← Eesti

1-18-4130/17

Obsah (9)§ 424§ 73§ 16§ 56§ 4§ 57§ 218§ 3§ 50

1-18-4130 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2018, Jõhvi kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-4130 (18244000101) Kohtunik Deniss Minzatov Kohtuist

§ 424

lg 1 järgi üldmenetluses Anu Toluk Margus Tamm isikukood 37806012246, Eesti kodanik, keskeriharidusega, emakeel eesti keel, xxx elukoht: xxx, epost: xx, kriminaalkorras karistamata. Irina Gromtsev Istungi toimumise aeg 6.-7.06.2018 RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1,3, § 311, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus otsustas: Prokurör Süüdistatav Tunnistada MARGUS TAMM süüdi

§ 424

lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 5 (viis) kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata vangistus täielikult täitmisele kui Margus Tamm ei pane 4-(nelja)-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus alates 7.06.2018. Rahuldada kaitsja Irina Gromtsev taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu määramiseks summas 390 eurot, sh tasu 325 eurot ja käibemaks 65 eurot. Välja mõista Margus Tammilt riigituludesse menetluskulud: 750 eurot sundraha, 90 + 390 eurot kaitsjatasu 14 eurot ekspertiisikulud. Kokku 1244 (tuhat kakssada nelikümmend neli) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda ositi 12-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB pangas nr EE351010052031000004 SWEDBANK EE502200221014193355 NORDEA PANK EE401700017002872300 DANSKE BANK EE873300333499990003 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99918700030486 1

(7)1-18-4130 ning selgitusse märkida süüdimõistetu ees-ja perekonnanimi, kriminaalasja nr, menetluskulud. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 14.06.
  1. Apellatsiooniteate nimetatud tähtajaks esitamata jätmise korral vormistatakse kohtuotsus vaid selle lõpposana. Apellatsiooniteate esitamise korral kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 28.06.
  2. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 14.07.2018 juhul kui ükski menetluspool ei esita apellatsiooni. Menetluskulude kindlaksmääramise osas on õigus esitada määruskaebus 15 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu. SÜÜDISTUS Margus Tamme (Tamm) süüdistatakse selles, et tema 21.01.2018 kella 00.15 paiku Saka – Ontika – Toila teel
  3. kilomeetril juhtis mootorsõidukit P reg/nr xxx juhile keelatud seisundis, nimelt oli ta alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et vastavalt EKEI uuringuaktile nr 97T oli Margus Tamme veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,90 +/- 0,06 mg/g kohta ning keda vastavalt Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja 2 p 1 loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks. Oma tegevusega pani Margus Tamm toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o

§ 424lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüteokoosseis 1.

§ 424

lg 1 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund. Alkoholijoobe astmeid täpsustatakse liiklusseaduses (LS). LS § 69 lg-te 1-3 kohaselt määrav on alkoholisisaldus isiku veres või väljahingatavas õhus. LS § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse juht joobes olevaks kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 mg alkoholi või tema ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 mg alkoholi.

  1. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab koosseis tahtlust kõigi objektiivsete tunnuste suhtes. Piisab ka kaudsest tahtlusest. Süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. KOHTU SEISUKOHT
  2. Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas on süüdistatav juhtinud mootorsõidukit, olles alkoholijoobes.
  3. Süüdistatav on kinnitanud oma ütlustes, et istus sõiduki rooli vahetult peale seda, kui on umbes kolme tunni vältel tarvitanud alkoholi. Ise hindab, et oli keskmise joobe seisundis, kui istus auto rooli. Süüdistatava joobeseisundis sõiduki juhtimist kinnitavad ka uuritud dokumentaalsed tõendid. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli järgi oli süüdistatav M. Tamm kontrollimise hetkel, so 21.01.2018 kell 00:33 joobeseisundis, indikaatorvahendi näit oli 0,94 mg/l kohta (tl 2). Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt tuvastati M. Tamm’el etanooli sisaldus veres 1,90 mg/g kohta (+- 0,06) (tl 1). 21.01.2018 juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt sama päev kell 2

(7)1-18-4130 00.33 Saka-Ontika-Toila tee 14.km-l, Toila vallas kõrvaldati M. Tamm sõiduki P xxx juhtimiselt, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis (tl 3).
  1. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas ehk 21.01.2018 kella 00.15 ajal Saka-Ontika-Toila tee 14.km-l juhtis süüdistatav Margus Tamm mootorsõidukit P reg.nr. xxx, olles alkoholijoobes, kui tema veres oli alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,90+/-0,06 mg/g kohta ning keda vastavalt liiklusseaduse § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 loetakse alkoholijoobes olevaks isikuks.
  2. Sellega

§ 424lg 1 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused on täidetud.

7. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab antud kuriteokoosseis tahtlust.

§ 16

lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et M. Tamm pani antud kuriteo toime otsese tahtlusega. Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et ta istus sõiduki rooli vahetult peale seda, kui on umbes kolme tunni vältel tarvitanud alkoholi. Ise hindab, et oli keskmise joobe seisundis, kui istus auto rooli. Seega see asjaolu (et ta viibib parajasti alkoholijoobeseisundis) oli M. Tamme’ele endale teada ning alkoholijoobes olles sõiduki rooli istudes ja sõidukit juhtides teadis ta, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. 8. Keegi pooltest ei tuginenud õigusvastasust või süüd välistavatele asjaoludele ning kohus ei tuvasta ka selliseid asjaolusid. 9. Seega M. Tamm’e tegudega on täidetud

§ 424lg 1 kuriteotunnused ning süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole.

KARISTUS 10.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Põhi- ja lisakaristus 11. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). 12.

§ 424

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on

§ 4

lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. 13. Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud. Prokurör leidis, et M. Tamm on viibinud keskmises joobeastmes. Kaitsja leidis, et see prokuröri arvamus on ekslik, keskmine määr oleks 2,00 mg/g kohta ning antud juhul M. Tamme joobeaste on alla keskmist. Selles osas tuleb hoolikalt vaadata millist terminoloogiat pooled kasutavad. Vastavalt „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra“ § 19 lg 1 p-le 3 keskmise 3

(7)1-18-4130 alkoholijoobega on tegemist kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,76 kuni 1,25 milligrammi või 1,51 kuni 2,5 promilli veres. Seega ükskõik milline jooveaste, mis jääb nimetatud piiridesse (1,51 kuni 2,5 promilli veres) on keskmine alkoholijoobe. Raske alkoholijoobega on tegemist kui alkoholisisaldus on üle 1,25 milligrammi õhus või 2,5 promilli veres (sama paragrahvi p 4). M. Tamm’el tuvastatud joove aste (1,84 mg/g kohta) ei ole kriminaalse joove alamastmega (1,50 mg/g kohta) külgnev ja isegi aritmeetiliselt jääb keskmise alkoholijoobe n.ö mediaanarvule (1,5 ja 2,5 vahel, s.o 2,0) pigem lähedaseks (1,5 ja 2,0 vahel, ehk üle 1,75), aga jääb sellest ikkagi mõnevõrra allapoole (on väiksem kui 2,0). Kohtu arvates jääb süüdistatava süü keskmisest määrast allapoole, jäädes ikkagi lähedaseks keskmisele, mitte miinimummäärale. 14. M. Tamm tunnistas oma süüd täielikult ning avaldas kahetsust juba eeluurimise ajal oma 24.01.2018 avalduses (tl 11). Kohus võtab seda arvesse karistust kergendava asjaoluna (

§ 57lg 1 p 3).

Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvasta. 15. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et M. Tamm on kriminaalkorras karistamata, tal on üks kehtiv väärteokaristus

§ 218lg 1 alusel – rahatrahv 160 eurot, määratud Ida prefektuuri 26.01.2017 otsusega.

Karistus on täidetud 7.02.2017 (tl 5-6). Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. Seega kehtivaid karistusi antud otsuse tegemise aja seisuga M. Tamm’el ei ole.

  1. Prokurör palus karistada M. Tamm’e rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses. Lisaks põhikaristusele palus prokurör kohaldada ka lisakaristus ning võtta M. Tamm’elt ära juhtimisõigus kolmeks kuuks.
  2. Maanteeameti 20.02.2018 vastusest nähtub, et Margus Tamm omab mootorsõiduki juhtimisõigust ja talle on väljastatud A, B, BE, C, CE, T – kategooria juhiluba kehtivusega kuni 18.12.2027 (tl 4). Seega iseenesest sellise lisakaristuse kohaldamine on võimalik.
  3. Samas tuleb kontrollida, kas selleks on olemas sisulised eeldused. Kehtiva kohtupraktika kohaselt aktualiseerub küsimus lisakaristuse kohaldamisest siis, kui kohus leiab, et ainuüksi põhikaristus ei pruugi olla piisav, et mõjutada süüdlast oma käitumist muuta ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (RKKKo 3-1-1-18-17 ja varasemad). Eelkõige viitavad sellele varasemad karistused samalaadsete rikkumiste eest.
  4. Kohus selliseid asjaolusid M. Tamm’e puhul ei tuvasta. Ta on varem joobes juhtimise eest karistamata, kriminaalkorras üldse karistamata, kuriteo toimepanemise ajal oli üks kehtiv väärteokaristus, mis tänaseks on aegunud. Kohtu arvates M. Tamm’e mõjutamiseks piisab ka põhikaristuse kohaldamisest. Prokurör on lisakaristuse ettepanekut motiveerinud sellega, et viimase seadusemuudatuse valguses on nii korduva kui ka esmase mootorsõiduki joobes juhtimise puhul lisakaristuse kohaldamine kohustuslik. Seni tehtud Riigikohtu lahendid lisakaristuse kohaldamise küsimuses puudutavad väärteomenetluses mõistetud karistusi ning need põhimõtted ei ole kriminaalmenetluses kohaldatavad. Prokurör ei nõustu loogikaga, et lisakaristust saab kohaldada vaid siis, kui põhikaristus ei ole piisavalt range.

§ 424

lg 1 sõnastust, et kohus võib ära võtta juhtimisõigust, peab vaatama koostoimes

§-ga 50, millest nähtub vaid üks erand, millal juhtimisõigust ära ei võeta, st kui tegemist on liikumispuudega isikuga. Kõigil muudel juhtudel saab (ja tuleb) juhtumisõigus ära võtta. 20. Kaitsja nõustus prokuröri karistusettepanekuga põhikaristuse osas, märkides seejuures, et põhikaristuseks saab mõista isegi rangema karistuse. Samas ei näe kaitsja alust lisakaristuse 4

(7)1-18-4130 kohaldamiseks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-59-15) tuleb hinnata individuaalselt, kas on olemas oht, et M. Tamm jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist. Tuleb hinnata, kas tegemist on harjumus- või juhusüüteoga. Miski ei viita, et M. Tamm on eelnevalt midagi sarnast toime pannud. Ta pole kriminaalkorras karistatud. Varasemad karistused on arhiveeritud, aga ka need ei olnud joobes juhtumiga seotud. M. Tamm tunnistab ja kahetseb oma tegu. Puudub vajadus lisakaristuse kohaldamise järele. Esinevad kergendavad asjaolud, süü tunnistamine, kahetsus. Raskendavad asjaolud puuduvad. Spetsiaalselt on valinud teed madalama liiklustihedusega. Teisi liiklusnõuete rikkumisi toime pannud ei ole, ei ole andmeid, et oleks ohustanud teisi liiklejaid. 21. Samas kohus on varem tuvastanud, et alkoholisisaldus M. Tamm’e veres ei olnud miinimumäärale (1,50 mg/g kohta veres) lähedane ja jääb lähedaseks pigem keskmisele määrale (jäädes sellest ikkagi mõnevõrra allapoole). Seetõttu ei nõustu kohus prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi osas ning leiab, et antud juhul tuleb kohaldada rangem karistuse liik, s.o vangistus, sanktsiooni miinimumäärale lähedases määras, s.o viis kuud, jättes selle tingimisi

§ 73lg 1 ja 3 alusel kohaldamata, määrates M.

Tamm’ele katseajaks neli aastat. Keskmisest (s.o kolm aastat) mõnevõrra pikem katseaeg, nagu ka rangema karistusliigi valik on põhjendatud lisaks süü keskmisele määrale lähedasele raskusele eripreventiivsete kaalutlustega. Karistusregistri andmetest nähtuvalt varasemalt rahalise iseloomuga karistuse (rahatrahvi) määramine ei mõjutanud süüdistatavat piisaval määral ning ta jätkas õigusrikkumiste toimepanemist. Seetõttu järjekordse õigusrikkumise eest (kusjuures varasem väärteokaristus antud kuriteo toimepanemise hetkeseisuga veel aegunud ei olnud) tuleb karistada just (tingimusliku) vangistusega, mitte rahalise karistusega, sest viimane ei pruugi süüdlast piisaval määral mõjutada.

  1. Kohtu arvates selline põhikaristus on ka küllaldane M. Tamm’e poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks ning lisakaristuse kohaldamise järele vajadus antud juhul puudub.
  2. Kohus ei nõustu prokuröri arvamusega, et Riigikohtu praktikas väärteoasjades lisakaristuse küsimuses väljendatud seisukohad ei ole kriminaalmenetluses rakendatavad. Mõlema (nii väärteokui kriminaalmenetluse) puhul on tegemist süüteomenetlusega ning sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on ette nähtud

§-ga 50, mis paikneb

-i

  1. peatüki
  2. jaos nimetusega „Füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavad lisakaristused“. Süüteo kui üldmõiste alla kuuluvad nii väärteod kui kuriteod (

§ 3lg 2).

Kohus tõlgendab seda selliselt, et antud lisakaristuse kohaldamise alused on ühised nii väärtegude kui kuritegude puhul (sh ülalviidatud Riigikohtu praktika ja seisukohtade osas), erinevusi on vaid

§ 50

lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevad karistusliigi ülemmäärad, s.o kolm aastat kuritegude puhul ja üks aasta väärteo eest. 24. Põhjendamata on süüdistaja seisukoht, et

§ 50

lg-st 2 tulenev klausel, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu ongi ainuke alus, mille puhul võib kohus jätta

§ 424lg 1 puhul lisakaristust kohaldamata.

Seda ei toeta ka

§ 424lg 3 grammatiline tõlgendamine.

Seadusesätte sõnastus – „Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist alates kolmest kuust“ osutab üheselt, et tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, kas lg 1 puhul kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristust või mitte. Sama kinnitab ka

§ 424

süstemaatiline tõlgendamine, sest selle paragrahvi lg 4 p 2 sellist valikuvõimalust enam ei jäta ning näeb obligatoorselt ette, et lõikes 2 sätestatud (st korduva) kuriteo korral kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist (st siin ei jäeta enam kohtule mingit diskretsiooni, kohus peab juhtimisõigust alati ära võtma – välja arvatud

§ 50lg-s 2 sätestatud juhul).

Kui seadusandja tahe oleks olnud reguleerida lisakaristuse kohaldamist ühtemoodi nii esmase kui korduva rikkumise puhul, siis loogiliselt võttes oleks mõistlik sõnastada § 424 lg 3 ja lg 4 p 2 identselt. Ometi on regulatsioon ilmselgelt erinev lg 3 (so esmase rikkumise) ja lg 4 p 2 (so korduva rikkumise) puhul. Et seadusandja tahe oli reguleerida neid olukordi erinevalt ning jätta esmase 5

(7)1-18-4130 rikkumise puhul kohtule ka valikuvõimaluse, kinnitab ka seaduseelnõu „Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse) 328 SE“ seletuskiri, mille lk-l 16 on märgitud järgmist: „Eelnõus tehakse seadusandjale ettepanek täpsustada joobeseisundis juhtimise puhul sanktsioonis eraldi seda, millisest tähtajast peaks algama juhtimisõiguse äravõtmine. Kui sõidukit juhitakse esmakordselt joobeseisundis, siis võib kohus seaduseelnõu seadusena vastuvõtmise järel hakata kohaldama lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist alates kolmest kuust. Kui aga joobes juhtimine on toime pandud korduvalt, siis tuleb kohtul juba kohustuslikult kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ja seda samuti alates kolmest kuust kuni kolme aastani.“ (fraasid on paksuks tehtud kohtu poolt). 25. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et

§ 424

lg-st 3 tuleneb lisakaristuse alammäär esmase rikkumise korral (siis kui kohus otsustab lisakaristuse kohaldada), s.o kolm kuud, mis aga ei kohusta kohut lg-s 1 sätestatud kuriteo (so esmase mootorsõiduki joobes juhtimise) toimepanemise korral lisakaristust tingimata kohaldama. Kohus on eelnevalt juba tuvastanud, et antud juhul vastab M. Tamm’e süü raskusele ja eripreventsiooni vajadustele viiekuine tingimuslik vangistus nelja-aastase katseajaga ning lisakaristuse kohaldamine põhikaristuse kõrvalt oleks ebaproportsionaalselt range karistus.

  1. Samuti kohtu arvates oleks karistuse mõistmise eesmärkidega vastuolus lahendus, kui süüdlase suhtes kohaldataks teadvalt tema süüst kergem karistuse liik, so rahaline karistus, et lisaks põhikaristusele saaks kohaldada ka lisakaristust ja et koostoimes ei ületaks põhi- ja lisakaristus süüdistatava süü raskust. Kohus on eelnevalt käsitlenud, miks M. Tamme süü on miinimäärast raskem ja jääb keskmisele määrale lähedaseks, mistõttu rahaline karistus tema puhul ei kohaldu – so lisaks eripreventiivsetele kaalutlustele, sest varem oli ta rahatrahviga karistatud ja selle karistuse nõuetekohane täitmine ei hoidnud ära uue (ja raskema) süüteo toimepanemist.
  2. Kohus märgib, et rangema karistusliigi valik ja lisakaristuse kohaldamata jätmine ei ole antud juhul seotud süüdistatava majandusliku seisundiga ja tema töö iseloomuga. Kuigi süüdistatav on ülekuulamisel selgitanud, et juhilube on tal hädasti vaja seoses tööülesannete täitmisega ning lubade äravõtmine mõjutab negatiivselt nii teda ennast, kui tema juhitud ettevõte töötajaid viimast kinnitab ka M. Tamme juhitud ettevõte xxx töötaja V S 27.05.2018 avaldus (tl 13) – ei tingi see iseenesest lisakaristuse kohaldamata jätmist. Selles osas ei nõustu kohus kaitsja arvamusega, et karistuse mõistmisel tuleb otsida võimalusi töökoha säilitamiseks. Kehtiv kohtupraktika räägib hoopis vastupidisest, et töökoha säilitamise vajadus ei tingi ära juhtimisõiguse ära võtmata jätmist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 19.03.2018 otsus asjas nr 4-176360, p 11.) Sellega, et juhtimisõiguse äravõtmisel satub ta majanduslikult raskesse olukorda, peab palkama täiendavaid töötajaid, tema firma töötajad kannatavad jne, pidi süüdistatav arvestama antud kuriteo toimepanemisel. Nii, et iseenesest ei välista need asjaolud lisakaristuse kohaldamist. Samas kohus on eelnevalt tuvastanud, et antud juhul põhikaristuse kõrvalt lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ei ole ja ainult sel põhjusel (mitte süüdlasel, tema firmal või firma töötajatel tekkida võivate majanduslikke ja muud laadi raskuste tõttu) jätab kohus M. Tamm’e suhtes lisakaristuse kohaldamata. Menetluskulud
  3. Vastavalt KrMS § 189 lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
  4. KrMS § 175 lg 1 p 1, 3 ja 9 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud 6

(7)1-18-4130 seoses kriminaalmenetlusega; riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud; samuti süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
  1. Kaitsjatasu kohtueelses menetluses oli 90 eurot (tl 9). Samuti kaitsja I. Gromtsev tasutaotlus (KoTo lk 31-32) kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest summas 390 eurot on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  2. Ekspertiisikulud on antud asjas järgmised: joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi kulu 14 eurot (tl 1).
  3. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2018.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 500 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on 750 eurot (500*1,5=750), mis tuleb samuti süüdlase käest riigituludesse välja mõista.
  4. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-3811, p 27).
  5. Kohus ei tuvasta alust M. Tamm’e menetluskulude kandmisest vabastamiseks. Samas menetluskulude kogusumma 1244 eurot (90 + 380 + 14 + 750) on märkimisväärne ning põhjendatud on kaitsja taotlus menetluskulude tasumise ajatamiseks üheks aastaks. Menetluskulud tuleb tasuda ositi ühe aasta jooksul antud kohtuotsuse jõustumisest.
  6. Asitõendeid antud asjas ei olnud. Tõkendit M. Tamm’e suhtes kohaldatud ei ole ning kohus ei näe selleks alust. (allkirjastatud digitaalselt) Deniss Minzatov Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.