osas muudab ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendusi ja leiab, et menetlus asjas kuulub lõpetamisele

§ 152lg 1 p 4 alusel.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine seoses Viru Vangla 20.07.
2. a käskkirjaga oleks ilmselgelt perspektiivitu, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4 alusel).

1. Ringkonnakohtule ei nähtu vaidlustatud kohtumäärusest põhjendusi seoses kaebaja taotlusega tuvastamisnõudele ülemineku kohta preventiivsel eesmärgil. Eeltoodud osas ringkonnakohus täiendab halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et tuvastamiskaebus võib olla vajalik isiku õiguste kaitseks nt hilisema kahju hüvitamise kaebuse esitamisel või kui kaebajal esineb selleks preventiivne huvi (Riigikohtu 04.11.
2. a otsus nr 3-3-1-48-15, p 10). Riigikohus on 09.02.
3. a määruses nr 3-3-1-75-16 (p 8.1) selgitanud, et preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-8-11; 3-3-1-8-14 ja 3-3-1-60-14) ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-61-13 ja 3-3-1-22-15).
4. Ringkonnakohtu hinnangul langeb preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise vajadus reeglina ära, kui oht on juba realiseerunud. Juba kuid enne kaebaja poolt halduskohtule taotluse esitamise aega, 15.02.2018, oli vangla koostanud kaebaja suhtes uue tööle määramise käskkirja nr 6-3/124-1 (tl 39-39p). Kaebaja vaidlustas käskkirja 01.05.2018 tühistamiskaebusega haldusasja nr 3-18-897 raames. Kuigi Viru Vangla 20.07.
5. a käskkirja osas tuvastamisnõudele ülemineku taotluse esitamise ajaks oli halduskohus kaebuse tagastanud, ei olnud vastav määrus siis ega ole ka käesoleva määruse tegemise aja seisuga veel jõustunud.

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kehtiva tööle määramise käskkirja vaidlustamine tühistamiskaebusega on ilmselgelt tõhusam õiguskaitsevahend kui kehtetu käskkirja õigusvastasuse tuvastamine preventiivsel eesmärgil. Kuigi haldusasja materjalidest ilmneb, et Viru Vangla on kaebaja majandustööle määramise käskkirju välja andnud korduvalt, ei saa sellest teha tõsikindlaid järeldusi kaebajat ähvardava reaalse ohu kohta tulevikus. Ringkonnakohus märgib, et Viru Vangla 15.02.

1. a käskkirjaga määrati kaebaja tööle tähtajatult alates 15.02.
2. Seega ei saa hetkeseisuga väita, et esineb reaalne oht sama sisuga käskkirja andmiseks lähitulevikus. Samas kui see siiski toimub, on kaebaja õiguste kaitseks tõhusam konkreetse haldusakti vaidlustamine tühistamiskaebusega. Kuna käesoleva asja materjalidest ei ilmne ringkonnakohtule, et reaalne oht kaebaja väidetud rikkumise kordumiseks on piisavalt kindel ja õigusvastasuse tuvastamine aitab seda reaalselt vältida, siis 3 ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise tingimused käesolevas asjas täidetud.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda määruskaebus ühtegi sellist asjaolu, millele tuginedes saaks määruskaebuse rahuldada. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja väitel piiras kohus ebaproportsionaalselt tema õigust, mis on sätestatud PS § 15 lg-s
4. PS § 15 lg 1 ls-st 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Määruskaebuse esitaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.
5. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.
6. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.
7. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28).
8. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus A.B. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.08.
9. a määruse resolutsiooni p-i 1 osas muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. /allkirjastatud digitaalselt/ 4