← Eesti

2-17-5195/56

Obsah (10)§ 163§ 436§ 164§ 162§ 651§ 652§ 468§ 461§ 173§ 177

Tsiviilasi nr 2-17-5195 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 06.07.2018.a, Tallinn Tsiviilasj

§ 163

lg 1 alusel poolte endi kanda, arvestades menetluse käiku, asja sisu, menetlusosalisi, hagi osalist rahuldamist ja rahuldamise ulatust. Hageja apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, määras elatise asjas otsuse viivitamata täidetavaks üksnes tagatise vastu ja jättis hageja menetluskulud tema enda kanda ning teha asjas uue lahendi, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses, määratakse otsus viivitamata täidetavaks ilma tagatist nõudmata ja mõistetakse hageja menetluskulud kostjalt välja, või Atiivselt saadetakse asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus jättis kõik asjaomased tõendid nõuetekohaselt hindamata. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ega põhine asjas kogutud tõenditel. Kostja ei vaidlustanud kulude kandmise asjaolusid. Kohtu poolt märgitud vajaduste uuring on liialt kulukas ja selleks puudub ekspert. Üksnes vanemate kooselu lõppemise tõttu ei tohiks lapse tavapärane elulaad langeda. Uuritud tõendite osas on kohus teinud ebaõiged järeldused. Kohus ei ole elatise suuruse tuvastamisel järginud

§ 436lg 1 nõudeid ja otsuses on mitmed vastuolud ja vasturääkivused.

Kohtu arvutuskäigud ei ole jälgitavad ega üheselt arusaadavad. Kohtu järeldused seoses kulude jaotumisega on vastuolulised. Kulud, mida ei ole võimalik täpselt jagada (näiteks seep, torusiil, tualettpaber), on jagatud lapse ja ema vahel pooleks ning kulud, mis on omistatavad ainult lapsele, olid arvestatud lapse põhiselt. Seega jättis kohus põhjendamatult arvestamata majapidamis- ja hügieenikulud 35 eurot kuus. Kohtu järeldus taskuraha osas on arusaamatu. Hagejale jäi ebaselgeks, miks erinevate elatise kuluartiklite osas lähtus kohus erinevatest tõendamise alguskuupäevadest. Arusaamatu on hagis esitatud elatise nõude perioodile eelnevate asjaolude tõendamiskohustuse esiletoomine. Kostja aktsepteeris toidukuluna 159 eurot kuus. Kohus lähtus keskmisest lapsest ja mitte konkreetsest isikust. 5

(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 Elukohas elas varasemalt ka kostja ning laps on elanud elukohas sünnist saati. Ebaõige on kohtu väide, et üürile kõrvalkulusid juurde ei arvestata. Kohtu seisukoht mööblikulude, rühmaraha osas on väärad ega põhine tõenditel. Rühmarahale ei vaielnud vastu ka kostja. Kohus jättis hindamata huviringidega seonduvad tõendid ja seega ebaõigesti kulud arvestamata. Kostja ei vaielnud huvialaringidele vastu. Kohtu seisukoht, et ratsutamine ja tennis ei ole tavapäraselt vajalik huvitegevus, on ebaselge. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata lapsehoidja kulud. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata ka transpordivahendi kasutamise kui elulaadi osa. Olukorras, kus mõlema vanema kasutada on auto, ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et laps ei tohi vanemate elulaadist osa saada ja peaks ühistranspordiga liiklema. Lapsevanematel, kelle varaline seis on ca 9 korda parem kui miinimumpalka teenivatel vanematel, ei ole kohustust osta lapsele kõige odavamaid asju. Kohus nõudis põhjendamatult filmi ja teatri kunstilise taseme ekspertiise. Kohus eiras riiete ja jalanõude kulude hindamisel asjas esitatud tõendeid. Kohus hindas

§ 436

lg-t 1, § 232 lg-t 1 eiravalt tõendeid ja järeldas, et lapse mänguasjade ja raamatute vajadus ei ole tõendatud. Raamatute laenutamine raamatukogust ei ole olnud lapse tavapärase elulaadi osa. Kohtu järeldus, et hageja ei ole toonud esile asjaolu, et vanemate vahel oleks pärast 2014.a olnud ülalpidamiskokkulepe hageja regulaarsete kaugreiside kohta, on väär. Hageja selgitas, et pärast lahkuminekut on tavapärase elulaadi osa olnud soojamaa reis üks kord aastas. Seejuures on pärast lahkuminekut käidud Tenerifel, Dominikaani Vabariigis, Tais, Türgis ja Malaisias. Reisid on toimunud kostja nõusolekul. Ebaõige on kohtu järeldus, et vanemate varalise seisundi kohta esitatud tõendid ei oma asjas tähtsust. Kohus jättis menetluskulude jaotusel analüüsimata hageja taotluse

§ 164lg 3 kohaldamiseks.

Kostja varjas oma sissetulekuid ning ei avaldanud tegelikkuses oma varalise seisukohta tegelikke andmeid. Menetluskulude jaotuse juures jättis kohus mh tähelepanuta, et hageja seaduslik esindaja pakkus kostjale kohtu väliselt kompromissina võimalust tasuda lapsele igakuiselt 450 eurot elatist, kuid kostja keeldumise tõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Kohtuotsuses menetluskulude jaotus on vastuolus

§ 162lg-ga 4.

Samuti oli pooltel äärmiselt erinev tõendamiskoormis. Hageja esitas oma elulaadi tõendamiseks kohtule enam kui 320 tõendit ja põhjendas põhjalikult oma elulaadi vajadusi. Kostja seisukoht

  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse vastaspoole poolt vaidlustatud osas muutmata. Kostja vastuapellatsioonkaebus
  2. Maakohtu otsuse peale esitas kostja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus asus otsuses üheaegselt seisukohale, et hageja vajaduste rahuldamiseks piisab kahekordsest miinimumelatisest ja seisukohale, et hageja elulaadist tulenevalt kulub tema vajaduste tagamiseks 950 eurot kuus. Kui kohus leidis, et hageja vajaduste katmiseks piisab kahekordsest miinumumelatisest kuus, puudus kohtul alus mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatisest suuremat summat. Kohtuotsus on osas, milles kohus on leidnud, et hageja tavaline elulaad on 950 eurot kuus, põhjendamata. Kohus ei selgitanud, millised on hageja elulaadist tulenevad vajalikud ja põhjendatud kulutused, mille kandmiseks kulub kuus 950 eurot. Kohus tugines ebaõigesti 2014.a nõusolekule. Viidates Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-165-13, leidis kostja, et maakohus oleks saanud asuda seisukohale, et hageja vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suurus on 950 eurot kuus, üksnes siis, kui asjas esitatud tõenditega oleks tõendatud, et hageja vajalikud ja põhjendatud kulutused on 950 eurot kuus. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastav asjaolu asjas 6

(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 kogutud tõenditega tõendatud. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et vanemate vahel on sõlmitud ülalpidamiskokkulepe. Kostjapoolne 13.01.2014.a e-kiri ei ole käsitletav ülalpidamiskokkuleppena. Osundatud kirjast nähtuvalt on selle puhul tegemist kostjapoolse teavitusega tema poolt tasutava elatise suuruse kohta. Maakohus ei käsitlenud väidetava ülalpidamiskokkuleppe sõlmimise asjaolusid kohtuotsuses ega tuvastanud ülalpidamiskokkuleppe sõlmimiseks vajalike vastastikuste tahteavalduste tegemist. Atiivselt tuleneb kirjast üheselt, et kostja nõustus tasuma elatist 450 eurot kuus selleks, et katta lapsehoidja kulusid kuni lapse lasteaeda minekuni. Hageja ei ole ülalpidamislepingu pool, mistõttu tõusetub küsimus tema nõudeõigusest. Kostja on täitnud hageja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. RAKE uuringut arvestades tagab 300 eurot elatisena lapsele keskmiselt oluliselt kõrgema elustandardi. Hageja seisukoht
  1. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse vastaspoole poolt vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et maakohtu poolt hagi esitamisest alates väljamõistetud elatist tuleb suurendada ning kohtuotsuse viivitamata täitmise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ülejäänud osas (sh enne hagi esitamist tasumisele kuulunud elatise osas) tuleb otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada ning vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  3. Ringkonnakohus selgitab esmalt apellatsioonimenetluse ulatust.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust täies ulatuses. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks ning menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud (

§ 652lg 1).

Kohus ei ole elatiseasja lahendamisel esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud (

§ 436lg 6).

10. Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebusele ja üldistele vastuväidetele põhjendatud elatise suuruse hindamisel märgib ringkonnakohus järgmist, tuues välja ka põhimõtted, millest kohus lähtub vajalike ja põhjendatud kulude hindamisel igakuise elatise kindlaksmääramisel ning mida kohus iga kulugrupi analüüsimisel eraldi välja ei too kordamise vältimiseks. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et lapse olukord ei pea halvenema põhjusel, et lapse ema ja lapse isa enam koos ei ela, millele viitab otseselt ka PKS § 99 lg 1, mille kohaselt tuleb elatis määrata ülalpeetava tavalisest elulaadist lähtudes. Seega olukorras, kus elatise maksmiseks kohustatud isik maakohtu menetluses hageja poolt väljatoodud konkreetsete igakuiste kulutuste osas ühtegi konkreetset vastuväidet ei esita, võib kohus elatise suurendamise nõude esitanud menetlusosalise poolt kohtu ette toodud kulutused tuvastada juhul, kui need on esitatud viisil, mida saab tõendatuks lugeda kui osana hageja tavapärasest elulaadist. Hageja on esile toonud ja muutnud ka kogumis usutavaks, et hageja tavapärane elulaad toob kaasa kulutusi, mida miinimummääras elatis ei kataks. Hageja on õigesti märkinud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema 7

(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 vanemad on võimaldanud ja saavad edaspidi võimaldada. Riigikohus on sedastanud ning ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda sellest, et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist, mistõttu kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kulude vajalikkuse ja põhjendatuse juures on seega määrava tähendusega ka see, milline on ülalpidamist andma kohustatud vanema varanduslik olukord. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et tema elujärg nii pere kooselu ajal kui ka käesoleval ajal on keskmisest parem. Samuti on kostja möönnud, et hageja poolt väljatoodud summas elatise tasumine oleks kostjal majanduslikult võimalik (mh 19.12.2017.a istungil). Heal majanduslikul järjel oleva lapsevanema lapse puhul võib olla põhjendatud see, kui laps käib kõikide tuttavate sünnipäevadel, kui lapse sünnipäevi tähistatakse nii sugulastega kui ka sõpradega ja mängutoas, kui erinevateks tegevusteks ostetakse sobilikud jalanõud ja riided ning need vahetatakse kulumise või väljakasvamise korral koheselt välja, samuti see, kui laps sööb täisväärtuslikku toitu, käib teatris, kinos, kontsertidel, erinevates trennides ja talle ostetakse rohkem riideesemeid, mänguasju, raamatuid ja spordivahendeid, kui see, mis on hädavajalik. Kujunenud elulaad ei pea olema vanemate poolt tingimata eelnevalt kokku lepitud. Tuleb arvestada, et varasemalt keskmisest suurema elatise tasumisega ja kokku leppimisega (vähemalt 450 eurot) ning täiendavalt lapsele erinevate asjade ja teenuste (mh kostja enda poolt väljatoodud tahvelarvuti ostmine jõuludeks, lauamängu ja raamatu kinkimine eelkooli lõpuks, hotellis ööbimine Tartus, veepargi, spaa, mängumaade, kino jne külastamine, kohvikus ja restoranis söömas käimine, suuremateks ostudeks raha andmine) lubamisega ülalpidamisel ning lapse elustiili toetamine muude kulutustega (sh rühmarahade tasumine, ujumistreeningute tasu, lasteaiakaaslaste kingid, lasteaiale helitehnika ostmise toetamine) on kostja ka ise osaliselt kujundanud lapse elulaadi selliseks, mis võimaldab lapse heaks teha hädavajalikust rohkem kulutusi. See ei tähenda seda, et lapse elulaad eeldab tingimata luksust, vaid üksnes teatud mugavusi ja parema kvaliteediga ning suuremas mahus asju, kui on hädavajalik. Olukorras, kus lapsega kooselava vanemana on lapse emal õigus ja kohustus lapse igapäevaelu korraldada, saab kohus hageja tavalist elulaadi ja vajalikke kulutusi selle säilitamiseks hinnata hageja poolt väljatoodud asjaolude, mh varasemate kulutuste alusel, hinnates, kas mingite kulutuste tegemine on ülemäärane või tavapärane arvestades vanemate head majanduslikku järge ja seega võimalusi lapsele sellist elulaadi pakkuda ega saa lähtuda kostja üldisest hinnangust kulutuste üldise suuruse kohta ega ka RAKE raportis toodud keskmistest kuludest. Sellest hoolimata saab kohus tuvastada üksnes umbkaudse keskmise igakuise kulu, arvestades pikemaajalisi kulusid mitme kuu, aasta või vajadusel ka mitme aasta peale. Asudes tasuma elatist ligilähedaselt miinimummäärale (alates 01.01.2018.a on elatise miinimummäär 250 eurot kuus) ilma, et see oleks põhjendatud majandusliku olukorra halvenemise või muu mõjuva põhjusega, saab lapse kujunenud ja kujundatud elulaadi arvestades asuda seisukohale, et kostja poolt 300 euro tasumine elatisena on ebapiisav ja hagi esitamine oli õigustatud. 11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust ja materiaalõigust, hinnates teatud kulugruppide osas hageja poolt väljatoodud kulud põhjendatuks (tervishoiu, toidu, side taskuraha, elektroonikaseadmete ja isikut tõendavate dokumentide kulud) ja leides, et muud ema poolt väljatoodud kulud ei ole põhjendatud, kuid ülejäänud hageja vajadused katab kahekordne elatise miinimummäär. Juhul, kui hageja taotleb elatist üle miinimummäära, peab kohus hindama kõiki hageja kulusid ega saa lugeda neid osaliselt põhjendatuks ja tõendatuks miinimummääras. Maakohus on teatud kulude (riided ja jalanõud, mänguasjad, raamatud, haridus, hobid, eluruum, transport ja meelelahutus) põhjendamatuks lugemisel üldsõnaliselt märkinud, et vastava kulu vajadus on hageja poolt tõendamata, mis on arusaamatu, arvestades, et tegemist on tavapäraste ja eelduslike kulutustega, mis lapsel tekivad. Teatud kulude puhul on võimalik hinnata kulu suuruse 8
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 põhjendatust, kuid ei saa leida, et eelnimetatud kulude vajadus on tõendamata. Maakohtupoolset põhjendamiskohustuse rikkumist on ette heitnud nii hageja kui ka kostja. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, hinnates hageja tavapärasele elulaadile vastavaid põhjendatud ja vajalikke kulusid iga kulugrupi kaupa, arvestades hageja poolt esitatud asjaolusid ja koostatud tabelit ja kostja poolt esitatud vastuväiteid. Hagiavalduses on hageja välja toonud ka erinevaid kulutusi, mida ei ole arvestatud kulude hulka (mh reisikulud, erijalanõude kulu). 12. Toidukulude osas puudus maakohtus poolte vahel sisuliselt vaidlus. Kostja ei ole toidu üldkulule 159 eurot kuus vastu vaielnud (I kd, tl 103 pöördel; 15.08.2017.a istungi protokoll, II kd, tl 45 pöördel). Maakohus tuvastas samuti, et pooltel puudub toidukulude osas vaidlus (otsuse p 29). Vastuapellatsioonkaebuses ega vastuses apellatsioonkaebusele ei ole kostja põhjendatud toidukulu tuvastamisele maakohtu poolt vastuväiteid esitanud. Seega saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu poolt tuvastatud põhjendatud igakuisest toidukulust 159 eurot. Samuti saab ringkonnakohus lähtuda ka maakohtu poolt tuvastatud põhjendatud tervishoiukulude ja sidekulude igakuisest suurusest. Vastuapellatsioonkaebuses ega vastuses apellatsioonkaebusele ei ole kostja nimetatud kulugruppide põhjendatud suuruse tuvastamisele maakohtu poolt vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nimetatud kulugruppide põhjendatuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Tervishoiukulude osas on hageja detailselt väljatoonud kulud erinevatele tervishoiutoodetele (vitamiinid, nohu- ja köharavimid, inhalaatori ampullid, kõhulahtisuse ravimid, reisiravimid, termomeeter, probiootiukumid), mille kohta on poole aasta jooksul tehtud kulutuste osas esitatud ka kulutšekid. Paljude toodete puhul on nimetusest arusaadav, et tegemist on lapsele mõeldud ravimitega (I kd, tl 250; II kd, tl 67, 107) ning on eluliselt usutav, et lapse tervishoiule võib keskmiselt kuus kuluda 14 eurot. Asjaolu, et teatud ravimid ei ole lastele suunatud ravimid, ei ole iseenesest alus, et leida, et ostetud ravimid peaks pooleks jagama. Usutav on, et nimekirjas väljatoodud ravimid kasutab aasta peale laps ka üksi ära ning teatud ravimite olemasolu esmaabina ja vitamiinide andmine on vajalik väikelapse puhul. Samuti on arvestatav, et varuravimite aegumisel tuleb need välja vahetada. Toodud tõenditest nähtub, et teatud ravimid on ka arvestatud kahe peale ja osad apteegikulud ei ole arvestusse lisatud (I kd, tl 250; II kd, tl 66, 106, 130). Samuti ei ole väljatoodud kuludes arvestatud ka võimalike suuremate kulutustega eriravimitele, nt antibiootikumidele, mille üks karp võib moodustada igakuiselt tervishoiule märgitud summa. Tervishoiukulud võivad aastate lõikes ka varieeruda, kuid ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud esitatud tabelis toodud kulude põhjendatuse keskmiselt 14 euro ulatuses ühes kuus. Kostja ei ole põhistanud enda seisukohta, et see kulu peaks olema 10 eurot kuus. Sidekulude osas leidis kostja, et internetikulu ei ole vajalik, kuna tal on tahvelarvutis internetiühendus olemas. Kohus leiab aga, et kõiki Internetis vajalikke toiminguid (mh koolitöid) ei pruugi olla põhjendatud tahvelarvutis teha ning leiab, et kodus interneti olemasolu on tänapäeval tavapärane ning seda ei saa pidada luksuseks. Telefoniarvete osas ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud ning tegemist on tavapärase ja põhjendatud kuluga, arvestades et hageja vanuses laps eelduslikult suhtleb enda sugulaste ja sõpradega ka telefoni teel. Samuti on põhjendatud hageja vanuses lapse puhul ka lastepaketi olemasolu, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu. Ka ei ole ülemäärane lapsele paari multifilmi laenutamine. Eeltoodule ei ole kostja ka otseselt vastu vaielnud. Sidekulude kandmise kohta igakuiselt on hageja esitanud ka kulude tabelis viidatud tõendid. Seega on tõendatud hageja vajadused sidekuludele keskmiselt 13 euro ulatuses kuus. Maakohus on ilmselt ekslikult märkinud tõendatuks ka kostja taskuraha vajaduse igakuiselt 5 eurot. Hageja on taotlenud taskurahana arvestamist 5 euro ulatuses nädalas ehk 20 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud summas taskuraha andmine põhjendamatu. Kostja ei ole selle osas ka otseseid vastuväiteid esitanud. 9
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195
  1. Maakohus jättis hageja riiete ja jalanõude igakuiste kulude osas esitatud asjaolud ja tõendid täielikult hindamata, põhjendades seda üksnes asjaoluga, et hageja ei ole erijalanõude vajadust tõendanud. Samas ei ole hageja nimetatud kulu ka maakohtule esitatud kuluarvestuses arvestanud, mistõttu on eelnimetatud põhjendus asjakohatu. Riiete ja jalanõude osas on hageja välja toonud, et igakuine keskmine kulu on 64 eurot, millega seonduvalt on lapsele varasemalt ostetud erinevaid riideesemeid ja jalanõusid (põlvikud, särgid, aluspüksid, tennised, retuusid, topp, ujumistrikoo, kampsunid, sallid, mütsid, kleidid, seelikud, sussikott, peavõru, mitu paari sukkpükse, mitu paari kindaid, seelikuid, talvesaapaid, kummikuid, mitu paari sokke, mitu paari retuuse, vest, saabaste lukuvahetus, dressipluus, mitu paari sandaale, mitu paari saapaid, mitu jopet, dressid), mis muudavad sellise kulu ka hageja tavalise elulaadina usutavaks. Arvestades et lapsel on vaja erinevaid sise- ja välisriideid, ning et laps on kasvueas, on usutav, et ühes kuus võidakse osta lapsele 64 euro eest paar riideeset ja jalanõud, millele lisanduvad ka väiksemad esemed nagu näiteks sokid ja sukkpüksid, mida kulub rohkem. Riideeseme või jalanõupaari maksumus paarkümmend eurot on tavapärane. Juhul kui hagejal on kujunenud lemmikriideese, nt kleit, on usutav, et nimetatud riideesemeid ostetakse aastas mitu, arvestades erinevaid aastaaegasid, tegevusi ja lapse kasvamist ja riiete kulumist. Selle võrra kulutakse vähem teistele riideesemetele, nt püksid ja särgid. Väljatoodud jalanõude vajadus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kasvueas lapse puhul võib olla põhjendatud isegi mitme sama liiki jalanõupaari ostmine aastas, mh arvestades et lapsel peavad olema ka sise- ja välisjalanõud ning jalanõud erinevateks tegevusteks (vabaaja veetmiseks, sportimiseks, pidulikeks üritusteks) ja aastaaegadeks ning keskmise kvaliteediga jalanõud kuluvad kiiresti. Sama on usutav ka riiete puhul. Kostja majanduslik olukord on määrav otsustamisel, kas lapsele peaks riideid ostma üksnes taaskasutuskeskusest või hankima neid sugulastelt/tuttavatelt või võiks lapsele lugeda põhjendatuks ka uute riiete ostmist. Arvestades, et vanematel on ka suuremad majanduslikud võimalused, on usutav, et lapse tavapärane elulaad hõlmab ka teatud korduvate ja asendatavate riideesemete, jalanõude ning ka aksessuaaride (peavõru, sukkpüksid, käevõru, pearätt, kübar jne) ostmist, samuti ka teatud juhtudel tuntud kaubamärgi riideesemete ostmist (H&M, Seppälä, Miki ja Minni, Terranova, Monster High). Samas on hageja ka välja toonud ning on tõendatud, et lapsele ei osteta üksnes luksuskaubamärkide riideid ja jalanõusid, vaid mh ka Prismast, Rimist ja taaskasutusest. Sealjuures on hageja ka põhjendanud, et kui seniajani oli võimalik saada teatud riideesemeid ka täditütrelt, siis kasvuerinevuse tõttu ei ole see tulevikus enam võimalik. Kostja ei ole esitanud usutavaid vastuväiteid, mille alusel saaks kohus leida, et riiete ja jalanõude igakuine kulu on ülemäärane, vaid on üksnes üldsõnaliselt kahtluse alla pannud riideesemete vajaduse. Apellatsioonkaebuse vastuses on kostja ka nõustunud, et 9 paari jalanõusid aastas on põhjendatud. Muid vastuväiteid ei ole kostja esitanud. Riideesemete ja jalanõude ning aksessuaaride ostmise kohta igakuiselt on hageja esitanud ka kulude tabelis viidatud tõendid. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja ümber lükanud hageja poolt tõendatud igakuist keskmist kulu riietele ja jalanõudele 64 eurot kuus.
  2. Maakohus leidis, et mänguasjade ja raamatute ostmise vajadus on tõendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Eelduslikult soovib iga laps endale oma mänguasju ja raamatuid. Juhul kui see on majanduslikult võimalik, siis on usutav, et seda lapsele ka võimaldatakse. Mänguasjade ja raamatute kuluna on hageja välja toonud 48 eurot kuus. Nimetatud kululiigi all on toodud näitena muuhulgas põll, ehtekarp, -kotid, mänguloomad, käevõru meisterdamiskomplektid, raamatud, väiksed mänguasjad, lasteajakirjad, Barbie, loovuskompektid, aiatööriistade komplekt, lauamängud, legokalender, mängukonsool, mängud, pusled, lego, mullitaja jm, mille ostmise kohta on esitatud ka tõendeid. Kui piiratud majandusliku olukorra puhul võib jõuda seisukohale, et lapsele piisab ka paarist mänguasjast ning raamatute lugemisest raamatukogus, siis ringkonnakohtu hinnangul võimaldab vanemate 10
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 varaline olukord käesoleval juhul osta lapsele raamatuid (selle asemel, et laps peaks käima raamatukogus raamatuid lugemas) ning soetada ka mitmeid loovuskomplekte, lasteajakirju, lauamänge ja muid eakohaseid ja populaarseid mänguasju. Laste arenedes eakohased mänguasjad ja lapse enda huvid muutuvad. Mänguasjad ka kuluvad ja lähevad katki. See kõik on alus leida, et aastas mitme loovuskomplekti ja mänguasja ostmine on põhjendatud. Arvestades et tegemist on üksiklapsega, on ka suuremad kulud nagu mängukonsool ja teised mänguasjad arvestatavad üksnes ühe lapse peale, mis teeb igakuise kulu suuremaks. Mängukonsooli kui kulukama mänguasja võimaldamine on vanemate majanduslikku olukorda arvestades põhjendatud, samuti ka sellele uute mängude ostmine. Asjaolu, et see kingiti jõuludeks, ei ole alus selle arvestamata jätmiseks. Kulude tabelis on mängukonsooli maksumusest arvestatud umbkaudselt 1/
  1. Umbes nelja aasta peale mängukonsooli või muu suurema mänguasja maksumuse arvestamine ei ole ülemäärane. Ringkonnakohus ei leia, et on põhjendatud vähendada elatist põhjusel, et kostja soovib mänguasju ja raamatuid ka ise hagejale osta või et neid kingitakse hagejale ka teiste isikute poolt, kuivõrd eelnimetatu ei taga, et lapse vajadused saavad kaetud ega välista tingimata hageja ema poolt tehtavaid kulusid. Juhul kui vanemad vaidlevad vajalike kulude üle, on põhjendatud, et kohus määrab lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud kindlaks rahaliselt makstava elatisena. Kui kostja soovib sellele lisaks osta mänguasju või raamatuid, on seda kostjal võimalik teha. Mänguasjade ja raamatute ostmise kohta igakuiselt on hageja esitanud ka kulude tabelis viidatud tõendid. Eeltoodust tulenevalt on keskmiselt 48 euro eest kuus lapsele mänguasjade ja raamatute ostmine hageja tavapärase elulaadi osana tõendatud. Kui arvestada, et lapsele ostetakse kuus üks raamat (u 15 eurot), üks suurem mänguasi või lauamäng (u 15 eurot) ning paar väiksemat mänguasja, mille kogukulu võib samas ulatuses olla, ei ole keskmiselt 48 eurot kuus ülemäärane.
  2. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus eluasemekulusid. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka laste eluasemevajaduse rahuldamisel. Riigikohus on selgitanud, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest (RKTKo 3-2-1-69-13, p 18). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul tuleks lähtuda eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normist ühe täisealise perekonnaliikme kohta. Hageja on toonud kohtu ette asjaolud, et hageja on VVV korteris elanud sünnist saati. Selle üle pooltel vaidlus puudub. Seega on tuvastatud, et tegemist on elukohaga, mis kuulub hageja tavapärase elulaadi juurde. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud järeldus, et see ei vasta hageja senisele elulaadile või hageja peaks kolima väiksemasse või odavamasse eluruumi. Samas nõustub ringkonnakohus kostja vastuväitega, et kasutuseeliste määramisel tuleb arvestada ka tegelike kuludega elamispinnale. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ema maksab igakuiselt eluasemelaenu 300 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellest kulust ka lähtuda. Kostja suhtes oleks ebaõiglane lähtuda üüriturul olevast turuhinnast, arvestades, et tegelik kulu hageja emal ei ole suurem kui 300 eurot. Samuti ei ole usutav, et kui hageja ei elaks hageja emaga koos, üüriks hageja ema toa kellelegi kolmandale isikule välja. Ei ole välistatud, et hageja ema soetaks sellisel juhul väiksema korteri, kuid sellega saab arvestada ruutmeetrite arvu määramisel. Pooled ei vaidle, et hageja ainukasutuses on korteris tuba suurusega 14,3 m2 ja hageja emaga ühiskasutuses ülejäänud 47,50 m2 ehk kokku kasutab hageja korterist pindala suurusega 38,05 m
  3. Ringkonnakohus nõustub, et hageja poolt kasutuseelise saamise arvutamisel on põhjendatud lähtuda üksnes eluruumide pindalast, jättes välja rõdu pindala. Ka tavapäraselt ei arvestata rõdupinda üürihinna sisse, vaid see tõstab pigem ruutmeetri hinda. Seega on ringkonnakohtu hinnangul õiglane kasutuseelise suurus ümardatult 185 eurot (300 eurot ÷ 61,80 m2 × 38,05 m2). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud lähtuda üksnes hageja ema poolt tasutavast eluaseme intressikulust, kuivõrd juhul kui hageja ema ei 11
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 tasuks eluasemelaenu, sh põhiosamakseid, peaks hageja ema üürima korteri, mille kulu oleks eelduslikult suurem.
  1. Maakohus on ekslikult märkinud, et kõrvalkulud tuleb kasutuseeliste sisse arvutada. Tavapäraselt ei kuulu eluruumi üürimisel saadava üüri juurde kõrvalkulud, vaid need lisanduvad vastavalt teenuste kasutamisele. Ka Riigikohus on sedastanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad põhjendatud kulud on ka tasu korteriühistu osutatavate või vahendatavate kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas (ibid, p 19). Seega saab nendega arvestada. Kõrvalkulude osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Seega saab kohus nimetatud kulude suurusest lähtuda. Kommunaalkulude (sh haldusteenus-, heakorrateenus, prügi, soojusenergia, tehnosüsteemide hooldus, vesi ja elekter) puhul on põhjendatud, et korterile kuluvad kulud jagatakse pooleks. Kommunaalkulud on kulud, mis tekiksid eelnimetatud kululiikidena ka korteri üürimisel, v.a reserv- ja remondifond, mille on hageja arvestusest ka välja jätnud. Kommunaalkulud on korteriühistu arvetega tõendatult igakuiselt keskmiselt 68 eurot.
  2. Hariduse ja huvialadega seonduvate kuludena on hageja toonud välja 418 eurot kuus. Sellest moodustab enamuse lapsehoidjaga seonduv kulu, mis on keskmiselt igakuiselt 219 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulu ei ole ka jätkuvalt ülemäärane, arvestades järgmisi asjaolusid. Hageja on muutnud usutavaks, et lapse emal puudub tugivõrgustik, kes saaks hageja üle järelevalvet teostada. Hageja ema on üksikvanem, kes töötab täiskohaga. Hageja vanusest lähtuvalt on usutav, et ta ei suuda eelduslikult ilma järelevalve ja abita kodus käesoleval hetkel täispäevi üksinda viibida. Lapsehoidjat on kasutatud järjepidevalt alates ajast, kui laps oli üheaastane. Lapsehoidjat kasutatakse ka suveperioodil, kui lapsel kooli pole ning ka lapse või ema haiguse korral, samuti lapse saatmiseks trennidesse ja üritustele ning ka ema töölähetuste ajal. Kostja on ka ise toetanud lapsehoidja kasutamist, mh ka ajal, kui hageja käis juba lasteaias ulatuses keskmiselt 350 eurot kuus. Kostja poolt väljapakutud pikapäevarühma kulu oleks samuti umbkaudselt 100 eurot kuus ning see ei välistaks ka lapsehoidja kasutamise vajadust nii vaheaegadel ning juhtudel kui laps ei saa kooli minna või lapse ema ei saa õhtuti või nädalavahetuseti lapsega olla. Seega ka pikapäevarühma kasutamisel jääks kulu samaväärseks. Tõenäoliselt kaob hageja kasvamisel vajadus lapsehoidja järele ära, kuid ringkonnakohus ei saa käesoleval juhul kohtu ette toodud asjaoludel lugeda tõendatuks ega usutavaks seda, et käesoleva aja seisuga on see vajadus kadunud. Samuti muutis hageja usutavaks, et lapsehoidja tasu on olnud muutumatu neli aastat ning eelduslikult tuleb seda lähiajal tõsta, mida on kostja ka varasemalt ise ette pannud. Suure kuluartiklina on välja toodud ka lasteaiatasu, mis oli keskmiselt 76 eurot kuus (913,68 eurot aastas), mis on tõendatud kulutabelis viidatud Tallinna linna arvetega. Ringkonnakohus leiab, et see on põhjendatud välja mõista kuni kooli minekuni 2017.a septembris. Hageja on küll välja toonud, et selle asemel tulevad erinevad koolikulud, kuid on sellena toonud konkreetselt välja üksnes koolitarbed 169,67 eurot ning kulutused koolivormile 135,50 eurot, mis oleks kokku 305,17 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud nimetatud kulutuste kandmine korra aastas, mis teeb igakuiselt kokku 25,43 eurot, mis tuleb alates 2017.a septembrist elatisesummas arvestatuna lasteaia tasu asemel välja mõista. Täiendavate kulutuste kandmine koolitarvetele ja riietele on tagatud teiste kulugruppide osas arvestatud summaga. Hobide osas on hageja muutnud usutavaks, et ta on võimeline ja suuteline tegelema mitme erineva huvialaga, mis on osaliselt ka erinevatel aastaaegadel (ratsutamine suvel, tantsimine muul ajal). Erinevate trennide kuluna on tabelis välja toodud igakuiselt keskmiselt 59 eurot (sh suvel ratsutamine, tantsimine, laulutunnid, ujumas käimine, varasemalt kabering). Täiendavalt on hageja muutnud usutavaks, et hagejal on plaanis hakata tegelema tennisega, mille kulu oleks iseseisvalt 12
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 vähemalt sama palju (tõendatud hagi lisaga nr 17). Ringkonnakohus ei leia seega, et trennikuluna 59 eurot igakuiselt oleks ülepaisutatud, arvestades et hageja vanuses lapsel on põhjendatud proovida erinevaid trenne ning ka kostja on nõustunud, et hageja võiks tegeleda vähemalt 1-2 huvitegevusega. Juhul kui hageja ei tegele ühegi trenniga professionaalsel tasandil, on võimalik ka rohkemate hobidega tegelemine, sh aegajalt ujumas käimine. Vanemate majanduslikke võimalusi arvestades võib hageja hobi olla ka tennis või ratsutamine või muu selline spordiala, mis on keskmisest kulukam, mh mille kulu võib ühes kuus olla ligikaudu 60 eurot. Täiendavalt on huvialakulude all väljatoodud ka lasteaia (ja edaspidi ka eelduslikult kooliga) ja hobitegevusega seonduvad lisakulud mh erinevatele ühisüritustele, ekskursioonidele, külastustele, vahenditele ja rühmatasudele keskmiselt summas 24 eurot kuus, mis on samuti usutav ja tõendatud kulutabelis viidatud tõenditega. Kulude alla on arvestatud ka eelkoolitasu ja abiõpetaja tasu, mille arvestamine edasiulatuvalt ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et need kulud jätkusid ka pärast hagi esitamist. Seega on põhjendatud hageja hariduse ja huvialadega seonduvate kuludena arvestada põhisummana keskmiselt 302 eurot kuus (sh lapsehoidja tasu, trennitasud ning hariduse omandamise ja hobidega seonduvad lisakulud, mh rühma- ja klassirahad). Nimetatud summale lisandus kuni 2017.a septembrini ka lasteaiatasu 76 eurot (mis teeb kulu kokku umbkaudselt 378 eurot kuus) ning alates 2017.a septembrist lisandub lasteaiatasu asemel 25,43 eurot kuludena koolivormile ja –tarvetele (mis teeb igakuise kulu kokku umbkaudselt 327 eurot). Seega olid kuni 2017.a septembrini hageja tõendatud vajadused u 50 euro võrra väiksemad, millega saab elatise väljamõistmisel arvestada. 18. Vajaliku transpordikuluna on hageja märkinud igakuiselt keskmiselt 77 eurot. Selle hulka on arvestatud 50% hageja ema erasõitude autokulust, taksoga liikumised (aasta peale kokku umbes 80 eurot), autopiletid parvlaevaga sõiduks Muhumaale, lennukipiletid Saaremaale (aasta peale kokku umbes 100 eurot) ja parkimiskulu (aasta peale kokku umbes 5 eurot) ning paar ühistranspordi piletit paari euro ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja põhistanud enda tavapärase elulaadi osana autosõitu. Hageja on välja toonud enda tavapärase elulaadi osana autoga liikumise nii lasteaeda, eelkooli (edaspidi kooli), üritustele, trenni, külla, spaasse, sugulaste juurde jne. Auto elulaadi osana ei ole välistatud ka kesklinnas elamise puhul, eriti kui tegemist on hageja vanuses lapsega, kes ei liikle veel iseseisvalt. Arvestades vanemate varalist olukorda ning ka auto olemasolu hageja emal, mida kasutatakse igapäevaselt, on usutav, et auto kasutamine on saanud hageja tavapärase elulaadi osaks. Kütusekuludena on arvestatud hageja ema töökoha poolt esitatud arveid 0,3 eurot kilomeetri kohta erasõitudeks, mis on jagatud kaheks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ülemäärase kuluga, arvestades et kütusekulu ja muud auto pidamise kulud (hooldused, amortisatsioon, kindlustus) kokku oleks samaväärne kulu. Kokku on 50% kütusekulu aasta lõikes tõendatult (hageja ema töökoha poolt esitatud arved) olnud 701,54 euro ulatuses, mis teeb keskmiselt 58,46 eurot kuus, mis ei ole ülemäärane, arvestades et suveperioodil on sõidetud umbkaudselt 600 km autoga erasõitudeks ning talveperioodil u 70 km. Hageja on muutnud usutavaks, et autoga sõidetakse ka vanavanemaid külastama Saaremaale, mis juba iseenesest on mitusada kilomeetrit ühel suunal. Usutav on ka see, et koos emaga külastatakse erinevaid kohti Eestis ka peale Saaremaa. Ringkonnakohtu hinnangul on sugulaste külastamine ja teiste paikade külastamine oluline osa lapse elulaadist, mille tagamisse peaks panustama mõlemad vanemad võrdselt, olenemata sellest, kas tegemist on hageja ema poolsete sugulastega või mitte. Sõiduauto ökonoomsuse küsimus ei ole asjakohane, arvestades et oleks põhjendamatu nõuda, et ema peaks soetama olemasoleva auto asemel ökonoomsema auto, kui vanemate varaline seisund võimaldab ka olemasoleva auto kulude kandmist. Samuti on põhjendatud ka taksoga sõitmine aeg-ajalt, mis igakuiselt umbkaudselt 7 euro ulatuses ei ole ülemäärane. Samuti on põhjendatud parvlaeva autopiletite ostmine Saaremaale pääsemiseks ja ka lennukipiletid Saaremale vanavanemate külastamiseks. 13
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 Eelmainitud kulusid ei ole samuti tehtud ülemääraselt. Arvestades vanemate võimalusi, ei ole ülemäärane, kui paar korda aastas sõidetakse Saaremaale lennukiga vanavanemate külastamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kokkuvõttes 77 eurot igakuise kuluna transpordile ülepaisutatud ning vastab hageja tavapärasele elulaadile. 19. Vaba aja kuludega seonduvalt on hageja toonud välja keskmise igakuise kulu 63 eurot kuus, mille alla on mh arvestatud kingitused hageja sõpradele, kino, teater, sünnipäevapeokulud, mängutoa ja –maa piletid ja seotud kulud. Hageja on kohtule põhistanud, et hageja suhtleb aktiivselt umbkaudselt 25 lapsega. Seega kuulub hageja tavapärase elulaadi (suure suhtlusringkonna) juurde eelduslikult ka kuus mitmel sünnipäeval käimine, mis ei ole ülemäärane, kui vanematel on varaline võimalus seda tagada. Hageja vanuses on oluline arendada enda sotsiaalseid oskusi ja suhtlusringkonda, mida muuhulgas tehakse ka üksteise sünnipäevadel käimisega. On usutav, et sünnipäevadel on tavapärane kinkida keskmiselt 15 euro väärtuses kingitusi, arvestades eakohaste kingituste (raamat, laua- või arvutimäng) maksumust, mille juurde kuuluvad tavapäraselt ka lilled ja kaart. Ka kostja on välja toonud, et ta on andnud hagejale sõbra sünnipäeva jaoks kingiraha 15 eurot. Hageja on välja toonud, et keskmiselt võib see kulu aasta peale jagatuna ühes kuus olla 21 eurot. Täiendavalt on usutav, et hageja vanuses laps soovib ja heal majanduslikul järjel olevad vanemad võimaldavad käia lapsel nii kinos, lasteetendustel kui ka külastada erinevaid mängumaasid. Vaba aja kulude tabelis on arvestatud 11 lasteetendusega aastas, mille piletihind varieerub 5 euro ja 20 euro vahel, ja umbkaudselt 5 kinokülastusega, mille piletihind on 3-4 euro vahel, mis ei ole ülemäärane, arvestades et hagis on välja toodud, et laps on kino– ja teatrihuviline. Ka kostja on vastuses apellatsioonkaebusele nõustunud, et lapsele kultuuriürituste pakkumine on lapse huvides. Vaba aja kulude hulka on arvestatud ka hageja enda sünnipäevapeo pidamise kulud (ruumide rent ja peojuhi teenus koos kostüümilaenutusega), mis ei ole paarisaja euro ulatuses ülemäärased. Isegi kui sünnipäevaks ruumi rentimine ja meelelahutuse korraldamine (nt peojuht) maksaks 200 eurot, oleks selle igakuine kulu aasta peale jaotatuna u 17 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et ka sünnipäevapeo pidamine on oluline osa lapse sotsiaalsest elust, millesse peaksid panustama mõlemad vanemad. Hageja võib tähistada sünnipäeva ka kostjaga eraldi, kuid ühele sünnipäevale on põhjendatud kutsuda hageja suurem omavanuseline suhtlusringkond, sh hageja sõbrad ja kooli- ning trennikaaslased, mis teeb peo korraldamise ka kulukamaks. Arvestades et hageja on välja toonud, et tal on suur suhtlusringkond, kelle sünnipäevadel ta käib, on põhjendatud vanemate võimalusi arvestades, et hageja sünnipäevaks renditakse ruumid ja tellitakse peojuht. Kui see on tavapärane, võib olla põhjendatud ka mitme sünnipäeva pidamine, mille kulusid saab elatise arvelt kanda. Samas ei ole põhjendatud sünnipäeva pidamise kulud elatisest täielikult välja jätta, arvestades et vastupidisel juhul võivad need kulud jääda üksnes ühe vanema kanda. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja on korraldanud lapsele vaid ühe korra sünnipäevapeo koduselt. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Täiendavalt võivad eelmainitud kuludele usutavalt lisanduda ka kulude tabelis väljatoodud väiksemad ja ebaregulaarsemad kulud, sh lähedasematele jõulukingituste tegemise ja reisimeenete ostmise kulud ja erinevate väiksemate elamuste (jõululoos, lõburongisõit, uisutamine, mängumaa) kulud. Vaba aja kulude kohta igakuiselt on hageja esitanud ka kulude tabelis viidatud tõendid. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud vajadusi vaba aja kuludeks keskmiselt 63 eurot kuus. Oletades et hageja käib ühes kuus kinos (4 eurot) ja teatris (10 eurot) ning kahel sünnipäeval (30 eurot, millele lisanduvad lilled ja kaart) on see kuus jooksvate väljaminekutena juba üle 44 euro. Samas tuleb arvestada ka suuremate aasta peale jaotatud väljaminekutega nagu nt hageja enda sünnipäeva pidamise kulud ja ka usutavalt igas kuus tekkivate teiste väiksemate elamuskuludega, mis kõik kokku on usutavalt keskmiselt 63 eurot kuus. 14
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195
  1. Majapidamis- ja hügieenikulude kogusummana on hageja poolt märgitud keskmiselt 35 eurot igakuiselt, mille hulka on arvestatud mh juuksur, juukseaksessuaarid, pool majapidamistarvete kuludest, toasisustuse esemeid, voodipesu jne. Eelnimetatud kulud igakuiselt kokku summas 35 eurot ei ole ülemäärased. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud, et heal majanduslikul järjel olevad vanemad suudavad lubada enda lapsele mitme voodipesukomplekti olemasolu nii pesupesemise mugavuse kui ka voodipesu kulumise ja lapse väljakasvamise tõttu. Põhistamata on kostja seisukoht, et kulusid voodipesule ei tuleks elatise kindlaksmääramisel arvestada ning et 25-30 euro eest kuus oleks võimalik katta hageja igakuised vajadused, kui hageja on väljatoonud konkreetsed kulud ja tõendid, mis kinnitavad, et hageja põhjendatud kulud on igakuiselt 35 eurot. Kulude tabelis väljatoodud aastane kulu keskmiselt 80 eurot ehk 7 eurot kuus voodiriietele ei ole ülemäärane, arvestades, et selle summa väärtuses on võimalik omandada eelduslikult üks kvaliteetne voodipesukomplekt. Odavamaid voodiriideid oleks võimalik soetada ka mitu, kuid need on ka eelduslikult halvema kvaliteediga ja kuluvad kiiremini. Samuti on usutav, et aeg-ajalt kuulub väljavahetamisele ka tekk või padi, mis on kulude tabelis arvestatud kuluna u 50 eurot aastas ehk 4 eurot kuus. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et küünalde ostmine on kulu, millest laps osa ei saa. Küünlad on tavapärased majapidamisesemed (eriti jõulude ajal). Selle kuluna on samas välja toodud üksnes paar eurot aasta peale. On usutav, et kulude tabelis väljatoodud erinevad majapidamistarbed, sh hambapasta, hambaniit, hambaharjad, huulepalsam, koristamise-, küpsetamise- ja pesemistarbed ja nõud võivad ühes kuus keskmiselt aasta peale jaotatuna maksta umbkaudselt vähemalt 13 eurot kuus. Samuti kulub hagejavanuses tütarlapsel ka juuste hooldamisele, sh patsikummidele, -harjadele ja juuksurikülastustele usutavalt keskmiselt 5 eurot kuus. Täiendavalt on majapidamiskulude all toodud välja ka üksikuid väiksemaid sisustuselemente, nt LED-küünlad, fotod, raamatuhoidja, mille igakuine keskmine kulu 5 eurot ei ole ülemäärane. Kui väiksemate varaliste võimalustega peres on majapidamis- ja hügieenikulude arvelt võimalik kokku hoida, siis eelduslikult peres, kus vanematel on suuremad majanduslikud võimalused, on tõendatud igakuiselt majapidamis- ja hügieenitarvete tagamine lapsele 35 euro ulatuses.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selgitustega hagiavalduse tervikteksti palvepunktis nr 4 märgitud taotluse osas ega pea vajalikuks neid korrata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et elatisesumma sidumiseks miinimumelatise muutumisega puudub alus. Arvestades, et miinimumelatis on seotud töötasu alammääraga, ei väljenda see ka otseselt elukalliduse tõusu. Ka Riigikohus on samuti selgitanud, et juhul kui elatist ei mõisteta välja miinimummääras, ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral (RKTKo 2-15-15909, p 16). Lisaks on Riigikohus märkinud, et seaduses ei ole alust indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel (RKTKo 2-16-135, p 14 teine lõige). Seega tuleb selles osas jätta maakohtu otsus muutmata ja elatis välja mõista üksnes kindla summana.
  3. Seega hindab kohus vastavalt hageja poolt taotletule ka hageja poolt väljatoodud nn suuremaid ja pikemaajalisi kulusid. Iseenesest on põhjendatud, et kasvava lapse puhul kuulub teatud ajaperioodi tagant eakohastamisele ka lapse toasisustus, mh lapse kasvamise tõttu. Vanemate varalistele võimaluste vastavalt on põhjendatud lapsele ea- ja kasvukohase mööbli soetamine, mh kuue aasta peale jagada ka teatud mööbli väljavahetamise kulu, mis on eelkõige voodi, madrats, tool ja laud. Hageja ei ole põhistanud, miks on vajalik kummuti väljavahetamine, kuivõrd selle suurus või disain tavapäraselt ei sõltu lapse east ega kasvust. Ülejäänud väljatoodud ja tõendatud eeldatavad kulud (voodi 158 eurot, madrats 185 eurot, tool ja laud 200 eurot, valgustid 56 eurot, kardin 146 eurot) ei ole kuue aasta peale ülemäärased, tehes igakuiseks kuluks kokku keskmiselt 10 eurot. Arvestades, et varasemalt on lapsele 15
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 soetatud nii jalgratas, rulluisud kui ka tõukeratas (mh on rulluiskude ostmist hagejale kinnitanud kostja), mida ei ole kostja ka vaidlustanud, on erinevate spordiliikumisvahendite olemasolu osa lapse tavapärasest elulaadist. Arvestades hageja kasvavat iga, on usutav, et nimetatud vahendid kuuluvad teatud aja möödumisel väljavahetamisele. Samuti on Eesti kliimas põhjendatud ka suusavarustuse olemasolu. Eeltoodud kasvu- ja eakohaste spordiliikumisvahendite tagamine kokku umbkaudselt 20 euro ulatuses igakuiselt on põhjendatud, arvestades eelnimetatud vahendite tõendatud võimalikku maksumust. Arvestades hageja vanemate kõrgemat elatustaset, on põhjendatud, et ostetud vahendid on kvaliteetsed ning seega ka mitte kõige odavamast hinnaklassist. Seega ei ole hageja poolt väljatoodud eeldatavad kulud liikumisvahenditele ülemäärased. Tänapäeval on tavapärane ka lapsel eraldi sülearvuti olemasolu, kui seda võimaldab vanemate majanduslik olukord, arvestades et arvuti on vajalik ka koolikohustuste täitmisel. Arvestades hageja vanemate elatustaset ja lapsele varasemalt võimaldatud tehnikavahendeid (mh kahe tahvelarvuti olemasolu, millest kostja poolt soetatu maksis 230 eurot) on põhjendatud ka kvaliteetsema ja kallima sülearvuti ostmine (hageja poolt väljatoodud ja tõendatud hinnaga 674 eurot), kui osana hagejale kujundatud elustandardist. Samuti on põhjendatud hageja vanusele lapsele ka mobiiltelefoni ostmine, mille kulu, arvestades elektroonikaseadmete aegumist ja kulumist, on põhjendatud jagada kolme aasta peale. Mobiiltelefoni eeldatav maksumus 200 eurot on tõendatud ega ole ülemäärane. Ka maakohus on tuvastanud, et põhjendatud elektroonikaseadmete kulu ühes kuus on hageja poolt märgitud 14,86 eurot kuus. Kostja ei ole eraldiseisvalt selle asjaolu tuvastamist vastuapellatsioonkaebuses ka vaidlustanud ega vastuväiteid eelnimetatud kulude osas esitanud. Ringkonnakohus loeb seega elektroonikaseadmete kulu 14,86 eurot kuus põhjendatuks. Puugivaktsiin on samuti hädavajalik kulu, mida hageja vanemate elatustasemega vanemad võivad enda lapsele lubada (150 eurot 5 aasta peale ehk 2,5 eurot kuus). Samuti on põhjendatud ka maakohtu poolt tuvastatud vajaliku kuluna 0,76 eurot kuus isikut tõendavate dokumentide vormistamisega seonduvad kulud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades, et juhilubade taotlemisega seonduvad kulud ei ole lähiajal tekkivad kulud ega ka kulud, mis tingimata tekivad, ei tuleks neid käesoleval hetkel elatise arvestusse kaasata.
  1. Kokku on eeltoodust tulenevalt hageja igakuised kulud umbkaudselt 1122 eurot. Hageja on hagist nähtuvalt arvestanud peretoetuse kulutustest maha, seega saab sellega arvestada ka ringkonnakohus, mis teeb igakuiseks põhjendatud elatisemakseks ümardatult 2017.a 536 eurot ((1122 eurot – 50 eurot) ÷ 2) ja alates 2018.a 533 eurot ((1122 eurot – 55 eurot) ÷ 2). Enne kooliminekut 2017.a septembris oli põhjendatud elatise suurus 561 eurot (25 eurot rohkem), arvestades, et igakuistele kuludele (mis tuleb pooleks jagada) lisandus ka keskmiselt 50 eurot rohkem lasteaiatasu katmiseks, mida ei asendanud hageja poolt väljatoodud kooliga seotud kulud (koolitarbed ja koolivorm).
  2. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse muudele väidetele seoses edasiulatuva elatisega märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu, et kostja poolt viidatud osas on maakohtu otsus vastuoluline. Olenemata sellest ei oma see asja lahendamisel ka tähtsust, kuivõrd ringkonnakohus on selles osas maakohtu otsuse ka tühistanud ja põhjendanud otsust teistest kaalutlustest lähtuvalt. Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud hageja vajadusi üksnes asjaolust, kui suur oli kostja ja hageja ema vaheline elatiskokkulepe, ei oma ka see vastuapellatsioonkaebuse väide asja lahendamisel tähtsust. Vastuapellatsioonkaebuse vastuväidet seoses elatiskokkuleppe tuvastamisega käsitleb ringkonnakohus järgmises punktis. Maakohus on kostja vastuväidetele mh seoses üksikute kulude kandmise ja hoiuse kogumisega otsuses vastanud. Vastuapellatsioonkaebuses ei ole kostja maakohtu seisukohtadele nimetatud osas vastu vaielnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja poolt üksikute kulude kandmine ei ole alus, et elatist vähendada, arvestades et kohtu ette pole toodud asjaolusid, et 16
(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 hagejal oleks olnud või on vahelduv elukoht, või et hageja viibiks kostja juures olulise osa ajast, mis Riigikohtu praktika kohaselt tingiks vahetu ülalpidamise arvestamise lapsest lahus elava vanema poolt (RKTKo 32-1-35-17, p 23). Samuti nõustub kohus, et hoiuse kogumine lapse tuleviku jaoks ei ole käsitletav elatise andmisena, kuivõrd sellevõrra ei vähene igakuiste kulutuste tegemine. Hoiuse kogumise asemel võib kostja tasuda selle igakuise elatisena või kasutada kogutud hoiust lapsele elatise tasumiseks, kui leiab, et hoiusemaksena tasutavat summat võiks lapse igapäevaseks ülalpidamiseks kasutada. Arvestades, et vanemate majandusliku seisundi osas puudub sisuliselt vaidlus, mh osas, et mõlemad vanemad suudavad majanduslikult iseenesest panustada lapse ülalpidamiseks hageja poolt nõutud summa ega ole taotletud 50/50 proportsioonist kõrvalekaldumist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajadust tuvastada hageja ema ega kostja vara, sissetuleku ja kohustuste täpset suurust ning seega puudub ka vajadus hinnata sellekohaseid väiteid ja tõendeid. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust hageja ja kostja suhtluskorraga seonduvad küsimused.
  1. Hageja esitas hagis ka tagasiulatuva elatise nõude, mille maakohus osaliselt rahuldas. Selles osas on mõlemad pooled maakohtu otsuse vaidlustanud. Hageja leiab, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldada ning kostja leiab, et hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Seega tuleb kontrollida ka tagasiulatuvat elatist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti vastavalt PKS §-le 108 rahuldanud hagi esitamisest tagasiulatuvalt ühe aasta ulatuses elatisenõude summas 150 eurot igakuiselt. Maakohus tuvastas, et perioodil aasta aega enne elatisehagi esitamist on kostja panustanud laste ülalpidamisse 300 eurot. Seda ei ole kumbki pool vaidlustanud, seega saab ringkonnakohus sellest lähtuda. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et kostja peaks vastavalt hageja vajadustele tasuma igakuiselt elatist 533 eurot. Arvestades, aga et poolte vahel oli alates 2014.a veebruarist kokkulepe, et kostja tasub elatisena 450 eurot, ei saa aga hageja nõuda seda summat ületavat elatist. Maakohtu poolt elatisekokkuleppe tuvastamist hageja ei vaidlustanud. Seega saab kohus sellest lähtuda. Kostja vaidlustas elatisekokkuleppe tuvastamise, leides et tema poolt tasutud 300 eurot katab hageja vajadused, kuid kuivõrd kohus on tuvastanud hageja vajadused suuremas ulatuses, ei oma see vastuväide asja lahendamisel tähtsust. Põhjusel, et hageja on tuginenud sellele, et poolte vahel oli kokkulepe summas 450 eurot, tuleb lugeda, et hageja ei saa nõuda tagasiulatuvalt sellest suuremat summat. Hageja ei ole ka esitanud tõendeid, millest nähtuks, et nõudis kostjalt pärast kokkuleppe saavutamist mingist hetkest suuremat elatist. Asjaolu, et hageja ema saatis kostjale kulutuste ülevaateid, millest nähtus, et lapse kulutused on suuremad kui 900 eurot, ei anna alust leida, et kostjalt saaks käesoleval juhul mõista suurema elatise välja, kui oli poolte vahel kokku lepitud. Suuremate kulutuste olemasolu ei tähenda seda, et pooled ei võiks kokku leppida väiksemas elatises. Nendel asjaoludel tuleb vastava perioodi osas (enne hagi esitamist) elatise andmise kohustus mittetäidetuks lugeda üksnes igakuiselt 150 euro ulatuses. Kostja võis õiguspäraselt arvestada, et tal tuleb rahaliselt elatisena kanda maksimaalselt 450 eurot kuus, isegi kui sellele oleks lisandunud erakorraliselt suuremaid kulutusi, mille kandmist oleks pooled tõenäoliselt eraldi läbi rääkinud. Vastupidine kahjustaks ebamõistlikult kostja majanduslikku seisu, kuivõrd kostja ei ole sellise kuluga õiguspäraselt arvestanud. Seega tuleb kostjalt perioodi eest alates 01.04.2016.a – 30.03.2017.a hageja kasuks välja mõista 1795,16 eurot (150 eurot × 12 kuud + 150 eurot ÷ 31 päeva × 30 päeva).
  2. Maakohus on määranud kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tagatise vastu. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisel ei saa

§ 468lg-st 3 tulenevalt tagatist nõuda.

Arvestades aga, et kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses, hindab ringkonnakohus ka viivitamata täidetavaks tunnistamise õiguspärasust. Hageja taotles otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist maakohtus. Samas ei märkinud ega põhjendanud hageja, miks viivitamata täidetavaks 17

(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 tunnistamine on hagejale hädavajalik ning mis ulatuses. Kohus ei tunnista elatiseotsuseid viivitamata täidetavaks automaatselt nii nagu seda tehakse

§ 468lg-s 1 nimetatud otsuste puhul.

Üldreeglina kuuluvad otsused täitmisele alates jõustumisest (

§ 461lg 1).

Enda taotlust ei ole hageja põhistanud ka apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole väitnud, et otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamine oleks tema jaoks kas täielikult või mingis osas hädavajalik, samuti ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks seda järeldada. Seega, kuivõrd hageja ei ole enda taotlust põhistanud ega toonud kohtu ette asjaolusid, miks on hagejale hädavajalik otsuse viivitamata täidetavus, ei kuulu nimetatud taotlus rahuldamisele ja otsus kuulub täitmisele alates jõustumisest. Menetluskulude jaotus 27. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Arvestades et ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb määrata ka uus menetluskulude jaotus. Lähtudes

§ 163

lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda, arvestades et hagi rahuldamise protsent on ümardatult 72% (533 eurot ÷ 744,07 euroga × 100%). Ringkonnakohus lähtub üksnes edasiulatuva elatise rahuldamise protsendist, arvestades et edasiulatuvalt mõistetakse elatis välja kuni lapse täiselaseks saamiseni, kuid tagasiulatuvalt üksnes aasta aega enne hagi esitamist. Asjaolu, kas hageja oleks esitanud üksnes edasiulatuva elatise nõude või ka tagasiulatuva elatise nõude ei suurenda oluliselt ka vaidluse mahtu, arvestades, et mõlemal juhul oleks olnud vajalik kindlaks teha hageja vajalikud ja põhjendatud kulud. Samuti ei arvesta kohus menetluskulude jaotuse puhul lasteaiatasuga seonduvalt elatisemakse erinevust lühikesel perioodil, vaid elatisemakse suurust, mis mõisteti välja hageja täisealiseks saamiseni. 28. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele

§ 164

lg 3, arvestades et menetlus ei ole põhjustatud seetõttu, et kostja ei andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Kostja ei vaielnud vastu, et ta suudab iseenesest elatist maksta, kuid vaidles vastu vajalike kulude suuruse põhjendatusele. Asjaolu, et kostja varanduslikust seisundist teadasaamisel oleks hageja esitanud suurema elatisenõude, ei ole alus, et kohaldada

§ 164lg 3.

Samuti ei ole kohtu ette toodud

§ 162lg 4 kohaldamiseks vajalikke äärmiselt erandlikke asjaolusid.

Üksnes asjaolu, et tegemist on elatisevaidlusega, kus tõendamiskoormis on hageja kahjuks ning kus formaalselt üks pool on alaealine laps, ei ole alus

§ 162lg 4 kohaldamiseks.

Vastupidisel juhul oleks seaduses sellekohane erinorm ülalpidamisasjadega seonduvalt. Menetluskulude jaotus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele on õiglane. Samuti pole alust kohaldada

§ 163

lg 2, kuivõrd ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamise tulemusel ei ole hagi rahuldatud kostja poolt kompromissina väljapakutud summas. Asjaolu, et hageja pakkus enne kohtusse pöördumist kompromissina väidetavalt 450 eurot elatisemakset kostjale, ei ole samuti alus

§ 163

lg 2 kohaldamiseks.

§ 163

lg 2 kohaldamine on kohtu õigus ja diskretsioonivõimalus menetlusosaliste vahel kompromissi sõlmimise soodustamiseks, mitte kohustus. 29. Kuivõrd kostja vastuapellatsioonkaebus jääb sisulises osas rahuldamata (ringkonnakohus ei vähendanud maakohtu poolt väljamõistetud elatist ei tagasiulatuvalt ega edasiulatuvalt, ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse üksnes otsuse viivitamata täidetavuse osas), tuleb sellega seonduvad kulud jätta kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati 28% ulatuses, arvestades vahet maakohtu poolt väljamõistetuga (83 eurot ÷ 294,07 euroga × 100%). Seega on põhjendatud ringkonnakohtu hinnangul jätta hageja apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud 28% ulatuses kostja kanda ja 72% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust ka siinkohal lähtuda

§ 164lg-st 3 ega § 162 18

(19)Tsiviilasi nr 2-17-5195 lg-st 4 juba eelmärgitud põhjendustel. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. 30. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja teeb teistsuguse lahendi menetluskulude jaotuse osas, peab maakohus määrama kindlaks menetluskulude rahalise suuruse (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2) nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulude osas (RKTKo 3-2-1-142-15, p 21). Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 19

(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.