Obsah (10)

§ 113§ 9§ 1§ 143§ 1131§ 164§ 170§ 169§ 144§ 142

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16

§ 113lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1. Hageja solidaarnõue kostjate vastu tuleneb 11.09.2015 Credit Invest OÜ ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust nr Ci201509254, millest tulenevaid kohustusi kostja I nõuetekohaselt ei täitnud. Koos laenulepingu sõlmimisega sõlmiti samaaegselt laenuandja ning kostjate II ja III vahel 11.09.2015 käenduslepingud CiK201509255 ja CiK201509256, mille kohaselt kostja I juhatuse liikmed kostjad II ja III võtsid endale kohustuse tagada laenulepingust tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist. Käenduslepingute p. 1.1 ja 1.2 sätete kohaselt käendajad kohustusid vastutama võlausaldaja ees, laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise eest, sh tagastamata laenu summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja tekitatud kahju, samuti laenusaajalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise eest, maksimumsummas kuni 10 000 eurot. Peale laenu- ja käenduslepingute allkirjastamist 11.09.2015 kostja I, II ja III poolt, kandis 4 laenuandja kostja I kontole 5000 eurot, millest oli eelnevalt maha arvestatud laenulepingu tasu 100 eurot.
2. Maakohus leidis, et tõsiseltvõetav ei ole kostjate vastuväide selles, et kuna laenulepingul nr Ci201509254, käenduslepingul nr CiK201509255 ja käenduslepingul nr CiK201509256 puuduvad Credit Invest OÜ poolsed allkirjad, siis on tegemist lepingutega, mida pole sõlmitud ning mis on vastuolus heade tavade ja kommetega.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Kohus nõustus hagejaga, et käesoleval juhul on võlausaldaja Credit Invest OÜ sõlminud lepingu oma tegevuse ja poolte vastastikuste tahteavaldusete kaudu. Nimelt kandis Credit Invest OÜ raha kostja I arvelduskontole, millest tulenevalt tuleb lugeda leping sõlmituks vastavalt kostja I taotlusele raha ülekandmise hetkest (11.09.2016 kuupäevast). Vaidlus puudub selles, et kostja I on allkirjastanud laenulepingu ning kostjad II ja III käenduslepingud, laenulepingus kokkulepitud raha on kostjale I üle kantud. Kohus ei näinud selles vastuolu heade kommetega. Kostjate poolt allkirjastatud lepingud on seega kehtivad ega ole tühised.

1. Seoses kostjate vastuväitega, et hageja peab tõendama nõude loovutamise lepingu olemasolu Credit Invest OÜ ja hageja vahel, esitas hageja Credit Invest OÜ ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu nr 1017136INK, millest tulenevalt on Credit Invest OÜ loovutanud 11.09.
2. a sõlmitud laenulepingust nr Ci201509254 ja käenduslepingutest nr CiK201509255 ning CiK201509256 tulenevad nõuded Krediidikaitse Grupp OÜ-le. Hageja on juba 20.06.2016 võlateatises teavitanud kostjaid nõude loovutamisest. Kohus luges tuvastatuks, et vaidlusalused nõuded on loovutatud hagejale.
3. Põhjendamatu on kostjate etteheide, et hageja pidanuks täiendavalt selgitama ja täpsustama oma nõude suurust. Kui kostjad ei ole päri hageja nõude arvestusega, siis pidanuks nad esitama kohtule omapoolsed arvestused. Tegelikkuses on kostjad olnud valmis hageja põhinõude summat täies ulatuses tunnistama ning ka muudest kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu argumenteeritud vastuväiteid hageja nõude suuruse ja arvestuse osas. Võlgnevust tunnistas kostja ka oma 18.01.2016 e-kirjas, paludes ajapikendust võla tasumiseks. Kohus leidis, et hageja on piisavalt selgitanud nõude alust ja sisu, tehes seejuures viiteid dokumentidele, millega ta oma nõuet kinnitab. Kostjad ei eita, et on hagejale võlgu, samuti pole kostjad väitnud, et nad oleksid teinud hageja näidatust rohkem makseid. Kohus asus eeltoodu alusel seisukohale, et kostjate sisuliste vastuväidete puudumisel võla summa osas ei olnud hagejatel täiendavat kohustust oma võlanõude suurust ja kujunemist tõendada.
4. Kohus ei nõustunud kostjate vastuväitega selles, et viivise ja intresside määrad ei olevat kooskõlas Eestis kehtivate õigusaktidega ning olevat vastuolus heade kommete ja tavadega. Riigikohus on leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks majandustegevuses sõlmitud tehingu puhul seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt RKTKo 3-2-1-5-13 p-d 48-49 ja 3-2-1-139-14 p 10-13). Kuna kostja I sõlmis laenulepingu oma majandustegevuses, siis ei ole lepinguline viivisemäär 0,2% tasumata makselt päevas seadusega vastuolus. Samuti leidis kohus, et kostja I 5 majandustegevuses sõlmitud laenulepingu puhul ei ole seadusega vastuolus ka laenulepingus kokkulepitud intressimäär 72% aastas.
5. Ühtlasi leidis kohus, et ka kostjad II ja III kui käendajad vastutavad käesoleval juhul hageja nõude eest lähtuvalt samast intressi- ja viivisemäärast, milles lepiti kokku kostjaga I, kuna kostjad II ja III ei sõlminud antud juhul käenduslepinguid tarbijana.

§ 1

lg 5 kohaselt on tarbijaks võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Vaidlust ei ole selles, et kostja II ja kostja III olid kostja I juhatuse liikmed. 23.03.2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 asus Riigikohus seisukohale, et osaühingu juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (vt ka Riigikohtu 08.12.2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09, p 12). Kohus leidis, et ka käesoleval juhul seondus kostjate II ja III sõlmitud käendusleping otseselt nende kui äriühingu juhatuse liikme ja osaniku (äriregistri teabesüsteemist nähtub, et kostja III on kostja I ainuosanik) majandustegevusega. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et kostjatele II ja III ei kohaldu antud juhul võlaõigusseaduse tarbijasuhete regulatsioon, välja arvatud

§ 143

osas.

§ 143

kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks

§ 143

lg 2 kohaselt on see, et käenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlus puudub selles, et käesoleval juhul on käenduslepingus kokku lepitud käendajate vastutuse rahalises maksimumsummas 10 000 eurot. Kohtu hinnangul on kostjate II ja III poolt allkirjastatud käenduslepingud kehtivad. Kuna hageja nõue kostja II ja kostja III vastu käesolevas menetluses ei ületa 10 000 eurot, siis ka sellel põhjusel on kostjate väited ebamõistlikult kõrgest intressi- ja viivisemäärast asjakohatud.

1. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 4056,43 eurot, intress summas 1311,04 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 09.11.2016 seisuga summas 1500,78 eurot, kokku summas 6868,25 eurot. Samuti viivis 0,2% päevas tagastamata põhinõudelt alates 10.11.2016 kuni põhinõude tasumiseni, seejuures kostjatelt II ja III solidaarselt mitte enam kui 3131,75 eurot arvestusega, et kostjate II ja III kohustuste summa ei ületaks käenduslepingu p-s 1.2 kokkulepitud vastutuse piirsummat 10 000 eurot.
2. TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 lähtudes jättis maakohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu summas 590 eurot (sh riigilõiv 550 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot) ja viivise menetluskuludelt

§113

lg 1 sätestatud määras.

§ 1131

lg 1 on sätestatud, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

1. Kohus märkis, et kõikide kostjate teistkordselt kohtuistungile mitteilmumise tõttu pidas kohus võimalikuks käesoleva asja sisuliselt lahendada kostjate osavõtuta (TsMS § 410 ja § 414 lg 3). Kostjad on saanud käesolevas asjas võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kahjuks on kostjad kohtu siseveendumuse kohaselt tegelenud oma menetlusõigusi kuritarvitades käesoleva asja süstemaatilise venitamisega. Kostjate vastuväited hagile on olnud suuresti sisutud ja kohtu hinnangul oli ka kostjate taotlus asja kohtuistungil arutamiseks kantud üksnes menetluse venitamise eesmärgist. 6 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. 03.05.2017 esitasid kostjad Harju Maakohtu 03.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus hinnanud kostjate poolt esitatud kirjalikes seisukohtades esile toodud asjaolusid, mis annavad aluse hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus ei ole hinnanud kostjate väiteid, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud nõude temale loovutamist. Hageja on lisanud hagiavaldusele väljavõtte e-kirjast, millega on väidetavalt teavitanud kostjaid nõude loovutamisest, kuid ei ole tõendanud, et kostjad on nimetatud teatise kätte saanud ning nõue on loovutatud. Hageja oleks pidanud tõendama, et nõue on reaalselt loovutatud ja Credit Invest OÜ-l puuduvad kostjate vastu nõuded. Hageja on esitanud kohtule vastukäivaid tõendeid, nt 11.01.2016 e-kiri, millest nähtub, et hageja on Credit Invest OÜ lepinguline esindaja. Sellest võib eeldada, et hageja soovib esitleda ennast nõude omanikuna, kuid tegelikult nõude loovutamise lepingut sõlmitud ei ole.
4. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu ka kostjate viitele, mille kohaselt on hageja esitanud kohtule laenulepingu ja käenduslepingud, millel kõigil puuduvad Credit Invest OÜ poolsed allkirjad. Tegemist on seega lepingutega, mida pole sõlmitud ning sellel alusel nõude esitamine kostjate vastu on vastuolus heade tavade ja kommetega.
5. Kuigi maakohus on asunud seisukohale, et kostjad II ja III ei ole tarbijad käesoleva tsiviilasja vaidluse mõttes, siis leiavad kostjad, et hageja poolt esitatud lepingutes sätestatud viiviste ja intresside määrad ei ole kooskõlas Eestis kehtivate õigusaktidega ning on vastuolus heade kommete ja tavadega.
6. Kostjad teatasid maakohtule, et soovivad osaleda kohtuistungil, sest soovivad hageja poolt esitatud dokumente kohtus uurida ning nende kohta küsimusi esitada. Samuti soovisid kostjad oma seisukohti kohtuistungil esitleda. Maakohus tegi 03.04.2017 kohtuotsuse ilma kostjate osavõtuta, kuna leidis, et kostjad venitavad kohtumenetlust pahatahtlikult. Kostjad leiavad, et nad ei ole pahatahtlikult menetlust venitanud ning neil olid mõjuvad põhjused istungilt puudumiseks. Kostja II oli ainuke, kes sai kostjaid selles menetluses esindada. Asja arutamine kohtuistungil ilma nende esindaja osavõtuta on põhjendamatu ja kostjate õigusi rikkuv. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetluskulude kindlaksmääramise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
9. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole maakohus hinnanud kostjate vastuväiteid nõude hagejale loovutamise tõendatuse ning selle kohta, et laenulepingul ja käenduslepingutel puudub võlausaldaja Credit Invest OÜ esindaja allkiri.

§ 164

lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule.

§ 164lg 2 tulenevalt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

7 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Credit Invest OÜ ja hageja vahel 09.06.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepingu nr 1017136INK alusel lugenud põhjendatult tõendatuks, et 11.09.2015.a sõlmitud laenulepingust nr Ci201509254 ja käenduslepingutest nr CiK201509255 ning CiK201509256 tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale (t lk 93-94).

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kostjad ei ole väitnud, et nad oleksid täitnud hagiavalduses nõutava kohustuse eelmisele võlausaldajale, kuna nad ei olnud nõude loovutamisest teadlikud (

§ 169lg 1).

Samuti on maakohus kolleegiumi hinnangul asunud õigesti seisukohale, et asjaolu, et võlausaldaja Credit Invest OÜ ei ole omapoolselt laenu- ja käenduslepinguid allkirjastanud, ei anna alust lugeda neid kehtetuteks või tühisteks ja heade kommetega vastuolus olevaks.

§ 9

lg 1 tulenevalt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et võlausaldaja Credit Invest OÜ on avaldanud oma tahet laenulepingu sõlmimiseks laenusumma kostja I arvelduskontole kandmisega.

§ 144lg 1 tulenevalt võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse.

Käenduslepingu sõlmimiseks piisab seega käendaja ühepoolse avalduse üleandmisest võlausaldajale, millega käendaja võtab endale kohustuse põhivõlgniku kohustuste käendamiseks, seega on piisav käendaja tahteavaldus, millest tuleneb käendaja käendustahe (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 754). Seega tuleb lugeda sõlmituks ka kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud. 25. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kostjaga I sõlmitud laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ja intressimäär 72% aastas ei ole seadusega ega heade kommetega vastuolus. Kolleegium selgitab, et intressimäär 72% aastas on kokku lepitud kostjaga I sõlmitud laenulepingus, mille kostja I on sõlminud oma majandustegevuses. Seetõttu ei ole alust väita, et intressimäär on seaduse või heade kommetega vastuolus.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja nõuab kostjatelt II ja III intressi tasumist kui kostja I kohustuse täitmise eest vastutavatelt isikutelt. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostjaga I tema majandustegevuses kokkulepitud viivisemäär 0,2 % päevas ei ole seadusega ega heade kommetega vastuolus. Hageja ei nõua kostjatelt II ja III viivist mitte nende viivitusest tulenevalt, vaid kostjast I sõltuva kohustuse täitmisega viivitusest tulenevalt. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostjad II ja III vastutavad käenduslepingu alusel kostjaga I solidaarselt kostja I viivituse eest.

§ 143

lg 1 järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tulenevalt

§ 143

lg 2 on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

§ 143

lg 2 mõte on nii tarbijast käendaja vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summalise ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse 8 algse suuruse (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 752). Käesoleval juhul on kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingutes määratletud vastutuse rahaline maksimumsumma 10 000 eurot. Hageja ei ole nõudnud kostjatelt II ja III kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist käenduslepingus kokkulepitud summast suuremas osas.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kohus arutas tsiviilasja kohtuistungil ilma kostjate osavõtuta. TsMS § 410 sätestab, et kui kostja ei ilmu kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. Maakohus määras kohtuistungi ajaks 16.03.
2. Seoses sellega, et kostja II teatas, et ta sattus liiklusõnnetusse, lükkas maakohus istungi edasi ning määras uueks kohtuistungi ajaks 03.04.
3. 03.04.2017 teatas kostja II, et ta on haigestunud ja taotles istungi edasilükkamist. Maakohus jättis taotluse rahuldamata. 03.04.2017 kohtuistungi taotles hageja asja sisulist lahendamist ning kohus rahuldas selle taotluse. TsMS § 414 lg 3 tulenevalt võib kohus lahendada asja sisuliselt poole osavõtuta, isegi kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks, kui pool oli nõus kirjaliku menetlusega või kui asja arutamine on poole kohtuistungilt mõjuval põhjusel puudumise tõttu juba korra edasi lükatud ning pool on saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kuna käesoleval juhul oli kohus juba korra kohtuistungi kostja II taotlusel (kes oli kostja I seaduslik esindaja ja kostja III lepinguline esindaja) edasi lükanud, oli maakohtul TsMS § 413 lg 3 tulenevalt õigus lahendada asi sisuliselt ilma kostjate osavõtuta, olemata sellest, kas neil oli mõjuv põhjus istungilt puudumiseks. Harju Maakohus on 08.02.2017 kirjaga andnud pooltele tähtaja esitada kõik seni esitamata avaldused, taotlused ja tõendid hiljemalt 28.02.2017 (t lk 124). Seega olid kostjad saanud võimaluse esitada avaldused, väited ja tõendid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kostjad ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud, et neil oleks jäänud mõni väide või tõend esitamata.
4. Kostjad II ja III on 24.05.2018 seisukohas, tuginedes TsMS §-le 210, avaldanud, et maakohus on jätnud kostjatelt küsimata, kas hageja võib esialgse võlausaldaja asemel astuda menetlusse hagejana. TsMS § 210 lg 2 sätestab, et vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. TsMS § 210 lg 3 kohaselt võib õigusjärglane käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel. Vastaspoole või õiguseelneja nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. Kolleegium selgitab, et TsMS § 210 reguleerib menetluslikku õigusjärglust, s.o olukorda, kus nõude loovutamine toimub menetluse ajal. Antud juhul sõlmiti nõude loovutamise leping 09.06.
5. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 14.09.2016 ning selle esitajaks oli uus võlausaldaja (hageja). Käesolevas menetluses ei ole toimunud hageja vahetumist, mistõttu ei pidanud maakohus kostjatelt TsMS § 210 lg 3 sätestatud nõusolekut küsima. 9
6. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud. Menetluskulude jaotus
7. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus on määranud kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistnud kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas 590 eurot, sh 550 eurot riigilõivu ja

§ 1131lg 1 alusel sissenõudmiskulu 40 eurot.

Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti mõistnud kostjatelt hageja menetluskuluna välja sissenõudmiskulude hüvitise. TsMS § 138 lg 1 tulenevalt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on nimetatud TsMS §-s 144.

§ 1131

lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega, ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. Nõude maksmapanekuks tuleb esitada hagi kohtusse (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 576-577). Kuna sissenõudmiskulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 550 eurot ületavas osas.

1. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt, s.o osaliselt maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude osas, ning lähtudes TsMS § 178 lg-st 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 165 lg 3). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Hageja on esitanud 11.04.2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnevad hageja ringkonnakohtu menetluskulud lepingulise esindaja tasust summas 360 eurot. Hagejale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks ning lepingulisel esindajal on kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele 3 tundi. Hageja taotles menetluskulu väljamõistmist ilma käibemaksuta. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades apellatsioonkaebuse ja sellele koostatud vastuse sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud summas 360 eurot.
2. Seoses menetluskuludega viitab ringkonnakohus Riigikohtu 12.03.2013 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13 (p 12), milles Riigikohus selgitas, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Seega ei piira käendaja vastutuse maksimumsumma hagejat nõudmast kostjatelt II ja III menetluskulude hüvitamist. 10 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 11