Obsah (9)

§ 162§ 175§ 177§ 657§ 652§ 651§ 654§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 162lõigete 1 ja 2 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.

1. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1050 eurot, kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest 107.97 eurot (käibemaksuta), esindaja kulud 39,5h eest 3160 eurot ja 7,25h eest 580 eurot (mõlemad käibemaksuta, kokku tunde 46,75). Kokku soovis hageja saada menetluskulude katteks 4897 eurot. Tunnitasu määr on 80 eurot + käibemaks. Hageja palus välja mõista viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teise lause järgi. Kostja vaidles kuludele osaliselt vastu.
2. Arvestades hagi ulatust ja hagi tagamise ulatust ning kliendiga sel teemal suhtlemist on kohtu hinnangul nende koostamise, ettevalmistamise ja esitamise mõistlikuks ajaks mitte 9h, vaid kokku 7h, sest tagamise avaldus sisaldab endas hagi asjaolusid ehk kordab esitatut, hagiavaldus ise on lihtne. Samuti ei ole usutav, et kostja vastuse, mis on vaid sisuliselt 3-leheküljeline ning sisaldab faktiliste asjaolude juures vaid ühte väga olulist väidet (et hageja loobus omandist ja andis selle üle kostjale), analüüsiks kulus 2h. Kohtu hinnangul piisab selleks 1h. 24.08.2016 esitatud taotluse ja seisukoha koostamiseks on kohtu hinnangul piisav aeg 2h, mitte 2,5h. Kohtutoimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pidanud tegema toiminguid käesoleva asjaga 03.10.2016 ja 25.11.2016, seega ei ole ajakulu põhjendatud kokku 3,5h ulatuses. Ka ei nõustunud kohus, et teeside koostamise ajakulu on kokku 4h, kuna märgitud dokument on hageja muude dokumentide kokkuvõte ja seega on kohtu hinnangul selle koostamise põhjendatud ajakuluks 2h, mis on samane kostja teesidele kulunud ajaga. Eeltoodu alusel on

§ 175

lõike 1 järgi hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 39,75h (nõutav 46,75h - kohtu poolt maha arvestatud kokku 7h) ehk 3180 eurot (käibemaksuta). Kokku on hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 4337.97 eurot (riigilõiv 1050 eurot + kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest 107.97 eurot (käibemaksuta) + esindaja kulud 3180 eurot (käibemaksuta)). 23. Kuna hageja menetluskulud jäid kostja kanda, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks kokku 3180 eurot (käibemaksuta) ja

§ 177

lõike 4 alusel alates lahendi jõustumisest viivis võlgnetavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni tasumiseni. Apellatsioonkaebus

1. 22.09.2017 apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Kohus jättis andmata hinnangu kostja väitele, et väidetav kahju on tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel. Kostja tõi maakohtu menetluses esile, et ei keelanud hagejal trükimasina ruumidest äraviimist. Kuivõrd hageja ei viinud trükimasinat ruumidest ära, järeldas kostja, et hageja ei vaja masinat ega ole sellest huvitatud. Kostja ei saanud anda üürile ruume, kus on eelmise üürniku asjad, mistõttu tuli masin lammutada ja 8 utiliseerida. Kohus ei põhjendanud, missugusest õigusnormist tuleneb nõue, et hagejal oli tarvis kostja luba, et ukseava suurendada ja pärast masina väljaviimist samasugusena taastada. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei saanud hageja ise lammutada osa seinast, mis oleks piisavalt suur sellise avause tekitamiseks, et trükimasin sealt välja mahuks. Hageja oleks saanud trükimasina ruumidest ära viia, tehes selleks ruumi seina vajaliku suurusega augu ja taastades seina hiljem samasugusena. Sellisel viisil tõi hageja trükimasina üüritud ruumi. Asjaolu, et hageja oleks saanud kahju tekkimist vältida, lammutades osaliselt seina ja taastades selle hiljem, kinnitavad hageja juhatuse liikme vande all antud ütlused selle kohta, et seina lammutamine oleks võtnud aega umbes 2h ja taastada oleks seina saanud ühe päevaga. Väide, et hageja ei lammutanud ise seina, sest tal ei olnud õigust kahjustada vara, mis ei kuulu talle, ei ole asjakohane, kuna ilmselgelt oleks hageja saanud seina pärast trükimasina väljaviimist taastada sellisena, nagu see oli enne lammutamist. Eelnevat arvestades on kahju põhjustatud hagejast endast tulenevalt. Hageja ei teinud vajalikke toiminguid, et kahju tekkimist ära hoida. Kui trükimasin oli hagejale tema majandustegevuses oluline, oleks saanud hagejalt mõistlikult oodata, et ta lammutab osaliselt ruumi seina ja viib masina ära. Hageja ei juhtinud 15.12.2015 kirjas kostja tähelepanu, et sellest, kui kostja ei väljenda oma selgesõnalist nõustumust seina osalise lammutamisega, võib tekkida kahju.
3. Kohus on rikkunud tõendite hindamise kohustust. Hageja nõude põhjendatuse hindamisel on oluline lähtuda teadmistest ja eeldustest, mis olid pooltel olemas üürilepingu lõppemise ajal ja vahetult enne seda. Kostja, otsustades, et trükimasin tuleb viia lammutamisele, lähtus hageja käitumisest tulenevalt järgmistest põhjendatud eeldustest: trükimasin ei ole töökorras; hageja ei soovi mittetöötavat masinat, mistõttu jättis selle pärast väljakolimist ruumidesse; hageja allkirjastas ruumide üleandmise akti, kinnitades, et ruumid on tühjad; kostjal oli tarvis ruumid tühjendada, et need uuesti üürile anda. Hageja, jättes trükimasina pärast teiste asjade väljakolimist ruumidesse, mille suhtes oli üürileping lõppenud, pidi teadma, et: vastavalt ülesütlemise teatele ja 05.11.2015 teatele peab ta ruumid vabastama ning kõik asjad sealt eemaldama hiljemalt 18.12.2015; trükimasina oleks saanud ruumidest eemaldada seina osalise lammutamise ja taastamise teel ühe päevaga; kostja ei soovi trükimasina jäämist oma ruumidesse. 18.09.2015 ülesütlemisavalduses ja 05.11.2015 kirjas hagejale nõudis kostja ruumide õigeaegset vabastamist. Nõue ruumide vabastamiseks hõlmas trükimasina äraviimist. Kohustus ruumide vabastamiseks ja kostjale lepingu sõlmimise ajal olnud seisus üleandmiseks tulenes hagejale üürilepingute punktist 3.2.
4. Kohus on jätnud tähelepanuta, et mitte kuskilt ei nähtu, et kostja ei võimaldanud hagejale seina lammutamist, st oleks seda keelanud või takistanud. Samuti ei selgu otsusest, milles oleks pidanud seisnema kostja tegevus seina lammutamise võimaldamisel. Kuivõrd kohus ei ole kõiki tõendeid igakülgselt hinnanud, on ta vääralt järeldanud, et hageja ei saanud trükimasinat ruumidest ära viia, sest tal ei olnud selleks kostja luba. Samas ei ole kohus põhjendanud, millisest õigusnormist tulenevalt oleks hagejal olnud ukseava suurendamiseks ja taastamiseks vaja kostja luba.
5. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jättes kohaldamata VÕS § 139 lõiked 1 ja
6. Kohus jättis analüüsimata võimaluse, et kostja vastutus on välistatud või piiratud tulenevalt hageja enda tegevusest (VÕS § 101 lõige 3) ega kaalunud hüvitise vähendamist VÕS §-de 139 või 140 alusel. Juhul, kui kohus leiab, et hagejale on kahju tekkinud ja kahju tekkimise on põhjustanud kostja, tuleb kahjuhüvitist vastavalt VÕS 9 § 139 lõikele 1 vähendada nullini. Kuna hageja oleks saanud trükimasina ise ruumidest ära viia, oleks hageja saanud vältida kahju tekkimist täies ulatuses. Vastustaja seisukoht
7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid muuta tuleb otsuse õiguslikke põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Kolleegium tuvastas, et maakohus kohaldas asja lahendades osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus sellega menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 30. Kolleegium lähtub asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata elulistest asjaoludest, kuna puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (

§ 652lõike 1 punkt 1).

Samuti lähtub kolleegium maakohtu poolt tuvastatud vaidlusaluse trükipressi omandiõigusest ja turuväärtusest, sest selles osas ei ole otsust vaidlustatud (

§ 651lõige 1).

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt pooltevahelisele õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Maakohus leidis, et kuna üürilepingud olid lõppenud puudus poolte vahel lepinguline suhe ja vaidlus üüritud ruumi peale lepingute lõppemist jäänud üürnikule kuulunud asja hävitamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb lahendada deliktiõigust reguleerivate VÕS-i sätete alusel. Kolleegium on seisukohal, et maakohus jättis tähelepanuta, et lepingute ennetähtaegse ülesütlemisega ei muutu lepingud kehtetuks, vaid vastavalt VÕS § 195 lõike 2 ja § 196 koosmõjus vabastab ülesütlemine lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni ülesütlemiseni tekkinud kohustused jäävad kehtima, sh nt hoidumiskohustused, konfidentsiaalsuskohustused (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 961). Selliste kohustuste rikkumise korral ka peale lepingust tulenevate põhikohustuste lõppemist kuulub kahju hüvitamise nõude puhul kohaldamisele VÕS § 1044 lõikest 2 tulenevalt lepingulise vastutuse alused (kahju hüvitamise korral VÕS § 115 lõige 1).
2. 18.12.2015 lõppenud üürilepingu (t I kd lk 15-22) punktis 7.2 olid pooled kokku leppinud, et üürileandja ei vastuta materiaalsete väärtuste, mida üürnik hoiab kontoriruumis, hoones või kinnisasjal, kus hoone asub, kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest, v.a juhul, kui üürileandja on põhjustanud materiaalsete väärtuste kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise tahtlikult. Selline vastutuse piiramise kokkulepe on iseenesest kooskõlas VÕS §-ga 106, kuid kolleegium nõustub hagejaga, et käesolevas asjas tuvastamist leidnud faktilised asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et üürileandja hävitas üürnikule kuulunud asja tahtlikult, mistõttu ei vabane ta vastutusest. VÕS § 104 lõike 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel enam vaidlust selles, et juhatuse liikme korraldusel alustas üürileandja ruumi jäänud trükipressi hävitamist (lahtilõikamist) vahetult pärast üürisuhte 10 lõppemist, s.o 20.12.
3. Samuti puudub vaidlus, et trükipressi omandiõigust ei olnud üürnik üürileandjale üle andnud. Tsiviilasja materjalides puuduvad tõendid, kust nähtuksid asjaolud, mille alusel oleks heas usus tegutsenud üürileandjal saanud tekkida arusaam, et üürnik oli ruumidest lahkudes masina omandiõiguse üle andnud. Seda enam, et vaid mõned päevad enne, s.o 15.12.2015, oli üürnik teavitanud mh raskustest masina äraviimisel ja palunud luba sel eesmärgil ruumi seina lõhkumiseks (t I kd lk 138-139). Üürileandja ei ole väitnud, et ta oleks loa andnud. Samuti ei ole üürileandja väitnud, et ta oleks peale 18.12.2015 nõudnud kooskõlas VÕS § 108 lõikega 2 üürnikult üüritud asja valduse vabastamise kohustuse täitmist ja andnud selleks täiendava tähtaja (VÕS § 114). Samuti puudub vaidlus, et sama masina ruumi toomiseks oli 2011.a saavutatud kokkulepe seina püstitamiseks. Seega käitus üürnik üüritud asjal lammutus- ja taastamistöö tegemiseks ruumi omaniku luba küsides TsÜS § 138 lõike 1 kohaselt heas usus kooskõlas poolte varasema praktikaga. Lisaks on tsiviilasja materjalidega tõendatud, et vaatamata hageja korduvatele pöördumistele, ei teatanud kostja talle asja hävitamisest, mistõttu sai hageja sellest teada alles kohtumenetluses hagi tagamise määruse sundtäitmise käigus. Eeltoodust tulenevalt on veenvalt tõendatud, et üüritud ruumi jäänud üürniku asja hävitamisel sai kostja aru, et hävitab võõrast omandit ja pidi möönma, et sellega võib tekkida asja omanikule kahju.
4. Eeltooduga on tõendatud, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest. Muude kahju hüvitamise eelduste (hagejal kahju tekkimine, kahju suurus ja põhjuslik seos kahju ning kostja tegevuse vahel) tuvastamise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (

§ 654lõige 6).

1. Kostja on kaebuses seisukohal, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata VÕS § 139 lõigetes 1 ja 2 sätestatu. Kolleegium apellandiga ei nõustu. VÕS § 139 lõike 1 kohaselt kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1 ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ei anna ühegi viidatud kahjuhüvitise vähendamise koosseisu tuvastamiseks alust. Üürnik oli üürileandjat veel enne üürisuhte lõppemist teavitanud, et tal on vajalik tema kui ruumide omaniku nõusolek tema vara kahjustamiseks ja seejärel taastamiseks, kuid üürileandja lepingupartneriga koostööd ei teinud. Seejärel andis üürnik ruumid tähtaegselt üle ja mõistliku aja jooksul, arvestades vahepealset jõulu-aega, püüdis asuda läbirääkimistesse (06.01.2016 kiri t I kd lk 34), kuid taas lepingupartner koostööd ei teinud. Käesolevas asjas hagetav kahju tekkis asja hävitamise tulemusena, kusjuures hävimine ei toimunud nt tulekahju, loodusõnnetuse vmt tagajärjel, vaid lepingupartneri aktiivse tegevuse, milline oli suunatud otseselt asja hävitamisele, tagajärjel. Sellisel põhjusel kahju tekkimise oht ei pidanud olema kannatanule äratuntav. Mõistliku isikuna ei pidanud üürnik ette nägema, et üürileandja sisuliselt esimese toiminguna peale üürisuhte lõppemist lõikab trükipressi katki. Kahju ei tekkinud mitte seetõttu, et üürniku masin jäi konkreetsesse ruumi, vaid seetõttu, et üürileandja ei pidanud vajalikuks võtta tarvitusele seaduses ettenähtud kohaseid õiguskaitsevahendeid, vaid otsustas üürniku asja hävitada. 11
2. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

36.

§ 174

lõike 3 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt nimekirjale on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses tasu lepingulisele esindajale 8,5 töötunni eest tunnihunnaga 80 eurot (ei sisalda käibemaksu) summas 480+200=680 eurot. Lepinguline esindaja tegi järgmisi toiminguid: 02.10.2017 tutvus 1h kaebusega ja tegi selle juriidilise analüüsi;

1. ja 12.10.2017 koostas ja esitas kohtule kokku 5h vastuse kaebusele; 31.05.2018 ja 12.06.2018 kokku 2,5h tutvus kohtu 31.05.2018 määrusega, analüüsis seda ja koostas ning esitas kohtule vastustaja arvamuse.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõik menetluskulude nimekirjas esiletoodud vastustaja lepingulise esindaja toimingud olid vajalikud ja põhjendatud kliendi huvide esindamiseks apellatsioonimenetluses. Samuti vastab tunnihind kohtupraktikas tavapärasele mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinnale. Seega kuulub taotlus rahuldamisele täies ulatuses. Vastustaja taotleb

§ 177lõike 4 alusel menetluskulude hüvitamist koos viivisega.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/