Obsah (9)

§ 657§ 438§ 654§ 652§ 230§ 232§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Otsuse kuupäev 30.05.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-15-8180 Kohtuasi Eesti Kondii

) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud menetluskulud olid põhjendatud osaliselt, s.o 2 780 euro ulatuses. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus lahend, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4 913 eurot 96 senti, intress 113 eurot 24 senti, perioodil 30.01.2015-20.02.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 1 206 eurot 53 senti ja lisanduv viivis seadusjärgses määras alates 21.02.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti õigusnorme ja hindas vääralt tõendeid, mistõttu tegi ebaõige otsuse. Maakohtu järeldus, mille kohaselt pidi hageja mõistlikult eeldama, et töö valmimise tähtaeg pikeneb oluliselt, oli ebaõige. Lepingu p 5.2 ei näinud ette tähtaja automaatset pikenemist. Tähtaja pikendamisest teavitas kostja hagejat alles 28.01.2015, s.o pärast lepingu lõpetamise teate esitamist. Pealegi juba lepingu sõlmimisel ja tellimuse täitmise tähtaja määramisel tuli kostjal arvestada võimalike täiendavate andmete hilisema laekumisega ja külmkapi mõõdu tõttu muutus vaid ühe väikese detaili laius. Ebaõige oli ka maakohtu järeldus, et isegi kui töö pidi valmima hiljemalt 12.01.2015, ei olnud tööde hilinemine oluline lepingurikkumine, mis andis aluse lepingust taganeda 23.01.
2. Tööl esines arvukalt olulisi puudusi ja ei olnud selge, kas parandused teostatakse mõistliku aja jooksul, nt
3. aasta veebruaris. Kusjuures veebruari lõpuks paranduste teostamine hagejat ei rahuldanud. Hageja soov oli saada veekindlast materjalist mööbel, kuid talle paigaldati tavalisest saematerjalist odavam mööbel. Mööbli uksehinged olid erinevatest partiidest, mööbli karkass oli valede mõõtudega, mitmete uste mõõdud ja värvid olid valed. Ka ekspert tuvastas oluliste puuduste esinemise. Vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei olnud kostja huvitatud paranduste teostamisest või oli neid valmis tegema lisatasu eest. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et hageja pidi tõendama, et ta andis või oleks andnud kostjale võimaluse pääseda oma ruumidesse töö lõpuleviimiseks. Arvestades ebamäärast paranduste teostamise kavatsust ja tähtaega ning 6 puuduste arvukust, oli lepingu lõpetamine igati põhjendatud. Asja lahendamise seisukohast oli ka oluline, et tellija oli tarbija, kes vajas suuremat kaitset seaduse ja kohtu poolt. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 655 lg-t 1, kui leidis, et hageja ei pea köögimööblit kostjale tagastama ning kostja ei pea hagejale kogu tasutud rahasummat tagasi andma. Pealegi jättis kohus arvestamata, et kostja hoidis kokku summa, mis oleks kulunud vigade parandamiseks. Arusaamatu oli kohtu tuginemine VÕS § 233 lg-tele 1 ja
4. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus vastab

§ 438ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

§ 654

lg-le 6 ei korda neid.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et töö mittevalmimist esialgu määratud tähtajaks ja hageja poolt loetletud väidetavaid puudusi ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes lugeda oluliseks lepingurikkumiseks, mis oleks andnud hagejale aluse lepingut üles öelda. Kostja poolt töövõtulepingu täitmisel esinenud viivituse näol ei olnud tegemist olulise lepingurikkumisega. Tegemist on hageja otsitud ja paljasõnaliste väidetega, kuna esimese astme kohtus leidis tõendamist, et viivitus tulenes asjaolust, et hageja muutis 10.10.2014 tellimust ja et köögitehnika mõõdud edastati kostjale alles 14.10.2014, mistõttu kostjal oli õigus nihutada lepingu täitmise tähtaega. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuses märkinud, et isegi kui kostja ei oleks tähtaega muutnud 12.jaanuariks 2015, ei saa mõistlikult lugeda töö mittevalmimist oluliseks lepingurikkumiseks, mis oleks andnud aluse lepingu ülesütlemiseks 23.01.2015. Nõustuda saab maakohtuga selles, et töö mittevalmimist esialgseks tähtajaks ei saa praeguse vaidluse asjaolusid arvestades lugeda oluliseks lepingurikkumiseks ka põhjusel, et hageja on käitunud vastuoluliselt, kuna ta ei andnud kostjale reaalset võimalust väidetavate puuduste kõrvaldamiseks. Kostja on olnud valmis lahendama erimeelsused ja ka hagiavalduse vastuses avaldanud soovi töö lõpetada. Maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud, et kostjalt telliti niiskuskindlast materjalist karkass. Samuti ei leidnud tunnistajate XX ja YY ütluste põhjal tõendamist, et poolte vahel oli teistsuguse karkassi tellimine kokku lepitud. Ringkonnakohtul puudub alus heita maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja jõuda tõendeid hinnates maakohtust erinevatele järeldustele. 12.01.2015 pretensioonis toodud enamus puudusi (I kd, lk 20, tõlge lk 113) olid viimistluse ja lõpliku 7 montaažiga ületatavad, kuid hageja ei võimaldanud kostjal töid lõpuni teha. Seega tulenes hagejast, et kui ta oleks võimaldanud kostjal köögimööbel lõpuni paigaldada ja monteerida (sh reguleerida pärast kivist töötasapinna paigaldust tehnika avasid ja uksi, paigaldada sokkel jne) poleks pretensioonis loetletud puudusi esinenud. Maakohus tuvastas, et kostja soovis monteerimistööd ja reguleerimistööd lõpule viia. Ebaõiged on hageja vastupidised väited, vaid tõendamist leidis, et hageja oli ise sellest korduvalt keeldunud. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti, et kostja töös ei esinenud lepingu ülesütlemise hetkel selliseid puudusi, mida saanuks käsitleda kostjapoolse olulise lepingurikkumisena. Ringkonnakohus leiab, et apellant on ekslikult tõlgendanud VÕS § 655 lg 1 järgse ülesütlemise tagajärgi, mille kohaselt on hagejal kohustus peale lepingu ülesütlemist tagastada lepingu alusel saadud detailid ja kostjal kohustus tagastada raha ja õigus saada tagasi paigaldatud köök. Maakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 195 lg 5 teises lauses sätestatu, mille kohaselt tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189-191 sätestatut, ei tähenda, et ülesütlemise korral tuleks tagastada köögimööbel. Kohus on leidnud õigesti, et VÕS § 189-191 sätestatut kohaldatakse vaid VÕS § 655 lg-s 1 sätestatud lepingu lõppemisele järgneva aja kohta etteantu tagastamisele. Töövõtulepingu ülesütlemine ei eelda eelnevalt töö üleandmist ja seetõttu ei ole kostja saanud ettemaksu alusetult. Asjakohatud on hageja apellatsioonkaebuse etteheited seonduvalt vaidlustatavas otsuses VÕS § 233 lg-te 1 ja lg-te 2 kohaldamisega ning seisukohad seonduvalt ettemaksu ja tarbijatöövõtuga. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on asja lahendamise seisukohalt oluline, et tellija on tarbija. Ringkonnakohtu hinnangul ei muudaks käesoleva vaidluse tulemust tarbijatöövõtu regulatsioonist lähtumine. Vaidluse all ei ole ja tähtsust ei oma samuti köögimööbli omandi küsimus, kuna omand läheb hagejale üle praeguses asjas tehtava lahendi jõustumisel. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea avajalikuks neid siinkohal korrata (

§ 654lg 6).

Põhjendamatu on hageja kaebuse väide, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel. Maakohus on järginud menetlusnorme, täitnud selgitamiskohustust ja jaotanud õigesti tõendamiskoormise.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 232

lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Menetluskulud 8.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt

§ 171

lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata, s.t kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja õigusabi kulu apellatsiooniastmes 840 eurot, mille raames tutvus kostja õigusabi osutaja maakohtu otsusega, hageja apellatsioonkaebusega ja koostas sellele vastuse, valmistus kohtuistungiks ja esindas kostjat istungil, arvestusega 7 tundi tunnihinnaga 120 eurot (millele lisandub käibemaks). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades dokumentide mahtu ja sisu, on kostja kulud 8 õigusabile täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud ning tuleb vastaspoolelt taotletud summas välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 9