Obsah (7)

§ 230§ 231§ 436§ 367§ 173§ 163§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 11.04.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-12930 Tsiviilasi DHL Estonia AS hagi CARNELIAN OÜ vas

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus 3 ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Kohus on tuvastanud järgmised asjaolud: a. Hageja ja kostja sõlmisid DHL Estonia kullerteenuste lepingu, milline on allkirjastatud hageja poolt 05.10.2015 ja kostja poolt 01.10.2015 (I kd tl 7-11), b. Hageja on edastanud kostjale e-postiaadressile tallinngems@yahoo.com unikaalse kliendikoodi, c. Kostja on kasutanud perioodil oktoober 2015 – juuni 2016 kokku hageja teenust 58 korral (I kd tl 12); d. 29.04.2016 võttis kostja ühendust DHL Express müügiesindajaga, et korraldada kaupade transport SRÜ-st Eesti Vabariiki. Pakkumise sai kostja maanteetranspordi divisjoni müügiesindajalt, kus lepiti kokku hinnas 740 eurot + deklareerimistasu 35 eurot (I kd tl 13-25); e. 05.05.2016 viis kauba saatja XXX kauba Petrozavodski DHL Express esindusse, kus täitis kauba saatelehe, valides transpordiliigiks DHL Express (lennutransport) ning märkis saatelehele kostjale kuuluva unikaalse kliendikoodi (I kd tl 28-30); f. Kostja on kauba kätte saanud; g. 17.05.2016 väljastas hageja kostjale arve TLLI068497 summas 4462,94 eurot (I kd tl 31-32): h. 19.07.2016 edastas kostja hagejale taotluse arve tühistamiseks (I kd tl 33-38), millest hageja keeldus oma 25.07.2016 kirjaga (tl 39-43).
2. Eeltoodust tulenevalt pooled ei vaidle, et kostja tellis hagejalt kauba maanteetranspordi, mille hinnaks pidi kujunema 740 eurot + deklareerimistasu 35 eurot, et kauba saatja XXX viis kauba isiklikult 05.05.2016 DHL Express kontorisse Petrozavodskis ja täitis saatelehe. Samuti puudub vaidlus, et kaup on kostjani jõudnud ning, et kostja ei ole hageja poolt 17.05.2016 esitatud arvet tasunud.
3. Kohus on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud leping vastab kaubaveolepingule võlaõigusseadus (VÕS) § 774 tähenduses, mida kohus on selgitanud pooltele ka oma 20.10.2016 kirjas (I kd tl 100101). Vastavalt VÕS § 774 lg-le 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud, et hageja transpordib kostjani kauba saatja poolt edastatud kauba Petrozavodskist Eesti Vabariiki. Kuna pooled vaidlevad vedamise viisi ja sellest tuleneva transpordi hinna üle, siis on tegemist kaubaveolepinguga.
4. Pooled vaidlevad, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale 17.05.2015 esitatud arve summas 4462,94 eurot ja viivised või poolte vahel kokku lepitud hinna 740 eurot.
5. Hageja hinnangul kohustub kostja osutatud veoteenuse eest maksma kostjale esitatud arve nr TLLIO68497 alusel 4462,94 eurot. Kostja eelnevaga ei nõustu ja leiab, et kuivõrd vaidlusaluse teenuse osas oli pooltel teenuse osutamise hinna osas erikokkulepe, millise kohaselt pidi vedu toimuma maanteetranspordiga ja osutatud teenuse maksumuseks pidanuks olema 740 eurot on nõue põhjendatud üksnes 740 euro ulatuses.
6. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis asja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus, et 29.04.2016 võttis kostja ühendust DHL Express müügiesindajaga, et korraldada kaupade transport 4 SRÜ-st Eesti Vabariiki. Pakkumise sai kostja maanteetranspordi divisjoni müügiesindajalt, millises pakuti maanteetranspordi hinnaks 740 eurot + deklareerimistasu 35 eurot. Kostja võttis pakkumise vastu (I kd tl 13-25). Kohus on seisukohal, et antud kaubaveo kokkuleppe osas kohalduvad eelkõige rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätted, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides. Nimelt CMR artiklis 1 lõikes 1 sätestatu kohaselt konventsiooni kohaldatakse igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest.
7. Hageja heidab kostjale ette, et kuigi poolte vahel oli kokkulepe, et kui saadetis on komplekteeritud, võtab kauba saatja maanteetranspordi divisjoni müügiesindajaga ühendust ning lepib kokku konkreetse aja, mil vedaja saatja juurest kauba peale võtab, siis viis saatja saadetis ise DHL teeninduspunkti, kus kasutades kostja CARNELIAN OÜ unikaalset kliendikoodi, mis on teada vaid pooltele, täitis omakäeliselt saatelehe, kus valis omakäeliselt kallima DHL Express teenuse (lennutransport). Hageja leiab, et kuivõrd CARNELIAN OÜ valis iseseisvalt DHL Ekspressi teenuse ning ei pidanud kinni maanteetranspordi divisjoni müügiesindajaga kokkulepitud saadetise edastamise kokkuleppest, puudub CARNELIAN OÜ-l mistahes alus nõuda esitatud arve osalist krediteerimist.
8. Kostja märgib, et saatja viis saadetise DHL-i esindusse Petrosavodskis 04.05.2016, kuid tegi seda lähtudes DHL-i töötaja vastavasisulistest korraldustest. Kostja selgitab, et DHL- i esindaja SRÜ-s XXX kontakteerus saatja XXX-iga ning teatas talle, et XXX’il endal tuleb saadetav kaup toimetada DHL-i kontorisse aadressil XXX, mida XXX vastavalt korraldusele ka tegi. Lisaks on kostja märkinud, et saatja XXX suhtles ka XXXga. XXX helistas saatjale ning avaldas, et saadetise hinnas on saajaga kokku lepitud, milleks on 740 eurot. Samuti räägiti sellest, et saatja peaks olema valmis saadetise saatmiseks ning, et ta võib saadetise viia DHL-i Petrosavodski kontorisse ja samuti, et Petrosavodski kontor võib ise saatjaga ühendust võtta, misjärel võib neile saadetise üle anda. Kostja selgitab, et saatja esitas DHL´i Petrosavodski kontoris eelnevalt täidetud tollidokumendid veoteenuse osutajale ning täitis saatedokumendid. CARNELIAN OÜ-le väljastatud kliendikoodi teatas saatjale DHL-i töötaja, kuna see ei olnud eelnevalt saatjale teada. DHL-i töötaja ei informeerinud saatjat saatekulu suurusest, kuid avaldas, et see on kauba saajaga eelnevalt kokku lepitud. Kostja on seisukohal, et ei saatja ega kostja ei pidanud teadma ega aru saama, et olukorras, kus DHL-i töötaja Vene Föderatsioonis ise kontakteerus saatjaga ning palus tal endal saadetise DHL-i kontorisse tuua võib kaasa tuua teistsuguseid õiguslikke tagajärgi, kui need, milles hageja ja kostja olid eelnevalt kokku leppinud. Kostja leiab, et hageja käitumine kostja suhtes on olnud antud asjas vastuoluline ning vastuolus heade kommetega. Kostja on seisukohal, et hageja lõi kostjale usaldusel põhineva ettekujutuse sellest, et kostjal veoteenuse tellijana ja teenuse eest tasujana tuleb veoteenuse osutajale üksnes edastada saatja andmed ning saadetise edastamine toimub veoteenuse osutaja juhendamisel hageja ja kostja vahel eelnevalt kokkulepitud viisil. 27.

§ 230

lg-te 1 ja 2 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, kusjuures tõendeid esitavad menetlusosalised. Hageja on väitnud, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi saatja XXX müügiesindajaga ühendust võtma, et leppida kokku konkreetne aeg, mil vedaja saatja juurest kauba peale võtab. Kohtu hinnangul ei ole hageja suutnud tõendada, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe, et vedaja võtab saatja juurest kauba peale. Kohtule esitatud kirjavahetusest, täpsemalt hageja töötaja XXX 06.05.2016 e-kirjast kostja esindajale nähtub küll, et XXX on lubanud XXXga ühendust võtta, kui saadetis on valmis, kuid kohtu hinnangul ei tõenda see asjaolu, et poolte vahel oli ka kokkulepe, et kauba võtab peale hageja (I kd tl 15; tõlge tl 24 pöördel). Etteheide selle kohta, et kaup toodi ise DHL kontorisse sisaldub alles hageja esindaja 12.05.2016 e-kirjas, s.t on esitatud peale kauba teele saatmist 06.05.2016 (I kd tl 14; tõlge tl 24 pöördel - 25). 5

1. Kohus leiab, et asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, saab asuda seisukohale, et usutav on kostja poolt väidetu, et XXX ise saadetist DHL kontorisse viies, tegutses hageja enda juhistest lähtuvalt. Esmalt märgib kohus, et hageja ise on kinnitanud, et XXX oli isikuks, kes andis juhiseid saadetise saatmise osas maanteetranspordiga ning kauba pealevõtmise küsimustes. Kohtule hageja poolt esitatud poolte kirjavahetustest nähtuvalt on kostja CARNELIAN OÜ esindaja 29.04.2016 pöördunud hageja poole (29.04.2016 e-kiri; I kd tl 21-22; tõlge tl 24) soovides pakkumist kaubaveole Tallinnasse ning märkinud oma kontaktisikuks XXXi, ühtlasi edastades kostja hagejale ka vastava isiku kontaktandmed. 05.05.2016 e-kirjas teatas kostja hagejale, et on hageja pakkumisega nõus ning palus ühendust võtta varustajaga (I kd tl 16-17; tõlge tl 24). XXX 05.05.2016 ja 06.05.2016 ekirjadest kostjale nähtub, et XXX on XXXiga ühendust võtnud. XXX tunnistajana antud ütluste kohaselt (I kd tl 199-200; tõlge II kd tl 3), võttis XXX XXXiga ühendust ning teatas, et saatja võib saadetise ise viia DHL Petrosavodski kontorisse ja samuti, et Petrosavodski kontor võib ise saatjaga ühendust võtta, misjärel võib neile saadetise üle anda. Kohus loeb eelnevaga tuvastatuks, et saadetis viidi DHL kontorisse hageja enda juhistest tulenevalt. Kohus ei nõustu hagejaga väidetega XXXi tunnistajana antud ütluste ebausladusväärsuse kohta, kuna kohtu hinnangul muudavad tunnistaja antud ütlused veenvaks ka teised asjas esitatud tõendid.
2. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et XXX viies saadetise ise DHL kontorisse ei rikkunud poolte kokkulepet, vaid toimis hageja enda juhistest lähtuvalt.
3. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostjal tuleks hageja poolt kostjale esitatud arve nr TLLIO68497 alusel tasuda 4462,94 eurot, mitte erikokkuleppes varasemalt kokku lepitud tasu, tulenevalt asjaolust, et CARNELIAN OÜ valis hageja väidetu kohaselt iseseisvalt kallima DHL Ekspressi teenuse (lennutransport).
4. Riigikohus on oma 30.01.2009 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-143-08 (p 12) osundanud, et CMR art 4 järgi tuleb veoleping kinnitada saatedokumendi koostamisega, kuid selle puudumine ei tähenda veel iseenesest veolepingu puudumist. Sama konventsiooni art 9 lg 1 sätestab, et saatedokument on veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni). Samamoodi reguleerib saatedokumendi (veokirja) tõenduslikku tähendust ka VÕS § 776 lg
5. Selle kohaselt tõendab saatja ja vedaja allkirjastatud veokiri kuni vastupidise tõendamiseni veolepingu sõlmimist ja tingimusi ning veose vastuvõtmist vedaja poolt. Kolleegium on 14.06.
6. a tsiviilasjas nr 3-2-1-56-06 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et CMR art 9 lg-st 1 tulenevalt tõendab isiku kauba saatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument ning eeltoodu ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel.
7. Kohtu hinnangul järeldub eelnevast, et kuigi saatedokument (veokiri) on tõend prima facie lepingutingimuste kohta, siis seda ainult seni, kuni on suudetud tõendada vastupidist. Lisaks on kohtu poolt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse p-s 13 Riigikohus leidnud, et arvestades saatedokumendi õiguslikku tähendust, ei saa rajada otsust ainuüksi sellele, et saatedokumentide koostamisega sõlmisid pooled veolepingu.
8. Käesolevas asjas nagu kohus on eelnevalt korduvalt märkinud, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et pooltel oli vaidlusaluse veose vedamise osas erikokkulepe, mille kohaselt olid pooled kokku leppinud, et transport pidi toimuma maanteetranspordiga ning veo hinnaks oli 740 eurot + deklareerimistasu 35 eurot (I kd tl 13-25). Seega loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahel oli sõlmitud leping veoteenuse osutamiseks, mille tingimuste kohaselt pidi teenuse maksumuseks kujunema 740 eurot + deklareerimistasu 35 eurot.
9. Kohus on arvamusel, et õige ei ole hageja seisukoht, et CARNELIAN OÜ valis iseseisvalt kallima DHL Ekspressi teenuse (lennutransport). Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et kohtule esitatu alusel oli hageja teadlik sellest, et hageja ja kostja vahel sõlmitud erikokkuleppe alusel tuleb hagejale saadetist üle andma, mitte kostja esindaja vaid XXX, kelle kohta oli kostja poolte kirjavahetuses märkinud, et tegu on kostja varustajaga (I kd tl 16-17; tõlge tl 24) ning arvestades 6 asjaolu, et hageja omades majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna lepingute sõlmimise kogemust, pidi hageja mõistlikult võttes aru saama, et vastav kolmas isik ei ole õigustatud varem kokkulepitud tingimusi muutma.
10. Kohus leiab, et hea usu põhimõtte vastane oleks olukord, kus hageja ja kostja vahel oli olemas konkreetne erikokkulepe kauba vedamise osas maanteetranspordiga ning hageja teades, et kostja poolt tuleb saadetist üle andma kolmas isik ning üksnes tulenevalt asjaolust, et saatelehele on märgitud kostja unikaalne kliendikood, siis tuleks sellest tulenevalt kostjal tasuda poolte vahelises erikokkuleppes kokkulepitud tasust oluliselt suurem summa. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha

§ 436

lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 5.01.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).
2. Lisaks leiab kohus, et käesoleval juhul on XXX antud ütlustega tõendatud, et teda juhendati saatelehe täitmisel hageja töötaja poolt, kes avaldas XXXile ka kostja unikaalse koodi. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud kohtule esitatud 05.02.2016 saatelehega tõendada, et XXXile oli kostja kood juba varasemalt teada, sest viidatud saatelehelt ei ole tuvastatav, et saadetise edastas ka eelneval korral just XXX (I kd tl 91).
3. Kohus leiab kõike eeltoodut arvestades, et põhjendatud on kostjalt CARNELIAN OÜ hageja DHL Estonia AS kasuks välja mõista vastavalt poolte vahel sõlmitud erikokkuleppele 740 eurot.
4. Kohus märgib, et kuna kohus on eelnevaga leidnud, et hagejal on kohustus tasuda võlgnevus summas 740 eurot, millises summas võlgnevust on ka kostja ise tunnistanud, ei pea kohus täiendavalt vajalikuks hinnata kostja väiteid seoses kostja viitega, et veolepingu p-s 9 olid pooled kokku leppinud kostja krediidilimiidiks hageja juures 130 eurot.
5. Hageja taotleb kostjalt välja mõista hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 25.05.2016 kuni 26.08.2016 eest summas 209,76 eurot ja viivis võlgnevuselt 4462,94 eurot 0,05 % päevas alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
6. Kostja leiab, et kuna hageja nõue hagis esitatud ulatuses on alusetu ning hageja ei ole kostjale esitanud arvet vastavalt eelnevalt kokkulepitud veoteenuse osutamise eest, eelnevalt kokkulepitud hinnaga, ei ole kostjal olnud võimalik hageja põhjendatud nõuet tasuda ning seetõttu ei ole hageja viivise nõue põhjendatud. Samuti leiab kostja, et hageja poolt esitatud arve tasumise korral osaliselt oleks hageja saanud arve osalist tasumist tõlgendada nõude tunnustamisena kostja poolt, mistõttu kostjal ei olnud korrektset dokumentatsiooni, mille alusel hagejale tasuda nõue põhjendatud, eelnevalt kokkulepitud ulatuses. Kui kohus peab siiski viivise nõuet põhjendatuks, palub kostja tulenevalt VÕS §-dele 113 lg 8 ja 162 lg 1 hageja esitatud viivisenõuet vähendada mõistliku suuruseni.
7. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 367

kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu punkti 11 kohaselt on pooled kokku leppinud, et õigeaegselt tasumata arve tasumisega viivitamise eest tasutakse viivist 0,05% iga viivitatud päeva eest (I kd tl 11). Kohus leiab, et asjakohatud on kostja väited, et tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole kostjale esitanud arvet kokkulepitud summaga, ei olnud kostjal võimalik hagejale võlgnetavat summat tasuda. Kohus leiab, et kuivõrd kostja oli teadlik võlgnevuse suurusest oleks olnud kostjal ka 7 võimalik vastav summa hagejale tasuda. Lähtudes eelnevast peab kohus hageja viivisenõuet põhjendatuks.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis määraga 0,05% päevas perioodi 25.05.2016 kuni 26.08.2016 eest ja viivise võlgnevuselt määraga 0,05% päevas alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Lähtudes hageja nõudest ja kohtu poolt tuvastatust, et kostjal oli kohustus hagejale tasuda osutatud kaubaveoteenuse eest 740 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlgnevus perioodi 25.05.2016 kuni 26.08.2016 eest summas 34,78 eurot ja viivis alates hagi esitamisest 27.08.2016 kuni võlgnevuse 740 eurot täieliku tasumiseni määraga 0,05% päevas. Kohus ei pea põhjendatuks viivise vähendamist. Periood % päevas Summa päevas 25.05.2016 - 26.08.2016 0,05 0,37 Perioodis Perioodi summa päevi 94 34,78 eurot
2. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 740 eurot ja viivise võlgnevus perioodi 25.05.2016 kuni 26.08.2016 eest summas 34,78 eurot ning viivis alates hagi esitamisest 27.08.2016 kuni võlgnevuse 740 eurot täieliku tasumiseni määraga 0,05% päevas. Menetluskulude jaotus
3. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (

§ 173

lg 1).

§ 163

lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud 83,43% ulatuses hageja kanda ja 16,58% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist tulenevalt

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2.

/allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik 8