← Eesti

4-17-5471/19

Obsah (5)§ 227§ 15§ 205§ 203§ 199

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 227 lg 4 alusel 200 trahviühiku (800 eurot) suuruse rahatrahviga ja

§ 227lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis 29. augustil 2017 kella 18.45 paiku A. H. Tammsaare teel suunaga Järvevana tee poole mootorsõidukit kiirusega 127 km/h ± 7 km/h. Lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas K. Pohl lubatud sõidukiirust vähemalt 70 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime

§ 227lgs 4 ettenähtud väärteo.

4-17-5471

  1. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist teos väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuses leiti, et mõõtmisel on rikutud mõõtemetoodikat, kuna kiirusmõõturi lugemit 127 km/h ei ole salvestatud kiirusmõõturi mälus, kuigi see oli tehniliselt võimalik. Nii ei ole mõõtetulemust fikseeritud ja selle jälgitavus ei ole tõendatud. Isegi kui mõõtetulemus oleks usaldusväärne, ei ole määratud karistus proportsionaalne ega vasta süü suurusele.
  2. Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.
  5. Kiirusmõõturina kasutati politseiautosse statsionaarselt paigaldatud mõõturit Stalker DSR 2X, mille töö on fikseeritud pardakaamera salvestisega. Kuigi patrullpolitseinik on mõõteseadmel lukustanud sõidukiiruse 121 km/h peal, nähtub videosalvestiselt üheselt, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus oli ka korduvalt 127 km/h. Mõõtetulemuse jälgitavus peab olema mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 mõttes tõendatud. Mõõtetulemuse jälgitavus tuleb sama sätte kohaselt tõendatuks lugeda muu hulgas juhul, kui mõõtmised on teinud asjakohast mõõtemetoodikat järgiv pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud. Kui mõõtmisvahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel loodud metroloogilise kontrolli nimistusse, piisab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks sellest, kui on tuvastatud, et mõõtevahend oli nõuetekohaselt taadeldud. Antud juhul kasutati metroloogilise kontrolli nimistusse kantud seadet, mis oli nõuetekohaselt taadeldud. Mõõtja isik ei ole praeguses asjas tähtis, kuna mõõtmine toimus automaatselt statsionaarse kiirusmõõturiga. Kuivõrd mõõtetulemuse tuvastamisel on arvestatud laiendmääramatust, on järgitud ka mõõtemetoodikat. Seega on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) vähemalt 70 km/h, rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 4 mõttes.

5. Menetlusaluse isiku süü on suur, kuna ta ületas lubatud sõidukiirust enam kui kaks korda. Juhtides sõidukit asulasisesel teel 50 km/h piirangu alas kiirusega vähemalt 120 km/h, pani menetlusalune isik ohtu nii tema enda kui ka teiste temaga samale teelõigule sattuvate liiklejate elu ja tervise ning kõrvaliste isikute vara, mis näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse ja tema enda käitumisest tulenevasse ohtu. Eripreventiivsete kaalutluste kohta märgib kohus, et menetlusalune isik on ka varem toime pannud liiklusnõuete rikkumisi: tal oli teo toimepanemise ajal kehtiv väärteokaristus

§ 205

,

§ 203ja liikluskindlustuse seaduse (LKindl

S) § 81 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest. Kohus nõustub aga kohtuvälise menetlejaga, et karistust kergendab menetlusaluse isiku kahetsus. Eelnevast tulenevalt peab kohus kohaldatud põhikaristust süüle vastavaks ja proportsionaalseks.

  1. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 31112213, p 9). Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub seega juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ei sunni pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma. Järelikult tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust, mille tulemusena kõrvaldatakse ohtlik liikleja ajutiselt liiklusest. Kuna juhtimisõiguse äravõtmist on kohaldatud selle miinimummääras, ei aktualiseeru selle 2

(8)2 4-17-5471 vähendamise küsimus. Lisakaristuse tühistamist ei saa tingida ka kaebuse esitaja selgitused juhtimisõiguse vajalikkusest seoses tema majandustegevusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon 7. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Pohla kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist seoses teos väärteo tunnuste puudumisega või alternatiivselt väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti palub kaitsja jätta riigi kanda menetlusaluse isiku menetluskulud. Kassatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 8.

§ 199

lg 6 kohaselt tuleb mõõtevahendi kasutamisel järgida mõõtemetoodikat ja tootja kehtestatud seadme kasutamise juhendi nõudeid. Maakohus on mõõtmise nõuetekohasuse tuvastamisel hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud tähelepanuta kaitsja väited, mis puudutavad mõõtemetoodika rikkumist. 9.

§ 199lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.

juuni

  1. a määruse nr 78 § 9 lg 2 p 3 kohaselt ei või radarmõõturi kasutamisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Maakohtus peamise tõendina kasutatud videosalvestisel ei ole Doppleri helisignaali kuulda, mistõttu ei ole võimalik kontrollida mõõtetulemuse õigsust. Lisaks on vastuoluline kiirusmõõturi kasutamise protokollis tehtud märge, mille kohaselt oli Doppleri signaal ühtlaselt langev. On üldtuntud asjaolu, et Doppleri signaal on langev objekti eemaldumisel. Videosalvestiselt nähtub, et menetlusaluse isiku sõiduk liikus politseisõidukile vastu, s.o lähenes. Seega kui oleks mõõdetud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust, oleks pidanud kostuma tõusev helisignaal.
  2. Mõõteseadme kasutamise juhendi kohaselt on võimalik mõõtetulemus lukustada, kiiruse lukustamisest annab teada ikoon „LOCK“. Kui kiirust pole lukustatud, ei ole fikseeritud ühtegi kiirust. Videosalvestiselt nähtub, et menetlusalusele isikule etteheidetavat kiirust (127 km/h) pole fikseeritud, kuna seadme tablool ikoon „LOCK“ ei põle. Lisaks rikutakse mõõtetulemuse lukustamata jätmisel määruse § 9 lgs 4 sätestatut, mille kohaselt salvestatakse kiirusmõõturi lugem seadme mälus, kui see on tehniliselt võimalik. Tunnistaja R. R-i ütlustest ilmneb, et kasutatud mõõteseade võimaldab kiirusmõõturi näidu salvestamist. Ka seadme kasutamise juhendist tuleneb, et fikseeritud kiirus jääb seadme ekraanile. Kohtu seisukoht, et seda tüüpi mõõturitel puudub mõõtetulemuse salvestamise võimalus, on ekslik. Tegemist on mõõtemetoodika rikkumisega. Lisaks ei ole kohus tähelepanu pööranud asjaolule, et videosalvestisest nähtuvalt fikseeriti kiirus alles 121 km/h peal, kuid sel hetkel asus sõiduk juba 70 km/h kiiruspiirangu mõjualas.
  3. Menetlusalusele isikule mõistetud karistus on põhjendamatu. Maakohus on karistuse mõistmisel tuginenud isiku varasemale karistusele, mis oli kohtuotsuse tegemise hetkeks karistusregistrist kustunud. Lisaks on kohus nimetatud kustunud karistust arvestanud korduvalt, nii põhi- kui ka lisakaristuse mõistmisel, rikkudes seeläbi karistuse mõistmise üldisi reegleid. Puudub alus väitmaks, et kiiruse ületamine on kujunenud menetlusalusele isikule harjumussüüteoks, st lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine pole vajalik. Vastupidi, juhtimisõiguse äravõtmise negatiivne mõju menetlusalusele isikule oleks erakordselt suur. 3

(8)3 4-17-5471 Kassatsioonivastus
  1. Kohtuväline menetleja palub kassatsioonivastuses jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassatsioonivastuse põhiväited on kokkuvõttes järgmised.
  2. Asjaolu, et videosalvestiselt ei kostu Doppleri helisignaali, ei sea kahtluse alla mõõtetulemuse usaldusväärsust. Doppleri helisignaali kõrgus vastab objekti kiirusele. Objektidest, mis võivad häirida seadme tööd, annab seade märku, katkestades Doppleri helisignaali ja kuvades tabloole veateate. Maakohus veendus videosalvestist vaadates, et kiirusmõõteseadmel kuvatud näit oli kogu mõõtekestuse vältel ühtlane ja seade ei nullinud mõõtetulemust kordagi, st Doppleri helisignaal oli ühtlane. Seadme helisignaali tugevust on võimalik reguleerida valjemaks ja vaiksemaks. Kassaatori etteheide Doppleri helisignaali mittetekkimise kohta ei ole arusaadav.
  3. Mõõteseadme Stalker DSR 2X komplektis puuduvad valmistajatehase poolt ettenähtud salvestusseadmed. Samuti ei näe mõõtemetoodika ette kiiruse näidu lukustamise kohustust. Kui kiiruse näitu ei lukustata, on liiklusrikkumise usaldusväärseks tuvastamiseks vaja koguda muid tõendeid. Kohtuväline menetleja nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas on selline usaldusväärne muu tõend videosalvestis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium toob esmalt välja mõõtetegevusele esitatavate nõuete allikad (I). Seejärel hindab kolleegium kassatsioonis esitatud Doppleri helisignaali nõuetekohasust puudutavaid etteheiteid (II) ja mõõdetud kiiruse fikseerimata jätmist (III). Siis peatub kolleegium küsimusel, kas maakohus võib väärteoasja lahendamisel karistuse mõistmisel toetuda otsuse tegemise hetkeks karistusregistrist kustunud karistustele (IV). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemused (V). I
  5. Riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud (MõõteS § 5 lg 2 p 2). Mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat (MõõteS § 5 lg 1

1). Kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest (MõõteS § 5 lg 1

2). Asjas ei ole vaidlust, et kiirust mõõdeti metroloogilise kontrolli nimistusse kantud ja taadeldud radarmõõturiga. Seega MõõteS § 5 lg 1

2 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud.

  1. Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene aga automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3113915, p 6.2). Mõõtetulemuse usaldusväärseks lugemiseks näeb liiklusseadus kiirusemõõtmisele ette mitmed lisanõuded.

§ 199

lg 6 kohaselt tuleb mõõtevahendi kasutamisel järgida mõõtemetoodikat ja tootja kasutusjuhendi nõudeid. Mõõtetegevusele sätestab täiendavad nõuded ka

§ 199lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.

juuni 2011. a määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi määrus). 4

(8)4 4-17-5471 II
  1. Kassaatori hinnangul ei ole tuvastatud nõuetekohase Doppleri helisignaali teket. Määruse § 9 lg 2 p 3 kohaselt ei või radarmõõturi kasutamisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Selle nõude puhul on tegemist radarmõõturiga sõidukiiruse mõõtetulemuse usaldusväärsusele esitatava nõudega. Kassaator osutab õigustatult, et maakohus on jätnud oma otsuses Doppleri helisignaali kohta tõstatatud küsimused käsitlemata. Kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses esitatud seisukoht, et maakohus siiski veendus Doppleri helisignaali nõuetekohasuses, jääb kolleegiumi hinnangul paljasõnaliseks, kuna see ei nähtu maakohtu otsusest. Jättes helisignaali nõuetekohasuse, s.o ühe mõõtetulemuse usaldusväärsuse seisukohast olulise eelduse täidetuse kohta tõstatatud küsimused lahendamata, ei ole maakohus välja selgitanud liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulist asjaolu. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis toob VTMS § 175 lg 2 kohaselt kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Asja uuel arutamisel peab maakohus muu hulgas tuvastama, kas asjas kogutud tõendid võimaldavad tuvastada Doppleri helisignaali vastavuse määruse § 9 lg 2 ps 3 esitatud nõuetele.
  2. Hinnates, kas mõõtetegevus vastas § 9 lg 2 ps 3 sätestatud nõudele, st kas tekkis nõuetekohane Doppleri helisignaal, tuleb silmas pidada järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad (KrMS § 60 lg 2), ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu (KrMS § 61 lg 1). VTMS § 2 kohaselt laieneb eelnev ka väärteomenetlusele. Ka Doppleri helisignaali nõuetekohasuse tuvastamiseks ei ole tingimata vaja toetuda ühele kindlale tõendile, nt mõõteseadme töö heli- ja videosalvestisele. Signaali nõuetekohasuses on võimalik veenduda ka juhul, kui mõõteseadme tööd ei heli- ega videosalvestata või kui salvestiselt teatud põhjusel signaal ei kostu (nt põhjusel, et vaikseks reguleeritud helisignaali ei ole salvestiselt taustamüra või politseiametnike vestluse tõttu kuulda). Veendumus Doppleri helisignaali nõuetekohasuses võib tekkida ka toetudes muudele tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele, mh nt väärteoprotokolli tehtud märkele signaali kohta ja tunnistaja ütlustele. Kui radarmõõturi tööd heli- ja videosalvestatakse, lihtsustaks salvestiselt vastava helisignaali kostumine küll Doppleri helisignaali nõuetekohasuse tõendamist, kuid eelneva valguses ei muuda salvestiselt signaali mittekostumine mõõtetulemust iseenesest ebausaldusväärseks ja signaali nõuetekohasus on võimalik tuvastada ka muudele tõenditele toetudes. III
  3. Kassatsioonis esitatud seisukoha järgi ei saa isikut vastutusele võtta kiirusmõõturi fikseerimata näidu alusel. Kassaatori hinnangul tuleneb kiirusmõõturi näidu fikseerimise kohustus selle kasutusjuhendist, kuna juhendi kohaselt on seadme juhtpuldil nupp kiiruse fikseerimiseks, mille vajutamisel säilitatakse objekti hetkekiiruse tablool kuvatav hetkenäit selle kõrval asuval teisel tablool (tlkd 41, 41p). Iseenesest on õige, et mõõtevahendi kasutamisel tuleb järgida ka seadme tootja kasutusjuhendi nõudeid (

§ 199

lg 6) ja kasutusjuhendis mõõtmistegevusele seatava nõude täitmata jätmine võib kaasa tuua mõõtetulemuse ebausaldusväärsuse. Samas ainuüksi hetkenäidu fikseerimise võimaluse olemasolu ei muuda selle kasutamist automaatselt mõõtmistegevuse nõutavaks osaks, mille rikkumine tooks kaasa mõõtetulemuse ebausaldusväärsuse. Sealjuures jätab kassaator tähelepanuta, et seadme kasutamise juhend käsitab näidu fikseerimist teisel tablool pigem mõõtjale pakutava võimalusena, mitte mõõtmistegevuselt nõutava toiminguna (nt tlkd 47p, 50p, 51). Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vähemalt kassaatori esitatud seisukoht ei anna alust 5

(8)5 4-17-5471 asumaks seisukohale, et seadme kasutamise juhendist tuleneks nõue kiiruse mõõtmisel kiirus ka fikseerida.
  1. Ühtlasi leiab kassaator, et kiiruse fikseerimise nõue tuleneb määruse § 9 lgst 4, mille kohaselt säilitatakse mõõtmise tulemusel kiirusmõõturi ekraanile ilmuv lugem kiirusmõõturi mälus, kui see on tehniliselt võimalik. Maakohus ja kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et asjas kiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturi mudeliga ei ole tehniliselt võimalik näitu salvestada. Samas puudub asjas vaidlus, et kasutatud seade võimaldab tablool kuvatava mõõdetud sõidukiiruse hetkenäidu fikseerimist seadme teisele tabloole, millel näit säilib järgmise näidu fikseerimiseni.
  2. Kolleegium leiab, et ka seadme sellist tehnilist võimekust, mis võimaldab kiirusmõõturi ekraanile ilmuva lugemi fikseerimise tulemusena selle arvväärtuse talletamist seadme teisel tablool kuni mõõtja poolt uue näidu fikseerimiseni, tuleb lugeda määruse § 9 lg 4 mõttes piisavaks. Nimelt on määruse § 9 lg 4 eesmärk võimaldada hilisemas menetluses mõõtetulemuse tõendamist ja selle tutvustamist menetlusalusele isikule. Mõõtetulemuse tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta. Lisaks vähendab mõõtetulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3112905, pd 6.1 ja 6.2;
  5. jaanuari
  6. a otsus asjas nr 3117308, p 12). Kuna eeltoodud eesmärke aitab täita ka seadmega mõõdetava kiiruse hetkenäidu fikseerimine teisel tablool, on ka selline lugemi arvväärtuse talletamise tehniline võimekus määruse § 9 lg 4 mõttes piisav.
  7. Määruse § 9 lgs 4 toodud nõude rikkumine ei muuda aga mõõtetulemust ennast ebausaldusväärseks. Nimelt määruse § 9 lg 5 esimese lause kohaselt on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus. Järelikult toetub lõplik mõõtetulemus, s.o kiirus, millega sõitmise eest on võimalik isikule teha karistusõiguslik etteheide, kiirusmõõturi tavalisele lugemile ja lõplik mõõtetulemus ei ole seotud fikseeritud näiduga ka nende seadmete puhul, mis iseenesest võimaldavad näitu fikseerida. Seega ei anna kiiruse fikseerimata jätmine ka määruse § 9 lgte 4 ja 5 valguses alust lugeda kiirusmõõturi ekraanile ilmuvat lugemit ebausaldusväärseks. Määruse § 9 lgs 4 toodud nõude järgimata jätmisel ei pruugi aga isikule mõõtetegevuse käigus kiirusmõõturi ekraanile ilmunud lugemile toetuva etteheite tegemisel olla sellise näidu ekraanile ilmumise fakt usaldusväärselt tõendatav. Lisaks ei pruugi sellises olukorras olla mõõtetulemus isikule tutvustatav, mistõttu võib kahtluse alla sattuda kaitseõiguse efektiivse teostamise võimalikkus. Antud asjas ei ole aga eeltoodud hüpoteetilised menetluslikud probleemid kolleegiumi hinnangul realiseerunud. Nimelt on kiirusmõõturi tööd heli- ja videosalvestatud ning salvestiselt nähtub selgelt kiirusmõõturi ekraanile ilmunud (fikseerimata) lugem, millest laiendmääramatuse lahutamise teel saab välja arvutada lõpliku mõõtetulemuse määruse § 9 lg 5 mõttes. Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul antud asjas rääkida ka kaitseõiguse rikkumisest, kuna asja materjalide kohaselt tutvustati videosalvestist menetlusalusele isikule ja viimane sai seeläbi veenduda, et talle etteheidetav sõidukiirus on mõõdetud.
  8. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et määruse § 9 lg 4 kohaselt tulnuks küll kiirusmõõturi ekraanile ilmunud lugem fikseerida, kuid selle fikseerimata jätmine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks. Heites isikule ette kiiruse ületamist olukorras, kus mõõtmisel on rikutud määruse § 9 lgst 4 tulenevat seadmes näidu säilitamise nõuet, tuleb tagada mõõdetud sõidukiiruse tõendatavus ja isiku efektiivse kaitseõiguse teostamise võimalikkus muul viisil, nt kiirusmõõturi töö videosalvestamise ja isikule videosalvestise tutvustamise teel. 6
(8)6 4-17-5471 IV
  1. Menetlusalusele isikule mõistetud karistust puudutavas osas väärib tähelepanu kassatsioonis esitatud etteheide, mille kohaselt toetus maakohus menetlusalusele isikule karistuse mõistmisel kohtuotsuse tegemise hetkeks kustunud väärteokaristusele. Kõnealune väärteokaristus oli kehtiv nii teo toimepanemise kui ka kohtuvälise menetleja karistusotsuse tegemise hetkel.
  2. Karistusregistri seaduse (edaspidi KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid eeltoodud üldreeglist on sätestatud KarRS § 5 lgs
  3. Viidatud loetelus ei ole sätestatud erandit, mis lubaks isikule karistuse mõistmisel tema varasema karistatuse tuvastada kustunud karistusandmetele toetudes. Samuti kaugeneks mõistetava karistuse eripreventiivses tähenduses individualiseerimisel registrist kustutatud karistusandmetele toetumine karistusseadustiku § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest ja karistuse preventiivsetest eesmärkidest, kuna kustunud karistuste arvestamine jätaks tähelepanuta isiku vahepealse õiguskuuleka käitumise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 311917, p 9;
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3117016, p 10). Nii on Riigikohus varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (väärteoasjades nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 311617, p 13 ja otsus asjas nr 311917, p 9; kriminaalasjades nt
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3117903, p 14 ja otsus asjas nr 3117016, p 9).
  10. Kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse peale asja arutama asuv maakohus lahendab asja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses (ab ovo, de novo), saab maakohus isikule karistust mõistes eripreventiivsete kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtivatele karistustele toetudes. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui maakohtu otsus mõistetud karistuse osas kaebemenetluses tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks: ka sel juhul saab asja arutama asuv maakohus karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste raames isiku varasema karistatuse tuvastada vaid uue otsuse tegemise hetkel kehtivate karistuste alusel (nii ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. septembri
  12. a otsus asjas nr 3113307, p 12; otsus asjas nr 311617, p 12). Maakohtu poolt isikule karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste raames otsuse tegemise hetkeks arhiveeritud karistustele toetumine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena VTMS § 175 p 1 ja § 149 p 2 mõttes. V
  13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 pst 7, § 175 pdest 1 ja 2 ning § 149 pst 2 ja § 150 lgst 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  14. märtsi
  15. a otsuse K. Pohla karistamises liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  16. Kassatsioonimenetluses on K. Pohla kaitsja vandeadvokaadi abi S. Reinsaar esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks 9 tunni ja 30 minuti eest summas 1425 eurot (sh käibemaks 237 eurot 50 senti). VTMS § 38 lgst 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud kassatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 7
(8)7 4-17-5471 125 eurot (ilma käibemaksuta) mõistliku suurusega. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.