Obsah (5)

§ 120§ 121§ 86§ 33§ 34

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja 1. märts 2018, Võru koht Kriminaalasja number 1-17-6453 (kohtueelse menetluse nr-d 17261000172 ja 17261000464) Kohtukoosseis

§ 120

lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgsete õigusvastaste tegude toimepanemise tõttu lühimenetluse sätete alusel Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isik A. Sündinud

1. aastal; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: xxx; põhiharidusega; ei õpi; varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata Eestkostja Valga Linnavalitsus (esindaja Ere Arbeiter) Kaitsja Vandeadvokaat Otto Preem määratud korras (e-post ottopreem@gmail.com) RESOLUTSIOON
2. Lõpetada

§ 121lg 2 p 3 ja § 120 lg 1 järgsed õigusvastased teod toime pannud A suhtes Kr

MS § 199 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetlus. 2. Kohaldada A suhtes

§ 86lg 1 alusel psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis.

1. Lubada manustada A-le sundravi käigus äärmise vajaduse korral medikamente sunniviisiliselt.
2. Määrata Valga Advokaadibüroole A-le kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 240 (kakssada nelikümmend) eurot (sh käibemaks) ja arvata see menetluskulu hulka.
3. Jätta käesoleva määruse resolutsiooni
4. punktis menetluskulude hulka arvatud kaitsjatasu 240 eurot ja kohtueelses menetluses menetluskulude hulka arvatud 240 eurone kaitsjatasu (sh käibemaks) ning 380 ja 828 eurosed ekspertiisitasud ehk kokku 1688 (tuhat kuussada kaheksakümmend kaheksa) eurot KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda.
5. Saata käesolev määrus selle jõustumisel teadmiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, SA-le Viljandi Haigla ja SA-le Tallinna Lastehaigla. Edasikaebamise kord: Kohtumääruse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kaudu kümne päeva jooksul alates päevast, millal isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Kohus toob kõigepealt välja menetluse käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile õigusliku hinnangu (C), võtab seisukoha A sundravi osas (D) ja teeb viimaks otsustuse menetluskulude kohta (E). (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad
6. Prokuratuur koostas
7. juunil 2017 kohtusse saatmise määruse psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks A suhtes. Selles määruses märgiti, et
8. aprillil 2017 ja
9. aprillil 2016 pani Valga lastekodu B kasvandik A toime mitu õigusvastast tegu.
11. aprillil 2017 kella 19.30 paiku lõi ta Valga lastekodus B teise rühma kasvandikku C-d (sünd
12. aastal) ühel korral jalaga vastu pead ja tekitas sellega talle valu. Seejärel lõi ta ühel korral jalaga vastu jalga ja ühel korral rusikaga vastu õlga abikasvataja D-d, kes nägi pealt, et ta lõi C-d, ja kes läks teda keelama. Löömisega tekitas A D-le valu.
14. aprillil 2016 kella 8 paiku lõi A Valga linnas E kooli territooriumil sama kooli õpilastele F-le (sünd
15. aastal) rusikaga kõhtu ja G-d (sünd
16. aastal) rusikaga näkku ning kahel korral rusikaga keha piirkonda. Sellega tekitas A neile mõlemale füüsilist valu.
17. Viidatud teod on kvalifitseeritavad karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3 järgi (korduv kehaline väärkohtlemine).

2. mail 2017 ähvardas A Valga linnas xxx maja taga asuva korvpalliplatsi juures pärast H ja teiste tema kambaliikmete vahel toimunud sõnavahetust H-d (sünd
3. aastal) ära tappa. Enne tapmisähvardust suundus ta kannatanu poole ja kõndimise ajal lõi ta oma ühe käe rusikat jõuga teise käe pihta. Sellise žestiga näitas ta kannatanule üleolekut, tekitas temas hirmu ja andis mõista, et ähvardus oli reaalne. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna A on suurt kasvu noormees, kes käitub ettearvamatult ja kes on varem läinud füüsiliselt kallale kannatanu emale. See tegu on kvalifitseeritav

§ 120lg 1 järgi (ähvardamine tapmisega).

1. Kõigi nimetatud tegude toimepanemise ajal oli A oma psüühikaseisundist tulenevalt süüdimatu.
2. Prokurör esitas
3. augustil 2017 toimunud kohtuistungil taotluse lükata kriminaalasja arutamine edasi, kuna A-d on alus kahtlustada uute õigusvastaste tegude toimepanemises
4. juulil 2017 ja talle on määratud uus ekspertiis.
5. Kohus rahuldas
6. augustil 2017 toimunud kohtuistungil protokollilise määrusega prokuröri taotluse ja lükkas kriminaalasja arutamise edasi, et A-le kriminaalasju oleks võimalik koos menetleda.
7. Prokuratuur koostas
8. novembril 2017 kriminaalasjas nr 1-17-10652 (kohtueelse menetluse nr 17261000464) kohtusse saatmise määruse psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks A suhtes. Selles määruses märgiti, et
9. juulil 2017 pani A toime mitu õigusvastast tegu. Kella 20.30 paiku haaras ta Valga lastekodus B teise rühma kasvandikul C-l (sünd
10. aastal) kaelast ja kägistas teda. Seejärel lõi ta C-d jalaga. Nende tegudega tekitas ta kannatanule valu. Seejärel lõi ta jalaga kõhtu kasvataja I-d, kes nägi C löömist pealt ja sekkus. I haaras A õlgadest ja püüdis C löömist lõpetada. Vabanemaks I haardest, võttis I õlgadest kinni ja pigistas. Seeläbi tekitas ta kannatanule valu ja tervisekahjustuse (hematoomi vasaku õlavarre piirkonnas). Need teod on kvalifitseeritavad

§ 121lg 2 p 3 järgi (korduv kehaline väärkohtlemine).

Nendegi tegude toimepanemise ajal oli A oma psüühikaseisundist tulenevalt süüdimatu.

1. Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2018 määrusega ühendati kriminaalasjad nr 1-17-6453 ja 117-10652 ühiseks menetluseks (ühiseks numbriks sai 1-17-6453).
3. Kohtuistungil palus prokurör kohaldada A suhtes psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis. Kaitsja leidis, et menetlus tuleks lõpetada, sest A vaimsed võimed on vaid mõne aasta vanuse lapse omad; alternatiivselt palus kaitsja jätta sundravi kohaldamata. (B) Faktilised asjaolud
4. Kohus tuvastab kõigepealt, kas prokuratuuri poolt kohtusse saadetud sundravi kohaldamise taotluses (määruses) kirjeldatud teod leidsid aset. Enne seda aga tuleb aga peatuda kaitsja väitel, et menetlus tuleks lõpetada seetõttu, et A ei ole kriminaalmenetluse subjekt. Kaitsja rajab oma väite sellele, et A vaimne seisund vastab vaid mõne aasta vanuse lapse vaimsele seisundile – ja alla 14-aastane inimene on süüvõimetu. Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

§ 33

sätestab, et isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kaitseväide puudutab niisiis

§ 33alt 2.

Kohtu hinnangul ei ole selle regulatsiooniga peetud silmas midagi muud, kui inimese – mitte isiku üldiselt (seadusandja on siin kahjuks kasutanud (kantselliitlikku) terminit „isik“ ebaõnnestunult) – bioloogilist vanust. Kui mõnel vähemalt 14-aastasel inimesel on vaimsed võimed teistest sama vanadest inimestest oluliselt kehvemad, on sellise inimese süüvõime osas aktuaalne

§ 33lg 1.

Et A on sündinud 2001. aastal, ei tingi tema süüvõimetust (ja menetluse lõpetamist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel)

§ 33alt 2.

1. Kohus tuvastab, et A lõi
2. aprillil 2017 kella 19.30 paiku Valga lastekodus B teise rühma kasvandikule C-le ühe korral jalaga vastu pead ja tekitas talle valu. Seejärel lõi ta korra jalaga vastu jalga ja samuti korra rusikaga vastu õlga abikasvataja D-le, kes oli läinud A-d keelama. Sellega tekitas ta D-le valu. Need teod ilmnevad kannatanute ja A ütlustest.
3. Samuti lõi A
4. aprillil 2017 kella 8 paiku Valga E kooli territooriumil sama kooli õpilasi. F lõi A-d rusikaga kõhtu ja G-d rusikaga näkku ning kahel korral rusikaga keha piirkonda. Sellega tekitas A F-le ja G-le valu. Nendegi tegude tuvastamisel saab tugineda kannatanute ja A enda ütlustele.
5. Kohus tuvastab ka, et A ähvardas
6. mail 2017 kella 18.30 paiku Valga xxx maja taga asuva korvpalliplatsi juures pärast H ja teiste tema kambaliikmete vahel toimunud sõnavahetust H ära tappa. Enne tapmisähvardust suundus ta H poole ja lõi kõndimise ajal ühe käe rusikat jõuga teise käe pihta. Selle žestiga näitas ta H oma üleolekut, tekitas temas hirmu ja andis mõista, et ähvardus oli reaalne. Selle teo teeb kohus kindlaks kannatanu ütluste põhjal.
7. Viimaks tuvastab kohus, et A haaras
8. juulil 2017 kella 20.30 paiku Valga lastekodus B teise rühma kasvandikku C kaelast, kägistas teda, lõi jalaga ja tekitas talle valu. Seejärel lõi A jalaga kõhtu kasvataja I-d. Siis haaras A I õlgadest ja pigistas teda. Sellega tekitas I-le valu ja hematoomi vasaku õlavarre piirkonnas. Need teod ilmnevad kannatanute ja A ütlustest. (C) Õiguslik hinnang
9. C ja D löömine
10. aprillil 2017, F ning G löömine
11. aprillil 2017 ja C ning I löömine
12. juulil 2017 täidab

§ 121

lg-s 1 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseisu, sest kannatanud tundsid valu ja A-l oli selle osas ka tahtlus. Kuivõrd kehalisi väärkohtlemisi oli mitu, pani A toime korduva kehalise väärkohtlemise

§ 121lg 2 p 3 mõttes.

1. H ähvardamine
2. mail 2017 täidab

§ 120lg-s 1 sätestatud ähvardamise koosseisu.

Nimelt andis A H-le viimast otsesõnu tappa lubades ja H lähenedes oma rusikat vastu teise käe pihku pekstes mõista, et läheb H-le kallale. Ka objektiivse kõrvaseisja seisukohast oli kolmeteistaastasel kannatanul alust karta, et temast kaks aastat vanem suurt kasvu A teda ründab. Kui ka H-l ei olnud põhjust karta suisa tapmist, oli tal vähemasti alust eeldada seda, et A tekitab talle mõne tervisekahjustuse – ja see on

§ 120lg 1 objektiivse koosseisu jaatamiseks piisav.

A ka eeldas, et H tunneb hirmu ehk tegutses tahtlikult.

1. A tegutses tahtlikult: ta mõistis, et tekitab teistele inimestele kehavigastuse või vähemalt valu ja sai H vastu astudes aru, et viimane hakka teda kartma.
2. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
3. Küll aga polnud A tegu süüline. 22.

§ 34

järgi ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.

§ 34

kohaselt tuleb inimese süü seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk psüühilis-normatiivse meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34/2; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB),
2. Auflage, § 20/1; Fischer zum StGB,
3. Auflage, § 20/5).
4. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertide Siim Kaili ja Riina Pürgi
5. mail 2017 tehtud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis enne
6. juulit 2017 toime pandud tegude kohta (
7. ekspertiisiakt) (
8. kd, tl 91–96) on leitud, et A põeb kahte haigust: hüperkineetilist käitumishäiret (Maailma Terviseorganisatsiooni Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
9. versiooni (RHK-10) kood F 90.1) ja rasket vaimset alaarengut (RHK-10s kood F72). Ka SA Tallinna Lastehaigla
10. oktoobril 2017 tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis
11. juulil 2017 toime pandud tegude kohta (
12. ekspertiisiakt) (
13. kd, tl 47–61) on leitud, et A põeb kahte haigust: mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega (F 71.1) ja hüperkineetiline käitumishäire (F 90.1).
14. Kui ekspert paneb uuritavale diagnoosi RHK-10 järgi, tuleb kohtul otsustada, kas ja millise õigusnormis toodud alusega on tegemist – kui diagnoose on mitu, võivad loomulikult tulla kõne alla erinevad alused (Fischer zum StGB,
15. Auflage, § 20/6, 7). See on nii seetõttu, et seadusandja ei ole lähtunud RHK-10-st (ega ka mõnest muust meditsiiniteaduslikust psüühikahäirete klassifitseerimise süsteemist). Nii kasutatakse

§-s 34 mitmeid selliseid mõisteid, mida tänapäeva meditsiinis ei tunta (Aadamsoo. Süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid. Juridica 2002, lk 100; Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 34/4). Saksamaal on leitud, et sealse karistusseadustiku (Strafgesetzbuch, StGB) §-s 20 – mis on väga sarnane

§-ga 34 – kasutatud mõisteid, mis põhinevad vananenud psühhiaatria- ja psühholoogiaalasel terminoloogial, tuleks nende tänapäevase difameeriva tähenduse tõttu muuta (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB, 29. Auflage, § 20/3). Praegu aga seaduses selliseid mõisteid kasutatakse, mistõttu tuleb neist õigusemõistmisel lähtuda ja kohus peab tuvastama, millise häirega

§ 34mõttes tegemist oli.

1. A vaimse alaarengu suhtes on kummaski ekspertiisiaktis antud mõneti erinev hinnang: kui
2. ekspertiisiaktis leitakse, et A-l on raske vaimne alaareng, asuti
3. ekspertiisiaktis seisukohale, et A on mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega. Selline hinnangute erinevus ei tingi praegu siiski ei uue ekspertiisi koostamist ega mõne seni koostatud ekspertiisiakti kõrvale jätmist. Seda seetõttu, et nii ühe kui teise akti põhjal saab öelda, et A psüühilist seisundit tuleb

§ 34mõttes pidada nõrgamõistuslikuks (3.

punkt). Nõrgamõistuslikkuse all tuleb silmas pidada vaimset alaarengut, mis püsib kogu elu ja millele on iseloomulik tunnetuse, kõne, motoorika ja sotsiaalse suhtlemise madal tase (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34/4.3). Ekspertiisiaktid kinnitavad, et A ei oska lugeda, tal on raskusi numbrite ja oma nime kirjutamisega, ta ei oska teha lihtsaid arvutusi (ta liidab sõrmede abil ja liitmine 2 + 3 tekitab talle raskusi), ta ei oska ennast keeleliselt väljendada (ühe minuti jooksul nimetas ta vaid ühe sõna), ta ei suuda lahendada keerulisi mitmeosalise juhisega ülesandeid, ta ei suuda meenutada olulisi kuupäevi ja nimesid, ta ei suuda kirjeldada toimunud sündmusi ajas ning ta ei orienteeru ei ajas, kohas, isikuandmetes ega situatsioonis. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haiguslugude väljavõtted (
2. kd, tl 162–180) kinnitavad, et A vaime areng oli tavapärasest madalam juba ajal, kui ta oli seitsmeaastane. Ka
3. ekspertiisiaktis on leitud otsesõnu, et A on nõrgamõistuslik.
4. Eelöeldu tähendab, et esinevad süüdimatuse meditsiinilised (bioloogilised tunnused): A oli oma tegude toime panemise ajal nõrgamõistuslik

§ 34p 3 mõttes.

1. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas A nõrgamõistuslikkuse tõttu tuleb jaatada ka süüdimatuse juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid. Juriidilisi tunnuseid vaagides tuleb otsustada, kas bioloogiliste tunnuste olemasolul saab inimesele ebaõigusarusaama/ebaõigusteadvust (st võimet oma teo keelatusest aru saada; nn intellektuaalne element) või juhtimisvõimet (st võimet oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
2. Auflage, § 20/25–26).
3. Süüdimatuse eristamine süüdivusest on võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on „normaalses“ psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet isikule, kelle puhul on „bioloogilistel“ tunnustel baseeruvad vaimsed häired jõudnud sellise tasemeni, et on alust rääkida isiksuspildi raskest, st normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu on inimese suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks täielikult või vähemalt mingites olukordades võimatuks muutunud (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
4. Auflage, § 20/26; Streng – Münchener Kommentar zum StGB,
5. Auflage, § 20/61).
6. Selles osas on ekspertiisiaktides olev info võrdlemisi napp. Nimelt on eksperdid
7. ekspertiisiaktis leidnud, et psüühikahäire põhjustas A võimetuse aru saada oma tegude keelatusest, võimetuse aru anda oma tegudest ja võimetuse neid juhtida (kriminaalasja nr 1-176453 puudutav köide tl 95).
8. ekspertiisiaktis on eksperdid leidnud, et A-l püsivalt esinev psüühikahäirete kogum (mõõdukas vaimne alaareng olulise käitumishäirega ja hüperkineetiline käitumishäire) välistas temal
9. juulil 2017 toime pandud tegude ajal võime aru saada ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ja võime sotsiaalseks arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Niisiis ei ole ekspertiisiaktides lähtutud põhimõttest, et ebaõigusteadvust ja juhtimisvõimet tuleb analüüsida eraldi. Kui inimene ei saanud aru oma teo keelatusest, ei ole võimalik hakata tegema kindlaks seda, kas isik suutis lähtuvalt sellest (temal mitte esinevast!) arusaamisest oma käitumist juhtida või mitte – sest kuidas peaks kellelgi olema võimalik juhtida oma käitumist vastavalt oma ebaõigusarusaamale, kui tal seda ebaõigusarusaama üldse ei esine? (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
10. Auflage, § 20/25; Eschelbach – BeckOK zum StGB, § 20/63, 64; Fischer zum StGB,
11. Auflage, § 20/44b). Ilmselt ei ole eksperdid endale (täiel määral) teadvustanud, et süüdimatuse psühholoogilised tunnused koosnevad kahest astmest ja et analüüsida tuleb mitte arusaamisvõimet kui sellist, vaid kitsalt inimese võimekust saada aru teo keelatusest ja vajaduse korral ka tema suutlikkust juhtida oma käitumist kitsalt sellest aspektist lähtuvalt. Siiski ei tingi ka see asjaolu ekspertide ülekuulamist, uue ekspertiisiakti koostamist vms, sest kohus saab süüdimatuse juriidilised tunnused ekspertiisiaktide enda ja muude tõendite alusel ise tuvastada.
12. A vaimsed häired on tugevad. Need muudavad tema jaoks võimatuks n-ö normaalse elu elamise: ta ei saa üksinda hakkama elementaarsete ülesannetega ja vajab pidevat abi. Seega erineb tema vaimne seisund väga olulisel määral nn keskmise inimese vaimsest seisundist. Kohus leiab, et A küll sai aru, et teiste inimeste löömine ja ähvardamine oli keelatud, ent ta ei suutnud tal esinevate psüühikahäirete tõttu vastavalt sellele arusaamale käituda. Näiteks takistab A hüperkineetilisus tal oma käitumist kontrollida: ta on sedavõrd impulsiivne, et võib muu hulgas teistele inimestele kallale minna. Tema vähene intelligentsus aga ei võimalda A-l (alati) mõista, et teiste inimeste ründamisega on seotud ebameeldivad tagajärjed nii tema ohvrite kui ka tema enda jaoks. Seega puudus A-l õigusvastaseid tegusid toime pannes juhtimisvõime ehk süüvõime voluntatiivne element. Niisiis ei olnud A oma tegude toimepanemises süüdi ehk ta ei pannud toime kuritegusid. Seepärast ei saa teda ka karistada. (D) Sundravi
13. Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis, võib kohus määrata talle psühhiaatrilise sundravi (

§ 86lg 1).

Selle eelduseks on, et teo toimepanija on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi. Ülioluline on ka otsustada seda, kas ravi peab olema statsionaarne (st isikult võetakse vabadus) või ambulatoorne (st et toimija jääb vabadusse) (

§ 86lg 12 ja RKKKm 3-1-1-105-16, p 28 jj.).

Neid asjaolusid kohus järgnevalt analüüsibki.

1. Inimese ohtlikkus ei ole mitte meditsiiniline, vaid normatiivne/juriidiline kriteerium: see kujutab endast prognoosotsustust, mis tuleb rajada kõigile relevantsetele asjaoludele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24; Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB,
2. Auflage, § 63/21; Pollähne – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB,
3. Auflage, § 63/47; Lind ja Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. Juridica, VII/2014, lk 536).
4. Riigikohus leidis juba möödunud aasta kevadel, et sundravi ei pea olema tingimata statsionaarne – teatud eelduste täidetuse korral võib kohus määrata ka ambulatoorse ravi (RKKKm 3-1-1-105-16, p 28 jj.). Alates mullusest suvest on see selgesõnaliselt kirjas ka seaduses: tunnistati kehtetuks

§ 86

lg 11, mis sätestas, et kohtu määratavat psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse algselt statsionaarse ravina. Ravivormi – st valimine statsionaarse ja ambulatoorse ravi vahel – paika panemine on psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel kohtu hinnangul väga oluline: statsionaarse sundraviga kaasneb erinevalt ambulatoorsest väga intensiivne vabadusõiguse riive. Samas ei ole need ravivormid oma intensiivsuse astmelt ka täiesti võrreldamatud: ambulatoorse sundravi saab mõningatel juhtudel asendada statsionaarse sundraviga (psühhiaatrilise abi seaduse § 17 lg 4).

1. Ambulatoorse ravi kohaldamise eeldused seoses isiku ohtlikkusega on kohtu hinnangul järgmised.
2. Menetlusele allutatu peab olema ohtlik endale ja ühiskonnale (või õigemini endale või ühiskonnale: Lind ja Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. Juridica, VII/2014, lk 537, allmärkus 59). Seda sõltumata sellest, et

§ 86

lg 12 ütleb otsesõnu, et ambulatoorsele ravile saab isiku allutada siis, kui ta ei kujuta ohtu endale ja ühiskonnale. Seda seetõttu, et ei ole mingit alust hakata ravima inimest, kes kellelegi ega millelegi ohtlik ei ole. Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on leidnud, et

§ 86lg 12 on ohtlikkuse osas ebaõnnestunud (RKKKm 3-1-1-105-16, p 31).

Kahjuks siiski seadusandja möödunudsuvise seadusemuudatusega seda normi ei muutnud. 30. Siiski ei saa ohtlikkusele (või õigemini ohutusele) viitamist

§ 86lg-s 12 selle sätte tõlgendamisel tähelepanuta jätta.

Kohus leiab, et seadusandja tahe on ohtlikkuse määra diferentseerida: ambulatoorses vormis tuleb sundravi kõne alla pigem olukordades, kus isiku retsidiivseks muutumise määr ei ole kuigivõrd suur või kus inimeselt on karta õigusrikkumisi, mis ei ole väga rasked; kui aga uute õigusrikkumiste risk on suur või kui on alust eeldada, et oma tulevaste tegudega tekitab isik raskeid tagajärgi, viitab see statsionaarse ravi vajadusele. Kohtu hinnangul on sellele kaudselt viidanud ka Riigikohus, kes on leidnud, et kui inimese ohtlikkuse prognoos ei tingi vabaduse võtmist statsionaarse sundravi kohaldamise näol, võib kohus talle määrata ambulatoorse sundravi (RKKKm 3-1-1-105-16, p 31).

1. Kui isiku ohtlikkus võimaldab talle määrata sundravi, ei tähenda see veel seda, et kohus seda tegema peab (teha saab): seda seetõttu, et lisaks peab isik üldse sundravi vajama ja ambulatoorse ravi eeldus on ka tõenäosus, et õigusrikkuja peab kinni ravirežiimist. Neil küsimustel peatub kohus käesoleva määruse p-des 42–
3. A osas tähendab ülal öeldu järgmist.
4. Kohus analüüsib kõigepealt A ühiskonnaohtlikkust. Ühiskonnaohtlikkus tähendab ohtu teistele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24). Eeskätt tulevad kõne alla teiste inimeste elu ja tervis, aga ka muud karistusseadustikuga kaitstud õigushüved (RKKKm 3-1-1-121-12, p 13).
5. Ekspertiisiaktid on A ohtlikkust puutuvas osas napid.
6. ekspertiisiaktis öeldakse, et A on ohtlik endale ja ühiskonnale ja
7. ekspertiisiaktis märgitakse, et A puhul püsib kõrge risk teda ennast või teisi ohustava käitumise vallandumiseks. Millele sellised väited tuginevad ja mida need täpsemalt tähendavad, aktis ei selgitata (tõsi, ohtlikkust enesele on
8. ekspertiisiaktis mõnevõrra avatud: vt käesoleva määruse p 40). Ekspertiisiakti(de) napisõnalisus otsesõnu ohtlikkusest kõnelemisega seoses ei tähenda siiski seda, et kohus ei saa inimese ohtlikkust tuvastada. Seda esiteks seetõttu, et kohus saab normatiivse ohtlikkusprognoosi püstitamisel võtta arvesse mitte üksnes ekspertiisiaktides öeldut, vaid kõiki asjaolusid (vt käesoleva määruse p 26). Teiseks saab tõdeda, et ka ekspertiisiaktides on mitmeid A võimalikku ohtlikkust puudutavaid viiteid.
9. Väga olulist rolli isiku ohtlikkuse prognoosimisel ehk ennustamisel mängivad tema juba toime pandud õigusrikkumised. Nende rikkumiste aset leidmise fakt iseenesest ja lisaks nende iseloom võivad anda tõsise aluse kartusele, et midagi sarnast kordub tulevikuski. A pani toime terve rea õigusrikkumisi. Neid eristas üksteisest kohati võrdlemisi suur ajavahemik, mistõttu ei saa öelda, et erinevad teod oleksid olnud tingitud mingist ühekordsest halbade asjaolude kokkulangemisest. Ka on tähtis see, et oma õigusrikkumised sooritas A erinevas keskkonnas: lastekodus, koolis ja avaliku korvpalliväljaku juures. Selle põhjal saab öelda, et neid tegusid ei tinginud mingi konkreetne paik, millest eemale hoidumine võiks A uusi sarnaseid tegusid ära hoida. Ka oli A motivatsioon neid tegusid toime pannes kohati erinev: enamiku tegusid tingis lihtsalt soov teisi kiusata, aga A läks kallale ka inimestele, kes teda korrale kutsusid. Niisiis saab öelda, et A ärritamiseks ja vägivaldseks muutumiseks ei ole tarvis kuigivõrd kaalukaid põhjusi: menetlusele allutatu võib minna teistele inimestele kallale suhteliselt väheolulistel põhjustel või suisa ilma mingi objektiivse põhjuseta. Seetõttu saab A õigusrikkumiste põhjal püstitada prognoosi, et menetluse allutatud isik võib suure tõenäosusega hakata sooritama vägivaldseid õigusvastaseid tegusid tulevikuski.
10. A ohtlikkusele viitab ka tema psüühikahäirete iseloom.
11. ekspertiisiaktis märgitakse, et Al esineb püsiv üliaktiivsus, hajuv tähelepanu, puudulik enesekontroll, reegleid ja norme eirav ning agressiivne käitumine enesekehtestamise eesmärgil ja hetketuju ajel. Ka
12. ekspertiisiaktis leitakse, et A ei suuda keskenduda ja on kohati väga aktiivne. Juba
13. mai 2016 Valga E kooli iseloomustuses märgiti, et A ärritumiseks piisab väga vähesest (
14. kd, tl 175). Kohtu hinnangul on niisuguste vaimsete võimetega inimese puhul äärmiselt tõenäoline, et ta jätkab sellist käitumist, nagu ta seda seni teinud on: st vägivallatsemist. Ei ole mingit alust arvata, et A suudaks oma vägivallatsemist kontrolli all hoida, sest selleks on tema psüühiline võimekus liiga vähene.
15. A ohtlikkuse saab tuletada ka muudest tegudest kui vaid käesoleva menetluse esemeks olevad. Nimelt ilmneb ekspertiisiaktidest see, et A on viimase paari aasta jooksul lastekodus pidevalt teisi lapsi löönud ja ka märatsedes asju lõhkunud. Juba
16. mai 2016 Valga E kooli iseloomustusest ilmneb, et A räägib pidevalt kaklemisest ja üritab vastavaid võtteid teiste peal demonstreerida, ründab füüsiliselt, loobib asju, lõhub mööblit, lubab teised maha lüüa jms (
17. kd, tl 175).
18. Ka ei saa öelda, et A ohtlikkus oleks ära langenud. Hoolimata sellest, et ta on viimased pool aastat viibinud ööpäevaringsel erihooldusteenusel koolis J, kus on võrreldes A varasema keskkonnaga rangemad tingimused, on ta jätkanud vägivaldset käitumist. Nimelt on ta loopinud teiste suunas toidunõusid, tagunud rusikatega vastu seinu ja uksi, röökinud, lubanud teised ära tappa, on olnud vägivaldne teiste noorte ja kooli töötajate vastu, põhjustanud politsei ja kiirabi väljakutse, on avaldanud soovi panna basseini põhja püstised naelad ja nautida valu alla kannatavate inimeste vaatamist ja on hakanud ette kujutama väikeste olendite nägemist, kellega koos tahab hakata teistele haiget tegema (
19. kd, tl 22–23).
20. Eelöeldu põhjal on kohtu hinnangul ilmne, et A on ühiskonnale ohtlik: ta võib panna toime vägivallategusid teda ümbritsevate inimeste suhtes. Ka saab ülal öeldu põhjal leida, et A ohtlikkuse määr on sedavõrd kõrge, et kõne alla ei tule sundravi pelgalt ambulatoorses vormis. Tõsi, A senised vägivallateod ei ole olnud väga rasket laadi: ta pole tekitanud kellegi tõsiseid kehavigastusi, saati siis kedagi tapnud. See aga ei tähenda, et A saab pidada väheohtlikuks. Esiteks saab kõrge ohtlikkuse tuletada juba uute õigusrikkumiste suurest tõenäosusest (vt ülal). Teiseks aga on kõigiti mõeldav, et A võib hakata panema toime senisest raskemaid õigusrikkumisi. Kõigepealt on sellega seoses tarvis viidata sellele, et A vägivaldsus on hakanud avalduma eeskätt viimasel paaril aastal. On igati loogiline, et see mitte väga kaua aega tagasi kasvama hakanud vägivaldsus jätkab kasvamist ja hakkab avalduma raskemates tegudes. Ka peab arvestama seda, et A on teismeline, kelle füüsiline jõud kasvab kiiresti: ka seepärast võib tema poolt tulevikus tekitatav kahju olla suurem seni tekitatust. Viimaks on koolis J lisandunud n-ö häälte kuulmine: on võimalik, et A „kuuletub“ mõne oma ette kujutatava väikese sõbra nõuannetele ja tekitab kellelegi väga kahjulikke tagajärgi.
21. A ühiskonnaohtlikkuse tõttu ei pea kohus vajalikuks hakata kuigivõrd analüüsima, kas A on ohtlik ka endale. Esiteks on üldse küsitav, miks peaks riik karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid – eriti pidades silmas seda, et karistusseadustik kriminaliseerib üksnes võõraste õigushüvede rikkumise. Et aga seda tehtud on, tuleb seda aktsepteerida – või algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus (samas tuleb silmas pidada seda, et ka põhiseaduse § 20 p 5 võimaldab muu hulgas pidada kinni iseendale ohtlikku vaimuhaiget). Küll aga saab

§ 86

lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks üksnes siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Et kohus seda (st ühiskonnaohtlikkust) A puhul jaatas, ei ole A ohtlikkus endale oluline. Siiski peatud kohus põgusalt ekspertiisiaktides märgitul, et A on enesele ohtlik. Kui

1. ekspertiisiaktis ei ole seda väidet üldse avatud, on
2. ekspertiisiaktis märgitud, et A psüühikahäired takistavad tema õpetamist ja talle vajalike rehabilitatsioonimeetmete rakendamist ning senise olukorra käitumine kinnistab A käitumishäiret. Enesele ohtlikkuse alla ei peeta kohtu hinnangul

§ 86lg-s 1 silmas sellist ohtu, mida äsja tsiteeriti.

Kõne alla võib tulla vaid mingisugune tõsine tervisekahjustuse või surma oht. Vastasel juhul oleks veel eriti keerukas tõrjuda käesoleva punkti alguses esitatud väiteid, sest oleks äärmiselt küsitav, kas põhiseadus lubab võtta inimeselt vabadust selleks, et sundida teda õppima või et saaks tema n-ö normist eristuvat käitumist korrigeerida. 41. Niisiis on A sedavõrd ühiskonnaohtlik, et ravivajaduse jaatamise korral saaks tulla kõne alla üksnes statsionaarne sundravi. Sellest johtuvalt ei pea kohus vajalikuks hakata analüüsima, kas A puhul oleks ambulatoorse ravi tingimustes ravirežiimist kinni pidamine tõenäoline või mitte (

§ 86lg 12).

1. Mitte igale õigusvastase teo toime pannud psüühikahäirega ohtlikule inimesele ei saa sundravi määrata. Sellist ravi saab määrata vaid inimesele, kelle häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada (RKKKm 3-1-1-105-16, p 25). Mõjutamise all tuleb kõne alla nii isiku terveks ravimine kui ka tema psüühikahäire leevendamine (RKKKm 3-1-1-10516, p 26).
2. Enne praeguse asja juurde naasmist peab kohus vajalikuks märkida, et on küsitav, kui õnnestunud on regulatsioon, mille kohaselt eeldab õigusvastase teo toime pannud ohtlikult inimeselt vabaduse võtmine seda, et teda on võimalik ravida (ehk sundravi kontseptsioon kui selline). See tähendab vähemalt teoreetiliselt seda, et mingitel juhtudel tuleks õigusvastaseid tegusid toime pannud ohtlikud inimesed vabadusse lasta. Kuivõrd riik peab põhiseaduse kohaselt tagama elanikele teatud turvalisust pakkuva elukeskkonna, on ravivajaduse kriteeriumi põhiseaduspärasus küsitav (sest ohtlikud mitteravitavad inimesed võivad elukeskkonna teiste jaoks väga ebaturvaliseks muuta). Olgu võrdlevalt märgitud, et nt Saksamaal ei eelda õigusvastase teo toime pannud ohtliku isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine seda, et teda on võimalik ravida: vt Saksa karistusseadustiku §
3. Tõsi, kuivõrd Eesti kohtupraktika on tõlgendanud ravivajaduse instituuti väga laialt ja pidanud piisavaks ka psühhikahäire leevendamist ehk kontrolli all hoidmist, ei pruugi ravivajaduse kriteerium olla ülearu problemaatiline ei põhiseaduslikust vaatevinklist ega ka kuigivõrd suur takistus sundravi kohaldamisele praktilisest aspektist. Seda seepärast, et ilmselt on sama hästi kui kõiki psüühikahäireid võimalik medikamentidega vähemalt mingilgi määral vähemalt mingitki aega kontrolli all hoida.
4. Praeguses asjas on ekspertiisiaktides seoses A raviga järgmine info.
5. ekspertiisiaktis on leitud, et A vajab statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist ja et menetlusele allutatud isikul on tarvis medikamentoosset psühhiaatrilist ravi. Samuti on
6. ekspertiisiaktis asutud seisukohale, et alternatiivina statsionaarsele psühhiaatrilisele sundravile saaks A paigutada ööpäevaringsele erihooldusteenusele kinnisesse õppe- ja hoolekandeasutusse Maarjamaa Hariduskolleegiumisse.
7. ekspertiisiaktis on leitud, et A psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks puudub meditsiiniline näidustus. Lisaks märgitakse, et pole alust prognoosida A-le esineva häirete kogumi ja ohtliku käitumise riski iseeneslikku taandumist ega püsiva raviefekti saavutamist medikamentoose raviga. Viimaks asutakse seisukohale, et A vajab elukestvat ööpäevaringset viibimist tugevalt kontrollitud keskkonnas, kus on tagatud ambulatoorse psühhiaatrilise abi kättesaadavus.
8. Suur osa eelmises punktis tsiteeritust on kriminaalkohtu jaoks ebaoluline. Kohus peab ja saab otsustada seda, kas ravi toimub statsionaarses või ambulatoorses vormis. Kohus ei saa aga psühhiaatrilise sundravi menetlust lõpetada otsustusega saata inimene ööpäevaringsele erihooldusteenusele, erihoolekandeasutusse vms, saati siis määrata ära täpset asutust, kus õigusrikkujat pidama hakatakse (nt Maarjamaa Hariduskolleegium).
9. Seepärast on praegust küsimust otsustades kohtu jaoks oluline üksnes see, et
10. ekspertiisiaktis leitakse, et A vajab medikamentoosset psühhiaatrilist ravi. Ka
11. ekspertiisiakti koostajad ei pea medikamentoosset ravi täiesti põhjendamatuks: nad lihtsalt ei näe sellel püsivat raviefekti. Kohtu hinnangul ei tähenda püsiva raviefekti puudumine seda, et ravivajadus puudub. Esiteks on tulenevalt käesoleva määruse p-dest 42–43 piisav juba see, et medikamentidega suudetakse psüühikahäiret kasvõi mõnda aega kontrolli all hoida. Teiseks aga tuleb tähele panna ka tõsiasja, et kui mingi medikament on end ammendanud, saab tihtipeale asuda selle asemel kasutama mõnda muud ravimit. See tähendab kohtu hinnangul seda, et A puhul esineb ravivajadus, mistõttu tuleb talle kohaldada psühhiaatrilist sundravi statsionaarses vormis.
12. Riigikohus on leidnud, et statsionaarse sundravi kohaldamise määrusest peab olema arusaadav, kas isikule võib tahtevastaselt ravimeid manustada (RKKKm 3-1-1-105-16, p 33). Kuivõrd A ravi põhisisu olekski medikamentoosne ja et A ei pruugi oma äärmiselt piiratud vaimse võimekuse tõttu suuta ravimite võtmise olulisusest piisaval määral aru saada, on kohtu hinnangul põhjendatud talle äärmise vajaduse korral ka medikamentide sunniviisiline manustamine.
13. KrMS § 394 p 3 nõuab millegipärast ka seda, et kohus tuvastaks psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ka isiku vaimse seisundi kriminaalmenetluse ajal. Ilmselt on see vajalik seepärast, et sundravi ei saa kohaldada juhul, kui inimene pani küll teo toime süüdimatuna, aga menetluse ajaks on ta paranenud või on vähemalt tema ohtlikkus ära langenud. Seda aga tuleb kohtul tahes-tahtmata hinnata ja ka praegu kohus seda tegi: kohus leidis, et A-l esineb endiselt psüühikahäire ja et A kujutab selle häire tõttu endast ohtu ühiskonnale.
14. Viimaks peatub kohus veel ühel menetluslikul probleemil. Nimelt tekib küsimus, kas psühhiaatrilise sundravi kohaldamist väärab kuidagi see, et A peab tsiviilasjas nr 2-17-10413 tehtud Tartu Maakohtu
15. augusti 2017 otsusega olema kuni
16. augustini 2018 ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel. Nimelt võiks öelda, et tekib kahe kohtulahendi kollisioon: kui tsiviilkohtu määrusega peaks A suhtes tehtama üht, peab temaga kriminaalkohtu käesoleva määrusega tehtama samal ajal midagi muud. Kohus leiab esiteks, et tsiviilkohtu määruse olemasolu ei saa tingida psühhiaatrilise sundravi määramist või määramata jätmist kriminaalmenetluses: ei karistusseadustik ega kriminaalmenetluse seadustik näe psühhiaatrilise sundravi mitte määramise alusena ette tsiviilkohtu määruse olemasolu. Mis aga puudutab nende kahe lahendi täitmist, siis prevaleerib käesolev lahend kohtu hinnangul tsiviilkohtu lahendi üle. Esiteks saab siin lähtuda põhimõttest, et hilisem otsustus käib varasemast üle: kõigepealt oli kriminaalkohtul praeguse määruse tegemise hilisemast ajast johtuvalt teada enam asjaolusid kui tsiviilkohtul ja teiseks poleks praegusel menetlusel vastasel juhul üldse mõtet olnud. Oluline on tähele panna ka seda, et praegune otsustus hõlmab nii faktiliselt kui juriidiliselt kõike seda, mille üle otsustas Tartu Maakohus
17. augustil
18. Esiteks analüüsis tsiviilkohus (suuresti) samu käitumisakte, mis tingisid praeguse menetluse. Teiseks aga eeldab sundravi kohaldamine

§ 86

lg 1 järgi samade tingimuste täidetust, mida nõuab tsiviilkohtu analüüsitud sotsiaalhoolekande seaduse § 105 – ja lisaks peab kriminaalkohus tuvastama ka õigusvastased teod ning ravivajaduse. Viimaks peab arvesse võtma sedagi, et tsiviilkohtu otsustus on jõus üksnes pooleli oleva aasta augusti lõpuni, käesoleva määrusega aga määratakse sundravi tähtajatult. (E) Menetluskulud

1. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lg-ga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
2. Kohtueelses menetluses on otsustatud, et menetluskulu kujutavad endast ekspertiisitasud: kõigepealt
3. ekspertiisiakti aluseks oleva ekspertiisi tasu 380 eurot (
4. kd, tl 98, 103, 110, 216 ja 232) ja ka
5. ekspertiisiakti aluseks oleva ekspertiisi tasu 828 eurot (
6. kd, tl 64, 65, 188 ja 204). Samuti on kohtueelses menetluses otsustatud, et menetluskulu on 240 euro suurune kaitsjatasu vandeadvokaat Otto Preemile (sh käibemaks): 24 eurot
7. mail 2017 osutatud õigusabi eest (
8. kd, tl 195–197), 24 eurot
9. mail 2017 osutatud õigusabi eest (
10. kd, tl 199– 201), 24 eurot
11. juunil 2017 osutatud õigusabi eest (
12. kd, tl 203–205), 72 eurot
13. juunil 2017 osutatud õigusabi eest (
14. kd, tl 221–224), 24 eurot
15. augustil 2017 osutatud õigusabi eest (
16. kd, tl 177–179) ja 72 eurot
17. novembril 2017 osutatud õigusabi eest (
18. kd, tl 198–200). Kas need summad on loetud menetluskuludeks õigesti, ei ole kohtul tulenevalt KrMS § 189 lg-st 1 võimalik analüüsida – muu hulgas ei saa kohus seetõttu vaagida seda, kas
19. ekspertiisiakti aluseks oleva ekspertiisi tasu tõstmine 380 eurolt (vt kohtuekspertiisiseaduse § 275 p 2 ja Vabariigi Valitsuse
20. detsembri 2005 määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 52 p 2) 828 eurole oli Vabariigi Valitsuse
21. detsembri 2005 määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviilja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 52 p-s 4 sätestatut (põhjenduse esitamise kohustus) silmas pidades õigustatud või mitte.
22. Kohtumenetluses esitas vandeadvokaat O. Preem kirjaliku tasutaotluse (
23. kd, tl 25), mida palus suuliselt suurendada vastavalt tegelikule istungiajale (
24. kd, tl 19). KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskulu muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kirjalikust taotlusest nähtub, et kaitsja soovib 100 eurot tasu kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulunud 4 pooltunni eest, 50 eurot tasu kohtuistungil osalemiseks kulunud 2 pooltunni eest ja 25 eurot tasu kohtulahendi kuulutamisel osalemise eest (sh käibemaks).
25. Asja mahtu arvestades oli põhjendatud kulutada kaks tundi kohtuistungiks ettevalmistamiseks. Vabariigi Valitsuse
26. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi Tasude ja kulude kord) § 6 lg 4 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses 25 eurot iga poole tunni kohta. Seega tuleb lugeda menetluskulu hulka O. Preemi tööandjal Valga Advokaadibürool tekkinud nõue tasuda talle 100 eurot 4 pooltunni eest, mille O. Preem kulutas kohtuistungiks ette valmistamisele.
27. Kohtuistungi kestuseks prognoosis O. Preem oma kirjalikus tasutaotluses kokku poolteist tundi (tund aega
28. veebruari 2018 istung ja pool tundi lahendi kuulutamine). Tegelikult kestis
29. veebruari 2018 istung 1 tund ja 45 minutit (kohtuistungi protokollis on küll selle algusaeg märgitud kell 10.00 (
30. kd, tl 16), aga tegelikult algas istung kell 13.00 (
31. kd, tl 1 ja 3–12); see lõppes kell 14.45 (
32. kd, tl 20 pöördel)). Samuti erineb O. Preemi kirjalik taotlus tegelikkusest selle poolest, et kohus ei kuuluta käesolevat lahendit mitte suuliselt, vaid kirjalikult. Niisiis oli O. Preem kohtuistungil prognoositust 15 minutit kauem. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 järgi arvestatakse kohtuistungil osalemise eest tasu 30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Seetõttu leiab kohus, et O. Preem taotleb tasu kohtuistungil oldud nelja pooltunni eest. Tasude ja kulude korra § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil 25 eurot iga poole tunni kohta. Niisiis loeb kohus menetluskulu hulka Valga Advokaadibüroo nõude 100 eurole, mis tekkis tulenevalt sellest, et O. Preem osales 4 pooltunni kestel kohtuistungil.
33. Tasude ja kulude korra § 1 lg 10 järgi lisandub tasule käibemaks. Valga Advokaadibüroo on kirjaliku tasutaotluse kohaselt käibemaksukohustuslane. Käibemaksu määr on 20 protsenti (käibemaksuseaduse § 15 lg 1). Seega tuleb Valga Advokaadibüroole välja mõista 240 eurone (200+40) tasu O. Preemi poolt kohtumenetluses A-le riigi õigusabi osutamise eest.
34. Eelmärgitust nähtub, et menetluskulu on kokku 1688 eurot (ekspertiisitasud 380 eurot ja 828 eurot ning kaitsjatasu kohtueelses menetluses 240 eurot ja kohtumenetluses samuti 240 eurot). See kulu tuleb KrMS § 183 lg 1 alusel jätta riigi kanda. /alla kirjutatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik kohtunik