RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

§ 5lgs 1 toodud viite kaudu Euroopa Komisjoni 10.

augusti 2015. a rakendusmäärus (EL) nr 2015/1375, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes 2 3-16-2231 (määrus nr 2015/1375). Selle õigusakti järgi ei ole kaebaja soovitud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine lubatud.

§ 5lgs 1 viidatakse küll komisjoni sarnase pealkirjaga 5.

detsembri

1. a määrusele (EÜ) nr 2075/2005 (määrus nr 2075/2005), kuid see määrus on alates
2. augustist 2015 kehtetu ja seda asendab määrus nr 2015/
3. Kui kehtiv õigusakt teeb viite kehtetule õigusaktile, tuleb viidet vastavalt olukorrale kas tõlgendada (praegusel juhul asendab määrust nr 2075/2005 määrus nr 2015/1375) või leppida uue regulatsiooni puudumisel sellega, et viitenorm on tühi. Isegi kui lähtuda kaebaja seisukohast, et praegusel juhul saab ja tuleb kohaldada määrust nr 2075/2005, välistab määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 trihhinelloskoopilise meetodi kasutamise pärast
4. detsembrit
5. Kaebaja seisukoht, et

§ 5

lgs 1 tehtud viide määruse nr 2075/2005 nõuetele ei hõlma sama määruse art 16 lgt 1, on ekslik.

1. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. jaanuari
3. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning lisas, et

§ 5

lg 1 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda metssealiha käitlemist reguleerivaid õigusakte, sh seda valdkonda reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte. Kaebaja pidi olema Euroopa Liidu õigusaktide andmebaasile tuginedes võimeline, vajaduse korral asjakohase nõustamise abiga, aru saama, et trihhinelloskoopilist meetodit ei saa metssealiha uurimiseks enam kasutada ka juhul, kui metssealiha käideldakse väikeses koguses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada ja kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Määrus nr 74 viitab üksnes määruse nr 2075/2005 meetoditele, mitte sama määruse kohaldamisele. Seetõttu ei pea seda viidet asendama viitega määrusele nr 2015/
2. Määruse nr 2075/2005 reguleerimisalas on üksnes koduloomad. Ulukite käitlemist reguleerib määrus nr 74.

§ 5

lgs 1 sisalduv viide määrusele nr 2075/2005 hõlmab selles määruses sätestatud nõudeid, kuid ei hõlma määruse nr 2075/2005 art 16 lgt 1, mille järgi oli trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul erandjuhtudel lubatud kuni 31. detsembrini 2009.

adressaatideks on tavalised jahimehed, mitte ettevõtjad. Jahimees ei pea üles leidma määrust nr 2015/1375, mõistmaks, et Eesti määrusandja soovis selle määruse kohaldamist, kuigi Eesti määruses on viide määruse nr 2075/2005 nõuetele. Määruses nr 2075/2005 sätestatud meetodite kasutamine peaks olema lubatud seni, kuni täpsustatakse määrust nr 74. 6. Vastustaja palub vastuses kassatsioonkaebusele see rahuldamata jätta.

§ 5

lgs 1 sisalduvat viidet määrusele nr 2075/2005 tuleb tõlgendada viitena määrusele nr 2015/1375, sest nii on määruses nr 2015/1375 ette nähtud. Eesti õigust tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium nõustub kohtute ja menetlusosalistega, toiduseaduse § 26 lg 3 alusel kehtestatud määrus nr 74. 2

§ 5

lg 1 kehtis vaidlustatud toimingu tegemise ajal järgmises sõnastuses: „Trihhinelloosile vastuvõtliku loomaliigi rümbast võtab volitatud veterinaararst või koolitatud isik trihhinelloosi esinemise uurimiseks proovimaterjali. Proov võetakse ja seda analüüsitakse komisjoni määruse (EÜ) nr 2075/2005, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes (ELT L 338, 22.12.2005, lk 60–82), nõuete kohaselt. Trihhinelloosi analüüsija väljastab jahimehele trihhinelloosi analüüsi kohta protokolli, mille jahimees edastab volitatud veterinaararstile, kes täidab lisas 1 või 2 toodud vormi kohase kinnituse B osa.“

§ 5

lgs 1 viidatud määrus nr 2075/2005 tunnistati vastavalt määruse nr 2015/1375 art 15 lgle 1 ja art 16 lgle 1 kehtetuks alates

1. augustist
2. Määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2 kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375 (kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga). Kohtud leidsid, et

§ 5

lgs 1 nimetatud määruse nr 2075/2005 kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb kohaldada määrust nr 2015/1375, sest vastupidisel juhul oleks

§ 5lgs 1 tehtud viide tühi.

Vaidluse all on küsimus, kas kohaldada tuleb kehtivuse kaotanud määrust nr 2075/2005 või kehtivat määrust nr 2015/

2. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu
3. aprilli
4. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu ei reguleeri praegust juhtumit Euroopa Liidu õiguse alusel selle määruse rakendusmäärus nr 2015/1375, vaid riigisisene määrus nr
5. Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele.
6. Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/
7. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada

§ 5lgs 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga.

Praeguses asjas ei ole tähendust Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) § 29 lg-l 4, mille kohaselt tuleb eelnõu tekstis Euroopa Liidu õigusaktile esmakordsel viitamisel lisada sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele viidatava õigusakti pealkiri ja esmakordse avaldamise andmed. HÕNTE § 29 lgs 3 on silmas peetud üksnes neid norme, mille vastuvõtmise kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Sellistel juhtudel lisatakse nii seaduseelnõule kui ka määruse eelnõule normitehniline märkus, milles esitatakse muuhulgas ka viidatud õigusakti muutva õigusakti andmed (HÕNTE § 27 lg 4 ja § 51). Neil puhkudel on tegemist dünaamilise viitenormiga ja normitehniline märkus aitab tagada, et dünaamiline viitenorm oleks kooskõlas õigusselguse põhimõttega. 3

§ 5

lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi tuleb eeltoodud põhjendustel mõista staatilise viitenormina. Seepärast tuleb selle sätte kohaldamisel juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis on avaldatud

1. detsembril 2005 Euroopa Liidu Teataja numbris L
2. Staatiline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu

osaks, ei tähenda

§ 5lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti.

Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas

§ 5lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega.

1. Seega kuulub praeguses asjas kohaldamisele määrus nr 2075/2005 määruses nr 74 osundatud redaktsioonis.
2. Kolleegium nõustub aga kohtutega selles, et praeguses asjas ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. Asjas kohaldamisele kuuluv määrus nr 2075/2005 küll tunnustas trihhinelloskoopilise meetodi kasutamist metssea puhul, kuid vastavalt sama määruse art 16 lgle 1 oli selle meetodi kasutamine lubatud üksnes erandjuhtudel ja kuni
3. detsembrini
4. Kaebaja pidas selle meetodi kasutamist võimalikuks augustis
6. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
9. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kuivõrd vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 107 lg 4 järgi tuleb kautsjon arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 4