Obsah (8)

§ 230§ 173§ 162§ 138§ 144§ 175§ 484§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2018. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-102870 Tsivii

) § 405 lg 1 tulenevalt.

1. Käesolevas asjas vaidlevad pooled lepingu täitmise üle ning hageja nõuab kostjalt lepingu täitmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel.
2. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:  kostja ja Eesti Töötukassa vahel oli sõlmitud individuaalse töölerakendamise leping nr. 7-6.11/16/0006, mille kohaselt oli üheks tugiisikuks hageja (tl 64-66);  pooled allkirjastasid 31.08.2015 tähtajatu töövõtulepingu, mis hakkas kehtima 01.09.2015 (edaspidi leping, tl 24-26);  kostja on hagejale teinud järgmised ülekanded: 13.07.2016 summas 1000 eurot selgitusega „ITR kohtumised juuni“, 04.08.2016 summas 1000 eurot selgitusega: „ITR kohtumised juuli“, 07.10.2016 summas 300 eurot selgitusega „ITR 139966 ja 254320“, 10.03.2017 summas 250 eurot selgitusega „ITR“ ja 28.03.2017 summas 250 eurot selgitusega „ITR“ (tl 27-29 pöördel, tl 49).
3. Pooltel on tekkinud vaidlus selle üle, kas kostjal on tasu maksmise kohustus. Hageja leiab, et ta on 31.08.2015 sõlmitud lepingu alusel teenust osutanud, kuid kostja on jätnud osutatud teenuse eest osaliselt tasumata. Kostja on hagejale tasunud kokku 2800 eurot ning tasumata on 1850 eurot. Hageja on seisukohal, et leping ei ole lõppenud. 3 Kostja väidab, et leping on 28.02.2016 lõpetatud seoses tööde lõppemisega, mida kinnitab töötamise registri kanne. Kostja väitel osutas hageja kuni
4. a augustini kostjale teenust suulise töövõtulepingu alusel. Kostja leiab, et kostja arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja on hagejale kogu töötasu maksnud ja võlgnevus puudub.
5. Kohtu hinnangul on poolte vahel 31.08.2015 sõlmitud leping, arvestades lepingu sisu, käsundusleping, kuigi pooled ise nimetavad seda töövõtulepinguks. Kohus on pooltele nõude kvalifikatsiooni selgitanud (kohtu 26.04.2018 e-kiri, tl 50). VÕS § 619 järgi käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
6. Kohtu hinnangul ei ole esitatud tõendid oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad ja vaatamata kohtu ettepanekule ei ole rohkem tõendeid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitatud (vt kohtu selgituskirjad tl 50, 86, 109). Sellises olukorras tuleb lähtuda tõendamiskohustuse jaotusest, mis tulenevalt

§ 230

lg 1 esimesest lausest tähendab üldjuhul seda, et kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele soovib tugineda. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Kohus on teinud ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2).

Hageja tõendada on ennekõike asjaolu, et tal on lepingust tulenev sissenõutavaks muutunud tasu nõue kostja vastu. Arvestades kostja vastuväiteid, peab kostja tõendama, et poolte vahel sõlmitud leping on lõppenud, teenust on osutatud teise lepingu alusel ning osutatud teenuse eest on hagejale nõuetekohaselt tasutud.

1. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et 31.08.2015 sõlmitud leping on lõpetatud ning hageja on kostjale teenuseid osutanud teise (suulise) lepingu alusel. Kostja on esitanud tõenditena: väljavõte Maksu- ja Tolliameti töötamise registrist, millest nähtub, et hageja tööle asumise aeg oli 01.09.2015 ning töötamise lõpp oli 28.02.2016 (tl 48); täiendav väljavõte Maksu- ja Tolliameti töötamise registrist, kus on nähtavad hagejaga sõlmitud erinevad lepingud, sh hageja töötamise algus- ja lõppajad (tl 83); kostja ja Eesti Töötukassa vaheline ekirjavahetus perioodil 09.09.2017 – 21.09.2017, milles kostja teavitab Eesti Töötukassat asjaolust, et kostjal ei ole koostööd hagejaga (tl 84 ja 84 pöördel); hageja ja kostja vaheline 31.05.2017 e-kirjavahetus, milles pooled nendivad, et tähtajaline tööleping on lõppenud ning arutavad uue VÕS lepingu sõlmimist samadel tingimustel (tl 105 ja 105 pöördel). Kohus on seisukohal, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registri kanne ei tõenda, et poolte vahel sõlmitud leping on lõpetatud. Hageja on õigesti viidatud, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg 6 kohaselt vastutab töötamise registri kande õigsuse eest kande tegija. MKS § 252 lg 2 kohaselt on tööd võimaldav isik kohustatud töötamise registris registreerima isiku töötamise alustamise, peatumise ja lõpetamise ning töötamise liigi. Seega on kannete tegemine ja nende sisu üksnes kostja kontrolli all. Tegemist on kostja ühepoolse kande tegemisega ning hagejal puudub kontroll selle üle, millise sisuga kandeid kostja teeb. Kohus nõustub hagejaga, et töötamise registri kanne ei saa olla õiguslikuks aluseks võlasuhte lõpetamiseks. Vastupidi, kande tegemise eelduseks peab olema poolte vahelise võlasuhte lõppemine. Selliseid tõendeid ei ole kostja esitanud. Vaidlusaluse lepingu lõppemist ei tõenda ka kostja ja Eesti Töötukassa vaheline e-kirjavahetus perioodil 09.09.2017 – 21.09.
2. Kirjavahetusest nähtub, et 12.09.2017 on kostja kirjutanud Eesti Töötukassale, et kostjal ei ole koostööd hagejaga. Kohus on seisukohal, et 12.09.2017 ekiri ei tõenda, et leping lõppes 28.02.2016, s.o üle aasta tagasi, nagu väidab kostja. Ka hageja ja kostja vaheline 31.05.2017 e-kirjavahetus ei tõenda lepingu lõppemist. Kostja on asunud seisukohale, et viidatud e-kirjavahetusest nähtub, et kõik pooltevahelised lepingud on lõppenud. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Hagejale saadetud e-kirjas on kostja esindaja 4 selgelt viidanud, et tähtajaline tööleping on lõppenud. Ka ülejäänud kirja sisust, sh hageja vastusest, ei saa teha järeldusi nagu oleksid kõik pooltevahelised lepingud lõppenud. See, et pooled pidasid läbirääkimisi uue võimaliku lepingu sõlmimise osas, ei tähenda automaatselt, et varasemalt sõlmitud lepingud on lõppenud. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud 31.08.2015 allkirjastatud ja 01.09.2015 kehtima hakanud lepingu lõppemist.
3. Järgnevalt hindab kohus hageja tasunõude olemasolu ja selle suurust. Kohus on osaliselt rahuldanud hageja taotluse tõendite kogumiseks ning teinud Eesti Töötukassale päringu. Eesti Töötukassa 26.04.2018 vastusest nähtub, et hageja osutas tugiisiku teenust individuaalse töölerakendamise lepingu nr 7-6.11/16/0006 raames ajavahemikus 02.06.2016 – 25.08.2017 (tl 91). Seega on tõendatud, et hageja on läbi kostja Eesti Töötukassale teenust osutanud. Lepingu p 2.2.1 kohaselt makstakse tasu suunatud kliendi kohta 500 eurot, millest esimese osana tasutakse 20 % inimese suunamise järgselt peale esimest kohtumist. Eesti Töötukassa saatis hageja juurde konsultatsiooni 20 klienti. 13.07.2016 on kostja teinud hagejale ülekande summas 1000 eurot selgitusega „ITR kohtumised juuni“ ja 04.08.2016 summas 1000 eurot selgitusega: „ITR kohtumised juuli“. Hageja on seisukohal, et viidatud maksed on teostatud lepingu p 2.2.1 alusel. Kohus nõustub hagejaga. Kohtu hinnangul on see eluliselt usutav ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Lepingu p 2.2.2 kohaselt tasutakse teine osa 30 %, kui klient asub tööle töölepingu alusel või avalikku teenistusse või asub osutama teenust võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel, mis kehtib vähemalt 12 kuud ning lepingu alusel toimub kliendile tasu maksmine igakuiselt. Hageja on selgitanud, et kõigist esmasel konsultatsioonil käinud klientidest läksid tööle seitse: klient nr 139966, klient nr 254320, klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434 ja klient nr
4. Hageja väidete õigsust kinnitab Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastus ja selle 31.05.2018 täiendus (tl 54 ja 54 pöördel; 91). Kostja on teinud hagejale 07.10.2016 ülekande summas 300 eurot selgitusega „ITR 139966 ja 254320“. Hageja on seisukohal, et viidatud makse on teostatud lepingu p 2.2.2 alusel kliendi nr 139966 ja kliendi nr 254320 eest. Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastusest nähtub, et klient nr 139966 asus tööle 05.09.2016 ja klient nr 254320 asus tööle 01.10.
5. Hinnates tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et ülekande tegemise aeg, maksekorraldusse märgitud selgitus ja tasutud summa suurus (2 x 500 x 30 % = 300) viitavad selgelt, et kostja on hagejale teostanud maksed lepingu p 2.2.2 alusel. Hageja nõuab tasu veel 4 kliendi eest (klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053 ja klient nr 203434) kokku 600 eurot (4 x 500 x 30 %). Kohtu hinnangul on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. Lepingu p 2.2.3 kohaselt tasutakse kolmas osa 50 % lepingu nõuetekohasel täitmisel, kui klient pärast tööle saamist töötab veel vähemalt neli kuud. Hageja on selgitanud, et tööle läinud klientidest töötasid üle nelja kuu seitse: klient nr 139966, klient nr 254320, klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434 ja klient nr
6. Ka hageja nende väidete õigsust kinnitab Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastus ja selle 31.05.2018 täiendus. Kostja on teinud hagejale 10.03.2017 ülekande summas 250 eurot selgitusega „ITR“ ja 28.03.2017 summas 250 eurot selgitusega „ITR“. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et ka need ülekanded on tehtud lepingu alusel osutatud teenuste eest (klient nr 139966 ja klient nr 254320) p 2.2.3 kohaselt. Sellel viitab ka ülekande summa kokku 500 eurot (500 x 2 x 50 %). Hageja nõuab tasu veel 5 kliendi eest (klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434 ja klient nr 407792) kokku 1250 eurot (5 x 500 x 50 %). Kohtu hinnangul on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. 5
7. Kohus nõustub hagejaga, et lepingu järgne tasu on muutunud sissenõutavaks. Lepingu p 2.2.2 kohaselt tasutakse teine osamakse, kui klient asub tööle. Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastuse kohaselt asus klient nr 419759 tööle 01.11.2016, klient nr 453030 asus tööle 01.06.2017, klient nr 58053 asus tööle 17.07.2017 ja klient nr 203434 asus tööle 01.09.
8. Lepingu p 2.2.3 järgi tasutakse kolmas osamakse, kui klient pärast tööle asumist töötab veel vähemalt neli kuud. Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastuse ja selle 31.05.2018 täienduse kohaselt töötasid kõik eelpool loetletud kliendid vähemalt neli kuud. Seega on nii lepingu p 2.2.2 kui ka 2.2.3 alusel makstavad tasud muutunud sissenõutavaks enne hagiavalduse kohtusse esitamist. Kuivõrd hageja ei nõua viivist, siis ei pea kohus vajalikuks eraldi välja tuua iga kliendi osas tasu sissenõutavaks muutumise konkreetset aega.
9. Kostja väidab, et kostja arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja on hagejale kogu töötasu maksnud ja võlgnevus puudub. Eesti Töötukassa 26.04.2018 vastusest nähtub, et hageja osutas tugiisiku teenust individuaalse töölerakendamise lepingu nr 7-6.11/16/0006 raames ajavahemikus 02.06.2016 kuni 25.08.2017 (tl 91). Kostja on esitanud kohtule oma konto väljavõtte perioodil 01.09.2015 kuni 28.03.2017 (tl 49). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kuupäevadel 13.07.2016, 04.08.2016, 07.10.2016, 10.03.2017 ja 28.03.2017 teostatud ülekanded on tehtud lepingu alusel. Konto väljavõtte kohaselt on kostja viimase ülekande hagejale teinud 28.03.
10. Kuivõrd kliendid nr 203434, 58053 ja 453030 asusid tööle pärast kostja viimast ülekannet hagejale, siis esitatud kontoväljavõte ei tõenda viidatud klientide eest hagejale tasu maksmist. Klient nr 419759 asus tööle 01.11.2016 ja klient 407792 asus tööle 28.11.
11. Kostja ei ole tõendanud, et perioodil 12.11.2016 kuni 13.02.2017 teostatud maksed on tehtud viidatud klientide eest.
12. Kuigi kohus on seisukohal, et 31.08.2015 allkirjastatud ja 01.09.2015 kehtima hakanud leping ei ole lõppenud, peab kohus vajalikuks selgitada järgmist. Kostja väidab, et kuni
13. a augustini osutas hageja kostjale teenust suulise töövõtulepingu alusel. Kostja poolt esitatud Maksu- ja Tolliameti töötamise registri väljavõttest nähtub, et kostja on teinud hageja suhtes järgmise kande: 01.06.2016 (töötamise algus), 31.08.2017 (töötamise lõpp), VÕS leping (töötamise liik, tl 83). Vahetult enne nimetatud kande tegemist on pooled 31.05.2016 e-kirja teel arutanud uue lepingu sõlmimist. Kostja on hagejalt küsinud: „Kas ITR i jaoks sõlmime VÕS lepingu samadel tingimustel nagu eelmine kord või on vajalik haigekassa jaoks tööleping?“. Hageja vastas kostjale: „Jaa, ITR i jaoks sõlmime VÕS lepingu samadel tingimustel nagu eelmine kord“ (tl 105 ja 105 pöördel). Isegi kui eeldada, et leping lõppes 28.02.2016, siis kostja väitel sõlmisid pooled uue lepingu 31.08.2015 lepinguga samadel tingimustel. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja osutas kostjale teenuseid ning kostja on jätnud hagejale osutatud teenuste eest osaliselt tasu maksmata. Seega on hagejal kostja vastu nõue ka siis, kui hageja osutas kuni
14. a augustini teenust suulise lepingu alusel. Menetluskulud
15. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (

§ 173

lg 1).

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulud jäävad kostja kanda.

1. Tulenevalt menetluskulude jaotusest hindab kohus hageja menetluskulude suurust. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 225 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 492 eurot (tl 130 ja 130 pöördel). Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu leides, et hageja poolt esitatud ajakulu ei ole usutav (tl 136 ja 136 pöördel).
2. Riigilõiv on põhjendatud menetluskulud (

§ 138lg 2).

6 18. Järgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kuludega seonduvat (

§ 144

p 1).

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Seega tuleb maakohtul menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. 19. Kohus nõustub hageja esindaja tunnitasu suurusega 60 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on hagiavalduse esitanud enda nimelt ning on selle ise allkirjastanud. Lepingulise esindaja kohta on kohtule volikiri ja diplom esitatud alles pärast hagi menetlusse võtmist 19.04.2018 menetlusdokumendiga. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja menetluskulude nimekirjas esitatud hagiavalduse koostamise kulu 180 eurot. Samuti ei ole kohtu hinnangul põhjendatud maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 euro väljamõistmine

§ 484² alusel.

Tegemist on menetluskuluga, mis määratakse kindaks maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses. Nimetatud sättest tulenevalt ei kandu see üle hagimenetlusse hüvitatava menetluskuluna (nii nagu riigilõiv). Ülejäänud osas on hageja esindaja kulu põhjendatud. 20.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur kohtunik 7