) § 208 lg 1 mõttes (tlk 5-9). Kostja on tellitud seemneid kasutanud, kuid tunnistab talle esitatud arveid vaid osaliselt, sest leiab, et müüdud seemned ei vasta kvaliteedile, mistõttu on talle esitatud arved õigustühised. 12. Kõigepealt tuleb kohtul tuvastada, kas poolte vahel 20.10.2016 sõlmitud leping nr 20-102016-MV vastab krediidilepingu tunnustele. Nimetatud leping on pealkirjastatud krediidilepinguna, millest tulenevalt on kostjal võlgnevus hageja ees 1283,20 eurot (tlk 10). Hageja leiab, et tegemist ei ole krediidiga selle lepingu sisu tõttu. Kostja leiab aga, et lepingule kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Kohus selgitab, et lepingu liigi tuvastamiseks tuleb hinnata lepingu sisu.
lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Käesoleval juhul ei ole kostja hagejalt krediiti saanud. Kohtu hinnangul on tegu
lg-s 2 sätestatud olukorraga, mille kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Lepingust nähtub, et krediidiks loetakse tasumistähtaja ületanud arvete summa. Seega on tegemist olukorraga, kus kostja võlgneb hagejale rahasumma kostjale müüdud erinevate seemnete eest. Pooled on kokku leppinud, et selle rahasumma võlgneb kostja hagejale laenuna. Eeltoodust tulenevalt ei ole seega poolte vahel sõlmitud krediidilepingut, millele kohalduksid tarbijakrediidi sätted, vaid tegemist on laenulepinguga
Lisaks on kostja vastuses hagile kinnitanud, et kasvatas taimi müügiks s.t enda majandus- ja kutsetegevuses. Seega ei saa teda käsitleda tarbijana.
kommenteeritud väljaanne selgitab § 396 lg 2 kohta järgmist. Kokkulepe, millega võlasuhe kujundatakse ümber laenuks, võib sõltuvalt selle sõlmimise asjaoludest omada erinevat 4 tähendust. Reeglina tekib kokkuleppe tulemusena senise võlakohustuse (põhikohustus) kõrvale uus võlakohustus, mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul, kusjuures kohustuselt võidakse arvestada intressi. Uue kohustuse nõuetekohase täitmisega loetakse sellisel juhul täidetuks ka põhikohustus. Seetõttu omab võlakohustuse ümberkujundamise kokkulepe sisuliselt võlatunnistuse tähendust – kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ning mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud, st kohustatud isik peab vaidluse korral tõendama, et kohustust tegelikkuses ei eksisteeri. Kokkulepe, millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, omab üldjuhul deklaratiivse võlatunnistuse tähendust (
II, kommenteeritud väljaanne, lk 386-387). Seega sõlmitud laenuleping omab endas deklaratiivse võlatunnistuse tähendust. Deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Esmaseks ja põhiliseks tagajärjeks on see, et võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest, millega lihtsustatakse võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut. Teiseks tagajärjeks on jagada ümber tõendamiskoormus, kinnitada olemasolevat võlga ja lihtsustada võla sissenõudmist, ilma et sellega loodaks uut kohustust. See tähendab, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Selliselt pöördub deklaratiivse võlatunnistuse andmisega poolte tõendamiskoormus ümber – eeldatakse, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlatunnistusega tunnustatud kohustused. See tähendab, et kohustustest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnustatud võlga või et see on lõppenud (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 173-174). Kohus selgitab, et kuivõrd kostja on andnud võlatunnistuse, siis eeldatakse, et kostjal on võlatunnistusega tunnustatud 1283,20 euro tasumise kohustus.
kohaselt võlasuhe lõpeb kohase täitmisega; tasaarvestusega; kokkulangemisega; võlasuhte lõpetamise kokkuleppega; lepingust taganemisega; lepingu ülesütlemisega; füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta; füüsilisest isikust võlausaldaja surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale; muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et pooltevaheline võlasuhe on tulenevalt
§-st 186 lõppenud. Kohus on eelnevalt selgitanud, et hagi rahuldamata jätmiseks peab kostja tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnustatud võlga või et see on lõppenud. Kõigest eeltoodust tulenevalt ei ole kostja seda tõendanud. Kohus toob siinjuures välja, et kostja väited seoses arvega nr 68481 on asjakohatud, kuivõrd tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei kujunenud käesoleva vaidluse põhivõlgnevus nimetatud arvest. Põhivõlgnevusest 14. Kohus on eelnevalt kindlaks teinud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping deklaratiivse võlatunnistuse tähenduses. Sellest tuleneb kostjale kohustus tasuda hagejale 1283,20 eurot. Kostja võlgnevus hageja ees ei ole lõppenud ja kostja ei ole võlga tasunud.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Nimetatud laenulepingu järgi tuli võlg tasuda hiljemalt 30.09.2017.
lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagejal on seega
lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus võla tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. 6
lg 1 järgi on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõlgnevuse 1283,20 euro tasumist. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlgnevus 1283,20 eurot. Intressist 15.
sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu nr 20-10-2016-MV punktis 5 kokku leppinud intressimääras 12% aastas. Kostja vaidleb intressile vastu. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Eeltoodust tulenevalt on intressi väljamõistmine kostjalt põhjendatud. Hageja on arvestanud intressi lepingu sõlmimise kuupäevast kuni kokku lepitud laenu tagastamise kuupäevani. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 141,13 eurot ajavahemiku 20.10.2016 kuni 30.09.2017 eest. Viivisest
MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. 7 Hageja menetluskulud on kokku 1025 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust 225 eurot ja õigusabikuludest 800 eurot. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 225 eurot on menetluskulu ja tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on kandnud kulusid õigusabile summas 800 eurot. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 8 tundi tunnihinnaga 100 eurot järgnevalt: 1) materjalidega tutvumine, arutelu kliendiga ja hagiavalduse koostamine 6 tundi; 2) kohtuistungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 2 tundi. Kostja leiab, et hageja peab tasuma oma menetluskulud ise. Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud õigusabile on osaliselt ülemäärased. Hagiavalduse koostamine ja sellega seonduvate menetlustoimingute tegemine on menetluses eelduslikult kõige mahukam toiming, sest eeldab asjaolude ja tõenditega tutvumist, õigusliku positsiooni väljatöötamist, seisukohtade formuleerimist, kuid sellele 6 tunni kulumine pole kohtu hinnangul põhjendatud arvestades hagiavalduse mahtu. Kohus leiab, et mõistlik aeg selleks võiks olla 3 tundi, vähendades antud ajakulu 3 tunni võrra. Kuna kohus vähendas hageja esindaja ajakulu 3 tunni võrra, on hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 5 tunni ulatuses. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Hageja on välja toonud, et ta on käibemaksukohuslane ning saab tasutud arvelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb hagejale hüvitatava menetluskulu summa kindlaksmääramisel arvestada õigusabikulu ilma käibemaksuta. Lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot tunnis vastab hageja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 500 eurot. Hageja menetluskulud kokku on 725 eurot (riigilõiv ja õigusabikulud). TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kostjale menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda TsMS § 190 lg 7 alusel. Vastavalt kohtu 02.04.2018 määrusele määrati kostjale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Moonika Tähtväli kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.