Obsah (13)

§ 663§ 651§ 657§ 667§ 662§ 475§ 550§ 476§ 477§ 198§ 57§ 659§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-17-13104 Määruse tegemise aeg ja koht 05.07.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Tsiviilasi XX avaldus lapse ühi

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 13.

§ 651

lg 1 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega kohus lõpetas ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ning andis lapse hooldusõiguse elu- ja viibimiskoha määramise osas üle isale. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, millega kohus lõpetas menetluse lapse lasteaia valiku otsustusõiguse andmise nõude osas. Kohtumäärus on selles osas jõustunud. 14. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on 5 seaduslik ning vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 15. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse esitaja taotluse suhtes korraldada määruskaebemenetluses kohtuistung ja lapse isa taotluse osas võtta vastu täiendav tõend. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks vajadust ei näe.

§ 667

lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Kaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Menetlusosalised on isiklikult ära kuulatud maakohtus ning täiendava istungi korraldamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik. 16. Lapse isa on määruskaebuse menetluses esitanud täiendava tõendina maakohtu kohtuistungil esitatud lindistuse lapse kõnest, millega ta soovib tõendada, et laps igatseb ema juures viibides tihti enda kodu. Kuna

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid ning maakohus kuulas nimetatud lindistuse kohtuistungil ära, võtab ringkonnakohus isa poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõendi asja materjalide juurde. Kuigi maakohtu lahend ei rajane üksnes viidatud lindistusel, nõustub ringkonnakohus tõendi osas lapse ema seisukohaga, et lindistusest kui üksikust episoodist ei saa teha järeldust, et ema juures viibides igatseb laps tihti koju. Lindistuse näol on tegemist asjas vaid ühe tõendiga kogumis. 17. Seoses lapse määratud korras esindaja märkusega lapse isa vastuavalduse lubatavusega märgib ringkonnakohus järgmist. 18. Hooldusõiguse muutmine lahendatakse

§ 475

lg 1 p 8 ja

§ 550

lg 1 p 2 järgi hagita menetluses.

§ 476

järgi algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib menetluse algatada üksnes avalduse alusel. PKS § 137 lg 1 järgi otsustab kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise hagita menetluses üksnes vanema avalduse alusel. Toimiku materjalidest nähtub, et ema esitas 04.09.2017 Harju Maakohtusse avalduse isa vastu vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuotsustusõiguse saamiseks lapse elu- ja viibimiskoha valikul ning isa esitas 08.10.2017 maakohtusse omakorda avalduse ema vastu samas ulatuses. Maakohus võttis 14.09.2017 määrusega ema avalduse menetlusse (tl 12-13) ja 22.01.2018 määrusega isa avalduse menetlusse (tl 34), edastades ja kätte toimetades avalduse menetlusosalistele kooskõlas

§ 477lg-ga 9.

Kuigi isa menetlusdokument oli pealkirjastatud kui vastuavaldus ja maakohus pidas seda vastuavalduseks, siis tsiviilkohtumenetluse seadustik vastuavaldusega seonduvat ei reguleeri ning isa 08.10.2017 menetlusdokumenti tuleb käsitada avaldusena. Lisaks tuleb ka isa käsitada menetluses avaldajana, mitte puudutatud isikuna

§ 198lg 1 p 2 mõttes, nagu nähtub maakohtu määrusest.

Nimetatu ei ole aga oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tooks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust tühistada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-14, p 22). 19. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et lapse määratud esindaja tähelepanek isa avalduse menetlusse võtmise määruse puudumise kohta digitaalsest toimikust on õige, kuid ka nimetatu ei tingi kolleegiumi arvates vaidlustatud kohtumääruse tühistamist. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus on kõikidele menetlusosalistele isa avalduse kätte toimetanud ja kohustanud neid avalduse osas oma seisukoha esitama. Seega olid menetlusosalised isa avalduse menetlusse võtmise määrusest teadlikud ning selle e-toimikust puudumine ei saanud kaasa tuua ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus saab maakohtu 6 minetuse kõrvaldada ning vastavalt

§ 57

lg-le 2 maakohtu 22.01.2018 paberkandjal määruse skaneerida ja salvestada kohtute infosüsteemis.

1. Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Praegusel juhul vaidlevad lapse ema ja isa selle üle, kas asjas oli õige lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ning anda nimetatud osas hooldusõigus üle lapse isale. Eestkosteasutused leiavad, et maakohtu määrus on põhjendatud, kuivõrd lähtutud on lapse huvidest ja vajadustest ning arvesse võetud praeguseks välja kujunenud elukorraldust ehk asjaolu, et laps viibib rohkem isa kui ema juures. Lapse määratud korras esindaja nõustub määruskaebuses tooduga ning toetab kaebuse rahuldamist.
3. PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28).
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb lapse ema suhtes lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda lapse isale üle ainuhooldusõigus määrata lapse elu- ja viibimiskoht. Maakohus on lähtunud lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus on võtnud asjakohasel määral arvesse ka eestkosteasutuste arvamusi. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Asjaolu, et maakohus ei arvestanud lapsele määratud esindaja arvamusega, kuna lapse esindaja ei kohtunud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses mõlema vanemaga, ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

1. Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-11, p 21). Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et lapse huvides on lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda lapse isale otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha üle.
2. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmine isale, kes on seda faktiliselt siiani 7 teostanud, ei oleks lapse huvides. Võttes arvesse isa pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et tegelikkuses on vanemate lahusoleku ajal lapsega seotud otsustused teinud valdavalt isa ning ema on teostanud lapse suhtes peamiselt suhtlemisõigust, on hooldusõiguse osaline isale üleandmine põhjendatud. Oluline on ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamisel eelkõige arvestada järgmiseid kohtu ette toodud asjaolusid. Laps on elanud sündimisest alates lapse isale kuuluvas korteris, kuhu ta jäi elama ka 2017 aprillis, kui vanemate kooselu lõppes ja lapse ema asus elama oma uue elukaaslase korterisse. Lapse lasteaed, jalgpallitrenn ja logopeed asuvad isa korteri läheduses, samuti elavad seal lapse vanavanemad, kes lapsega tihti suhtlevad ja lapse kasvatamisel osalevad. Maakohtu 20.04.2018 ärakuulamise protokollist (tl 119-121) nähtub, et lapse ema on korduvalt lapsega koos viibimise kokkulepetest taganenud, lapse üksinda või 10-aastase õe järelevalve all mänguväljakule ja kodust eemale jalutama lubanud, lapse sünnipäeva tähelepanuta jätnud, eestkosteasutusega kokkulepitud kohtumisele ilma etteteatamata minemata jätnud. Nõustuda ei saa lapse ema hinnanguga, et maakohus jättis põhjendamatult täiendavad tõendid kogumata, mistõttu määrus põhineb üksnes lapse isa paljasõnalistel väidetel ning arvestatud ei ole lapse huve. Ringkonnakohus leiab, et lapse ema eelnevalt kirjeldatud käitumine ei ole lähtunud lapse vajadustest. Maakohtu jaoks on otsustamisel määravaks saanud lapse ema suhtumine lapsesse. Kohus arvestas otsustamisel ema senise käitumisega ja seeläbi lähtus lapse huvidest. Toimiku materjalidest nähtub, et ema soov ainuotsustusõiguse saamiseks lapse igakordse elu- ja viibimiskoha üle on tingitud pigem pingetest vanemate omavahelises suhtluses.
3. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. 27.

§ 172

lg-te 1 ja 3 alusel jätab ringkonnakohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, v.a puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 8