Obsah (4)

§ 31§ 39§ 30§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 06.09.2018, Tartu Haldusasja number 3-17-1

§ 31

lg 1 p 22 kohaselt ei ole abikõlblik ehitustegevus, mis ei võimalda selle elluviimise järgselt ehitist sihipäraselt kasutada. Investeeringuobjektiks on antud juhul hoone, mida toetuse saaja peab sihipäraselt ehk taotluse kohaselt sotsiaalkeskusena kasutama. Kuna toetust taotleti hoone katuse rekonstrueerimiseks, siis ainult katuse rekonstrueerimise järgselt ei ole võimalik veel hoonet tervikuna sihipäraselt sotsiaalkeskusena kasutada.

§ 31

lg 1 p 22 mõte ja eesmärk on vältida toetuse andmist nn etappide kaupa ehitamiseks, sest etapi kaupa toetuse andmisel ei ole tagatud määruse järgne kohustus tagada investeeringuobjekti sihipärane kasutus. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Toimiku materjalide ja halduskohtu otsuses toodud põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus käesoleva lahendi tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Vaidlusaluses kohtuotsuses on halduskohus analüüsinud kaebaja seisukohti, mis vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust omasid. See, et kaebajale ei pruugi halduskohtu seisukohad meeldida, kuna esitatud kaebus jäeti rahuldamata, ei tähenda veel seda, et halduskohtu otsus oleks põhjendamata, selles oleksid tõendid jäetud hindamata ning selle tõttu jõudis halduskohus otsuses valedele lõppjäreldustele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, milles ta leiab, et kuna talle projekti hindamise töökomisjoni poolt antud hindepunktid erinevad enam kui kahekordselt nendest punktidest, mida kaebaja oleks enda hinnangul pidanud saama, siis oli hindamine ilmselgelt õigusvastane. Kaebaja vaidlustas esitatud kaebusest nähtuvalt hindamistulemuste sisulise õiguspärasuse, mille kohtulik kontroll ei ole senise kohtupraktika kohaselt küll täielikult välistatud, kuid on piiratud. Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-14 (p 26) leiti nimelt, et hinnanguliste otsuste kohtulik kontroll on piiratud, kuid selliste otsuste sisulise õiguspärasuse kontroll ei ole täielikult välistatud. Haldusasjas nr 3-3-1-77-12 selgitas kolleegium (p 18), et komisjoni liikmetele on jäetud hindepunktide andmisel ulatuslik hindamisruum, millega kaasneb kohtuliku kontrolli ahenemine ja kohtul on võimalik komisjoni liikme antud hindepunktide õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega sedavõrd tõsises vastuolus, et vastuolu on selge ilma põhjendustetagi. Sama põhimõtet kordas kolleegium haldusasjas nr 3-3-1-71-13 (p 18). Seega võib halduskohus tuvastada hindamise sisulise õigusvastasuse juhul, kui hindamisel antud punktid on sedavõrd tõsises (ilmselges) vastuolus hindamiskriteeriumide ja juhtumi asjaoludega nii, et vastuolu on selge ilma põhjendustetagi. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda asjaolu, et taotleja hindamisotsuse ja selle põhjendustega ei nõustu, veel hindamist ilmselgelt õigusvastaseks. Samuti ei anna selleks alust kaebaja arvutused selle kohta, kui palju ta enda hinnangul oleks pidanud taotluse hindamisel punkte saama. Mis puudutab veel kaebaja viidet haldusasjas nr 3-3-1-16-14 tehtud lahendile ja selles analüüsitud olukorda, siis nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et nimetatud lahendis analüüsitud olukord ei olnud samane käesoleva vaidluse sisuga. Haldusasjas nr 3-3-1-16-14 olid vaidlusalusteks hindepunktideks 0 punkti ja kolleegium nõustus ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et kaebajale kriteeriumide 5.1 ja 5.3 eest 0 punkti andmine ei olnud põhjendatud ning seetõttu oli tegemist on ilmselge hindamisveaga. Käesolevas asjas ei ole kaebaja taotlusele antud ühtegi hindepunkti 0, vaid punkte on antud 1 kuni 10-ni kooskõlas 4 vastavate hindamiskriteeriumite ja juhtumi asjaoludega, mistõttu ei ole antud juhtumil tegemist sellise ilmselge hindamisveaga, millele viidati asjas nr 3-3-1-16-
4. Nagu juba märgitud, on kaebaja esitanud kaebuses põhjendused hindepunktide väidetava õigusvastasuse kohta, kuid lähtuvalt Riigikohtu eelpoolviidatud seisukohast peab hindamise õigusvastasus olema ilmselge ehk selge ka ilma põhjendusteta ja selguma kohe dokumente lähemalt uurides. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses jätkuvalt põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et hindamine oli ilmselgelt õigusvastane. Iga taotlus on teatavasti erinev ja seda hinnatakse ainult sellest konkreetsest taotlusest ning selle sisust lähtuvalt. Hindamisotsus ongi alati hinnanguline ja seetõttu ka subjektiivne. Asjaolu, et kaebaja hindamisotsuse ega selle põhjendustega ei nõustunud, ei muuda veel hindamist ilmselgelt õigusvastaseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on kaebaja taotluse hindamine läbi viidud ja sellele hindepunktid antud igati õiguspäraselt. Asja materjalidest nähtuvalt hindas iga hindaja kaebaja taotlust vastavalt määrusele nr 11, MTÜ Partnerid Arengustrateegiale 2014-2020,
5. a rakenduskavale, MTÜ Partnerid hindamise korrale ning meede 1.1 hindamiskriteeriumitele taotluses, taotluse lisadokumentides, paikvaatlusel ning ka kaebaja ärakuulamisel saadud informatsiooni põhjal. Hindamiskomisjon (hindamist teostas 10 liiget) lähtus hindamisel esitatud toetusetaotluses toodud tegevusest, millele toetust küsiti, s. o ainult katuse rekonstrueerimise soovist. Tulenevalt ruumide seisukorrast ei olnud seal võimalik aga ilma täiendavate investeeringuteta projektis kirjeldatud tegevustega alustada. Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kohtul puudub pädevus ise kindlaks määrata, kui palju punkte pidanuks kaebaja taotluse hindamisel saama. Kuna käesolevas asjas hindas taotlusi kohaliku tegevusgrupi hindamiskomisjon, siis pidi otsustama punktide saamise hindamiskomisjon ehk hindamise töörühm vastavalt

§ 39lõikele 1.

11. Nõustuda ei saa selle kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei ole vaideotsuse tegemisel ega ka kohtumenetluse käigus suutnud esitada hindamiskategooriate kaupa sisulisi põhjendusi hindamistulemuste põhjendamiseks, samuti ei kinnita selline seisukoht kaebaja põhiväidet, et hindamistulemused on ilmselgelt õigusvastased. Sarnaselt Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-77-12 käsitletuga, annab hindamiskomisjon Leader meetmes taotlustele hindepunkte, mille alusel moodustatakse taotlejatest paremusjärjekord, mis omakorda kinnitatakse PRIA otsusega.

§-de 39 ja 40 kohaselt ei hinda PRIA projektitoetuse taotluse vastavust kohaliku tegevusgrupi strateegiale ja rakenduskavale. Projektitoetuse taotluse kohaliku tegevusgrupi strateegiale ja rakenduskavale vastavuse ning projektitoetuse taotluste paremusjärjestuse osas lähtub PRIA kohaliku tegevusgrupi paremusjärjestuse ettepanekust ega kaldu sellest kõrvale, kui taotleja ja taotlus vastavad

§-le 40. PRIA ei hinda taotlusi sisuliselt ja seetõttu ei ole PRIA ka pädev hindepunkte põhjendama. PRIA haldusjärelevalve ulatus katab üksnes tegevusgrupi tegevuse formaalse nõuetekohasuse kontrolli, s. h projektitoetuse taotluste menetlemise ja hindamise formaalse nõuetekohasuse kontrolli. PRIA ja ka halduskohus leidsid käesolevas asjas, et kaebaja taotluse hindamine toimus vastavalt MTÜ Partnerid hindamiskriteeriumitele ja

nõuetele. MTÜ Partnerid juhatuse koosoleku 15.12.

1. a protokolli nr 7 ja hindamislehtede kohaselt sai kaebaja projektitaotlus hindamiskriteeriumide lõikes hindepunkte vastavalt meetme hindamiskriteeriumitele. 5 Vastustaja esitas halduskohtule MTÜ Partnerid poolt saadud andmed hindamistulemuste kohta koos hindamiskriteeriumide ja põhjendustega ning MTÜ Partnerid seisukoha seoses kaebaja poolt PRIA-le vaide esitamisega, mistõttu on alusetu väita, et PRIA ei ole esitanud menetluse käigus midagi selleks, et hindamistulemusi põhjendada.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et katuse rekonstrueerimine on

§ 30

lg 2 p 1 kohaselt abikõlbulik ning halduskohtu ja vastustaja tuginemine

§ 31

lg 1 p-le 22 on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning ühes sellega kaebajale antud hindepunktide ilmse õigusvastasuse. PRIA-le esitatud taotluse kohaselt taotles kaebaja toetust Vanamõisa peahoone katuse rekonstrueerimise II etapi töödeks. Taotluse kohaselt luuakse peahoone rekonstrueerimise ja arendamise tulemusena koosmõjus teiste projektitegevustega avatud, atraktiivne ja multifunktsionaalne sotsiaalkeskus. Taotlust hinnatigi seepärast, et taotluses märgitud tegevus ehk ehitustegevus ja hoone parendamine on

kohaselt iseenesest lubatud.

§ 31

lg 1 p 22 kohaselt ei ole aga abikõlblik ehitustegevus, mis ei võimalda selle elluviimise järgselt ehitist sihipäraselt kasutada. Kõiki

sätteid tuleb täita kogumis. Seega on ehitamine on määruse kohaselt küll abikõlblik, aga ainult siis, kui investeeringuobjekti on seetõttu võimalik koheselt investeeringu tegemise järgselt sihipäraselt ehk taotluses märgitud viisil kasutada. Seda

§ 31

lg 1 p 22 mõtet ja eesmärki toetab ka § 42 lg 7 p 2 kohane nõue igale taotlejale, s. o see, et toetuse saaja peab säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest ostetud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Investeeringuobjektiks oli antud juhul hoone, mida toetuse saaja peab sihipäraselt ehk taotluse kohaselt, s. o sotsiaalkeskusena kasutama. Kuna toetust taotleti hoone katuse rekonstrueerimiseks, siis tehti hindamismenetluses kindlaks, et ainult katuse rekonstrueerimise järgselt ei ole võimalik seda hoonet tervikuna sihipäraselt sotsiaalkeskusena kasutada ning seetõttu ei olnud tagatud ka

§ 42

lg 7 p 2 ja § 31 lg 1 p 22 nõuete koostoimes täitmine.

§ 31lg 1 p 22 mõte ja eesmärk on vältida toetuse andmist n.

ö etappide kaupa ehitamiseks, sest etapikaupa toetuse andmisel ei ole tagatud määrusejärgne kohustus tagada investeeringuobjekti sihipärane kasutus. Lisaks ei ole ju kunagi teada, kas järgmise etapi korral toetust saadakse või mitte. Toetuse andmise mõte ja eesmärk üldiselt ongi investeeringuobjekti säilitamine ja sihipärane kasutamine toetuse saaja poolt ehk objekti kasutus tervikuna taotluses märgitud eesmärgi kohaselt. 13. Nõustuda ei saa ka kaebaja tõlgendusega, et

§ 31

lg 1 p-s 22 mõeldakse üksnes sellist ehitustegevust, kus koostatakse ehitusprojekt, et püstitada uus ehitis ning toetust taotletakse ühe osa ehitamiseks. Määruse seletuskirjas on selgelt öeldud, et kuna eelmisel perioodil valisid kohalikud tegevusgrupid rahastamiseks projekte, mida elluviimise järgselt ei saanud koheselt võtta sihipärasesse kasutusse (nt ehitatavate hoonete rahastamine kavandati taotleja poolt mitme etapilisena, kuid kõikidele etappidele ei leitud vajalikku rahastust), siis sel perioodil vähendamaks selliste projektide arvu on PRIA-l õigus arvata ehitustegevuse kulud mitteabikõlblikeks kuludeks juhul, kui esitatud projektitaotlusest või ehitusprojektist nähtub, et tegemist on pooliku projektiga. Sellest järeldub, et taotlusest või projektist peab nähtuma tegevuse tagajärjel selle sihipärane kasutuselevõtt ehk taotlusest tulenevalt peab olema näha 6 objekti, millele investeering tehakse, taotlusekohane kasutuselevõtt, mitte tuleviku investeeringute järgne kasutuselevõtt. Kaebaja projekti tulemuste jätkusuutlikkust on põhjendatud investeeringuobjekti edasise ehitustegevuse osas ning on leitud, et jätkusuutlik ei saa olla tegevus, mille investeeringud põhinevad suures osas Euroopa Liidu toetustel. Seda enam et subjektiivne õigus toetuse saamiseks kaebajal puudub ja tema projekti edasine rahastus Euroopa Liidu vahenditest ei ole teada, vaid on üksnes oletuslik.

1. Ringkonnakohus nõustub ka vaidlustatud kohtuotsuse p-s 13 toodud järeldusega, et pärast hoone katuse rekonstrueerimist puuduvad projektist kasusaajad või on need raskesti määratletavad ning projektis toodud kasusaajad ja põhjendused on üksnes teoreetilised, kuna hoone sihipärast kasutamist lähtuvalt taotluses märgitust ka pärast hoone katuse rekonstrueerimist tegelikkuses toimuda ei saa. Samas hoone ümbruse kasutust on võimalik jätkata sarnastel tingimustel nagu siiani ka ilma toetust saamata. Samuti on halduskohus põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja ei ole taotluses põhjendanud kasusaajate täpsemat tegevust konkreetselt hoone katuse renoveerimise järgselt.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.11.
3. a otsus muutmata.
4. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud, s. h kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv ja kantud õigusabikulud, poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 7