Obsah (4)

§ 10§ 8§ 7§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 11. mai 2017, Jõhvi Kohtuasja number 3-17-711 Kohtuasi L.G. kaebus Vaiv

§ 10

lg 1 kohaselt tähendab sunniraha vastavas hoiatuses kindlaksmääratud summat, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.

§ 8

lg-st 1 tulenevalt on niisuguse sunnivahendi rakendamine lubatud, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ja mida pole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 8

lg 3 keelab sunnivahendi rakendamise üksnes juhtudel, kui selle rakendamise alused on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on kehtetuks tunnistatud, sunnivahendi rakendamine on edasi lükatud või halduskohtu poolt peatatud. Kaebaja pole väitnud, et talle jäeti sunniraha rakendamise põhjustanud ettekirjutus teatavaks tegemata. See on kehtiv ning ta pole tõendanud, et on ettekirjutuse selles märgitud tähtajaks ära täitnud või esineb mingi muu sunnivahendi rakendamist välistav asjaolu. 13.

§ 7

lg-s 3 on kehtestatud, et ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab olema niisugune, mis võimaldab adressaadil oma kohustust täita. Eelnevalt juba käsitletud sunnivahendi rakendamist välistajate juhtude hulgas pole ära nimetatud liiga lühikest ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega, kuid

§ 8

lg 3 p 4 on kehtestatud, et sunnivahendit ei kohaldata, kui selle rakendamine lükatakse edasi. Kaebaja pole muuhulgas rahul talle ettekirjutuse täitmiseks antud ajaga ning viitab ka ettekirjutuse tegemisest tingitud tervise halvenemisele ja puudulikele materiaalsetele võimalustele, kuid pole ettekirjutust selle täitmiseks määratud aja osas vaidlustanud ega esitanud oma tervislikule või majanduslikule seisundist toetuvat taotlust sunniraha rakendamise edasilükkamiseks. 6 14. EhS §-s 133 kehtestatuga on seaduseandja andnud korrakaitseorganile õiguse rakendada ettekirjutuse täitmata jätmisel

sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on füüsilise isiku puhul 6400 eurot. Kaebajale tehtud ettekirjutuse punktis 6 ära toodud sunniraha rakendamise hoiatus lähtub sellest ülemmäärast ning 04.04.2016 dokumendiga nr 22.6-15 on asendatud ka hoiatuse alusena märgitud üldine viide KorS § 28 lg-le 2 konkreetse olukorra kohta käiva viitega EhS §-le 133. 21.03.2017 koostatud hoiatuses nr 12-22/6/21 määratud sunnirahade suurus on samuti vastavuses seaduseandja poolt lubatud ülemmääraga. Nimetatud hoiatusel puudub regulatiivne sisu, mistõttu pole tegemist haldusaktiga, mille peale on võimalik esitada tühistamisnõuet. Mõlemad hoiatused on õigusaktide nõuetega küll kooskõlas ega anna alust keelata neist tulenevate sunnirahade rakendamine üldse ära, kuid samas pole see veel piisav, et kaebaja suhtes reaalselt juba rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingud saaks lugeda õiguspärasteks. Seda põhjusel, et sunniraha rakendamine võib olla õigusvastane ka hoiatuse õiguspärasusest sõltumata. 15.

§ 3

lg-s 3 sätestatud sunniraha rakendamise põhimõtted nõuavad, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutataks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis on eelduste kohaselt tõhusaimad ja sunnivad isikut võimalikult vähe kahjustades täitma talle pandud kohustust. Seaduseandja niisugune tahe eeldab haldusorganilt vastavate asjaolude väljaselgitamist enne sunnivahendi kohaldamisele asumist ning kaalutlusõiguse kohaldamist. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-72-14 punktis 14 leidnud, et hoiatus pole lõplik ega siduv otsustus, mis tingib vältimatult sunniraha rakendamise ja välistab haldusorgani kaalutlusõiguse, seda võib rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras ning seejuures tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sama lahendi punktis 19 märgiti aga, et peale ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne selle sissenõudmise alustamist peab isikut teavitama sunniraha rakendamisest ning talle tuleb anda võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

1. Kohtule edastatud riikliku järelevalve toimiku sisu nende põhimõtete ja nõuete järgimist ei kinnita. Kaebaja suhtes tehtud dokumentidesse märgitud sünniaastat arvestades ei saanud vastustajale kuidagi teadmata olla, et tegemist on eaka inimesega, kelle sissetulekud võivad piirduda pensioniga. Ei nähtu aga, et tema majandusliku olukorra ja seega nii võimalikest kõige leebeima kui ka tõhusaima sunnivahendi välja selgitamiseks oleks üldse midagi ette võetud ning mingitki kaalumist teostatud. Kaebaja materiaalseid võimalusi mittearvestava suurusega sunniraha nõudmine ei saa olla leebe ega tõhus ning võib kohustuste täitmisele sundimise asemel põhjustada talle hoopis pöördumatuid tagajärgi. Kuna sunniraha sissenõudmise alustamiseks antud täitekorraldus nr 1722.6/20 ja täitmisavaldus nr 1703210015 on koostatud samal kuupäeval, ei saa miski kinnitada, et kaebajat oleks enne sunniraha rakendamist ära kuulatud. Piisav ei ole see, et talle anti 17.02.2016 koostatud dokumendiga nr 22.5-1/51 võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited ning saadeti 01.02.2017 meeldetuletus nr 17-22.5/1/11 järelkontrolli toimumise aja kohta. Neis dokumentides teatati küll ettekirjutuse koostamise kavatsusest ja kontrolli teostamisest, kuid ei selgitatud midagi sunniraha rakendamisega seonduvalt, ei päritud tema maksujõulisuse kohta ega küsitud muude vastava otsustuse tegemise seisukohalt olulist tähendust omavte asjaolude üle. Seetõttu on sunniraha rakendamise toimingud õigusvastased ning annavad piisava aluse kohustamisnõude rahuldamisele. Eelnevalt juba käsitletud lahendi nr 3-3-1-31-15 punktis 11 on Riigikohus nimelt leidnud, et kui kohtutäitur on täitemenetlust juba alustanud, kuid pole veel lõpule viinud, on halduskohtul võimalik sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral kohustada haldusorganit lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama kohtutäiturile TMS § 48 lg 1 p 1 kohane täitemenetluse lõpetamise avaldus. Antud juhul nähtub riikliku järelevalve toimikust ja kaebaja poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebusest, et täitemenetlus on juba alustatud, kuid kaebaja õiguste esialgse kaitse kohaldamise tõttu pole saadud seda veel lõpule viia.
2. Eeltoodud järeldustel on kaebus osaliselt põhjendatud. Vaidlustatud 09.03.2016 ettekirjutus nr 22.6-12 tuleb kaebajale pandud ehitiste lammutamise kohustuse osas õigusvastaseks tunnistada. 7 Vastustaja toimingud selles sisalduvast hoiatusest tuleneva sunniraha rakendamisel pole olnud õiguspärased, mistõttu tuleb talle teha kohustuseks esitada kohtutäiturile 21.03.2017 täitekorralduse nr 17-22.6/20 alusel sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamise avaldus. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebuse osalisest rahuldamisest tulenevalt peab vastustaja HKMS § 108 lg 2 kohaselt hüvitama kaebajale osa tema poolt kantud menetluskuludest. Kuna kaebuses esitatud kuuest erinevast taotlusest on kolm igati põhjendatud, moodustab hüvitamisele kuuluv summa poole kaebaja poolt tasutud 87 euro suurustest riigilõivudest ja 1080 euro suurusest õigusabikulust ehk kokku 583,50 euro suuruse summa. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust esitanud ei ole, mistõttu ei saa tal HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt olla ka hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 13.09.2018 lahendiga osaliselt, p.1 tühistatud 16.10.
3. 8