KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Indrek Soots, Mati Maksing Otsuse kuupäev 13.03.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-15-4856 Kohtuasi XX (X) hagi

) § 163 lg 1 alusel 98% ulatuses hageja ja 2% ulatuses iga kostja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi ei rahuldatud ja teha tühistatud osas uue lahendi, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt I-III, VI-VII hageja kasuks välja 19 669,21 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. 5 Maakohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei olnud hageja ja BB vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimine
2. aasta mais. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei selgitanud hagejale, et XXX korteri müümine BB-le oli veenvalt tõendamata. Kui kohus oleks seda hagejale selgitanud, oleks ta saanud kohtule esitada korteri ostu-müügilepingu. Veel rikkus kohus menetlusõigust, kui nentis alles otsuses, et eluliselt ei olnud usutav, et 20 000 krooniga ostetud korteri müügist üks aasta hiljem sai soetada 250 000 kroonise elamu, seda pooltega eelnevalt arutamata. Mustamäe kahetoalise korteri keskmine müügihind
3. aastal oli üle 100 000 krooni ning osa raha laenati MM-lt. Tunnistajad kinnitasid, et Mustamäe korteri müügist saadud raha eest soetati LLL kinnistu. Selle soetamisse ja korrastamisse panustasid nii hageja kui BB. Asja lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust ka asjaolu, et korter ja elamu soetati ajal, kui BB oli veel abielus FF-ga. Hageja ja BB kooselu alguseks olid BB ja FF abielulised suhted lõppenud. Kusjuures abielu lõppedes jättis BB kogu vara FF-le, s.t kogu vara oli neil kokkuleppel jagatud. Tunnistajate ütlustest nähtus, et pooltel olid ühised ettevõtted. Ettevõtete arendamiseks omandas hageja kõrghariduse ja panustas teadmistega ühiste ettevõtete arengusse. Pealgi avaldas BB korduvalt tunnistajatele, et kogu vara jääb perekonda, kelle all pidas silmas hagejat ja nende ühiseid poegi. Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud 98% ulatuses hageja ja 2% ulatuses kostjate kanda. Menetluskulude määramisel oleks kohus pidanud arvestama sellega, et hageja tegi korduvalt ettepanekuid asja kompromissiga lõpetamiseks. Kohus oleks pidanud otsuses põhjendama, miks ta sellega ei arvestanud. Seda tegemata rikkus kohus menetlusõiguse norme. Hageja on ka peale kohtuotsuse kuulutamist teinud kostjatele korduvalt ettepanekuid asi kompromissiga lõpetada. Kui kaebus jääb rahuldamata, palus hageja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Vastuapellatsioonkaebus
4. Kostjad I-III, VI-VII palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Samuti palusid nad muuta menetluskulude jaotust ja jätta mõlemas kohtuastmes menetluskulud hageja kanda. Hageja kantud matusekulud olid osaliselt tõendamata. Kohus toonitas ka ise puuduste kõrvaldamise määruses, et matusekulud olid osaliselt tõendamata, kuid puuduste kõrvaldamata jätmisest hoolimata tegi otsuse, kus luges kõik matusekulud tõendatuks. Kohtu põhjendused osas, milles kohus leidis, et kostjatel ei olnud hageja vastu mitte 2 100 euro suurune nõue, vaid 100 euro suurune nõue, olid tingitud materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Hagejal puudus õigus käsutada BB arvelduskontol olevaid vahendeid ja maksta pärandvara hulka kuuluvate rahaliste vahenditega pärandaja väidetavat võlga. Pealegi ei olnud tõendatud laenulepingu olemasolu ja võla suurus. Vastused kaebustele
5. Kostjad I-III, VI-VII palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus hageja vaidlustatud osas muutmata.
6. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus kostjate vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 656

lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt tühistada oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata 6 osas, milles kohus mõistis igalt kostjalt (kostjad I-III ja VI-VII) välja matusekulude hüvitise 415,78 eurot, tuvastades seejuures matusekulude suurusena 3 440,6 eurot ja kostjate I-III ja VIVII nõudena hageja vastu 100 eurot, mille tasaarvestas hageja nõudega. Kirjeldatud osas tuleb maakohtu otsuse lõppejäreldus jätta paika, muutes

§ 657lg 21 alusel põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud

§-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

§ 230

lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asjas on maakohus rikkunud

§-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Iseenesest on kohus mitmed olulised asjaolud õigesti tuvastanud ja teinud neist korrektsed järeldused. Nii on maakohus esitletud asjaoludest ja tõenditest õigesti järeldanud, et BB ja hageja ei sõlminud ühise tegutsemise lepingut (hilisem seltsinguleping) asjade soetamiseks, matusekulud olid kokku 3 440,6 eurot ning BB-l oli sõlmitud suuline laenuleping UU-ga. Samas ei piisanud eelnevalt tuvastatud asjaoludest hageja rahalise nõude lahendamiseks. Maakohus jättis korrektselt tuvastamata pärandvara koosseisu, mis oli aga asja õige lahendamise seisukohast oluline. Seda enam, et ajal, kui soetati korter, elamu ja ühe ühingu osad, oli BB abielus FF-ga. Veel jättis kohus kontrollimata, kas hageja nõue oli võimalik lahendada mõnel alternatiivsel alusel ja selleks vajalikud asjaolud tuvastamata, kuigi menetluses märgiti mitmel korral, et XXX korteri soetamiseks panustas hageja 10 000 krooniga ja aasta hiljem ostetud elamu oli praktiliselt elamiskõlbmatu ning hageja koos BB-ga ehitas elamu välja ja haljastas kinnisasja. Praeguses asja lahenduse seisukohalt oli oluline silmas pidada, et mitmed asjad omandati ja korrastati ajal, kui kehtis TsK ja mitmed pärast VÕS-i jõustumist. Maakohus on õigesti märkinud, et TsK kehtis kuni aastani 2002, kui jõustusid VÕS ja TsÜS. VÕSRS § 18 lg 1 järgi kohaldatakse pärast VÕS-i jõustumist enne 01.07.2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele VÕS-is seltsingu kohta sätestatut. Kuid ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. VÕS-is käsundita asjaajamise kohta sätestatut kohaldatakse tegudele, mis on tehtud pärast 01.07.2002 (VÕSRS § 21) ja nõndasamuti kohaldatakse VÕS-is alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002 (VÕSRS § 23). TsK-i kehtimise ajal omandati BB nimele XXX korter (19.12.1994) ja LLL elamu (09.05.1995). Pärast VÕS-i jõustumist omandati A kinnistu (06.10.2011). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05; 18.12.1998 otsust asjas nr 3-2-1-129-98 jt). Samas on Riigikohus 26.01.1999 otsuses asjas nr 3-2-1-8-99 selgitanud, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. TsK § 440 lg 1 järgi tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ainuüksi kokkulepe osta ühiste 7 vahenditega elamu, ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Pealegi pidi ühise tegutsemise kokkulepe korteri kaasomandisse soetamiseks olema sõlmitud notariaalses vormis (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05, p 14). Praegusel juhul osteti XXX korter ostu-müügilepingu järgi BB ainuomandisse (III kd lk 20), kuigi ühiste rahaliste vahendite arvelt, ja nõndasamuti toimiti LLL kinnistuga (I kd lk 9-10), kusjuures pooltel ei olnud sõlmitud notariaalses vormis ühise tegutsemise lepingut korteri ja elamu soetamiseks. Samas on ühise tegutsemise leping võimalik sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks, nt majavalduse ühiseks parendamiseks ja ühiseks kasutamiseks vabaabielu jooksul. Maakohus jättis sellele aga tähelepanu pööramata ja vajalikud asjaolud tuvastamata. Samas on hageja menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta osales nii XXX korteri kui LLL elamu renoveerimises ja rajas elamu ümber oleva haljastuse. Kogu eelnev töö suurendas oluliselt asjade väärtust. Ühise tegutsemise lepingu muul eesmärgil sõlmimise korral tuleb ühele poolele kuuluva asja väärtuse juurdekasv (kasu), mis tekkis poolte kokkuleppe kohaselt ühise tegutsemise tulemusel, ühise tegutsemise lepingu lõppemise korral jagada kaasomandi jagamise põhimõtetega sarnaselt (vt nt Riigikohtu 13.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-133-05, p 14). Kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole vastu nõue alusetu rikastumise alusel (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05, p 14). Pärast VÕS-i jõustumist on Riigikohus sarnaselt TsK-i kehtimise ajal tehtud lahenditele avaldanud, et ainuüksi mehe ja naise püsiv ühise majapidamisega abieluväline kooselu (vabaabielu) ei vasta seltsingu kriteeriumitele (VÕS § 580 jj). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Abieluvälisest kooselust ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.t võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p-d 14-15). Abieluväline kooselu ei muuda poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, s.t kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Kusjuures ühisvara ei ole aga seltsingu vältimatu tunnus (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 17). 8 Sõltumata seltsingulepingu olemasolust, on kohtupraktika siiski nentinud võimalust kasutada isikute vabaabielu kestel omandatud vara hilisemale jagamisele osaliselt analoogia korras seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid). Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suuremate väärtustega esemete (nt kinnisasi) jaotamisel ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui

§ 654lg-le 6 ei korda neid.

Samas ei nõustu ringkonnakohus sellega, et hageja teguviisi õiguslikuks aluseks oli VÕS § 1041. Selle sätte alusel oleks hageja saanud esitada pärijate vastu nõude, kui ta oleks isiklike rahaliste vahendite arvelt täitnud pärandaja kohustuse, mis langes pärast pärandaja surma pärijatele. Tegu oleks olnud pärandvaral lasuva kohustusega, mille koormat kergendati, s.t pärijad rikastusid. Praegusel juhul kasutas hageja BB laenukohustuse täitmiseks BB arveldusarvel olevaid rahalisi vahendeid, mitte isiklikke. Samas oli selline teguviis käsitletav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui

§ 633

lg 5 järgi, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kusjuures ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel (

§ 652

lg 3 p-d 1-2).

§ 238

lg 1 p 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus ei võta aluseks asjaolu ega tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata (

§ 652lg 2).

Tuginedes

§ 652lg-le 2 keeldub kohus VV, BB, EE ja XX avalduse vastuvõtmisest.

Maakohus keeldus õiguspäraselt 17.10.2016 avalduse vastuvõtmisest põhjusel, et kohus rahuldas nende isikute ülekuulamise taotlused. Hageja on põhjendanud turuülevaate ja korteri ostu-müügilepingu esitamist sellega, et kohus märkis otsuses üllatuslikult, et tõendatud ei olnud XXX korteri soetamine BB poolt

1. aastal ja eluliselt ei olnud usutav, et korteri müümise rahast sai aasta hiljem osta elamu. Nimelt osteti korter 20 000 krooni eest ja elamu 250 000 krooni eest. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et maakohtu seisukoht, et tõendatud ei olnud BB poolt korteri soetamine
2. aastal, oli üllatuslik. Kohus vajadusele esitada korteri ostumüügileping oma väite tõendamiseks poole tähelepanu ei juhtinud. Samas oli tõend asja õigeks lahendamiseks vajalik, mistõttu võtab kohus vastu korteri ostu-müügilepingu. Teisalt on kostjad menetluses korduvalt viidanud sellele, et eluliselt ei olnud usutav, et korteri müügist saadud raha eest osta elamu. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2).

Hageja, otsustades kostjate vastuväidetele vastamata jätta, kasutas selliselt oma menetlusõigust. Pealegi ei olnud peamiselt 1998. aasta kinnisvaraturu seisukorrale keskenduv ülevaade vajalik asja õigeks lahendamiseks. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel keeldub kohus kinnisvaraturu ülevaate dokumendi vastuvõtmisest. Asja lahendamise seisukohast ei olnud oluline ka kirjavahetus kompromissi sõlmimise teemadel, mistõttu keeldub kohus ka selle tõendi vastuvõtmisest. Kuivõrd menetlusosaliste esitatud dokumendid, mille vastuvõtmisest kohus keeldub, on esitatud elektrooniliselt, ei tagasta kohus neid menetlusosalistele. 10 Ringkonnakohtu arvates on pooltel vaidluse kõiki asjaolusid arvestades mõistlik sõlmida asjas kompromiss, vältimaks asja lahendamise edasist venimist ja menetluskulude suurenemist. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole pooltel võimalik ilma täiendava aja- ja rahakuluta ning ulatusliku tõendamismenetluse läbimiseta jõuda asjas pooli rahuldava lahenduseni. Juhindudes TMS § 4 lg-st 4 tulenevale kohtu kohustusele suunata pooli kompromissile, on ka Riigikohus erinevate vaidluste lahendamisel juhtinud sellele tähelepanu (vt nt Riigikohtu 20.12.2017 otsust asjas nr 2-14-25115, p 13.2; 8.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-116-16, p 81 jt). Praeguses vaidluses tuleb pooltel sisuliselt määrata kindlaks pärandvara koosseis, mida siis pärijad saavad jagada (asja materjalidest nähtuvalt on pärijatevaheline vastavasisuline vaidlus maakohtus algatatud). Arvestades eeltoodut ja juba praeguseks ajaks poolte kantud menetluskulusid, on mõistlik lõpetada vaidlus kompromissiga.

§ 430

lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud 12. Kuna ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis tuvastamata kostjate I-III, VI-VII nõude hageja vastu kokku 2 100 euro ulatuses ja tuvastas I-III, VI-VII nõude hageja vastu 100 euro ulatuses, mille tasaarvestas hageja matusekulude nõudega kostjate vastu, tuleb vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostjate I-III, VI-VII kanda võrdsetes osades.

Kuivõrd maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, jaotatakse veel jaotamata menetluskulud

§ 173lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks

§ 174lg 6 kohaselt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 11