← Eesti

2-17-12525/53

Obsah (5)§ 132§ 114§ 100§ 1684§ 165

RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 21712525 Määruse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Viive Ligi ja Ivo Pilving

) §s 132, ei kohaldu TsÜS § 159 lg 1. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1). Maakohus leidis, et hagejal I tuli pöörduda kaebusega halduskohtu poole, esitades kohtule kaebuse haldusakti sundtäitmise keelamiseks. Kuna maakohus ei ole pädev tuvastama maksuhalduri haldusaktide või toimingute sundtäitmise aegumist, jättis maakohus hageja I hagi TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata. Isegi juhul, kui vaidlus kuulus maakohtu pädevusse, tuli maakohtu hinnangul hagi menetlusse võtmisest keelduda selle ilmselge perspektiivituse tõttu TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus ei nõustunud hagejaga I, et maksuvõla sundtäitmine tuleks viieaastase aegumistähtaja jooksul lõpetada.

§ 132

lg 5 ps 1 on sätestatud, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise korral. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist ja maakohus ei näinud alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuigi

§ 132

lg 6 järgi hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta algusest, tuli maakohtu hinnangul sätet mõistlikult tõlgendada selliselt, et aegumise katkemine kestab kuni vastava menetluse lõpuni (nt täitemenetluse lõpetamine). Teistsugune seisukoht ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse eesmärgiga. Kuna hagi kohaselt täitemenetlus kestab, ei olnud haldusakti tähtaja katkemise alus ära langenud,

§s 132 nimetatud aegumistähtaeg ei ole uuesti alanud ega lõppenud. Maakohus leidis, et 2

(9)2 2-17-12525 hageja I taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Hagi menetlemine tekitaks hagejale I täiendava menetluskulude tasumise kohustuse.
  1. Harju Maakohus keeldus
  2. septembril 2017 tsiviilasjas nr 21712628 tehtud määrusega hageja II hagi menetlusse võtmast ja jättis selle tsiviilasjaga seotud menetluskulud hageja II kanda. Maakohus keeldus selles tsiviilasjas tehtud määruse põhjenduste kohaselt hageja II hagi menetlusse võtmisest samadel põhjendustel, mis olid esitatud tsiviilasjas nr
  4. Hageja I esitas tsiviilasjas nr 21712525 tehtud maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hageja I hagi menetlusse.
  5. Hageja II esitas tsiviilasjas nr 21712628 tehtud maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hageja II hagi menetlusse. Ringkonnakohtu lahendid ja põhjendused
  6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  7. novembril 2017 tsiviilasjas nr 21712525 tehtud määrusega hageja I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis nimetatud tsiviilasja ringkonnakohtu menetluskulud hageja I kanda ning vabastas hageja I määruskaebuse riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et maakohus ei ole pädev tuvastama maksuhalduri haldusaktide või toimingute sundtäitmise aegumist ning et hagi tuli seetõttu jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis selle põhjenduse määrusest välja ja asendas järgmise põhjendusega. Hageja I suhtes käiva täitemenetluse aluseks olev täitedokument oli kehtiv haldusakt. TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad maksuhalduri haldusaktist maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Seega olukorras, kus hageja I kui võlgniku vastu oli vastutusotsuse kui täitedokumendi alusel täitemenetlust alustatud, oli tal õigus pöörduda maakohtu poole hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Maakohtul puudus alus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et kohus ei ole pädev asja arutama. Ringkonnakohus leidis, et hageja I esitatud asjaoludest ei tulenenud, et temalt maksuvõla sissenõudmine oli aegunud. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda hagi menetlusse võtmisest, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus leidis õigesti, et hageja I taotletavat eesmärki, s.o täitemenetluse lõpetamist aegumise tõttu, ei ole võimalik saavutada. Maksu- ja Tolliameti
  8. juuli
  9. a vastutusotsuse nr 13-7/5-7 alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise viieaastane aegumistähtaeg hakkas

§ 132lg 2 teise lause kohaselt kulgema 1.

jaanuaril 2011 ning katkes

§ 132lg 5 p 1 alusel 22.

mail 2012 maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise tõttu. Maksukorralduse seaduses on sätestatud aegumise erinorm tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise üldnormi suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud aegumise katkemise regulatsiooni eesmärgipäraselt võimalik sisustada viisil, et hageja I maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaeg saabus 22. mail 2017.

§s 132 sätestatud sundtäitmise aegumistähtaega ja selle katkemist puudutavaid sätteid tuli ringkonnakohtu arvates mõistlikult tõlgendada selliselt, et aegumise katkemine kestab kuni menetluse lõpuni (nt täitemenetluse lõpetamine, pankrotimenetluse lõppemine). Seetõttu on võimalik, et maksuvõla 3

(9)3 2-17-12525 sundtäitmine võibki kesta väga pikka aega. Maksude laekumisele ei avaldaks positiivset mõju seaduses sundtäitmise lõpptähtaja määramine, sest see kutsuks võlgnikke üles sundtäitmisest kõrvale hoidma. Ringkonnakohus leidis, et hageja I suhtes käiv täitemenetlus ei piira ebaproportsionaalselt tema õigusi. Kui hageja I ei suuda maksuvõlga tasuda ja see suutmatus ei ole ajutine, on tal võimalik kohtule esitada avaldus enda pankroti väljakuulutamiseks. Lisaks on võlgniku kaitseks seaduses sätestatud vara ja sissetulekumiinimum, millele sissenõuet pöörata ei saa. Seega ei olnud hagis taotletud eesmärki selles toodud asjaolude alusel võimalik saavutada ning maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmisest.
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. detsembril 2017 tsiviilasjas nr 21712628 tehtud määrusega hageja II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis nimetatud tsiviilasja ringkonnakohtu menetluskulud hageja II kanda ning vabastas hageja II määruskaebuse riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et maakohus ei ole pädev tuvastama maksuhalduri haldusaktide või toimingute sundtäitmise aegumist ning et hagi tuli seetõttu jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis selle põhjenduse määrusest välja ja asendas järgmise põhjendusega. Hageja II suhtes käiva täitemenetluse aluseks olev täitedokument oli kehtiv haldusakt. TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad maksuhalduri haldusaktist maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta. TMS § 11 lg 1 p 5 järgi on maakohtu pädevuses mh täitemenetlusega seotud hagide lahendamine. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Seega olukorras, kus hageja II kui võlgniku vastu oli vastutusotsuse kui täitedokumendi alusel täitemenetlust alustatud, oli tal õigus pöörduda maakohtu poole hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Maakohtul puudus alus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et kohus ei ole pädev asja arutama. Ringkonnakohus nõustus aga maakohtuga, et praegusel juhul esines TsMS § 371 lg 2 ps 2 sätestatud eeldus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks, st hagiga ei olnud võimalik hageja II taotletavat eesmärki saavutada. Hageja II väitel oli sundtäitmine tema suhtes lubamatu, kuna nõue oli aegunud. Kohtul oli võimalik anda sellele väitele hinnang juba hagi menetlusse võtmise otsustamise etapis. Menetlusökonoomia põhimõttega oli kooskõlas jätta hagi menetlusse võtmata, vältides nii menetlusosalistel perspektiivitu hagi menetlemisega seotud kulude tekkimist. Hageja II ei esitanud hagis asjaolusid, millest nähtuks, et temalt maksuvõla sissenõudmine oli aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul lahendas maakohus nõude võimaliku aegumise küsimuse valesti kehtiva maksukorralduse seaduse sätete järgi. Ringkonnakohus muutis selles osas maakohtu põhjendusi. Aegumise (sh selle katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise) kindlaksmääramisel tuleb üldjuhul lähtuda vastava sündmuse ajal kehtinud õigusest. Maksu- ja Tolliameti
  3. juuli
  4. a vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas toona kehtinud

§ 132lg 1 järgi kulgema 1.

jaanuaril

  1. Vastutusotsuse tegemise ajal oli maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat. Kehtiva maksukorralduse seaduse rakendussätete (§ 1684 lg 1) järgi kohaldatakse enne
  2. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates
  3. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Alates
  4. jaanuarist 2014 kehtiva sundtäitmise aegumistähtaja regulatsiooni järgi aegub vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmine viie aasta jooksul (

§ 132lg 2).

Kohtutäiturile esitati täitmisavaldus vastutusotsusest tuleneva nõude täitmiseks

  1. mail
  2. Sellel ajal kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsiooni järgi katkes aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (

§ 132lg 4 p 4) ja uue 4

(9)4 2-17-12525 aegumistähtaja kulgemist hakati arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (

§ 132lg 5).

Ringkonnakohus möönis, et

§ 132

ei sätesta selget ülempiiri maksuvõla sundtäitmise tähtajale ega piira aegumistähtaja katkemise kestust. Kohtud on aegumise katkemise regulatsiooni maksukorralduse seaduses tõlgendanud selliselt, et kuna toona kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsiooni § 132 lg 4 p 4 kohaselt oli aegumise katkemise aluseks täitemenetluse alustamine, siis aluse äralangemiseks oli täitemenetluse lõpetamine. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada täitemenetlust. Täitemenetluse alustamise pidamine aegumise katkemise aluse äralangemiseks oleks vastuolus

§ 132lg 4 pga 4, arvestades täitemenetluse olemust. Viidatud sätete tõlgendamisel ei saa lähtealuseks võtta Ts

ÜS §s 159 sätestatut, sest täitmiseks esitati avalik-õiguslikust maksukohustusest tulenev nõue ja maksukorralduse seadusest tulenev eriregulatsioon kirjeldatud nõude aegumise osas prevaleerib tsiviilseadustiku üldosa seadusest tuleneva üldregulatsiooni üle. Ringkonnakohus nõustus hagejaga II, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemine maksuvõla sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse ajaks võib kaasa tuua maksukohustuse kehtivuse pika aja jooksul ning maksukohustuslasele ei ole kohustuse lõppemine seetõttu prognoositav. Hageja II õiguste piiramine selliselt oli ringkonnakohtu hinnangul õigustatud avaliku huviga tagada maksude laekumine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja I esitas
  2. detsembril 2017 tsiviilasjas nr 21712525 määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning võtta tema hagiavalduse menetlusse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud menetlusõiguse norme, kuna asusid hagi menetlusse võtmise otsustamisel haginõuet sisuliselt lahendama (andsid õigusliku hinnangu aegumist reguleerivatele asjakohastele õigusnormidele ja tõlgendasid neid). Õigusliku hinnangu andmine hagi aluseks olevatele asjaoludele ei ole aluseks hagi menetlusse võtmata jätmisele. Sisuliselt lahendasid kohtud hagi õiguslikult, ilma et oleksid seda menetlusse võtnud ning kostjat menetlusse kaasanud. Lisaks kohaldasid kohtud valesti

§ 132

. Kohtute käsitlus aegumise eriregulatsiooni kohaldumisest maksunõuetele ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) ning aegumise instituudi üldiste põhimõtetega.

§ 132

tõlgendamine selliselt, et kohtutäiturile täitmiseks esitatud maksuvõla aegumine peatub kuni täitemenetluse lõpetamiseni (sisuliselt nõude täitmiseni kohustatud isiku või tema pärijate poolt), on ekslik ega saa olla viidatud normi mõtteks. Aktsepteeritav ei ole seisukoht, et riigi jaoks on vastuvõetav isiku seadmine püsivasse võlaorjusesse ning et võlakohustus läheb aegumatult üle ka võlgniku õigusjärglastele. Ebaproportsionaalne ja moraalselt vastuvõetamatu on käsitlus, mille kohaselt nt isiku surma või tervisekahju alusel tekkivad hüvitisnõuded või lapse elatisnõuded aegumise tõttu täitemenetluses lõppevad, kuid riigi maksunõue ei aegu, kuna selle aegumine on piiramata tähtajaks peatunud. Kohtud ei põhjendanud, millest tuleneb vajadus eristada maksunõuet muudest täitemenetluses sissenõutavatest nõuetest. Ka teiste nõuete, millele on kehtestatud täitemenetluses sundtäitmise aegumistähtaeg, puhul on oht, et võlgnik hoiab aegumistähtaja kestel sundtäitmisest kõrvale. Ka teiste nõuete puhul on võlgnikul kohustus ja võlausaldajal õigus esitada võlgniku pankrotiavaldus. PS §s 10 sisalduva õiguskindluse põhimõtte kohaselt peab riik tagama, et kõigis õigussuhetes saabuks mõistliku aja möödudes õigusrahu. Ei ole põhjendatud, et maksunõuete puhul peatub õigusrahu saavutamiseks kehtestatud aegumistähtaja kulgemine täitemenetluses sisuliselt määramata ajaks. Näiteks väärteomenetluses määratud rahatrahvid aeguvad TMS § 202 järgi nelja aasta jooksul. Ei ole mõistlik, et riik peaks enda 5

(9)5 2-17-12525 määratud rahaliste kohustuste aegumist kohaldama nii erinevalt. Seadusandja mõtteks ei saanud olla aegumistähtaja peatamine kohtutäituri korraldatava täitemenetluse raames, kuna selline olukord on ebasoodne nii võlgnikule kui ka riigile ning majanduslikult soodne üksnes kohtutäiturile. Kohtud lugesid valesti

§ 132lg 6 mõttes aegumise katkemise aluse äralangemiseks täitemenetluse lõppemise.

Seadus sellist aegumise katkemise alust ei sätesta ning aegumise katkemise aluseks on täitedokumendi täitmiseks esitamine kohtutäiturile. Kohtute tõlgenduse kohaselt nõude aegumine mitte ei katkeks, vaid peatuks määramata ajaks. Aegumise katkemise korral hakkab uus aegumistähtaeg uuesti kulgema, aegumise peatumise korral aga aegumistähtaeg kuni teatud sündmuse esinemiseni edasi ei kulge.

§ 132lg 5 p 1 tuleb tõlgendada kooskõlas Ts

ÜS § 159 lgga

  1. See tähendab, et aegumistähtaeg katkes täitemenetluse tõttu ning uus viieaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema
  2. mail
  3. Aegumine ei ole praeguses asjas peatunud.

§ 132

lgt 6 tuleb tõlgendada selliselt, et kui võla sissenõudmine kohtutäituri menetluses oleks mingil alusel enne aegumistähtaja lõppu (

  1. mai 2017) ära langenud, hakkaks uus viieaastane aegumistähtaeg kulgema äralangemisele järgneva aasta
  2. jaanuarist. Praeguses asjas ei esinenud enne
  3. maid 2017 uut

§ 132

lgs 5 sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise alust, aegumistähtaeg möödus ja uus aegumistähtaeg ei hakanud

§ 132lgs 6 sätestatud korras kulgema.

  1. Hageja II esitas
  2. detsembril 2017 tsiviilasjas nr 21712628 määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ja võtta tema hagiavalduse menetlusse. Hageja II esitas oma määruskaebuses sisuliselt samad väited, mis hageja I oli esitanud oma määruskaebuses.
  3. Riigikohus liitis
  4. aprilli
  5. a määrusega tsiviilasjad nr 21712525 ja nr 21712628 ühte menetlusse ning luges ühiseks tsiviilasja nr-ks
  7. Kostja vaidleb hagejate määruskaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Mh rõhutas kostja, et kuigi täitemenetlus võib kesta pikka aega, on nii maksuhalduril kui ka võlgnikul mitmeid võimalusi täitemenetluse lõpetamiseks ja eesmärgipäratu sundtäitmise vältimiseks. Võlgnik saab võla tasuda, taotleda maksuvõla tasumise ajatamist, taotleda maksuvõla ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise menetluses või esitada avalduse pankroti väljakuulutamiseks ja läbida võlgadest vabastamise menetluse. Lisaks on võlgnikul võimalik taotleda oma maksuvõla kustutamist (

§ 114lg 3).

Maksuhaldur saab ka omal algatusel loobuda lootusetu maksuvõla sissenõudmisest (

§ 100lg 2).

  1. Riigikohtu tsiviilkolleegium lükkas
  2. juunil 2018 tehtud määrusega asja läbivaatamise edasi ning andis asja lahendada tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisus kerkis vajadus kaaluda, kas tuleks muuta varasemas Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus haldusasjas nr 3311106, p 11) ja tsiviilkolleegiumi praktikas (Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3217106, p 10) antud tõlgendust enne
  7. jaanuari 2014 kehtinud

§ 132lg 4 ple 4 ja lgle 5.

Sellest tulenevalt leidis tsiviilkolleegium, et asi tuleb anda seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks TsMS § 19 lg 1 alusel lahendada Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. ERIKOGU SEISUKOHT 13. Erikogu leiab, et hagejate I ja II määruskaebused tuleb osaliselt rahuldada. Erikogu tühistab tsiviilasjades nr 21712525 ja nr 21712628 tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ning 6

(9)6 2-17-12525 saadab asja maakohtule hagide menetlusse võtmise otsustamiseks TsMS § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause järgi.
  1. Esmalt käsitleb erikogu maksuvõla sundtäitmise aegumist (I) ning seejärel lahendab menetluslikud küsimused (II). I
  2. Maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on sätestatud

§s 132 eriregulatsioon. Tsiviilasjas nr 21712525 kohaldas ringkonnakohus kehtivat (1. jaanuaril 2014 jõustunud)

§ 132

. Tsiviilasjas nr 21712628 kohaldas ringkonnakohus hageja II maksuvõla sundtäitmise aegumise (sh selle katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise) kindlaksmääramisel vastava sündmuse ajal kehtinud

§ 132ning kehtiva maksukorralduse seaduse rakendussätete järgi alates 1.

jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Kuna ringkonnakohus on erinevates tsiviilasjades hagejate maksuvõla sundtäitmise aegumise puhul kohaldanud

§ 132erinevaid redaktsioone, selgitab erikogu praeguses asjas kohaldatavat õigust.

15.1. Kehtiva

§ 1684lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1.

jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Seega on ka vaidlusaluse vastutusotsuse alusel hagejatelt sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat (kehtiva

§ 132

lg 2 esimene lause), mitte vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud

§ 132lg 1 esimeses lauses sätestatud seitse aastat.

15.2. Kehtiva

§ 165

lg 1 järgi kohaldatakse kehtivas seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja katkemise (§ 132 lgd 4–6) kohta sätestatut enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast kehtiva seaduse jõustumist. Erikogu hinnangul järeldub viidatud sättest, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal. 15.3. Seega kohaldas ringkonnakohus vääralt tsiviilasja nr 21712525 lahendamisel kehtivat

§ 132(v.a aegumistähtaja osas).

  1. Erikogu selgitab, et Maksu- ja Tolliameti
  2. juuli
  3. a vastutusotsuse alusel hagejatelt sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas
  4. juulil 2010 kehtinud

§ 132

lg 1 kolmanda lause järgi kulgema vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta

  1. jaanuarist.
  2. Kohtutäiturile esitati mõlema hageja kohta täitmisavaldus vaidlusalusest vastutusotsusest tuleneva nõude täitmiseks
  3. mail
  4. Sellel ajal kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsiooni järgi katkes maksuvõla sundtäitmise aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (

§ 132

lg 4 p 4) ja uue aegumistähtaja kulgemist hakati arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (

§ 132lg 5).

Kehtiva maksukorralduse seaduse redaktsiooni järgi katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel (

§ 132lg 5 p 1) ning uue sundtäitmise 7

(9)7 2-17-12525 aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (

§ 132lg 6).

17.

  1. Ringkonnakohus leidis kooskõlas varasema Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus haldusasjas nr 3311106, p 11) ja tsiviilkolleegiumi praktikaga (Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3217106, p 10) nii tsiviilasjas nr 21712628 (asjakohaselt)
  6. mail 2012 kehtinud

§ 132

lg 4 p 4 ja lgt 5 kui ka tsiviilasjas nr 21712525 (vääralt) kehtivat

§ 132

lg 5 p 1 ja lgt 6 kohaldades, et kui maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseks on täitemenetluse alustamine, siis sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks on täitemenetluse lõpetamine. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada täitemenetlust. Erikogu leiab, et praegu kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioon on põhilises osas sama praeguse asja lahendamisel kohalduva 22. mail 2012 kehtinud maksukorralduse seaduses sätestatuga, kuigi aegumise katkemise alust on mõnevõrra muudetud. Seega kohalduvad praeguses määruses väljendatud erikogu seisukohad ka kehtiva

§ 132lg 5 p 1 ja lg 6 puhul.

17.2. Erikogu nõustub ringkonnakohtuga, et kuna

§s 132 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu eelviidatud lahendites enne 1. jaanuari 2014 kehtinud

§132

lg 4 ple 4 ja lgle 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Erikogu leiab aga, et õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema

§ 132

lg 5 järgi

§ 132lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine.

Erikogu hinnangul tuleb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud

§ 132

lg 4 p 4 ja lgt 5 ja kehtiva

§ 132

lg 5 p 1 ja lgt 6 tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (

§ 132

lg 5) kui ka kehtiva (

§ 132

lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Erikogu hinnangul on selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva

§s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning 8

(9)8 2-17-12525 sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures

§ 1684lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1.

jaanuari 2014 tekkinud nõuetele. 17.

  1. Lisaks rõhutab erikogu, et praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus haldusasjas nr 331416, pd 1214) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3217106, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalikõiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka

§ 132alusel.

Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. 18. Kumbki hageja esitas kostja vastu eraldi hagi vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks oma täiteasjas. Kohtud andsid hagejate hagidega taotletava eesmärgi saavutamise võimalikkusele TsMS § 371 lg 2 p 2 kontekstis hinnangu olukorras, kus kehtis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ja halduskolleegiumi varasem seisukoht, mille järgi maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema

§ 132

lg 5 järgi oli

§ 132lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine.

Kuna asjaoludest nähtuvalt ei olnud hagejate suhtes toimuvaid täitemenetlusi lõpetatud, leidis ringkonnakohus, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise alus ei olnud ära langenud ning kostja nõue hagejate vastu ei olnud aegunud. TsMS § 369 esimese lause järgi võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kuna erikogu leidis eespool, et Riigikohtu varasemat

§ 132

lg 4 ple 4 ja lgle 5 antud tõlgendust tuleb muuta, siis võib vaidlusaluse vastutusotsuse alusel hagejatelt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine olla aegunud. Erikogu hinnangul saab hagejate nõudeid TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud. Esitatud asjaoludel ei saa eeldada, et kostja maksuvõla sundtäitmist ilma kohtuotsuseta lõpetaks. Seetõttu leiab erikogu, et asi tuleb saata tagasi maakohtule hagide menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtul tuleb erikogu praeguses lahendis väljendatud seisukohti arvestades uuesti hinnata, kas vaidlusaluse vastutusotsuse alusel hagejatelt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine on aegunud. II 19. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada. 20. Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja II määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Hageja I oli kautsjoni tasumisest vabastatud. Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Viive Ligi, Ivo Pilving 9

(9)9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.