Obsah (8)

§ 116§ 124§ 137§ 82§ 118§ 119§ 138§ 143

KOHT UMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Enely Sepp Määruse tegemise aeg ja koht 7. mai 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-6454 Tsiviilasi Xxx avaldus ühise hoo

) § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõue 13.

§ 116

lg 2 kohaselt vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 124

lg 1 kohaselt isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§ 137

lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 7 2-17-6454

1. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas menetluses ära vähemalt 10aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus kuulas ära kümneaastase Xxx Xxx. Xxx ja xxx on kuueaastased ning lähtudes nende vanusest ei pidanud kohus Xxx ja xxxärakuulamist vajalikuks.
2. Avaldaja on taotlenud vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuhooldusõiguse üleandmist avaldajale laste viibimiskoha määramise osas.

§ 137

lg 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad

§ 137lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad asjaolud.

16.

§ 82

järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused lapse põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Asjas on tuvastamist leidnud, et Xxx, Xxx ja Xxxon Xxxja Xxxühised lapsed (tl 12-14). Lapsevanematel on hetkel ühine hooldusõigus. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad

§ 118

lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

1. Avalduse lahendamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja ühele vanemale üleandmine on põhjendatud ning vastab laste huvidele. Ema on tuginenud sellele, et tema on olnud laste põhihooldaja. Alates vanemate lahkuminekust on lapsed elanud tema juures. Laste isaga ei ole võimalik laste elukoha küsimuses kokkuleppele jõuda. Ema juures on tagatud lastel stabiilne elukorraldus. Ema on suuteline lapsi majanduslikult ülal pidama, isa samal ajal ei ole suuteline lapsi kohaselt ülal pidama. Lapsed ise soovivad elada enam ema juures ning lastel on emaga lähedased suhted. Lapsed vajavad turvatunde jaoks ühte kindlat kodu. Ema kodu on selleks sobilik. Ema kodus aitab laste eest hoolitseda ka laste vanaema. Isa juures ei ole piisaval määral tagatud laste režiim ning hügieen. Ka ei ole teada, millistest vahenditest saab isa lapsi ülal pidada, kui nad on tema juures. Isa ei ole siiani üles näidanud suuremat huvi lastega suhtlemise vastu. Vanematevaheline kommunikatsioon ei ole hea ning puudub üksmeel. Isa on tuginenud vastuväidete esitamisel põhiliselt sellele, et vanematel peavad olema võrdsed võimalused laste eest hoolitseda. Ei saa olla, nii, et üks vanem otsustab asju teise eest. Ka isa kodus on kõik vajalikud asjad olemas ning see on ka laste lapsepõlvekodu. Isa on võimeline laste eest hoolitsema samal määral kui ema. Isal on sissetulek ja tal on oma arusaam sellest, kuidas peaks lapsi ülal pidama. Hoopis ema on ebastabiilne, on takistanud isa ja laste suhtlust ning lapsi isast sihikindlalt võõrutanud.
2. Lapsevanemate vahel puudub vaidlus selles, et omavaheline komminukatsioon on halb ning lastesse puutuvaid küsimusi üksmeeles lahendada ei õnnestu. Vaidlus puudub ka selles, et vanema lapse õppetööga on tegelenud peamiselt ema, vanematel on vaid erinev arusaam selle põhjustest. Esitatud tõenditest nähtuvalt on vanemate lahkuminekust alates teostanud avaldaja laste hooldusõigust enamasti üksi. Isa ja lapsed on suhelnud, kuid isa ei ole laste suhtes oluliste otsuste vastuvõtmises osalenud (või saanud osaleda- isa seisukohalt). Isa soovib laste elus aktiivselt osaleda, kuid ei ole saanud teostada reaalselt laste hooldusõigust 8 2-17-6454 samas mahus laste emaga. Samuti nähtub avaldusest, eestkosteasutuse esindaja seisukohtadest ning laste esindaja seisukohast, et lapsevanemad ei suuda rahulikult ja üksmeeles laste üle ühist hooldusõigust teostada, seda just laste viibimiskoha küsimuses. Selline olukord ei ole kohtu hinnangul laste huvides.
3. Riigikohus on
4. veebruari
5. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 (p 24) leidnud, et kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad

§ 118

lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses kokkuleppele, võib kohus

§ 119

järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus

§ 137

lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse. Seejuures saab kohus lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19-21).
3. Vanemad kokkulepet sõlminud ei ole. Kohtu hinnangul on tõendatud, et ema ja isa vaheline puudulik suhtlus ning vaidlus laste viibimiskoha küsimuses ei võimalda ühist hooldusõigust teostada. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et kumbki vanem ei ole valmis teise vanemaga piisaval määral suhtlema ja arvestama selleks, et oleks võimalik ühise hooldusõiguse teostamine. Seega on kohtu hinnangul ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine laste viibimiskoha määramise osas põhjendatud.
4. Riigikohus on
5. veebruari 2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 (p 29) välja toonud, et nii otsustusõiguse saamise (

§ 119

) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (

§ 137lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (Ts

MS § 476 lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellises avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Kohtult on temale ainuhooldusõiguse andmist taotlenud ema. Järgmisena tuleb kohtul seega kindlaks teha, kas ema on asjaolusid arvesse võttes enam võimeline lapsi vaimselt ja majanduslikult kasvatama, samuti milline on kummagi vanema hingeline seotus lastega ja senine pühendumine laste eest hoolitsemisele ning lastele pakutavad (tulevased) elamistingimused (

§ 137lg 3).

22.

§ 137

lg 3 alusel lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Kohtu 9 2-17-6454 hinnangul on tõendatud menetluses esitatud seisukohtadega see, et vanemate lahuselu korral on laste suhtes tegelikult teostanud hooldusõigust ja täitnud kohustusi ema ning ema puhul on enam täidetud

§ 137lg-s 3 sätestatud eeldused.

Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et ühe või teise vanema elutingimused oleks olulisel määral lastele sobivamad kui teise omad. Kohus on esiletoodud asjaolude põhjal veendunud, et lastel on mõlema vanemaga hea suhe. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et ema oleks takistanud isa ja laste suhtlust. Isa on tuginenud ka sellele, et ei ole saanud või pidanud kohaseks tegeleda laste terviseprobleemidega (külastada näiteks perearsti) ning osaleda suurel määral vanema lapse õppetöös. Kohtu hinnangul on sisutud väited, mille kohaselt ei ole isa saanud osaleda vanemate koosolekutel koolis seetõttu, et avaldaja ei teavitanud teda nende toimumise ajast. Kohus leiab, et lapse õppetööst huvituva lapsevanemana oleks Xxxpidanud ise vastavat teavet otsima (näiteks helistama klassijuhatajale, kellega isikliku kontakti ta olulise teabeallikana ära toob), mitte ootama, et teave talle ette kantakse. Ka ei ole kohtu hinnangul õige eeldada, et kogu vajalik teave on võimalik saada klassijuhatajalt. Igapäevaselt või –nädalaselt igale vanemale eraldi teabe jagamine ei pruugi olla õpetaja ettenähtud töökoormusega kooskõlas, seda enam, et teabe saamiseks on ette nähtud teistsugused, õpetajat jaoks vähem ajamahukad teabe edastamise moodused (näiteks e-kool, vanemate meililistid, kooli veebileht, koolis asuv teadetetahvel). Ka näitab kohtu hinnangul isa soovimatust laste nimel koostööd teha see, et enne esimest ärakuulamist ei olnud ei eestkosteasutusel ega laste määratud korras esindajal võimalik isaga sisulist kontakti saada või üldse ühendust võtta. Xxxoli teadlik tema suhtes toimuvast kohtumenetlusest. Seega oleks ta saanud küsida kohtult teavet, kes on tema lastele määratud esindaja ning viimasega ka ise kontakti võtta. See, et Xxxjättis selle võimaluse kasutamata, näitab kohtu hinnangul ühelt poolt puudulikku huvi lastega toimuva vastu, teisalt aga üpris vaenulikku suhtumist kõigi vastu, kelle kes antud konflikti lahendamisse on kaasatud. Kohtu hinnangul on igasugused etteheited laste esindaja osas alusetud. Xxxavalduste pinnalt jääb kohtule mulje, et ta peab praeguses olukorras (kus kohus peab otsustama tema laste hooldusõiguse ja suhtluskorra üle) süüdi olevaks ja vastutavaks kõiki teisi peale iseenda. Xxxon pea kõike suhtlusprobleemidega seonduvat põhjendanud oma töölülesannetega. See asjaolu annab kohtu hinnangul aluse kahelda selles, et ta on tulevikus enam valmis laste nimel piisaval määral teise vanemaga kommunikeeruma või lapse kooliga seonduva vastu enam huvi üles näitama. Esitatud asjaolud pinnalt on ema suuremal määral võimeline lapsi majanduslikult ülal pidama. Ema on seda vähemalt peale vanemate lahku kolimist suuremal määral ka teinud. Avaldaja kinnitas 08.11.2017 ärakuulamisel (tl 52), et Xxxon kolmele lapsele kokku tasunud elatist ca 80 eurot kuus. Arvestades elatise seadusjärgset miinimummäära (ühele lapsele 250 eurot) ning eeltoodud summa drastilist erinevust, tuleb teha järeldus, et isa oma lapsi kohaselt ülal pidanud ei ole. Xxxei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks laste ülalpidamine avaldaja väidetust suuremas ulatuses. Kuivõrd Xxxoma majandusliku võimekuse kohta täiendavaid tõendeid esitanud ei ole, puudub kohtul alus arvata, et tema majanduslik võimekus tulevikus olulisel määral paraneb. Kohus märgib, et rõhutades vanemate võrdsetele kohustustele, ei ole isa pidanud vajalikuks võrdset vastutust laste ülalpidamise küsimuses. See, kui palju tegelikult lastele elatist tasutud on ning kui suure osa moodustab see vajalikust elatisest, ei ole aga käesoleva menetluse küsimus. 10 2-17-6454 Isa ei ole vaielnud vastu ema suutlikkusele laste eest hästi hoolitseda ning isa etteheited puudutavad põhiliselt isa ning laste vahelise suhtlemise takistatust. 23. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodust järeldada, et ema on enam valmis laste eest hoolitsema ning on sellele ka varasemalt oluliselt suuremal määral pühendunud. Xxxon omapoolse hooldusõiguse teostamisega hästi hakkama saanud ja on otsustused teinud laste huvides. Kohus leiab, et avaldus tuleb rahuldada ning anda vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel laste viibimiskoha määramise õigus emale. Selles küsimuses on Xxxlaste esindusõigus. 24. Kohus selgitab, et lapsevanematel säilib ühine hooldusõigus ülejäänud lapsi puudutavates küsimustes. Xxxl säilib ka õigus ja kohustus suhelda oma lastega. Samuti säilib Xxxl oma laste ülalpidamiskohustus. 25. Kohus selgitab vanematele, et

§ 138

lg-s 1 on sätestatud, et kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. Suhtluskorra kindlaksmääramise nõue 26.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama sätte lg 2 1 kohaselt lepivad vanemate lahuselu korral vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.

1. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt ei ole vanemate vahelised suhted head ning vanemad ei ole suutnud leppida kokku isa ja laste suhtlemise korda. Riigikohtu
2. novembri
3. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p-de 21 ja 22 järgi määrab kohus vanema ja lapse suhtlemist korraldades vanema suhtlemisõiguse ulatuse ning täpsustab, mil viisil peab vanema ja lapse suhtlemine

§ 143lõike 1 mõttes toimuma.

K ohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lastega suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne.

1. Kohus leiab, et need suhtluskorra tingimused, milles vanemad omavahel ei vaidle, vastavad ühtlasi laste huvidele ning kohus ei pea otstarbekaks neid eraldi käsitleda. Kohus käsitleb määruses eraldi neid tingimusi, milles on praegusel hetkel vaidlus. Vaidlus on põhiliselt selles, kas lapsed peaksid elama vaheldumisi ühe nädala ema ja ühe nädala isa juures või kohtuma isaga iga nädala sees ühel õhtul ning igal teisel nädalavahetusel. Kohus lähtub suhtlemiskorra kindlaksmääramisel avaldusest, kohtuistungil lapsevanemate poolt avaldatust ja nende vahel kokku lepitust (tl 70-73), eestkosteasutuse ja laste esindaja seisukohtadest, Xxxpoolt ärakuulamisel avaldatust (tl 69) ning laste huvidest.
2. Xxxon leidnud, et tal on õigus suhelda lastega samal määral mis teisel vanemal ning seetõttu peaksid lapsed elama võrdse aja mõlema vanema juures. Xxxon kinnitanud, et suudab laste eest hoolitseda hästi ning tema juures on samuti lastele sobivad elutingimused. Xxxhinnangul on vajalik, et lastel oleks üks kodu, mis annaks võimaluse turvatunde 11 2-17-6454 tekkimisele ja säilimisele. Eestkosteasutus ja laste esindaja on toetanud ema avaldust ning leidnud, et suhtluskorra kindlaksmääramine laste isa soovitud viisil ei oleks laste huvidega kooskõlas. Xxxkinnitas ärakuulamisel, et soovib elada ema juures ning peab ka igal teisel nädalavahetusel isa külastamist antud hetkel liiga paljuks. Sotsiaalpsühholoog ja perenõustaja Saara Kinnunen on välja toonud (seminar “Tugi-isiku võimalused üksikvanemaga pere toetamiseks”, 2010), et lapse seisukohalt on tähtis, et vanemate vahel ei oleks riidu ja et vanemad ei oleks masendunud. Need asjad tunduvad lapse heaolu silmas pidades tähtsamad, kui see, kelle juures ta elab. Ka on Saara Kinnunen samas seminarimaterjalis välja toonud, et üsna sageli leitakse lahutusolukorras loomulik lahendus laste elukohale. Soomes elab umbes 12% lahku läinud perede lastest isaga, 83% emaga ja 5% vaheldumisi nädalate kaupa mõlema vanema juures. Laste elukoha üle otsustades peaks mõtlema järgmiste asjade peale. Kus säilitab laps kõige paremini tähtsaid inimsuhteid? Kumma vanema tööolukord annab paremad võimalused lapsega koos olla? Kummale vanemale on laps harjunud oma hirmudes, raskustes ja rõõmudes toetuma? Kuidas sujub kummaski kohas lapse põhihooldus – järelevalve, toit ja rõivaste hooldus? Kus on võimalik kergemini korraldada päevahoidu ja kooliskäimist? Kumma korter vastab paremini lapse vajadustele? Meilgi on teise põhjamaade eeskujul muutumas üldisemaks lapse elamine kordamööda nii isaga kui emaga. Siis saavad lapsed sama palju ühist argipäeva mõlema vanemaga. Siiski võtab lapse iganädalane siirdumine ühest kodust teise palju energiat. Ja seetõttu soovitavad spetsialistid seda harva. Mõnikord on selline kordamööda eri kodudes elamine vähem halb lahendus. Mõnikord on vanemad järeleandmatud ja tahavad, et lapsed elaksid just nende juures. Siis on kompromiss pidevast riiust ja vihapidamisest parem lahendus. Üldiselt on selline kordamööda elamine pärast riiakat lahutust osutunud siiski sama raskeks kui elu keerulises uuspereolukorras. Laste kordamööda elamine kummagi vanema juures eeldab vanematelt head koostöövõimet. Kodud peavad olema samaväärsed ja teineteise lähedal. Mõlemad vanemad peavad suutma lapse argipäeva eest hoolitseda ja nende kasvatuspõhimõtted peavad olema samasuunalised. Laste kordamööda elamine vanemate juures on halb lahendus olukordades, kus otsuse taustal on vanemate tahe ja mitte lapse vajadused. Nädal-nädal-elamisviis on halb ka olukordades, kus vanemate elukohad on teineteisest kaugel ja eriväärsed. Kui viha lahkumineku pärast takistab vanemate koostööd ja lahutuskriis on parajasti pooleli, ei taha koostöö elamisotsuse tegemisel sujuda. Kui vanematel on väga erinev eluviis ja kasvatamispõhimõtted, toob kordamööda kummagi vanema juures elamine lapsele rohkem probleeme kui kasu. Tundlikud, muudatusi raskesti taluvad ja muudatusest tressi sattuvad lapsed saavad kordamöödaelamisega halvasti hakkama. Kohus on eeltoodu pinnalt arvamusel, et käesoleval juhul ei ole kordamööda eri kodudes elamine laste huvides parem lahendus. Kohus on esitatud asjaolude pinnalt veendunud, et vanemad ei ole suutelised vajalikul määral koostööd tegema. Ka ei ole kohus esitatud asjaolude pinnalt veendunud, et isa on majanduslikult võimeline lapsi ülal pidama juhul, kui nad poole ajast isa juures elavad. Ka on kinnitanud oma soovi pigem ema juures elada vanim laps. 12 2-17-6454
3. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata avalduses toodud suhtluskord ärakuulamisel läbi arutatud täpsustustega. Need tingimused said põhjalikult ja üksikasjalikult läbi räägitud ning neid täpsustati vastavalt lapse vajadustele ning vanemate võimalustele. Ka ei olnud muudes küsimustes sisulist vaidlust.
4. Xxxpidas vajalikuks märkida suhtluskorda ka, et kui ema ei saa ise laste eest hoolitseda, siis ei tohi kolmandatel isikutel olla õigust takistada tema suhtlust lastega. Avaldaja oli sellega nõus tingimusel, et isa juures viibimisega nõustuvad ka lapsed. Seetõttu pidas kohus vajalikuks määrata kindlaks, et kui ema ei saa ise laste eest hoolitseda, viibivad lapsed isaga, kui lapsed sellega ise nõus on. Kohus märgib, et lastel võib olla sellel ajal varasemalt planeeritud muu tegevus, mistõttu on vajalik ka nende enda nõusolek isa juures viibimiseks.
5. Kohus selgitab, et määratust erinev lastega suhtlemise kord on vanemate kokkuleppel ja lapse huve arvestades alati võimalik, kuid kokkulepetele mitte jõudmisel tuleb järgida kohtu poolt määratud korda. Menetluskulude jaotus
6. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kuivõrd käesolev lahend on tehtud laste huvides ning menetluskulude laste kanda jätmine ei oleks õiglane, jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning laste esindamise kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 13