← Eesti

1-18-4818/13

Obsah (14)§ 185§ 4896§ 50835§ 50836§ 50838§ 50839§ 48911§ 50844§ 50845§ 180§ 48910§ 48915§ 477§ 337

1-18-4818 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 25. juuli 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-4818 Kohtukoosseis Urmas Rein

§ 185lg 1 alusel jätta riigi õigusabi kulud summas 90 eurot riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Justiitsministeerium edastas 07.06.
  2. a Harju Maakohtule Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide ameti 01.06.
  3. a koostatud Euroopa vabadusekaotuse tunnistuse koos lisadokumentidega. Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide amet taotleb Eesti Vabariigi 1

(7)1-18-4818 kodaniku Helar Võsa suhtes 19.10.
  1. a tehtud ja 01.02.
  2. a jõustunud Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu otsuse nr 16/142941 tunnustamist ning täitmist Eesti Vabariigis.
  3. Euroopa Liidu vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt mõistis Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohus Helar Võsa süüdi raskes narkokuriteos (11 kg amfetamiini ebaseaduslikus käitlemises). Samuti mõisteti Helar Võsa süüdi selles, et ta tahtlikult tuli 18.06.2015 ja 22.06.2015 Eestist Soome, kuigi talle on määratud riiki sisenemiskeeld üldise korra või üldise julgeolekuga seotud põhjustel. Raske narkokuritegu on Soome Vabariigis kvalifitseeritud kriminaalseadustiku ptk 50 § 2 järgi ning välismaalaste seaduse rikkumine välismaalase seaduse § 185 järgi. Maakohtu seisukoht
  4. Harju Maakohtu 21.06.
  5. a määrusega tunnistati lubatavaks H. Võsa suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu 19.10.
  6. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis ning määrati, et H. Võsa peab tunnustatud kohtuotsuse alusel ära kandma 2735 päeva vangistust, millest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg 133 päeva ja kandmata karistuseks loeti 2602 päeva ning karistuse kandmise algust tuleb lugeda alates 26.11.
  7. a. Maakohus märkis, et tunnistuses on märgitud narkokuriteo osas, et tegemist on kuriteoga, mis kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu alla.

§ 4896

lg 1 p 5 kohaselt narkootilise ja psühhotroopse ainega ebaseaduslik kauplemine ning nende ebaseaduslik sisse- ja väljavedu on üks nendest kuritegudest, mille puhul ei pea Eesti Vabariigi kohus enam kontrollima, kas antud tegu oleks karistatav kuriteona ka Eesti Vabariigi õiguse kohaselt.

§ 50835

lg 2 alusel Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide sõltumata selle karistatavusest Eesti karistusseadustiku järgi, sest tegemist on

§ 4896nimetatud süüteoga.

Kuigi H. Võsa on süüdi mõistetud ka välismaalaste seaduse rikkumises, mis ei ole Eestis kuriteona karistatav, ei ole see mõjutanud H. Võsale mõistetud karistuse pikkust ja seega ei ole takistuseks kohtuotsuse tunnustamisel. Eeltoodud põhjendustel on praegusel juhul täidetud

§ 50835alusel välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise üldtingimused.

Tulenevalt riikidevahelisest vastastikuse usaldamise põhimõttest ja lähtuvalt

§ 50835

lg 1 ja

§ 50835

lg-st 2 ei ole Eesti kohtul pädevust hinnata seda, kas tunnistuses kirjeldatud kuritegu on ka sisuliselt toime pandud või vastab kuriteokoosseisule. Kõik vastuväited, mis puudutavad teo toimepanemist sisuliselt, sh seda, et puudub kuriteokoosseis, tuli esitada kohtumenetluses selles riigis, kus isikut kuriteo toimepanemises süüdistati ja süüteoasja menetleti. Selliseid vastuväiteid ei saa esitada enam jõustunud välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluse raames. Kohtule esitatud Euroopa Liidu vabadusekaotusliku karistuse tunnistuse kohaselt on H. Võsa suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu 19.10.2016. a otsus nr 16/142941 jõustunud 01.02.2017. a.

§ 50836

lg 1 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetud isik on: 1) Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariigis; 2) Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse alusel. Nii kohtule esitatud Euroopa Liidu vabadusekaotusliku karistuse tunnistuse kui ka Eesti Vabariigi rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on H. Võsa Eesti Vabariigi kodanik ning tegelik alaline elukoht on Eestis XXX. Lisaks on Soome Vabariigi Immigratsiooniamet määranud oma 14.03.2017 otsusega nr 1665/440/201 H. Võsale 15-aastase sissesõidukeelu Soome Vabariiki ajavahemikus 14.03.2017-14.03.2032. Eeltoodust tulenevalt on täidetud

§ 50838lg 1 ja § 50836 lg 1 tingimused kohtuotsuse tunnustamiseks.

Kohus oli seisukohal, et praegusel juhul ei esine kohtuotsuste tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ega piiravaid asjaolusid ka

§ 50839, § 436, § 4896 lg 3 ega § 477 mõttes. 2

(7)1-18-4818 Eeltoodust tulenevalt tunnistas kohus

§ 48911

lg 1 p 1 kohaselt Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu 19.10.2016 otsuse nr 16/142941 täitmise Eesti Vabariigis lubatavaks. Maakohus märkis ka, et H. Võsale mõisteti Euroopa Liidu vabadusekaotusliku karistuse tunnistuse kohaselt Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu 19.10.2016 kohtuotsusega 2735 päeva vangistust. Arvestades, et Eesti Vabariigis oleks kirjeldatud kuritegu karistatav KarS § 184 lg 2 p 1 alusel 3-15 aasta pikkuse vangistusega, siis ei ületa Soome Vabariigis Helar Võsale mõistetud karistus sama kuriteo eest Eesti Vabariigis ettenähtud karistuse maksimaalmäära. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu H. Võsale Soome Vabariigis mõistetud karistus muutmisele (

§ 50844lg 2).

Esitatud tunnistusest nähtuvalt on H. Võsa vahi all olnud alates 22.06.2015. a. Tunnistuse kohaselt ajavahemikku 02.11.2015-25.11.2015 ei loeta karistuse kandmise aja hulka, sest H. Võsa kandis sel ajal trahvi muutmiskaristust.

§ 50845lg 2 alusel tuleb H.

Võsa karistusest maha arvata eelvangistuses viibitud aeg 22.06.2015-01.11.2015, s.o 133 päeva, ning lugeda kandmata karistuseks 2602 päeva. Karistuses kandmise alguseks tuleb lugeda 26.11.2015. a, kui H. Võsa viibis uuesti antud asjas vahi all. Menetluskuludega seoses märkis maakohus, et käesolevas menetluses on ainsaks tekkinud menetluskuluks määratud kaitsjale Eesti Vabariigi poolt makstud tasu 210 eurot.

§-d 180188 ei näe aga ette korda, kelle kanda jäävad menetluskulud, mis on tekkinud välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul lähtuda ka

§ 180

lg 1, sest Eesti Vabariigi kohus ei mõista isikut süüdi, vaid ainult tunnistab ja täidab varasemalt juba tehtud ja jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Lisaks võtab kohus praeguses olukorras arvesse ka seda, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetlust ei algatanud isik ise, vaid Soome Vabariik ning H. Võsal ei olnud antud menetluse algatamise ega läbiviimise osas mingit menetlust takistavat sõnaõigust. Samas näeb

§ 48910

lg 1 p 3 ette, et kaitsja osavõtt liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetlusest on kohustuslik, kui otsustatakse isiku üleandmist karistuse kandmiseks. Kuivõrd puudub

-s alus H. Võsalt menetluskulude väljamõistmiseks ning arvestades ka praeguse menetluse eripära, tuleb Eesti Vabariigil tekkinud riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebused

  1. Harju Maakohtu 21.06.
  2. a määruse peale esitasid määruskaebused nii H. Võsa kui ka tema kaitsja M. Allikmäe. 4.
  3. Kaitsja palub võtta määruskaebus menetlusse ja tühistada Harju Maakohtu 21.06.
  4. a määrus. Kaitsja märgib esitatud määruskaebuses, et kohtule esitatud materjalidest nähtub, et H. Võsa on enda Eestisse üle toomise vastu, sest ta soovib oma karistuse ära kanda Soomes. Kuigi H. Võsa on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis (XXX), nähtub materjalidest, et H. Võsa on Vantaa advokaat Antti Kortelaineni vahendusel vaidlustanud kohtuotsuse ning avaldanud soovi, et ta võiks kanda oma vanglakaristuse lõpuni Soome vanglas. Kaitsjale ei olnud H. Võsa telefoni teel kättesaadav. Istung toimus vastavalt seaduses sätestatule H. Võsa osaluseta. On ilmne, et H. Võsa kaebuses toodud argumendid ja põhjendused on samad, mis ta esitas Soome Vanglate Ametile 07.04.
  5. a, sest vastupidised tõendid puuduvad. Kaebuse esitaja arvates ei ole H. Võsal olnud piisavalt võimalust tuua välja kõiki põhjusi, miks tema puhul on tegemist isikuga, kellel on soov ära kanda karistus Soomes. Kohtumäärusest nähtub küll, et H. Võsale on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, kuid puudub põhjendus selle kohta, mil viisil H. Võsa üleandmine karistuse kandmiseks hõlbustab tema sotsiaalset rehabiliteerimist. Materjalides on avaldus, millest nähtuvad vastupidised põhjendused selle kohta, et vanglakaristuse täideviimise üleandmine teisele riigile oleks põhjendamatu ja H. 3

(7)1-18-4818 Võsa õigusi rikutaks olulisel määral, sest talle mõistetud karistus Eestis pikeneb märkimisväärselt. Kuna tingimisi ennetähtaegne vabastamine Eestis ei ole absoluutne reegel, nagu see on põhimõtteliselt Soomes, siis vanglakaristuse täideviimine Eestis toimub märkimisväärselt rangemates tingimustes. Rangemates tingimustes vanglakaristuse täideviimine ei saa hõlbustada isiku sotsiaalset rehabiliteerimist. Määrusest ei nähtu, millises määras tuleb isikut karistada KarS § 67 alusel, sest vangistuse tähtaega arvutatakse aastates, kuudes ja päevades, kuid määruses on karistuse pikkus märgitud ainult päevades, s.o et ta peab tunnustatud kohtuotsuse alusel ära kandma 2735 päeva vangistust ning kandmata karistuseks lugeda 2602 päeva vangistust. Kaitsja leiab, et karistuse tähtaeg on jäänud arvutamata aastates, kuudes ja päevades ning sellega on kohus rikkunud

§ 48915nõuet, mille kohaselt karistus täidetakse Eesti seaduses sätestatud korras.

Kaitsja palub võimalust, et kohus ei rahuldaks H. Võsa suhtes koostatud Soome Vabariigi taotlust. 4.

  1. H. Võsa leiab oma määruskaebuses, et ringkonnakohtul tuleb tühistada vaidlustatav maakohtu määrus ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Oluline on, et kohus võtaks oma otsuses asjakohase ja põhjalikult põhjendatud seisukoha ka kõigis kaitse esitatud argumentides. Maakohus ei ole määruses välja toonud, et ta on enda Eestis karistuse jätkamise vastu. Oma vastuväidetes on ta tuginenud peamiselt sellele, et tema reaalse vangistuse aeg pikeneb seoses tema Eestisse ületoomisega. Soome seaduse alusel tuleb tal ära kanda 2/3 vangistusest ehk 5 aastat, et ennetähtaegselt vabaneda. Kellelgi pole õigust seda muuta. Maakohtu poolt kajastatu pinnalt ei ole võimalik veenduda, et kohtule on esitatud kõik vajalikud dokumendid, s.h tema vastuväited ja kaebus Helsingi halduskohtule. Lisaks ei ole tal olnud võimalust kontakti saada kaitsjaga, et ta oleks saanud kaitsjale teada anda, et soovib määrust vaidlustada. Samuti väidavad kohtud, et sellises olukorras kinnipeetava olukord ei halvene, kuigi tema reaalne vangistus Eestisse saatmisega pikeneb, mis on H. Võsa hinnangul aga põhiseaduse ja inimõiguste rikkumine. Eesti õiguskaitseorganid võivad muuta karistust ainult siis, kui see on vastuolus Eesti seadustega. Eesti kohustub tunnistama temale Soomes määratud karistust sellisena nagu see Soomes on. Lisaks ei ole ta üritanud hankida narkootikume ja Soome politsei on lavastanud ta süüdi ning Soome kohtud on olnud ebaõiglased. Ta on sellega seoses kaevanud ka politsei kohtusse ja ootab istungit. H. Võsa taotleb, et tema üleandmist Eestile ei viida täide enne, kui see pooleliolev kohtuasi on saanud lõpliku otsuse. Kohtumenetluse poolte seisukohad
  2. Tallinna Ringkonnakohus andis seoses H. Võsa kaitsja M. Allikmäe esitatud määruskaebusega
  3. juulil
  4. a tähtaja kuni
  5. juulini
  6. a seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Seoses H. Võsa esitatud määruskaebusega andis ringkonnakohus
  7. juulil
  8. a tähtaja kuni
  9. juulini
  10. a seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Kohtumenetluse pooled viidatud tähtaegade jooksul mingeid täiendavaid seisukohti ja taotlusi ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  11. Vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebused, leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole.
  12. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohus kontrollib vabaduskaotusliku karistuse tunnustamise menetluses, kas on täidetud tunnustamise üldtingimused ning kas esinevad tunnustamist välistavad või piiravad asjaolud. Maakohus tuvastas, et tunnustamise üldtingimused (

§ 50835) on 4

(7)1-18-4818 täidetud ning tunnustamist välistavaid või piiravaid asjaolusid ei esine. Ka määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi

§-des 436 ja 50839 sätestatud tunnustamist välistavale või piiravale asjaolule. Kuigi kaitsja märgib esitatud kaebuses, et H. Võsa on Eestisse karistuse ületoomise vastu ja samuti pole isik kaitsja hinnangul saanud välja tuua kõiki põhjuseid, miks ta soovib karistuse ära kanda Soomes, märgib ringkonnakohus sellest tulenevalt, et kuivõrd H. Võsa on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik elukoht on Eesti Vabariigis, siis ei ole

§ 50838

lg-st 1 tulenevalt tema nõusolek Eestisse karistuse kandmise ületoomiseks vajalik. Nagu ka kaitsja ise esitatud kaebuses märkis, siis isik ei viibinud kohtuistungil maakohtus, kuid seadus seda ka ette ei näe. Seega ei oma määravat tähtsust isiku selgitused selle kohta, miks ta ikkagi soovib karistuse ära kanda Soomes, kui karistuse täideviimist välistavaid ja piiravaid asjaolusid antud juhul ei esine. Seonduvalt aga H. Võsa kaebuses märgituga, milles ta kahtleb selles, kas maakohtule oli ikka esitatud tema vastuväide, kinnitab ringkonnakohus, et materjalides sisaldub H. Võsa avaldus Soome Vanglate Ametile, milles ta vaidlustab vanglakaristuse täideviimise üleviimise Eestisse ja nõuab karistuse lõpulekandmist Soome vanglas. Lisaks, kuivõrd maakohus edastas määruse H. Võsale ja ka ringkonnakohus andis võimaluse esitada taotlusi ja seisukohti, oli H. Võsal võimalus esitada määruskaebus või oma seisukohad ja taotlused ringkonnakohtule, kus isik sai omapoolsed põhjendused seoses karistuse kandmise ületoomisega ka esitada, mida H. Võsa ka tegi, esitades vaidlustatava maakohtu määruse peale määruskaebuse, kus esitas omapoolsed põhjendused ja seisukohad. Tulenevaid H. Võsa kaebuses märgitust, mille kohaselt ei olnud tal võimalik kontakti saada kaitsjaga, et avaldada soovi kaebuse esitamiseks, tuleb märkida, et kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse kandmise ületoomise otsustamisel osales H. Võsa kaitsja maakohtu istungil ja samuti esitas sama kaitsja määruskaebuse maakohtu vaidlustatava määruse peale, seega on H. Võsa kaitseõigus tagatud olnud talle kaitsja määramisega, kes on tema õigusi maakohtu istungil kaitsnud ja samuti tema huvidest lähtuvalt määruskaebuse ringkonnakohtule maakohtu määruse vaidlustamiseks esitanud, kus on toonud välja põhilise vastuväite karistuse kandmise ületoomise kohta nagu H. Võsa ise – ennetähtaegse vabanemise võimalus Soomes. 8. Kuigi kaebustest ja materjalidest nähtuvalt ei soovi H. Võsa Eestis karistuse kandmist jätkata põhjusel, et siin ei ole erinevalt Soomest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemine garanteeritud, märgib ringkonnakohus sellest tulenevalt esiteks, et olukorras, kus esineb alus karistuse täideviimiseks Eestis, ei välista isiku ületoomist asjaolu, et Eesti kui täidesaatva riigi ennetähtaegse vabastamise regulatsioon erineb taotletava riigi omast. Käesoleval juhul nähtub vabadusekaotuse tunnistusest, et isikul on õigus ennetähtaegsele vabastamisele Soomes, kui ta on kandnud kaks kolmandikku karistusest. Kuigi Eestis ei ole ennetähtaegne vabastamine garanteeritud, siis ometi võib tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase kohus vabastada tingimisi enne tähtaega juba siis, kui ta on ära kandnud mõistetud karistusajast vähemalt poole, kuid seda üksnes elektroonilise valve kohaldamisega ning vähemalt kaks kolmandikku ilma elektroonilise valveta. Seega KarS § 76 tulenevalt on võimalus isikul Eestis juba poole ära kantud karistusaja pealt vabaneda ennetähtaegselt vangistusest. Samuti ka EIK praktikas leitakse, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks EIÕK artikli 5 tähenduses, kui kandmisele kuuluva karistuse pikkus ei ületa kriminaalmenetluses mõistetud karistust. Antud juhul on H. Võsal võimalik taotleda Eestis vangistusest ennetähtaegset vabastamist samal ajal kui Soomes karistust kandes ennetähtaegselt vabaneda. Käesoleval hetkel ei ole võimalik etteruttavalt väita, et H. Võsa ei vabastata Eestis tingimisi enne tähtaega vangistusest. Seega on kaebuste väited selle kohta, et Eestis isiku karistus pikeneb ja karistuse täitmise tingimused on rangemad, oletuslikud. Asjaolu, et Soomes on ennetähtaegne vabastamine automaatne, ei muuda isiku ületoomist karistuse kandmise täideviimiseks Eestis lubamatuks ja samuti ei saa tähelepanuta jätta, et ka Eestis on ettenähtud ennetähtaegse vabanemise võimalus, seda samuti kahe kolmandiku pealt ning veelgi enam, tegelikult ka juba poole karistusaja pealt, kui isik on nõus elektroonilise valve 5

(7)1-18-4818 kohaldamisega ja kui kohus seda võimalikuks peab. Seega ei saa nõustuda kaebustes märgituga, et isiku karistus antud juhul pikeneb ja seetõttu ei ole karistuse kandmise jätkamine Eestis põhjendatud. Sellised kaebuste väited on oletuslik.. H. Võsa märgib küll esitatud kaebuses, et Eesti kohustub tunnistama temale Soomes määratud karistust sellisena nagu see Soomes on ja ei tohi tema karistust muuta, kuid ringkonnakohus märgib sellest tulenevalt, et Eesti tunnustabki Soome kohtuotsust, s.h mõistetud karistust sellisena nagu see Soomes mõisteti (7 aastat ja 6 kuud) ja ei muuda H. Võsa karistust. Tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise regulatsiooni erinevus Eestis ja Soomes on aga sellest hoopis erinev küsimus ja ei tähenda seda, et isiku karistust oleks antud juhul pikendatud.
  1. Lisaks tuleb märkida tulenevalt kaitsja väitest selle kohta, et käesoleval juhul ei nähtu, mil viisil H. Võsa üleandmine karistuse kandmiseks hõlbustab tema sotsiaalset rehabiliteerimist, järgnevat. Vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt oli juba Soome Immigratsiooniameti 08.11.
  2. a otsusega H. Võsa Eestisse tagasi saadetud ja talle oli väljatatud 8-aastane sisenemiskeeld Soome perioodil 08.11.2012-08.11.2020, millist otsust tunnustatava kohtuotsuse kohaselt isik aga rikkus. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et Soome Immigratsiooniameti 14.03.
  3. a otsusega kuulub H. Võsa kodumaale Eestisse tagasisaatmisele ja talle on ühtlasi väljastatud 15-aastane sisenemiskeeld Soome perioodiks 14.03.2017-14.03.
  4. Tegemist on Eesti kodanikuga, kelle elukoht on Eestis ja ka tema perekond elab Eestis, samuti puudub H. Võsal üldse õigus Soomes viibimiseks. Seega on tema sotsiaalsed sidemed seotud vaid Eestiga ja tema üleandmine Eestile hõlbustab seega igakülgselt tema sotsiaalset rehabiliteerimist.
  5. Tulenevalt H. Võsa kaebuse väidetest selle kohta, et ta ei ole kuritegu toime pannud ja ei ole rahul Soome õiguskaitseorganite tööga, millega seoses on politsei kohtusse andnud, mistõttu palub enne viidatud pooleliolevas asjas lõplikku otsustuse tegemist teda Eestile mitte üle anda, tuleb märkida, et antud juhul on kohtu pädevuses hinnata Soome kohtuotsuse tunnustamist, mitte toimepandud kuriteoga seotud õiguslikke asjaolusid ja seda, kas isik on toime pannud kuriteo, milles ta on süüdi mõistetud, sest süüküsimust sai ta vaidlustada vaid Soomes asja sisulise arutamise käigus kohtumenetluses. Samuti ei välista tema ületoomist asjaolu, et ta on väidetavalt politsei tegevust viidatud asjaga seoses vaidlustanud ja menetlus on pooleli, sest ei välista antud juhul Soome jõustunud kohtuotsuse tunnustamist ja ei anna alust seoses politsei tegevuse vaidlustamisega kohtus oodata viidatud poolelioleva menetluse lõppemist, et isik alles siis üle tuua Eestisse karistuse kandmise jätkamiseks.
  6. Tulenevalt kaitsja kaebuse väidetest maakohtu poolse rikkumise kohta seonduvalt asjaolust, et maakohus ei ole päevades mõistetud karistust ümber arvestanud aastatesse, kuudesse ja päevadesse, tuleb märkida, et karistust ei ole lubatud raskendada ja kui karistusaega ei ole kindlaks määratud, teeb seda kohus karistusseadustiku põhimõtteid järgides. Käesoleval juhul karistust sellise asjaoluga kuidagi raskendatud ei ole ja lisaks on karistus kindlaks määratud Soome poolt, seda on vabadusekaotuse tunnistusest nähtuvalt arvestatud tõepoolest päevades, välja on arvutatud ka karistuse kandmise tähtaeg. Asjaolu, et see ei ole kohtumääruses kajastatud aastates, kuudes ja päevades, ei muuda olematuks tõsiasja, et karistuse määra osas tegelikult kaebuses etteheiteid esitatud ei ole. Lisaks nähtub, et Euroopa Liidu liikmesriigi vabadusekaotuse tunnistuse vormi kohaselt arvestataksegi selles karistuse kestust päevades. Samas, tunnustatava Soome kohtuotsuse kohaselt on isikule karistus mõistetud aastates, kuudes ja päevades – 7 aastat ja 6 kuud vangistust. Kuivõrd vabadusekaotuse tunnistuse kohaselt peab mõistetud karistus olema ära näidatud päevades, siis selliselt on maakohus ka ärakandmisele kuuluva karistuse välja toonud oma määruses. Tõsi, ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtu määrust selles osas täpsustada, määrates, et H. Võsa peab tunnustatud kohtuotsuse alusel ära kandma 7 aastat ja 6 kuud vangistust (maakohtu määruses - 2735 päeva), millest tuleb maha arvestada eelvangistuses viibitud aeg 4 6
(7)1-18-4818 kuud ja 13 päeva (maakohtu määruses – 133 päeva) ning lõplikuks kandmata karistuseks on 7 aastat 1 kuu ja 17 päeva vangistust (maakohtu määruses 2602 päeva). Muus osas jääb aga maakohtu määrus muutmata. Tegemist ei ole maakohtu poolse sellise rikkumisega, mida ringkonnakohus ei saaks ise kõrvaldada, sest sellega ei raskendata kuidagi isiku olukorda ja tema karistust, vastupidi, erinevalt prokuröri seisukohas (lk 69-70) märgitust, mille kohaselt tulnuks isiku eelvangistuses viibitud ajaga seoses karistusest maha arvata vaid 4 kuud ja 9 päeva vangistust, millisel juhul oleks kandmata jäänud karistuseks 7 aastat 1 kuu ja 21 päeva vangistust, tuleb maakohtu hinnangul eelvangistuses viibitud ajaga seoses karistusest maha arvata 133 päeva, s.o 4 kuud ja 13 päeva, mistõttu kandmata karistuseks loeti 2602 päeva, s.o 7 aastat 1 kuu ja 17 päeva vangistust. Ringkonnakohus isiku määruskaebuse alusel isiku olukorda raskendada ei saa, mistõttu tuleb lugeda H. Võsa lõplikuks kandmata karistuseks 7 aastat 1 kuu ja 17 päeva vangistust. Seega, kuivõrd ringkonnakohtul on võimalik maakohtu rikkumine kõrvaldada, kuivõrd see isiku olukorda ja karistust ei raskenda, peab ringkonnakohus vajalikuks H. Võsa karistust täpsustada ja määrata see erinevalt maakohtu poolt toodust (päevades) aastates, kuudes ja päevades. Seega, kuivõrd ringkonnakohtul oli endal võimalik see rikkumine kõrvaldada, ei tingi selline puudus maakohtu määruses vaidlustatava määruse tühistamist nagu leidis kaitsja esitatud määruskaebuses, mistõttu jääb maakohtu määrus sisuliselt muutmata. 12. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et H. Võsa mittenõustumine enda ületoomisega ei ole tunnustamist takistav asjaolu

§ 50838lg 1 kohaselt.

Nimetatud kriteeriumi tuvastamisel kohtutel kaalutlusruumi ei ole, ning välisriigi otsust tuleb tunnustada ja viia Eesti poolt täide.

§-s 50839 sätestatud kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ja piiravaid asjaolusid arutataval juhul ei esine. Ühtlasi puuduvad

§-s 436 sätestatud koostööst keeldumise alused ning ei esine ka

§ 477lg 1 p-s 4 sätestatud takistusi.

Seega esinevad

-s sätestatud alused H. Võsa suhtes tehtud välisriigi kohtuotsuste Eesti Vabariigis tunnustamiseks ja täitmiseks. 13. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 2 leiab ringkonnakohus, et määruskaebustes märgitu ei anna alust maakohtu määruse sisuliseks muutmiseks, kuid ringkonnakohus täpsustab vaidlustatavat maakohtu määrust karistuse päevades märkimise osas, tuues H. Võsa poolt kandmisele kuuluva karistuse välja aastates, kuudes ja päevades, muus osas jääb maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. 14. H. Võsa kaitsja Merike Allikmäe on esitanud määruskaebusega koos taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Tasu suurus on taotluse kohaselt määruskaebuse esitamise seonduva eest kokku 75 eurot (1,5 tundi), millele lisandub käibemaks 20%, s.o 15 eurot, kokku 90 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada. Arvestades kaebuse mahtu on kaebuse koostamisega seonduvale kulunud aeg (1,5 tundi) põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus jätab määruskaebused rahuldamata, siis tulenevalt asjaolust, et maakohtu lahend jääb küll sisuliselt muutmata, kuid ringkonnakohus teeb sellesse täpsustuse

§ 337

lg 1 p 2 mõttes, siis

§ 185lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.