← Eesti

1-17-1219/39

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 781 p 1 järgi erivahend. KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, 3

(7)3 1-17-1219 mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on leitud, et arestimajas kaineneva isiku suhtes erivahendite kasutamist reguleerivad VangS §d 69– 701 ning O. B-le heideti ette VangS § 69 nõuete rikkumist. Süüdistuses on viidatud ka VangS §le 41 ja arestimaja sisekorraeeskirja § 29 lgle
  1. Kolleegium sellise õiguskäsitlusega ei nõustu, märkides järgmist.
  2. Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §d 69–701 ning § 41 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. VangS § 2 järgi on kinnipeetav vangistusseaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. VangS § 3 järgi on arestialune vangistusseaduse tähenduses arestimajas aresti kandev isik, vahistatu aga isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (VangS § 4).

§ 42

lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laienenud A suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted, millele on viidatud süüdistuses ja millele tuginesid kohtud. 6. Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud

§des 75–81.

§ 76

lg 1 alusel võib politsei kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on lubatud vahetut sundi kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Nagu viidatud, reguleerib joobeseisundis isiku kainenema toimetamist

§ 42

, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses.

§ 42

reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (

§ 42lg 4).

Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul

§ 42

lgt 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes.

  1. Seega on senises menetluses O. B. käitumise ebaseaduslikkust sisustatud valesti. Riigikohus on selgitanud, et KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-131-10, pd 10 ja 13 ning
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 31110613, p 10). Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3112512, pd 10–12). (II) 4

(7)4 1-17-1219
  1. Vaatamata kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei pea kolleegium vajalikuks saata asja maakohtule uueks arutamiseks, kuna tuvastamist leidnud asjaolude valguses tuleb O. B. võimuliialduse süüdistuses õigeks mõista, sõltumata tema käitumisele antava hinnangu õiguslikust alusest.
  2. Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne.

§ 7

järgi peab korrakaitseorgan järgima riiklikku järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: kohaldama mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab, kohaldama ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ja kohaldama riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.

§ 42

lg 5 järgi võib kainenema toimetamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

  1. Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3311812, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus asjas nr 3316507, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3311812, p 15).
  6. Haldusmenetluses on kohtulik kontroll kaalutlusõiguse kasutamise üle piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjasse puutuvaid asjaolusid, kuna kohtul võib olla keeruline hinnata kõiki asjaolusid ja võtta arvesse kõiki kriteeriume. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3311415, p 26.)
  9. Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus).
  10. Käesolevas kriminaalasjas oli kannatanut vaja ohjeldada, kuna ta käitus agressiivselt ning tekitas ohu enesevigastuseks. Seejuures ei ole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust selles, et esialgu – s.o tema paigutamisel kambrisse – oli kannatanu ohjeldamine käeraudadega põhjendatud. Kohtud on aga leidnud, et kui kannatanu oli mõnevõrra rahunenud, pidanuks ametnik käerauad eemaldama. 5

(7)5 1-17-1219
  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole üheselt sedastatav, et O. B. talle antud pädevust ilmselgelt kuritarvitas ning teadlikult ületas enda diskretsiooniõiguse piire, kohaldades valitud haldussunni meedet ebamõistlikult kaua. Süüdistatav selgitas kohtuistungil pärast 03.27 toimunud ohjeldamise kohta esmalt seda, et kannatanu oli jätkuvalt verbaalselt agressiivne. Samuti esines tema hinnangul suitsiidioht, kusjuures tema varasemas praktikas oli vähem agressiivne kainenema toimetatud isik teinud enesetapu. Süüdistatav märkis veel, et tal ei olnud mingit kavatsust talle antud pädevust kuritarvitada ning käeraudade kasutamise eesmärk oli kannatanu enesevigastuste ja suitsiidi vältimine. Enesetapuriski suurendas O. B. hinnangul see, et kannatanu oli tulnud pulmast, kus peigmeheks oli tema endine elukaaslane.
  2. Maakohus on aga asunud seisukohale, et suitsiidile viitavaid ilminguid ei esinenud ja süüdistatava ütlused olid ainetud ning ennastõigustavad. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus seda seisukohta põhjendanud. On täiesti võimalik, et kogenud politseiametnikul võis tekkida kahtlus, et agressiivselt käitunud kannatanu võib endale viga teha – seda eriti olukorras, kus sarnaseid intsidente oli O. B. varasemas praktikas ette tulnud. Seejuures ei lähtunud süüdistatav ohjeldusmeetme jätkuval kasutamisel asjakohatutest või täiesti sobimatutest kaalutlustest, mis võiks haldusõiguslikult viidata diskretsiooniõiguse rikkumisele. Kaitsjal on õigus selles, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, justkui ei oleks O. B. vaidlusalusel ajavahemikul kannatanu seisundit kontrollinud ning hinnanud ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise vajalikkust, kuigi O. B. käis korduvalt kannatanu kambris ja kontrollis ka tema joovet.
  3. Maakohtu hinnangul pidanuks O. B. püüdma kannatanult käeraudu eemaldada varem ning kui too oleks taas kord agressiivseks muutunud, olnuks põhjendatud ohjeldusmeetme uus või jätkuv kohaldamine. Kohus ei ole aga tähelepanu pööranud sellele, et süüdistatava ütluste kohaselt tuli arestimajas töökorralduslikult kokkulepitu järgi panna käeraudu peale kahekesi, mitte üksi. Väidetu viitab sellele, et pärast käeraudade eemaldamist olnuks vajaduse korral kannatanu taasohjeldamine keeruline, kuivõrd O. B. viibis tööl üksinda. Ka aeg, mille vältel oli süüdistuse kohaselt erivahendi kasutamine ebaseaduslik, ei olnud sedavõrd pikk, et see tõstataks tõsiselt võetava kahtluse võimuliialduse kohta. Siinkohal on asjakohane viidata, et võrdlemisi sarnastel asjaoludel sama arestimaja teise ametniku vastu esitatud võimuliialduse süüdistuses on politseiametnik jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud olukorras, kus käeraudadega ohjeldamine kestis võrreldes praeguse kriminaalasjaga palju kauem, täpsemalt ligi kuus tundi (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 1173457).
  6. Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatav, et kannatanu suhtes käeraudade kasutamine oli selgelt ebaproportsionaalne. Arvestades asjaolusid kogumis (mh kannatanu varasem agressiivne käitumine, süüdistatava loogilised selgitused jätkuva ohjeldamise põhjendamisel, ohjeldamise suhteliselt lühike aeg), ei näe kolleegium siin sellist rikkumist ohjeldusmeetme kohaldamise üle otsustamisel, et saaks rääkida ebaseaduslikkusest KarS § 291 koosseisu tähenduses. Seega tuleb O. B. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna käeraudade kasutamine kannatanu suhtes ajavahemikul 03.27 kuni 05.37 ei olnud ebaproportsionaalne ega ebaseaduslik KarS § 291 mõttes.
  7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 7 ja § 362 pdest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. veebruari
  11. a otsuse O. B. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 291 järgi ning mõistab O. B. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. 6
(7)6 1-17-1219
  1. Süüdistatava kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada O. B. kantud õigusabikulu kokku summas 3000 eurot (sh käibemaks 600 eurot). KrMS § 171 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluna käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3115815, p 14).
  4. Maakohtule esitatud taotluse kohaselt kulus kohtueelses ja maakohtu menetluses osutatud õigusabiks kokku 9 tundi hinnaga 120 eurot, s.o kokku 1080 eurot (sh käibemaks 180 eurot). Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluses kulus kaitsja taotluse järgi apellatsiooni koostamiseks 5 tundi ja kaitseks ringkonnakohtus 5 tundi. Kohtuasja materjalide kohaselt kestis ringkonnakohtu istung vähem kui tund aega. Seega rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ning loeb õigusabiteenuse osutamise apellatsioonimenetluses põhjendatuks 6 tunni ulatuses, s.o summas 720 eurot (sh käibemaks 120 eurot). Kaitsja taotleb hüvitada O. B-le kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 720 eurot koos käibemaksuga. Taotluse järgi kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks 6 tundi. Kolleegiumi hinnangul on see taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kokkuvõttes loeb kolleegium praeguses kriminaalasjas süüdistatava kaitsjale makstud tasu mõistlikuks summas 2520 eurot (koos käibemaksuga). See summa tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1, § 181 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel O. B. kasuks riigilt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma 7
(7)7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.