Obsah (4)

§ 111§ 116§ 109§ 119

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-15

) § 111 lg 1 p 1 kohaldamiseks nõutava ajalise kriteeriumi, kuna nõue loovutati 05.06.2012 ning ajutine haldur nimetati võlgnikule 11.01.2013, seega vähem kui aasta pärast loovutust. Kostja ei lükanud ümber ka võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust (

§ 111lg 2).

Nõude väärtust, suurust ja sissenõutavust tuleb hinnata nõudeõiguse maksmapanekul. Nõuete realiseerimine on alati 3 seotud riskiga, et nõue jääb rahuldamata, see ei tähenda aga, et nõudeõigusel pole väärtust. Nõuet ei olnud põhjust pidada perspektiivituks ja ilmselt ei pea nõuet perspektiivituks ka kostja ise. Võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei ole tähtsust sellel, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Piisab sellest, et võlgnikul on võlausaldajad praegu.

1. Maakohtu hinnangul ei olnud põhjust kahelda, et võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt OÜ Sillen Konsultatsioonid osa võõrandamisel 21.05.2012 ja seega oli nõude loovutamise hetkel võlgnik juba maksejõuetu. Nõudeõiguse loovutamisega vähenes võlgniku vara veelgi ja nõude loovutamise lepingul oli kinke iseloom. Lisaks oli võlausaldajate huve kahjustav nõude eest tasumise kokkuleppimine selliselt, et tasumine toimub alles pärast seda, kui omandaja on nõude realiseerinud.
2. Maakohtu hinnangul ei takistanud hagi rahuldamist asjaolu, et kostja loovutas nõude edasi. Laenulepingust tulenevad nõuded kuulusid võlgnikule. Nõude heauskne omandamine ei ole võimalik. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
3. 13.04.2016 esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4. Maakohus ei järginud TsMS § 403 lg-s 1 sätestatud korda ja ei määranud tähtaega avalduste, lõppseisukohtade ja menetluskulude esitamiseks. Kostja ei saanud esitada aegumise vastuväidet ega selgitada, et nõude aegumise tõttu ei ole halduril võimalik saavutada taotletavat eesmärki (pankrotivara suurendamist). Võlgnikule esitati 05.06.2012 teade nõude loovutamisest ja nõue laenu tagastamiseks, millest tulenevalt tuli laen tagastada 30 päeva jooksul (lepingu p 2.1), s.o hiljemalt 05.07.
5. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegus nõue 05.07.
6. Kostja ei saanud ka selgitada, et kohtuotsus ei ole kohustuslik eriõigusjärglasele. Kuna hagi ei esitatud kostja eriõigusjärglase vastu ega nõutud kostjalt nõude asemel hüvitist, tulnuks hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Maakohus jättis asjas ebaõigesti kohaldamata

§ 116ja § 119 lg 3 ning hindamata Ts

MS § 457 lg 1 mõju asja lahendamisele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-2-15 seisukoht nõude käsutustehingu kehtetuks tunnistamise materiaalõigusliku mõju kohta edasistele loovutustele ei muuda kehtetuks

-st tulenevalt menetlusõiguslikku eriregulatsiooni tagasivõitmise nõuete esitamiseks.

1. Maakohus jättis tuvastamata, kas laenusaaja sai laenulepingu alusel laenu ja kas nõue eksisteerib, mistõttu olid järeldused võlausaldajate kahjustamisest tõendamata ja põhjendamata. Samuti on tõendamata, et nõude sissenõudmine oleks olnud nõude loovutamise ajal võimalik ja nõude jäämisel võlgnikule oleks olnud tema varaline seisund parem, kui nõude loovutamise korral. Kostja arvates tuleb arvestada nii nõude enda reaalväärtust s.o. nõude sissenõudmise võimalikkust kui ka võlgniku enda võimet nõude sissenõudmisega seotud kulutused katta. Kostja jääb ühtlasi oma varasema vastuväite juurde, et haldur ei ole hagis esile toonud, milliste võlausaldajate huvisid nõude loovutamine on kahjustanud.
2. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et tehingul oli kinke iseloom. Kostja tõi eraldi esile selle, et vaidlusaluse nõude loovutamise lepingu p-i 7.1 kohaselt oli nõude loovutamise tasuks 70% kostjale laekunud summadest ning teiseks selle, et võlgnikul puudusid vahendid hagi 4 esitamiseks kohtusse. Kohtuotsuses esitatud põhjendus selle kohta, et kulu riigilõivule oleks olnud nõude loovutamata jätmisest 10 korda soodsam, ei ole adekvaatne. Soodsaks ei saa pidada nõude endale hoidmist võimaluseta nõue sisse nõuda. Tehingu kinke iseloomu tuvastamisel ei oma tähendust asjaolud, mis ilmnesid pärast tehingu tegemist, st kas võlgnik sai nõude eest tasu või mitte. Seda, kas tehingul oli kinke iseloom tuleb hinnata olustikus, kus tehing tehti. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.08.2016 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda, kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.
5. Riigikohus tühistas 05.04.2017 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17 Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2016 otsuse ja saatis tsiviilasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7. PJV Hiiu Ravikeskus AS (laenuandja) ja Sihtasutus PJV Hooldusravi (laenusaaja) sõlmisid 18.01.2011 laenulepingu, mille kohaselt annab laenuandja laenusaajale laenu kuni 938 296 eurot, intressiga 5 % aastas. 05.06.2012 sõlmisid laenuandja ja kostja nõude loovutamise lepingu, millega laenuandja loovutas laenulepingust tuleneva nõude kostjale. Nõude loovutamise lepingu järgi on nõude loovutamise tasuks 70 % laenusaajalt laekunud summadest. Harju Maakohtu 11.01.2013 määrusega nimetati laenuandjale ajutine haldur ning 28.02.2013 määrusega kuulutati välja laenuandja pankrot. Vaidlus puudub, et kostja laenuandjale nõude loovutamise eest tasu maksnud ei ole.

§ 109

lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110– 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 111

lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Tulenevalt

§ 111

lg 2, kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve.

§ 111

lg 3 järgi võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. 20. Maakohus leidis, et

§ 111lg 1 järgsed tagasivõitmise eeldused on täidetud.

Nõude loovutamise lepingul on kinke iseloom. Nõude loovutamine ei olnud laenuandja jaoks soodne, kuna 30 % laenulepingu järgi tehtavatest maksetest pidi jääma kostjale, lisaks ei ole laenusaaja tegelikkuses raha saanud. Täidetud on ka ajaline kriteerium, kuna nõude loovutamine toimus vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Kostja ei ole 5 võlausaldajate kahjustamise eeldust ümber lükanud. Nõude väärtus ja suurus ei ole maakohtu hinnangul käesoleva nõude lahendamise eelduseks. 21. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et nõude suurusel ja väärtusel ei ole tähtsust. Riigikohus on selgitanud, et

§ 111

lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (Riigikohtu 22.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1163-11 (p 41), 20.06.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14 (p 14)). Hageja on tuginenud 10.10.2013 e-kirjale, milles kostja juhatuse liige on kinnitanud, et loovutatud põhinõude suuruseks on 897 690,90 eurot, millele lisanduvad intressid 5 % aastas (I kd tl 170). Kolleegiumi hinnangul tõendab see e-kiri loovutatud nõude suurust. Põhinõude suurusjärku kinnitab ka OÜ Grant Thorton Rimess 14.05.2013 arvamus maksejõuetuse põhjuste kohta, millest nähtub, et laenuandja nõue laenusaaja vastu oli 867 898,91 eurot (I kd tl 27). Kuna kostja on ise kinnitanud, et põhinõude suurus oli 897 690,90 eurot, siis lähtub kolleegium sellest. Arvestades, et laenuleping sõlmiti 18.01.2011 ja nõude loovutamise leping sõlmiti 05.06.2012, siis võib intressi arvestada orienteeruvalt 16 kuu eest, mistõttu intressi orienteeruv suurus on 59 846 eurot. Sellest tulenevalt oli kogu nõude orienteeruv suurus nõude loovutamise ajal 957 536,90 eurot. Nõude täpse suuruse kindlakstegemine ei ole vajalik, kuna

§ 111

lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks teha soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevus suurusjärgu võrra. Kostja on seisukohal, et nõue oli väärtusetu, kuna nõude loovutamise ajal oli laenusaaja majanduslik seisukord sedavõrd halb, et nõuet ei olnud võimalik sisse nõuda. Selle kinnituseks on kostja esitanud kolmandate isikute võlanõuded, üürilepingu ülesütlemise teate, pankrotiavalduse ja pankrotiavalduse menetlusse võtmise määruse (II kd tl 33-48). Kolleegium leiab, et need tõendid kinnitavad küll laenusaaja käibevahendite vähesust, kuid mitte püsivat maksejõuetust. Kostja ei ole väitnud, et laenusaaja pankrot oleks välja kuulutatud. Lisaks nähtub laenusaaja 2012.a majandusaasta aruandest, et 31.12.2012 seisuga oli laenusaajal varasid kokku 5 919 554 eurot ja kohustusi 5 813 067 eurot. Seega ületasid laenusaaja varad laenusaaja kohustusi. Laenusaajal oli lühiajalisi laenukohustusi 2 769 115 eurot ja pikaajalisi laenukohustusi 227 274 eurot. Kostja väitis, et vaidlusalune nõue ei ole bilansis kajastatud, kuna see ei sisaldu majandusaasta aruande lisas 22 „seotud osapooled“. Kolleegium leiab, et nõude mittekajastumine majandusaasta aruande lisas 22 ei tõenda, et bilansis märgitud laenukohustuste hulgas ei ole vaidlusalust nõuet. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et bilansis märgitud laenukohustuste summa koosneb muudest laenukohustustest. Kuna laenusaaja varad ületasid tema kohustusi, siis leiab ringkonnakohus, et nõude väärtus oli võrdne nõude suurusega. Kolleegiumi seisukohta ei muuda ka kostja väide, et laenuandja ei olnud võimeline tegema kulutusi, et nõue kohtulikult maksma panna. OÜ Grant Thorton Rimess 14.05.2013 arvamuse kohaselt muutus laenuandja maksejõuetuks hiljemalt 21.05.2012 (s.o enne nõude loovutamist), mil ta võõrandas OÜ Sillen Konsultatsioonid osa. TsMS § 183 lg 2 tulenevalt on pankrotivõlgnikul õigus taotleda menetluskulude kandmiseks menetlusabi. Lisaks selgub OÜ Grant Thorton Rimess 14.05.2013 arvamusest, et peale OÜ Sillen Konsultatsioonid osa võõrandamist oli laenuandjal kassas 25 564,66 eurot ja pangakontol 24,17 eurot. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et laenuandja maksejõuetus tegi võimatuks laenu sissenõudmise. 6 Nõude loovutamise lepingu järgi pidi kostja 70 % sissenõutavatest summadest tasuma laenuandjale ja 30 % sissenõutavatest summadest pidi jääma kostjale. Seega on vastusoorituse väärtus nominaalselt 670 275,83 eurot (70% 957 536,90 eurost). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et nõude loovutamise lepingu tingimus, mille järgi 30 % sissenõutavatest summadest jääb kostjale, ei olnud laenuandja jaoks soodne. Arvestades laenulepingust tuleneva nõude suurust, on kostjale jääv sissenõudmistasu ebamõistlikult suur. Lisaks ei ole vaidlust selles, et laenuandja ei ole nõude loovutamise eest kostjalt midagi saanud, mistõttu on vastusoorituse reaalne väärtus 0 eurot. Seega erinevad soorituse ja vastusoorituse väärtused oluliselt, mistõttu on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et nõude loovutamise lepingul on kinke iseloom. Kuna laenuandja loovutas 957 536,90 euro väärtuse nõude, saamata selle eest midagi vastu, siis on sellega kahjustatud võlausaldajate huvisid. Kostja väide, et võlausaldajate huvisid ei ole kahjustatud, on tõendamata. 22. Mis puudutab kostja väiteid, et hagi on perspektiivitu, kuna pankrotihaldur ei esitanud hagi kostja eriõigusjärglase vastu ega nõudnud kostjalt nõude asemel hüvitist, siis Riigikohus on käesolevas asjas 05.04.2017 tehtud otsuses selgitanud, et nõude edasiloovutamine ei välista hagi esitamist kostja vastu, ning

§ 119

lg 3 järgset hüvitusnõuet kostja vastu ei pidanud hageja esitama tingimata käesolevas menetluses.

1. Seoses kostja viitega, et laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue laenusaaja vastu on aegunud, on Riigikohus käesolevas asjas 05.04.2017 tehtud otsuses selgitanud, et laenulepingust tuleneva nõude võimalik aegumine ei välista hagi rahuldamist käesolevas asjas.
2. Samuti on Riigikohus käesolevas asjas 05.04.2017 tehtud otsuses selgitanud, et maakohtu poolt TsMS § 403 lg 1 nõuete rikkumine (menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja määramata jätmine) ei ole praegusel juhul oluline menetlusõiguse normi rikkumine, sest see ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit.
3. Kostja on kassatsioonkaebuses esmakordselt tuginenud asjaolule, et laenulepinguga on laenuandja andnud laenu oma aktsionärile, mis on ÄS § 281 lg 1 p 1 alusel keelatud, mistõttu on laenuleping TsÜS §-ist 87 tulenevalt tühine. Ringkonnakohus märgib, et kumbki pooltest ei ole enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile. Tulenevalt TsMS § 634 lg-st 1 ja §-st 652 ei ole apellandil üldjuhul pärast apellatsioonitähtaja lõppu õigust kaebust muuta või täiendada. Käesoleval juhul ei olnud kostjal takistusi eelviidatud asjaolu esile toomiseks maakohtus või hiljemalt apellatsioonkaebuses, seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja väite, et laenuleping on sõlmitud ÄS § 281 lg p 1 tulenevat keeldu rikkudes (TsMS § 652 lg 4).
4. Ülaltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.
5. Harju Maakohus on 16.04.2015 määrusega taganud hagi ja keelanud laenusaajal 18.01.2011 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kostjale, kohustades laenusaajat hoiustama 05.06.2012 lepingu alusel tasutavad rahasummad kohtutäituri ametikontol. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole seda teinud. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või 7 kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
6. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti puudub alus muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei ole avaldanud, et tal oleks apellatsioonimenetluses ja kassatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud. Seega puuduvad hagejal apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 8