Obsah (14)

§ 3001§ 201§ 300§ 64§ 68§ 73§ 49§ 288§ 12§ 16§ 31§ 218§ 44§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2018. a, Tartu (suuline menetlus) Kriminaalasja number 1-17-2185 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau

§ 3001

lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. novembri 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Aivar Soop ja tema kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar Süüdistatav Aivar Soop Isikukood: 36102242766; elukoht: XXXX; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud Prokurör Süüdistatava kaitsjad Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Marge Püss ringkonnaprokurör vandeadvokaadid Urmas Kõrgesaar ja Tambet Laasik RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. novembri 2017 otsus täies ulatuses.
4. Mõista Aivar Soop talle

§ 3001lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Aivar Soobi kasuks välja 19 861,50 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 5 751 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ja 14 110,50 eurot esimese astme kohtu menetluses makstud kaitsjatasu katteks). Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Aivar Soopi süüdistatakse

§ 3001

lg 1 järgi selles, et tema ametiisikuna

288 lg 1 mõttes, tegi tehinguid ja toiminguid endaga seotud isiku suhtes järgnevalt. A. Soop pani ajavahemikul 14.04.2013 kuni 11.06.2015 toime toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses, s.o kogusummas 114 115 eurot. A. Soop eiras korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lg 1 punktides 1-3 ja § 11 lõikes 2 kehtestatud toimingupiiranguid. Toimingupiirangu rikkumine seisnes selles, et tema ametiisikuna ehk vallavalitsuse juhina tegi Sihtasutusega Emajõe Jõeriik, mille nõukogu liige ehk seotud isik KVS § 7 lg 1 p 3 mõttes A. Soop oli, majanduslikes huvides järgmised otsused ja toimingud või andis oma alluvatele ülesandeks teha toimingud tema asemel: 14.04.2013 sõlmis ta Tartu Vallavalitsuse esindajana koostöölepingu SA-ga Emajõe Jõeriik, kinnitamaks osalemist ja koostööd Eesti-Läti programmi 2007-2013 raames rahastatavas projektis Riverways. Lepinguga võttis A. Soop ilma Tartu valla volikogu eelneva aktseptita Tartu vallale rahalisi kohustusi. 02.07.2013 andis A. Soop Tartu Vallavalitsuse nimel välja volikirja, millega volitas maakorraldaja M.K. it allkirjastama Tartu Vallavalitsuse ja SA Emajõe Jõeriik vahel sõlmitavat kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingut. Sisuliselt otsustas A. Soop ilma volikogu aktseptita anda SA-le Emajõe Jõeriik laenu (lepingus nimetatud ettemaks). A. Soop oleks KVS § 11 lg 2 kohaselt pidanud viivitamata teavitama Tartu valla volikogu asjaolust, et ta on seotud SA-ga Emajõe Jõeriik ja esinevad KVS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolud, et Tartu valla volikogu oleks teinud SA-ga Emajõe Jõeriik seotud otsused ise või andnud nende otsuste ja toimingute tegemise ülesandeks teisele ametiisikule. 02.07.2013 väljastatud volikirja alusel allkirjastas M. K 03.07.2013 Tartu Vallavalitsuse ja SA Emajõe Jõeriik vahelise kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu, mille kohaselt andis Tartu vallavalitsus SA-le Emajõe Jõeriik projekti EU43031 Riverways raames Kallaste ja Vasula puhkealade ehitustööde teostamiseks ettemaksu kaasfinantseeringu ja ettemaksu projekti ellu viimiseks. SA Emajõe Jõeriik pidi ettemaksu tagastama peale programmi poolt rahastuse saamist, kuid mitte hiljem kui 31.12.

1. A. Soop volitas Tartu Vallavalitsuse nimel finantsjuht M.T. allkirjastama Tartu Vallavalitsuse ja SA Emajõe Jõeriik vahel sõlmitud kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu lisa. A. Soobilt saadud volituse alusel sõlmis M.T. 10.06.2015 Tartu Vallavalitsuse esindajana SAga Emajõe Jõeriik lisa nr 1 kaasfinantseerimise ja ettemaksu kandmise lepingule 03.07.2013, millega Tartu vallavalitsus võttis endale kohustuse maksta SA-le Emajõe Jõeriik projekti Riverways raames täiendava mittetagastatava kaasfinantseeringu summas 10 115 eurot ning täiendava projekti abikõlblike kulude katmise ettemaksu summas 54 000 eurot. SA Emajõe Jõeriik pidi ettemaksu tagastama hiljemalt 31.07.
2. A. Soop kinnitas ja suunas Tartu Vallavalitsuse raamatupidajale väljamaksmiseks Tartu Vallavalitsuse ja SA Emajõe Jõeriik vahelise kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu 03.07.2013 ja lepingu lisa 1 alusel ja SA Emajõe Jõeriik poolt esitatud järgmiste arvete alusel väljamakstavad ettemaksed ja kaasfinantseerimise maksed: 1) 11.07.2013 tasus Tartu Vallavalitsus kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu alusel SA Emajõe Jõeriik AS Swedbank kontole nr EE441010220050246011 28 131 eurot selgitusega ettemaks-leping 03.07 reg.nr 33/2013; 2) 11.07.2013 tasus Tartu Vallavalitsus kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu alusel väljastatud arve nr 02/13 30.04.2013 eest SA-le Emajõe Jõeriik AS Swedbank kontole nr EE441010220050246011 summas 21 869 eurot; 2 3) 23.12.2013 tasus Tartu Vallavalitsus kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu alusel SA Emajõe Jõeriik AS Swedbank kontole nr EE441010220050246011 13 850 eurot selgitusega ettemaks-leping 03.07 reg.nr 33/2013 2.makse; 4) 09.07.2014 tasus Tartu Vallavalitsus kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu alusel SA Emajõe Jõeriik AS Swedbank kontole nr EE441010220050246011 16 150 eurot selgitusega ettemaks-leping 03.07 reg.nr 33/2013; 5) 11.06.2015 tasus Tartu Vallavalitsus kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu lisa 1 alusel väljastatud arve nr 01/2015 eest SA Emajõe Jõeriik AS Swedbank kontole nr EE441010220050246011 64 115 eurot. Lisaks osales A. Soop Tartu valla esindajana projektiga seotud töökoosolekutel vähemalt korra kvartalis, sh 03.09.2013; 30.09.2013 ja 05.08.
3. Eelkirjeldatud käitumisega pani A. Soop toime

§ 3001

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise suures ulatuses. Lisaks süüdistatakse A. Soopi

§ 201lg 2 p 3 järgi selles, et tema omastas Tartu vallale kuuluvat kütust järgmiselt.

Ajavahemikul 28.10.2013 kuni 18.03.2014 pööras A. Soop ebaseaduslikult enda ja kolmandate isikute kasuks talle usaldatud Tartu vallale kuuluvat mootorikütust 229,42 euro väärtuses alljärgnevalt. A. Soop kasutas Tartu Vallavalitsuse kasutuses oleva ametisõiduki Audi A6 registreerimismärgiga XXX tankimiseks ettenähtud krediitkaarti numbriga 9233633300031539 Tartumaal Tartu vallas AS Tartu Terminaali Kärkna tanklas järgmiselt: • 28.10.2013 kell 11:57 enda isikliku sõiduki Audi 80 registreerimisnumbriga XXX tankimiseks kokku 60,29 liitrit bensiini 95, summas 73,13 eurot; • 04.11.2013 kell 14:12 enda isikliku sõiduki Audi 80 registreerimisnumbriga XXX tankimiseks kokku 50,59 liitrit bensiini 95 summas 60,61 eurot; • 08.11.2013 kell 17:09 enda isikliku sõiduki Audi 80 registreerimisnumbriga XXX tankimiseks kokku 35,56 liitrit bensiini 96 summas 42,6 eurot: • 11.03.2014 kell 13:55 kanistrisse tankimiseks kokku 21,36 liitrit bensiini 95 summas 26,61 eurot; • 18.03.2014 kell 16:03 kanistrisse tankimiseks kokku 21,38 liitrit bensiini 95 summas 26,47 eurot. Kokku tankis A. Soop ajavahemikul 28.10.2013 – 18.03.2014 oma isiklikku sõiduautosse ja kanistritesse 78,30 liitrit bensiini kogusummas 229,42 eurot. Sellega pani A. Soop ametiisikuna toime talle usaldatud muu võõra vara ebaseadusliku enda või kolmandate isikute kasuks pööramise summas 229,42 eurot, s.o

§ 201lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

1. novembri
2. a otsusega tunnistas Tartu Maakohus A. Soobi süüdi

§ 300¹ lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust.

Samuti tunnistas maakohus A. Soobi süüdi

§ 201lg 2 p 3 järgi ja karistas teda 1 aastase vangistusega.

3

§ 64

lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõistis kohus A. Soobile 1 aasta vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka 29.09.2015 eelvangistuses viibitud 1 päeva ning luges kandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud 29 päeva vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A. Soop ei pane 1-aastase katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 49alusel kohaldas kohus A.

Soobi suhtes lisakaristusena 3 aastaks keeldu töötada avaliku ülesande täitmist nõudval ametikohal, milles tal on ametiseisund. KrMS § 306 lg 1 p 11 viimase alternatiivi alusel mõistis kohus Aivar Soobilt riigituludesse välja 54 115 eurot. A. Soobi süüdistus

§ 3001lg 1 järgi Arutades A.

Soobi süüdistust

§ 3001lg 1 järgi asus maakohus seisukohale, et A.

Soobi süü nimetatud kuriteo toimepanemises on veenvalt tõendatud. Esmalt tuvastas maakohus, et A. Soop oli süüdistuses märgitud ajal ametiisik

§ 288lg 1 mõttes.

Maakohtus puudus vaidlus selles, et süüdistuses kajastatud aastatel oli A. Soop Tartu vallas vallavanem ja süüdistuses kajastatud lepingud sõlmiti ning lepingutele vastavad ülekanded SA-le Emajõe Jõeriik Tartu vallast ka tehti. Maakohtu arvates seisnes A. Soobi tegevus toimingupiirangu rikkumises selles, et tema ametiisikuna ehk Tartu valla vallavanemana tegi SA-ga Emajõe Jõeriik, mille nõukogu liige ehk seotud isik KVS § 7 lg 1 p 3 mõttes A. Soop oli, SA Emajõe Jõeriik majanduslikes huvides otsuseid ja toiminguid ning andis oma alluvatele ülesandeks teha toiminguid tema asemel, võttes sellega Tartu vallale suuri rahalisi kohustusi, omamata sellekohast Tartu vallavolikogu nõusolekut ja aktsepti. Kriminaalasjas puudus maakohtu arvates vaidlus selles, et enne toimingupiirangu rikkumise süüdistuses kajastatud ajavahemikku, s.o enne 2013-2015, oli A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige. Seda, et A. Soop oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige kuni 14.01.2012 on kajastatud äriregistri teabesüsteemist 07.04.2015 ja 14.03.2017 tehtud andmete väljatrükkidel SA Emajõe Jõeriik kohta. Samas leidis maakohus, et kuivõrd äriregistri teabesüsteemis olevatel isikute volituste kestvuse kuupäevadel ei ole õiguslikku tähendust, siis ei ole põhjendatud lähtuda registrikaardil kajastatud volituste kestvusest. Nimetatud kaalutlusel leidis maakohus, et süüdistatava ja kaitsja väited, nagu lõppenuks A. Soobi volitused SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena registrikaardil märgitud ajal 14.01.2012 ja edasiselt A. Soop enam SA Emajõe Jõeriik nõukokku ei kuulunud, ei ole kaalukad. Maakohus, toetudes SA Emajõe Jõeriik juhatuse liikme V.N. 24.05.2013 ja 31.03.2014 avaldustele Tartu Maakohtu registriosakonnale ja tunnistaja V.N. ütlustele, asus seisukohale, et SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikme A. Soobi volituste uueks algusasjaks oli 08.02.

1. SA Emajõe Jõeriik juhatuse liikme V.N. 24.05.2013 avalduses Tartu Maakohtu registriosakonnale ja sellele lisatud SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmete täielikus nimekirjas kajastub, et sihtasutuste seaduse § 26 lg 4 ja SA Emajõe Jõeriik põhikirja p 4.5 alusel palutakse kanda mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse nõukogu liikmete muutmine selle 4 kohta, et SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeteks on valitud Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse 08.02.2012 otsusega nr 1 ja 19.09.2012 otsusega nr 6 Aivar Soop, R.K., A.A., M.A., J.M.. A. Soobi volituste alguskuupäevana on SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmete täieliku nimekirja kohaselt märgitud 08.02.
2. Sarnased andmed A. Soobi volituste kohta SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena kajastuvad ka sihtasutuse juhatuse liikme V.N. 31.03.2014 avalduses Tartu Maakohtu registriosakonnale koos sellele lisatud SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmete täieliku nimekirjaga. Asjaolu, et A. Soop kuulus SA Emajõe Jõeriik nõukokku luges kohus tõendatuks ka V.N. ütlustega. V.N. ütluste kohaselt kuulus A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukokku ning ta esitas Tartu Maakohtu registriosakonnale avaldusi SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmete kohta, sealhulgas esitas registriosakonnale 24.05.2013 ja 31.03.2014 avaldused, millistes A. Soobi volitused SA Emajõe Jõeriigi nõukogu liikmena algasid 08.02.
3. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli A. Soop dokumentide järgi ka SA Emajõe Jõeriik nõukogu esimees. A. Soop osales SA Emajõe Jõeriik nõukogu koosolekutel. Teab seda, sest kandis nõukogu koosolekutel ette SA Emajõe Jõeriik tegevusest, projektidest. Ta ei mäleta, et oleks teinud registriosakonnale avaldusi A.Soobi volituste lõppemise kohta SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena. V.N. ütlused selle kohta, et A. Soobi volitused SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena kehtisid alates 08.02.2012 ja seda pikemalt kui 1 volituste tähtaeg, s.o pikemalt kui 3 aastat (põhikirja p 4.5), on kooskõlas ka portaalidest www.eesti.ee ja http://www.tartumaa.ee/ Tartumaa Omavalitsuste Liidu alt nähtuv info SA Emajõe Jõeriik nõukogu koosseisu kohta. Nähtuvalt portaali www.eesti.ee kaudu Omavalitsusliitude alt kättesaadava Tartumaa Omavalitsuste Liidu info kohaselt oli seisuga 10.12.2015 SA Emajõe Jõeriik nõukogu üheks liikmeks A. Soop. Kuna Sihtasutuse Emajõe Jõeriik põhikirja p 4.5 kohaselt on sihtasutuse nõukogu volituste kestus 3 aastat ning põhikirja punkti 4.
4. kohaselt määrab Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatus SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmed, siis pole eeltoodu alusel kahtlust selles, et A. Soop oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeks alates 08.02.2012 kaks ametiaega järjest, s.o alates 08.02.2012.a kokku kuus aastat ning tema volitused lõppesid ennetähtaegselt seoses SA Emajõe Jõeriik registrist kustutamisega 30.05.
5. Maakohus leidis, et kuna Tartumaa Omavalitsuste Liidu esimeheks oli A. Soop, Tartumaa Omavalitsuste Liit ja SA Emajõe Jõeriik asusid ühel ja samal aadressil Tartus Riia tn 15 ja SA Emajõe Jõeriik põhikirja p 4.4 kohaselt määrab Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatus SA Emajõe Jõeriik nõukogu, siis pole kahtlust selles, et A. Soop oli Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehena igakülgselt teadlik ja informeeritud enda nõukogu liikme staatusest SA Emajõe Jõeriik ja ta oli andnud ka nõusoleku SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeks olemiseks. Sarnane informatsioon A. Soobi SA Emajõe Jõeriik nõukokku kuulumise kohta nähtub ka portaalist http://www.tartumaa.ee/. Eeltoodud tõendeid arvestades asus maakohus seisukohale, et A. Soop oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeks alates 08.02.
6. kuni selle sihtasutuse registrist kustutamiseni 30.05.
7. 5 Asjaolu, et äriregistri teabesüsteemist 07.04.2015 ja 14.03.2017 SA Emajõe Jõeriik kohta tehtud väljatrükkidel on kajastatud A. Soobi nõukogu liikmeks olek kuni 14.01.2012 ei välista maakohtu arvates A. Soobi SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikme staatust alates 08.02.2012 kuni selle sihtasutuse registrist kustutamiseni 30.05.
8. Maakohus pidas seejuures oluliseks, et registrikaartidel on A. Soobi kohta info kajastatud alajaotuse all: „Muud registrikaardivälised isikud“. See on kooskõlas ka sihtasutuste seaduses (edaspidi SAS) sätestatuga, mille kohaselt sihtasutuse nõukogu liikmete kandmine registrikaardile ei ole kohustuslik. SAS § 14 lõikes 1 on andmete loetelu, milliste kandmine sihtasutuse registrikaardile on kohustuslik. SAS § 14 lõike 1 loetelus ei ole kajastatud sihtasutuse nõukogu liikmete nimesid ja nõukogu liikmete volituste kestust. Veel on oluline täheldada, et äriregistri teabesüsteemist 07.04.2015 ja 14.03.2017 SA Emajõe Jõeriik kohta tehtud väljatrükkidel on muuhulgas kajastatud hoiatus, et äriregistri teabesüsteemis olevatel volituste kestvuse kuupäevadel ei ole õiguslikku tähendust. Kohus leidis, et SAS § 26 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud kohustus, esitada registrile andmeid ja dokumente nõukogu koosseisus muudatuste toimumise kohta, et muuda ära SAS § 14 lõikes 1 sätestatut, s.h seda, et registrikaardile ei kanta kohustuslikus korras andmeid sihtasutuse nõukogu liikmete ja nende volituste kestuse kohta. Maakohus ei nõustunud süüdistatava ja kaitsja seisukohaga, et kui registrile esitatavatele andmetele nõukogu koosseisu muutumise kohta ei ole juurde lisatud SAS § 26 lõikes 4 täheldatud uue nõukogu liikme nõusolekut liikmeksoleku kohta, siis ei olegi tegemist uue sihtasutuse nõukogu liikmega. Sihtasutuste registrikaardile ei kuulu SAS § 14 lg 1 kohaselt kohustuslikus korras kandmisele nõukogu liikmed ja nende volituste tähtaeg ning seega omab SAS § 26 lõigetes 3 ja 4 sätestatu üksnes registripidaja informeerimise kohustust, millel ei ole volituste kehtivuse seisukohalt õiguslikku tähendust. Seonduvalt SAS § 14 lõikes 3 sätestatuga selle kohta, et registrile kohaldatakse mittetulundusühingute seaduses sätestatut, on oluline täheldada, et lõikes 3 sätestatu ei saa muuta ning ei muuda ära sellest sättest eespool olevaid sätteid, s.o SAS § 14 lõigetes 1–22 sätestatut. Üksnes osas, mis jääb väljapoole SAS § 14 lõigetes 1-2² sätestatut, on põhjendatud SAS § 14 lg 3 alusel lähtuda mittetulundusühingute seaduses sätestatust, kuid seejuures tuleb arvestada, et mittetulundusühingute seadusest saab lähtuda üksnes osas, millises selle sätted ei ole vastuolus SAS-s sätestatuga. SAS § 14 lõikes 3 sätestatuga ei ole tühistatavad ning muudetavad SAS-s sätestatud põhimõtted, sealhulgas SAS § 14 lõigetes 1-2² kajastatu. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et A. Soobi volitused SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena ei lõppenud 14.01.2012, vaid need kestsid edasi kuni sihtasutuse likvideerimiseni. Käsitledes A. Soobi tegevust toimingupiirangu rikkumisel, tugines maakohus esmalt kriminaalasjas kogutud dokumentaalsetele tõenditele. 14.04.2013 sõlmitud koostöölepinguga võttis A. Soop ilma Tartu Vallavalitsuse heakskiiduta Tartu Vallale rahalisi kohustusi. Tartu Vallavalitsust esindas 14.04.2013 koostöölepingu sõlmimisel vallavanem A. Soop, kes selle lepingu Tartu Vallavalitsuse nimel ka allkirjastas. Samal ajal oli A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige ja V.N. ütlustest nähtuvalt ka SA Emajõe Jõeriik nõukogu esimees. Kohus luges kriminaalasjas kogutud tõenditega tuvastatuks ka selle, et 2.07.2013 sõlmitud lepingule kirjutas alla M.K. ja 10.06.2015 sõlmitud lepingu lisa allkirjastas M.T. . Kohus leidis, et A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena ning nõukogu esimehena oli 14.04.2013, 03.07.2013 ja 10.06.2015 lepingute sõlmimisel KVS § 7 lg 1 p 3 tähenduses seotud 6 isik ning tal oli Tartu valla vallavanemana seetõttu KVS § 11 lg 1 alusel keelatud eelnimetatud lepingute sõlmimine. KVS § 11 lg 2 kohaselt oli tal aga keelatud anda enda alluvale ülesannet teha toimingut tema asemel. Sellele vaatamata korraldas A. Soop vallavalitsuse töötajad M. K ja M.T. allkirjastama vallale suuri rahalisi kohustusi toonud 03.07.2013 ja 10.06.2015 lepinguid. Tuvastamist leidis, et 14.04.2013 lepingu, 03.07.2013 lepingu ja selle lepingu 10.06.2015 lisa nr 1 kohaselt võeti Tartu vallavanema Aivar Soobi suunamisel ja korraldamisel Tartu vallale rahalisi kohustusi 144 115 € (80 000 + 64 115). 20.01.2016 vaatlusprotokolliga Tartu Vallavalitsuse ja SA Emajõe Jõeriik pangakontode vaatluse kohta, luges maakohus tõendatuks, et ajavahemikus 11.07.2013 – 11.06.2015 kandiski Tartu Vallavalitsus enda AS-s SEB Pank asuvalt pangakontolt üle SA Emajõe Jõeriik Swedbank AS-s asuvale pangakontole kokku 144 115 €. Seejuures pidas maakohus vajalikuks märkida, et kuigi arvete alusel on Tartu Vallavalitsus SA Emajõe Jõeriik arveldusarvele kandnud 144 115 €, on A. Soobile esitatud süüdistuses toimingupiirangu rikkumine märgitud 114 115 suuruses summas. Maakohus leidis, et tegemist on ilmse eksimusega ning kuna nii 114 115 € kui ka 144 115 € ületavad kahtlusteta

§ 12

¹ p 2 täheldatud suure ulatuse piirmäära, milleks on 40 000 €, siis kvalifitseerub toimingupiirangu rikkumine igal juhul kuriteoks. Eelkajastatud pangakontode vaatlusprotokollist nähtub, et SA Emajõe Jõeriik kandis enda Swedbank AS-s asuvalt pangakontolt ajavahemikus 12.11.2014 – 24.12.2015 üle Tartu Vallavalitsuse AS-s SEB Pank asuvale pangakontole kokku 90 000 €. Seega jäi Tartu vallale tagastamata 54 115 € (144 115 – 90 000 = 54 115). Maakohus leidis, et kuigi A. Soop eitab asjaolu, et ta oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige, on tema faktilisest käitumisest võimalik järeldada, et ta oli teadlik oma õiguslikust staatusest, s.o ta oli teadlik enda SA Emajõe Jõeriigi nõukogu liikmeks olemisest ning samaaegselt ka Tartu vallavanemaks olemisest. Seda kinnitab asjaolu, et ta rääkis nimetatud probleemist Tartu vallavolikogule ja korruptsiooniohust vallasekretärile. Samuti tuleneb A. Soobi enda ütlustest, tunnistajate V.N. , M. K, S. S. ning Ü. L ütlustest, et nimelt seetõttu, et A. Soop oli teadlik keelust teha ise Tartu Vallavalitsuse nimel toiminguid SA Emajõe Jõeriik, korraldaski A. Soop enda asemele vallale suuri rahalisi kohustusi toonud lepingute allkirjastajateks vallavalitsuse töötajad M. K ja M.T. . Kohutul polnud kahtlust, et A. Soop oli teadlik toimingupiirangust, mille kohaselt ta Tartu valla vallavanemana ei tohtinud SA-ga Emajõe Jõeriik kui endaga seotud isikuga, kus ta oli nõukogu liige, lepinguid sõlmida. Kuna A. Soobi faktilisest käitumisest nähtuvalt oli ta enda õiguslikust staatusest – SA Emajõe Jõeriigi nõukogu liikmeks olemisest ning samaaegselt ka Tartu vallavanemaks olemisest – igakülgselt teadlik, siis pole kahtlust selles, et A. Soop tegutses 14.04.2013, 03.07.2013 ja 10.06.2015 lepingute sõlmimisel toimingupiirangut teadvalt eirates eesmärgipäraselt, kavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes, püüdes teha enda ebaseaduslikku käitumist olematuks ja seda varjata, korraldades enda asemele Tartu vallavalitsuse poolt 03.07.2013 ja 10.06.2015 lepingute sõlmijateks M.K ja M.T. 7 Kuna teadvalt toimingupiirangu rikkumisega 03.07.2013 ja 10.06.2015 sõlmitud lepingute maht ületab nii eraldi võetuna (80 000 € + 64 000 €) kui ka koos (kokku 144 115 €)

§ 12

¹ p 2 kajastatud suure ulatuse - ületab 40 000 €, siis kvalifitseerub Aivar Soobi toimepandu kuriteoks

§ 300¹ lg 1 järgi.

Maakohus leidis, et A. Soobi toimingupiirangu rikkumise tulemusena jäi Tartu vallal tagasi saamata 54 115 €. Kuna vallavolikogul ja vallavalitsusel on kohustus tegutseda avalikes huvides, kuid senini ei ole Tartu Vallavolikogu ega Tartu Vallavalitsuse poolt A. Soobilt tagasi nõutud vallale tagastamata jäänud 54 115 €, siis on põhjendatud nimetatud rahasumma KrMS § 306 lg 1 p 11 viimase alternatiivi alusel A. Soobilt välja nõuda avalikes huvides riigituludesse. Kuna kohus tegutseb avalikes huvides Eesti Vabariigi nimel ning käesolevalt on menetlemisel juhtum, kus vallavanem ise on toimingupiirangu rikkumises süüdistatav, kes on tihedalt seotud tema vallavanemaks oleku aegse volikoguga ja vallavalitsusega, millistel pole aga huvi olnud 54 115 € A. Soobilt sissenõudmiseks, siis teeb seda kohus KrMS § 306 lg 1 p 11 viimase alternatiivi alusel, mõistes nimetatud summa riigituludesse. Kuna ka riigieelarvest saabub rahalisi vahendid valdade eelarvetesse, siis ei ole põhjendatud jätta 54 115 € A. Soobilt riigituludesse sisse nõudmata. A. Soobi süüdistus

§ 201lg 2 p 3 järgi.

Maakohus luges tankla turvakaamerate salvestiste ja salvestiste vaatlusprotokolli alusel tõendatuks, et A. Soop on süüdistuses märgitud ajal tankinud kütust oma isiklikku sõiduautosse Audi 80 reg märgiga XXX kolmel korral ning kahel korral kanistritesse. Kanistritesse tankimiste ajal asus vallavanem A. Soobile ametisõitudeks antud sõiduk Audi A6 reg märgiga XXX küll tanklas, kanistrite vahetus läheduses, kuid sõidukisse A. Soop kütust ei tankinud. Tunnistajate A.L. ja M.T. ning A. Soobi enese ütlustega luges maakohus tuvastatuks, et A. Soobile oli antud kasutada Tartu Terminaali kliendikaart. Tunnistaja A. L ütluste kohaselt tangib sõiduki kasutaja Tartu Terminaali kütusekaardiga autot kuu aega, siis tuleb selle eest OÜ-le Tartu Valla Kommunaal arve ja vastavalt sellele esitab OÜ Tartu Valla Kommunaal arve tasumiseks Tartu vallavalitsusele. Ka Tartu vallavolikogu esimehe, tunnistaja Ü. L ütluste kohaselt oli vallavanemale väljastatud krediitkaart kütuse tankimiseks, vald rentis autosid Tartu Valla Kommunaalilt, aasta lõpus kontrollis revisjonikomisjon kütuse kasutamist, igapäevast kontrolli ei olnud 29.09.2015.a läbiotsimisprotokolli kohaselt võeti Tartu Valla Kommunaal OÜ ruumide läbiotsimisel sealt muuhulgas ära AS Tartu Terminaal koostatud ja OÜ-le Tartu Valla Kommunaal esitatud arved, milliste vaatlust kajastab 27.11.2015.a vaatlusprotokoll. Nimetatud vaatlusprotokollile lisatud arvetest nähtuvad muuhulgas kütuse kliendikaardiga nr 9233 6333 0003 1539 järgmised kütuse tankimised: - 28.10.2013 autobensiin - 04.11.2013.a autobensiin - 08.11.2013.a autobensiin - 11.03.2014.a autobensiin - 18.03.2014.a autobensiin 95 95 95 95 95 60,29 liitrit 50,59 liitrit 35,56 liitrit 21,36 liitrit 21,38 liitrit 73,13 eurot; 60,61 eurot; 42,60 eurot; 26,61 eurot 26,47 eurot. Kokku seega 189,30 liitrit hinnaga 229,42 eurot. Arvetelt nähtuvalt eeltoodud kuupäevadel kütuse kliendikaardiga nr 9233 6333 0003 1539 teisi bensiini tankimisi polnud. 8 Kohtu hinnangul on omastamine toime pandud kavatsetult. Ametiauto tankimiseks mõeldud kütusekaarti kasutades kolmel korral isiklikku sõiduautosse tankimine ja kahel korral ametiauto asemel kanistritesse tankimine eeldas eesmärgipärast tahtlikku käitumist, s.o kavatsetult toimimist. Kohus leidis, et A. Soobi poolt viiel korral kütuse tankimine kvalifitseerub jätkuvaks kuriteoks. Ebaseaduslikud kütusetankimised mahtusid lühikesse ajavahemikku, vähem kui poole aasta sisse. Kütusetankimised pandi toime ühel ja samal viisil, s.o ametiauto kasutamiseks antud kütusekaarti kasutades ühes ja samas Tartu Terminaal AS-i Kärkna tanklas. Neil asjaoludel pole kahtlust selles, et Aivar Soobi käitumine on kantud ühtsest tahtest ja selline käitumine on käsitletav jätkuva kuriteona. Kuna omastatud kütuse väärtus 229,42 eurot ületab

§-s 218 täheldatud 20 miinimumpäevamäära (200 €), siis kvalifitseerub kütuse omastamine kuriteoks. Kuivõrd A. Soop vallavanemana oli ametiisik, siis kvalifitseerub kütuse omastamine

§ 201lg 2 p 3 järgi, s.o omastamiseks, mis on toime pandud ametiisiku poolt.

A. Soobi põhjendused, miks ta taoliselt käitus, luges kohus põhjendamatuteks. Süüdistatava väite, nagu tankinuks ta kütust isiklikku sõidukisse seetõttu, et ametisõiduk oli remondis, lükkas kohus ümber OÜ-st Rako ja Aasta Auto AS-st saadud tõenditega, et aegadel, kui toimus kütuse tankimine A. Soobi isiklikku sõidukisse, et olnud tema ametisõiduk remondis. A. Soobi väidet, et isiklikku sõidukisse tankis ta kütust seepärast, et ta soovis isikliku sõidukiga in cognito vallas ringi liikuda, pidas maakohus eluliselt mitteusutavaks. A. Soop töötas vallavanemana vähemalt aastast

1. Sellise pika aja jooksul ei ole usutav, et vallas elavad inimesed A. Soopi ning temaga seonduvaid erinevaid sõidukeid ei tea ega tunne. Pikaaegse Tartu valla elanikuna ning ka pikaaegse vallavanemana ei ole veenev ja usutav, et isikliku sõiduauto kasutamine aitaks vallavanemal vallas ringi liikudes tähelepandamatuks jääda. Pole ka usutav ja veenev, et avalikes huvides kohustusi täitval vallavanemal oleks põhjendatud ennast valla elanike eest varjata. Maakohtu jaoks ei olnud usutavad ja veenvad ka A. Soobi väited nagu olnuks tal vaja kahel korral kanistritesse kütust tankida pikemate sõitude tegemiseks, näiteks väljapoole Eesti Vabariiki, aga ka Jääaja Keskuses ning Jõgevamaal geopargis käimiseks, nädalavahetustel ringisõitudeks valla piires. Kohus leidis, et kaasaajal, kus kütust on vabalt kõikjal saada ning A. Soobil ei olnud kohustust tankida ametiautot üksnes tanklakaardiga nr 9233 6333 0003 1539 ja pikemate sõitude korral sai tankimist ametiautosse korraldada ka teisiti ning hiljem esitada lähetuste korral kütuskulu kviitungid hüvitamiseks, pole süüdistatava väited kanistritesse tankimiste põhjenduste kohta eluliselt veenvad ja usutavad. Läti on sõbralik naaberriik. Pole vähimatki alust arvata, et Läti Vabariigis käimiseks peab hakkama saama sealseid tanklaid külastamata. Kaasajal on kanistri kasutamine sõbralikus naaberriigis käimiseks tavatu. Neil asjaoludel polnud maakohtul kahtlust selles, et vallavanemal oli igakülgselt olemas võimalus kasutada ametiauto tankimiseks mistahes riigis mistahes tanklaid ja tal oli võimalus kuludokumendi säilimisel saada kütusekulu hüvitust. Tarvidus sõbralikku naaberriiki kütusekanistrite kaasavõtmiseks ning ka Eesti Vabariigis Tartu vallas ringisõitmiseks kütusekanistrite kaasavõtmiseks puudus täiesti. APELLATSIOONID 9 A. Soobi apellatsioon
2. detsembril 2017 esitas A. Soop apellatsiooni, milles vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. A. Soop leiab, et tema käitumises puudub

§ 3001

lg-s 1 ja 201 lg 2 p-s 3 ette nähtud kuritegude koosseis ja palub ennast õigeks mõista. A. Soobi seisukohad

§ 3001

lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta Apellant leiab, et kohtuotsuses anti õiguslikult vale hinnang tema tegevusele seoses SA Emajõe Jõeriik. Kohus jättis hindamata, kas tema tegevus Tartu valla esindajana Tartumaa Omavalitsuste Liidu ja selle sihtasutuse SA Emajõe Jõeriik kui juriidiliste isikute juhtimisorganites, oli tema otsene ametikohustus KVS § 7 lg 2 tähenduses. Selgitades oma seisukohta, nendib A. Soop, et maakohtus põhines tema kaitsepositsioon paljuski äriregistri avalikust teabesüsteemist saadud kirjele tema volituste lõppemise kohta SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena 14.01.

1. Käesoleval hetkel asub apellant aga seisukohal, et õiguslikult ei olnud põhimõtteliselt oluline tema kuulumine või mittekuulumine sihtasutuse nõukogusse, sest sellest sõltumatult oli SA Emajõe Jõeriik tema muude ametiseisundite tõttu korruptsioonivastase seaduse seisukohalt tema mõju all (vt. KVS § 2 lg 1 ja 2). Vaieldamatult suunas ta Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe ametiseisundi tõttu Tartumaa Omavalitsuste Liidu SA Emajõe Jõeriik tegevust, sõltumata sellest, kas ta kuulus või ei kuulunud formaalselt sihtasutuse nõukogusse. See oli tema otsene ametikohustus Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe ametiseisundist tulenevalt ja Tartu valla esindajana Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuses. Seega on kohtuotsuses esitatud pikk tõendite uurimine seotuna formaalse SA Emajõe Jõeriik nõukogusse kuulumisega ja sellele tuginevad järeldused asjakohatud. Apellant on seisukohal, et tema kui Tartu valla ametiisiku ja SA Emajõe Jõeriik kui juriidilise isiku seos tulenes eranditult tema ametikohustustest Tartu valla vallavanemana ja oli/on kooskõlas KVS § 7 lg 2-ga. SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmed olid alati ametiisikud nende ametikoha järgi ja Emajõe äärseid omavalitsusüksusi esindasid SA Emajõe Jõeriik nõukogus alati samad isikud, kes esindasid neid omavalitsusüksusi ka Tartumaa Omavalitsuste Liidus. SA Emajõe Jõeriik nõukogu, sõltumata kohtuotsuses õigesti märgitud mittekohustuslikest formaalsetest äriregistri kirjetest, moodustasid alati omavalitsuste tippjuhid nende pädevuse piirides Tartumaa Omavalitsuste Liidus. Kui kellegi volitused omavalitsuse volikogu koosseisu volituste ajaga lõppesid, lõppes ka selle isiku tegevus Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuses ja selle sisulise allasutuse - SA Emajõe Jõeriik nõukogus. Omavalitsusjuhid esindasid SA Emajõe Jõeriik nõukogus selgelt oma omavalitsusüksuse huve ja nende pädevus tulenes nende pädevusest omavalitsusüksuse juhina Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuses. Seega ei leidnud SA Emajõe Jõeriik nõukogus aset kohaliku omavalitsuse üksuste juhtide ametikohustuste rikkumist, mida saab ametiisikule ette heita KVS seisukohalt. A. Soop esindades Tartu valda SA-s Emajõe Jõeriik, samuti nagu ka teiste omavalitsusüksuste juhid SA Emajõe Jõeriik nõukogus, ei esindanud oma erahuvi. 10 Apellant leiab, et esindades oma ametikohustuste raamides Tartu valda SA-s Emajõe Jõeriik, MTÜ-s Tartumaa Omavalitsuste Liit ja veel paljudes teistes vallavanema ametikohustustega seonduvates ühisasutustes, ühingutes ja organisatsioonides, ei ole ta saatnud nendes tegutsedes korda korruptiivset tegu tulenevalt KVS § 7 lg
2. Apellant asus seisukohale, et kohtuotsuses on antud õiguslikult vale hinnang M. K. ja M.T. pädevusele allkirjastada vallavalitsuse nimel dokumente. Kohtuotsuses on allkirjastajate ametiseisundi hindamisel järjekindlalt lähtutud sellest, et M. K. töötas maakorraldajana ja M.T. töötas finantsjuhina. Kohus jättis tähelepanuta, et M. K. ja M.T. pädevus allkirjastada dokumente tuli nende ametiseisundist vallavalitsuse liikmetena, mitte aga vallaametniku ametiseisundist. Vallavalitsuse liikmeteks määratutena said nad seadusest ja valla põhimäärusest tuleneva vallavalitsuse liikme pädevuse ja nende ametikohustuseks vallavalitsuse liikmena oli allkirjastada dokumente vallavalitsuse nimel. Valla ametniku ja vallavalitsuse liikme pädevused on erinevad nende erinevate ametiseisundite tõttu. Apellant leiab, et esimese astme kohtu analüüsitud tõendid tõendasid vaieldamatult, et Tartu valla poolt tehtud rahaliste vahendite eraldised olid sihtotstarbelise suunitlusega Tartu valla avalikes huvides vajalike objektide ehitamiseks. Need rahaeraldised, sõltumata nende nimetusest ühes või teises dokumendis, olid ranges kooskõlas Tartu valla arengukavades sätestatud vallavalitsuse kohustustega ja valdade ühisasutuse SA Emajõe Jõeriik asutamise eesmärkidega ja sihtasutuse põhikirjaga. Rahalisi vahendeid eraldati sihtotstarbeliselt kooskõlas Euroopa Liidu rahastatud EU 43385 projekti Riverways tingimustega Tartu valla objektide ehitamiseks. Tartu vald sai selle projekti realiseerimise tulemusena kaks valla arenguplaanides heaks kiidetud avalikku objekti, sai Euroopa Liidu projektirahastamise kaudu toetuse, mis moodustas põhiosa vallale vajalike objektide maksumusest. Apellant on seisukohal, et esimese astme kohtus analüüsitud tõendite põhjal ei saa teha järeldust, et SA Emajõe Jõeriik omas Tartu valla kahe puhkeala - Vasula Veepark-Puhkeala ja Ammeluha Puhkepark rajamisel muid majanduslikke huvisid kui Tartu valla huvid. SA Emajõe Jõeriik tegutses Tartu valla nimel tellija ja hankijana ning realiseeris Vasula Veepark-Puhkeala ja Ammeluha Puhkepark projekte otseselt Tartu valla huvides Tartu valla kontrolli all ja osaliselt Tartu vallale kuuluva osaühingu Tartu Valla Kommunaal ehitustegevuse kaudu. Seega Tartu valla poolt eraldatud rahaliste vahendite küsimuses ei olnud SA-l Emajõe Jõeriik mingit iseseisvat majanduslikku huvi, vaid sihtasutuse huviks oli Tartu valla arengukavades kavandatud ja lepinguga ettenähtud kahe puhkeala - Vasula Veepark-Puhkeala ja Ammeluha Puhkepark Tartu valla avalikes huvides rajamine. Tartu vald taotles projekti realiseerimise kaudu valla objektide ehitamist. Vaidlust ei olnud selles osas, et need objektid ehitati valmis ja nende ehitamine kiideti Tartu valla volikogu otsustega heaks. Eelnevast tulenevalt on põhimõtteliselt ekslik kohtu järeldus, et A. Soop tegi SA Emajõe Jõeriik majanduslikes huvides otsuseid ja toiminguid. Tegelikult tegi A. Soop SA Emajõe Jõeriik kaudu Tartu valla huvides otsuseid ja toiminguid ning teostas Tartu valla kaasosalus- ja kontrolliõigust. Taoliselt käitudes lähtusid Tartu valla vallavalitsus ja vallavanem oma tegevuses seoses SA Emajõe Jõeriik Euroopa Liidu rahastatud EU 43385 projekti Riverways realiseerimisega Tartu valla arengukavadest 2010-2015 ja 2011-
3. 11 Apellant on seisukohal, et esimese astme kohtu poolt on antud õiguslikult vale hinnang materiaalse kahju küsimuses seos Euroopa Liidu rahastatud EU 43385 projekti Riverways raames Tartu valla avalikes huvides tehtud töödega. Kohus on hinnanud Tartu valla avalikes huvides projekti EU 43385 raamides tehtud tööd, erinevalt Tartu valla volikogu otsustest Tartu vallale kahjumlikeks ja tunnistanud seetõttu Tartu valla kannatanuks. 14.04.2013 sõlmisid Mäksa Vallavalitsus, Puhja Vallavalitsus, Tartu Vallavalitsus (esindaja vallavanem A. Soop), Kallaste Linnavalitsus ja SA Emajõe Jõeriik (Juhtpartner) koostöölepingu kinnitamaks osalemist ja koostööd Eesti-Läti programmi 2007-2013 raames rahastatavas projektis „Development of water tourism as nature and active tourism component in Latvia and Estonia – „Riverways“ (edaspidi projekt „Riverways“). Projekti raames projekteeriti sildumiskohad Puhja ja Mäksa valdades, puhastatakse jõgesid Tartu ja Mäksa vallas; rajatakse puhkealade infrastruktuur Kallastel ja Tartu vallas, soetatakse ja paigaldatakse teadetetahvlid ning viidad, osaletakse turundustegevustes, õppereiside ja ekspeditsioonide läbiviimisel. SA Emajõe Jõeriik eelarve perioodiks 2013–2015 oli 219 795 eurot. Selleks, et saada projektile rahastust, pidid partnerid esmalt omavahenditest projekti rahastama ja pärast tegevuste abikõlbulikuks tunnistamist sai taotleda toetust 83% ulatuses kõikidest kuludest, 17% moodustas partnerite omaosalus. Seega nn partnerid olid omavalitsused kellede huvides Euroopa Liidu (EU) toetatud projekti kaudu, läbi Tartu Omavalitsuste Liidu SA Emajõe Jõeriik, toetati Tartu Omavalitsuste Liidu mõnede liikmete projektikõlbulike ehitiste rajamist avalikes huvides. Tartu valla avalikes huvides oli projekti EU 43385 raamides Euroopa Liidu rahalise toetusega rajada kaks puhkeala – Vasula Veepark-Puhkeala ja Ammeluha Puhkepark Tartu vallas. Avalikest allikatest kõigile kättesaadavate puhkealade rajamise projektides on selgelt märgitud tellijana Tartu vallavalitsus. See näitab vaieldamatult, kelle huvides projekte teostati. SA-s Emajõe Jõeriik oli üksnes tellija rollis ja sihtasutusel mingit majanduslikku kasumit ei tekkinud. Seega SA-l Emajõe Jõeriik majanduslikke huve ei olnud. Apellandile jääb arusaamatuks millest järeldas kohus, et see põhiosas Euroopa Liidu vahenditest rahastatud projekt EU 43385 oli Tartu vallale kahjulik, et Tartu vald on selle projekti realiseerimise osas kannatanu, ja et Tartu vald oleks pidanud lisaks toetusega rajatud avalikele objektidele saama tagasi 54 115 eurot. Kohtu seisukohast lähtudes tulnuks Euroopa Liidu toetusfondidest Tartu vallale kinkida rahalisi vahendeid 100% ulatuses - st. kinkida täies ulatuses Tartu vallale avalikes huvides ehitatud puhkealad ja lisaks 33 260 eurot Tartu valla osaühingule Tartu Valla Kommunaal makstud lepingutasu. Sellisel juhul ilmselt ei oleks kohtu ekslike järelduste kohaselt saanud Tartu valda tunnistada kannatanuks. Täiesti üllatav on Tartu valla kannatanuks tunnistamise järelduse jätkuna kohtu seisukoht, et "Kuna toimingupiirangu rikkumise koosseisu ei kuulu kahju tekkimine, siis pole oluline, kas kahju tekkis või mitte, ning kas projekti tulemusena tehti valla jaoks midagi positiivset või mitte." Siit edasi järeldab aga kohus veelgi üllatuslikumalt täiesti vastupidiselt eelneva seisukohaga: "Kuna vallavolikogul ja vallavalitsusel on kohustus tegutseda avalikes huvides, kuid senini ei ole Tartu Vallavolikogu ning ka Tartu Vallavalitsuse poolt Aivar Soobilt tagasi nõutud vallale tagastamata jäänud 54 115 €, siis on põhjendatud nimetatud rahasumma KrMS § 306 lg 1 p 11 viimase alternatiivi alusel Aivar Soobilt välja nõuda avalikes huvides riigituludesse. Seega peab kohtu arvates vallavanem maksma kinni Tartu valla avalikes huvides teostatud puhkealade ehituse maksumuse oluliselt suuremas ulatuses kui need tõendatult vallale maksma läksid. 12 Süüdistusaktis ei esitatud tagasimakse nõuet ja ei tõendatud A. Soobi süüd kahju tekitamise osas Tartu vallale Euroopa Liidu rahastatud EU 43385 projekti Riverways raames. Kohtus ei tõendatud kahju ja süüdistataval puudus võimalus ennast selles osas kaitsta. Seega taoliselt käitudes rikkus maakohus KrMS § 268 lg 5 sätteid. A. Soobi seisukohad

§ 201

lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse kohta Esmalt leiab apellant, et puudub vaidlus selles, et A. Soop valla ametiisikuna tankis kütust isiklikku sõiduautosse ja oma ametiauto kanistrisse. Apellandi arvates puudus süüdistuses märgitud ajavahemikul riiklik regulatsioon, kuidas hüvitada isikliku sõiduki kasutamisel kulunud kütus. Kuna puudus üleriigiline regulatsioon ja Tartu vallavolikogu ei olnud kehtestanud eraldi regulatsiooni isikliku sõiduki kasutuse arvestuse ja hüvitamise osas kütuse eraldamise näol, kuulus see KOKS § 30 lg 1 p 3 sätestatu alusel vallavalitsuse pädevusse, kes "lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi, mis ei kuulu volikogu pädevusse". Tartu vallavalitsus jätkas varasemate aastakümnete kestel väljakujunenud tavapärase tegevuspraktika kohaselt ja nende toimingute tegemise otsustamine oli kütuse kliendikaartide kasutajatega kokku lepitud nende ametiülesannete täitmise raamides. Riiklikud õigusaktid ei kohustanud 2013. aastal teistsuguse õigusregulatsiooni olemasoluks. Enamikul juhtudel otsustas vallavanem oma pädevuse piirides isikute ametiülesannetega seoses kütuse tankimise küsimuse nende isiklikesse sõidukitesse või vajadusel muudesse kütusetarbijatesse (muruniidukid, parvemootor, puhurid, kanistrid, jne). Keelatud ei olnud tankimine kanistrisse. Kütuse kliendikaarti kasutati ainult ühes tanklas - Kärkna tanklas, mis asus sobivalt peamiste tarbijate läheduses ja võimaldas lihtsustatult kontrollida kütuse tankimise otstarvet ja muid aspekte. Tartu valla vallavalitsus lähtus 2006 aastast kuni Vabariigi Valitsuse määruse nr 164 muutmiseni 21.08.2014 nr 136 seisukohast, et Tartu valla kui juriidilise isiku huvides isikliku sõidukiga tehtud kulutused sai hüvitada sellel ajal kehtinud TuMS § 12 lg 3 alusel. Vallavalitsus asus seejuures seisukohale, et kulutused hüvitatakse ainult osaliselt isikliku sõiduki kütuse hüvitamisega ametialaseks tegevuseks vajalike sõitude osas. Apellant on seisukohal, et kohus jõudis tõendeid analüüsides ekslikule seisukohale, nagu oleks isikliku sõiduauto kasutamine ametiülesannete täitmiseks, kütuse tankimine ametiülesannete täitmiseks isiklikku sõiduautosse ja ametiauto kanistrisse iseenesest ebaseaduslik ning kuritegu ja need toimingud on omastamine. Tegemist on selgelt meelevaldse subjektiivsetel tunnetel põhineva seose loomisega. Kohus ei tuginenud ühelegi õigusaktile, milline oleks keelanud isikliku sõiduauto kasutamist ametiülesannete täitmiseks, kütuse tankimist ametiauto kanistrisse või isiklikku sõiduautosse ametiülesannete täitmiseks. Apellant leiab, et kohtulik uurimine kütuse omastamise süüdistuse küsimuses oli selgelt ühekülgne ja puudulik. Mistahes tegu on õigusrikkumine juhul kui on rikutud mingi õigusaktiga sätestatud regulatsiooni. Paljalt "eluliselt veeneva ja usutava" oletuslikele subjektiivsetele väidetele tuginemine ei saa olla aluseks süülisuse tõendamisel. Apellant asub kokkuvõttes seisukohale, et kütuse tankimine ametiülesannete täitmiseks isiklikku sõiduautosse ja kanistrisse ei olnud 28.10.2013 - 28.03.2014 ebaseaduslikud teod ning kuriteod ja seetõttu ei ole vajalik maakohtu ning kõigi muude seisukohtade, sealhulgas auto 13 remontimise, ametisõit Lätti, toimunu täpne mäletamine, jms, üks-ühele kordamine või nende üle vaidlemine, kuna see koormaks apellatsioonkaebust. Ei leidnud aset tegu, mida saaks lugeda A. Soobi kui ametiisiku või füüsilise isiku seaduserikkumiseks. On ühemõtteliselt selge, et kohtuotsuses välja toodud tankimisjuhtumite näol ei olnud kuriteo

§ 201lg 2 p 3 kohast objektiivset teokoosseisu mida saab ametiisikule ette heita.

A. Soobi seisukohad kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta Apellant leiab, et kohtuotsuses on kirjeldatud pretsedenditult massiivseid ja ebaproportsionaalseid kohtueelse menetluse menetlustoiminguid. Kogu kohtueelse menetluse kulgu ja kohtuprotsessi saatis massiivne kajastamine meedias, mis võttis sageli kahtlustatava/süüdistatava au ja head nime teotava vormi. Taolise käitumisega rikuti põhiseaduse §-s 22 sätestatud põhiõigust. Täiesti arusaamatu on, millisel õiguslikul alusel väljastas kohus menetlusdokumente J.L.. Neid dokumente kasutati otseselt A. Soobi au ja hea nime teotamisel. Jõustumata kohtuotsuse ja protokollide avalikustamisel ignoreeriti KrMS § 4081. Avalikustati süüdistatava elukoht, tunnistajate nimed jne. Apellant palub kohtul võtta selles küsimuses seisukoht. Kaitsja apellatsioon Kaitsja palub Tartu Maakohtu otsuse tühistada ja mõista A. Soop

§ 3001lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi õigeks.

Samuti palub kaitsja tühistada A. Soobilt 54 115 euro väljamõistmine riigi tuludesse. Kaitsja seisukoht A. Soobile

§ 3001lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta Vaidlustades A.

Soobi süüditunnistamist

§ 3001lg 1 järgi, leiab kaitsja, et A.

Soop ei ole KVS § 7 lg 1 p 3 ja § 11 lg 1 kohaldamiseks vastav subjekt, kuna A. Soop ei olnud süüdistuses ette heidetud perioodil SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige. Kaitsja arvates ei ole kohus pööranud tähelepanu A. Soobi volituste kehtivuse algus- ega lõpuhetkele. Erinevalt maakohtu seisukohast ei tuginenud kaitsjad A. Soobi volituste kehtivuse tuvastamisel mitte äriregistri kandele, vaid sellele, et puudus õiguslik alus lugeda äriregistri kannet ebaõigeks, st puudus juriidiline fakt, mis oleks andnud A. Soobile nõukogu liikme staatuse päras 14.01.

1. Sellist juriidilist fakti ei ole tuvastanud ka maakohus. Selle asemel on maakohus väitnud pealiskaudselt, et kuna äriregistri kanne ei ole õiguslikult siduv, on järelikult A. Soobi volitused nõukogus pikenenud. Apellatsioonis leitakse, et selline järeldus on väär: kui puudub pädeva isiku poolt vastu võetud nõukogu liikme volituste pikendamise otsus, siis järelikult ei ole nõukogu liikme volitusi ka pikendatud. Isikut on võimalik valida juriidilise isiku nõukogusse vaid seaduses sätestatud korda järgides. Põhikirja p 4.4 kohaselt oli nõukogu liikmete nimetamise õigus SA asutajal ehk Tartumaa Omavalitsuste Liidul. Samalaadselt tuleneb nõukogu liikme volituste kestus seadusest ning põhikirjast, antud juhul punktist 4.5, mis sätestab nõukogu liikme volituste tähtajaks 3 aastat. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht, nagu nähtuks A. Soobi SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeksolek V.N. poolt Tartu Maakohtu registriosakonnale 24.05.2013 ja 31.03.2014 esitatud avaldustest ja V.N. ütlustest, on väär. Mitte igasugune avaldus ei loo nõukogu liikme staatust. 14 Vastav avaldus peab olema esitatud õigustatud isiku poolt ning see peab vastama seaduses sätestatud nõuetele. Juhatuse liige ei saa valida nõukogu liikmeid, vaid sellekohane pädevus on põhikirja p 4.4 kohaselt Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatusel. Maakohus ei ole viidanud pärast 14.01.2012 vastu võetud Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse otsusele A. Soobi määramise kohta SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeks. Põhjus on selles, et otsust, millega oleks A. Soop pärast nimetatud kuupäeva tagasi nõukogusse valitud või millega oleks tema volitusi pikendatud, ei ole olemas. Ka leiab kaitsja, et V.N. ei ole andnud ütlusi, et Tartumaa Omavalitsuste Liit oleks valinud A. Soobi pärast tema volituste lõppu uuesti nõukogu liikmeks. Kõige olulisem on aga see, et sellist otsust ei ole objektiivselt olemas. Samal põhjusel ei ole sellist otsust ka kohtule esitatud ning kohus ei ole sellele otsusele viidanud. Kui selline otsus oleks olemas, siis tähendaks see seda, et registripidaja oleks ka kandnud sisse pikendatud või uue nõukogu liikme ametiaja. Faktilisest asjaolust, et äriregister seda kannet ei ole teinud, tuleneb ümber lükkamata järeldus, et äriregistril puudus alus seda kannet teha. Sealjuures on äriregistri andmebaasis ja esitatud tõendite hulgas A. Soobi varem kehtinud volituste seadustamiseks tehtud 16.02.2005 14.01.2009 sellekohased otsused. Juhul, kui oleks olemas ka otsus
2. a algusest, siis oleks see registrist avalikult kättesaadav. Samuti oleks A. Soobile uute volituste andmise korral registris olemas ka A. Soobi kirjalik nõusolek uuesti nõukogusse valitud. Ühtegi isikut ei saa valida juhtorgani liikmeks ilma, et ta oleks sellega ise nõus ja selleks tahet avaldanud. Nõukogu liikme ametiaja kestust ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. V.N. võis tõesti pidada A. Soopi SA nõukogu liikmeks ka peale tema volituste tähtaja lõppemist kuna A. Soop osales nõupidamistel ja oli kursis SA tegevusega. Nimetatu ei anna aga alust arvata, et A. Soop oleks ka tegelikult nõukogu liige olnud. Nõukogu liikme staatus ei saa tuleneda ei Tartumaa Omavalitsuste Liidu kodulehekülje andmetest ega V.N. arvamusest. Otsusest lähtuvalt on maakohus omistanud põhjendamatult suure tähenduse V.N. 24.05.2013 ja 31.03.2014 avaldustel. SA juhatuse liikme poolt registrile esitatud puudustega avaldus aga ei loo nõukogu liikme staatust. Teisisõnu, maakohus on tuvastanud A. Soobi volituste kestuse õiguslikult arusaamatul moel, lähtudes kõigest muust, kui ainsast võimalikust dokumendist (nimetamise otsus), millel saaks selline õiguslik tähendus olla. Faktiliste asjaolude alusel on selgelt tuvastatav, et puudub SA põhikirja p 4.4 kohane Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse otsus A. Soobi nimetamiseks SA nõukogu liikmeks peale 14.01.2012, et äriregistrisse ei ole A. Soobi suhtes kantud pikemat nõukogu liikme volituste tähtaega kui 14.01.2012, ning et Tartumaa Omavalitsuste Liidu 14.01.
3. a juhatuse otsusest A. Soobi SA nõukogusse määramise kohta möödus põhikirja p 4.5 kohane 3 aastat 14.01.
4. Faktiliselt tuvastatud informatsiooni alusel on võimalik teha ühene ja selge järeldus, et äriregister kajastab õiget informatsiooni ning A. Soobi volitused lõppesid 14.01.
5. Asjaolu, et V.N. hilisemates 24.05.2013 ja 31.03.2014 avaldustes registriosakonnale on nimetatud A. Soopi SA nõukogu liikmena, ei oma õiguslikku tähendust ning need avaldused ei ole andnud ega saagi anda A. Soobile nõukogu liikme staatust. SA juhatusel ei ole pädevust määrata SA nõukogu. Samuti ei saa selliste avaldustega nõukogu liikme staatust pikendada. Olukorras, kus nõukogu liikmeks valimise kohta otsust ei ole, saaks rääkida vaid nõukogu liikme volituste pikenemisest eeldusel, et on täidetud pikenemise alused, st on olemas asutaja sellekohane otsus ja isiku kirjalik nõusolek. Antud juhul puudub aga alus väita, et A. Soobi nõukogu liikme volitused oleksid nende lõppemisel 14.01.2012 mingil viisil pikenenud. 15 Riigikohtu seisukoht on, et - juhatuse / nõukogu liikme ametiaega ei loeta pikenenuks seetõttu, et ta pärast ametiaja lõppemist jätkab tegutsemist juhatuse / nõukogu liikmena (3-2-1-152-08 p 12); - volituste pikenemine on küll võimalik, aga see eeldab OÜ osanike (käesolevas kaasuses analoogia alusel SA asutaja) otsust, milles sõnaselgelt kiidetakse juhtorgani liikmena tegutsemise jätkamine heaks (3-2-1-65-08 p 34). See, et V.N. võis pidada A. Soopi SA nõukogu liikmeks ka pärast 14.01.2012, ei oma õiguslikku tähendust, määramaks, kas A. Soop oli SA nõukogu liige või mitte. Ka A. Soobi enda ettekujutus sellest, kas ta oli nõukogu liige või mitte, ei määra tema nõukogu liikme staatust, vaid selle saab määrata vaid SA asutaja ehk Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse otsus, mida ei ole aga kunagi vastu võetud. Olukorras, kus isik arvab, et ta on nõukogu liige seda tegelikult olemata, ei saa ta ka toime panna

§ 3001sätestatud süütegu.

Isik ei saa rikkuda toimingupiirangut, mis tema suhtes objektiivselt ei kohaldu. Kaitsja arvates puuduvad süüdistatava teos

§ 3001

lg 1 järgi kvalifitseeritava toimingupiirangu rikkumise vajalikud olulised tunnused ka sellisel juhul kui A. Soop oli süüdistuses käsitletud perioodil jätkuvalt sihtasutuse nõukogu liige. Kaitsja leiab, et A. Soop tegutses vallavanemana Riverways projekti raames oma ametialase pädevuse piires. A. Soop tegutses oma kõrgema juhtorgani Tartu Vallavolikogu teadmisel ja heakskiidul, ta täitis omapoolselt ka KVS § 11 lg 2 sisalduva teavituskohustuse. Vallavanemana ei vajanud ta eraldi volitust lepingute ja kokkulepete sõlmimiseks SA-ga Emajõe Jõeriik. Tartu Vallavolikogu kinnitas valla eelarve ja eraldas eelarves ja lisaeelarvetes Riverways projekti tarvis vajaliku raha. Volikogu oli teadlik, et projektiga seotud raha kantakse üle SA-le Emajõe Jõeriik. Raha eraldamist ja selle kasutamise sihtotstarvet ei otsustanud süüdistatav. Maksekorralduste viseerimine maksete teostamiseks on A. Soobi kui vallavanema igapäevane tööülesanne. Kaitsja arvates puudub sihtasutuse ja süüdistatava majanduslik või muu huvi, mida süüdistatav oleks saanud ametiisikuna realiseerida. Kohtuotsuses ei ole põhistatud ega selgitatud sellise huvi esinemist ja selle tõendatust. SA Emajõe Jõeriik ei ole äriettevõte, sihtasutus kasumit ei ole teeninud ja kasumit ei saa ega tohi jaotada, süüdistatav tegutses Riverways projektis Tartu valla esindajana, valla huvides. A. Soop ei allkirjastanud sihtasutusega sõlmitud lepinguid, mis tõid vallale kaasa varalisi kohustusi. Süüdistatav ei ole otsustanud raha eraldamist valla poolt sihtasutusele ja tal puudus õigus ja võimalus määrata tehingu tagajärge mõjutavaid asjaolusid. A. Soop ei ole ega ole olnud sihtasutuse juhatuse liikmeks ega soodustatud isikuks SAS § 9 mõistes. A. Soop ei ole SA Emajõe Jõeriik asutaja ega soodustatud isik ning tal ei ole ka muul viisil võimalik sihtasutuse tegevusest isiklikku kasu saada, seega pole põhjendatud ja tõendatud väide, et süüdistatav on tegutsenud huvide konfliktis sihtasutuse huvides. SA Emajõe Jõeriik huvides vastu võetud otsused ja teostatud tööd on teostatud lõppkokkuvõttes projektis osalenud Tartumaa omavalitsuste ja valdade elanike ning kõigi teiste puhkealasid kasutavate inimeste, st avalikkuse huvides, mida kinnitavad ka kõik projekti kohta ütlusi andnud tunnistajad. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud A. Soobi või SA Emajõe Jõeriik majanduslike või muude huvide esinemine, mida eeldab toimingupiirangu rikkumise koosseis. 16 Kaitsja leiab, et maakohus ei ole andnud mingit hinnangut kaitsja argumentidele A. Soobi suhtes KVS § 7 lg 2, KVS § 11 lg 3 p 3, p 4-7 kohaldumise kohta. Avalikult kättesaadavate äriregistri teabesüsteemi andmete alusel ja tunnistajate ütluste kohaselt on A. Soop Tartu valla esindajana ja ametiisikuna osalenud MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit asutamises ning on valitud selle liidu juhiks. Avalikult kättesaadavate Äriregistri teabesüsteemi andmete ja sihtasutuse asutamisdokumentide ning ka süüdistuses esitatud andmete kohaselt on SA Emajõe Jõeriik asutatud Tartumaa Omavalitsuste Liidu poolt 20.10.2005. A. Soop on MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit poolt, kelle liikmeks on Tartu vald, nimetatud sihtasutuse nõukogu liikmeks selle asutamisest kahel järgneval perioodil kuni oma volituste lõpuni 14.01.2012. a. Juhul kui A. Soobi volitused sihtasutuse nõukogu liikmena kehtisid veel peale registris märgitud tähtpäeva, siis kuulub kohaldamisele KVS § 7 lg 2, sest SA Emajõe Jõeriik ei saa lugeda seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 3 alusel, kuna A. Soobi seos sihtasutusega tuleneb tema kui ametiisiku ametikohustuste ja esindusõiguse täitmisest. A. Soop ei ole füüsilise isikuna osalenud MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit asutamisel ega juhtimisel ega ka SA Emajõe Jõeriik asutamisel ega selle nõukogu töös. A. Soobi volitused ja tegutsemiskohustus tulenesid tema ametiseisundist ja ametikohustustest Tartu vallavanemana. Vastavalt PS § 159 on kohalikul omavalitsusel õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi. SA Emajõe Jõeriik on asutatud just selliselt kohalike omavalitsuste ühenduse otsuse alusel ja kõikide kohalike omavalitsuste esindajad on osalenud selle juhtimisorganite töös oma ametiseisundi tõttu, mistõttu kuulub antud juhul kohaldamisele KVS § 7 lg 2 . Alternatiivselt leiab kaitsja, et juhul kui A. Soop on kohtu arvates toime pannud

§ 3001

lg-s 1 sätestatud toimingupiirangu rikkumise, kuulub tema suhtes kohaldamisele

§ 31. A.

Soop on enda ja volikogu esimehe Ü. L ütluste kohaselt olnud veendunud, et valla kõrgem juht- ja kontrollorgan – valla volikogu on süüdistatava poolt informeeritud KVS § 11 lg 2 alusel keelatud toimingu ohust, aga volikogu ei ole teinud tehingut või toimingut ise ja on suunanud olukorra lahendamise vallavalitsusele tagasi, tehes vallavalitsusele ülesandeks lepingu allkirjastamisel vallavanema asendamiseks mõne teise isikuga. Antud asjaoludel ei ole A. Soobi tegevus õigusvastane. Ü. L ja A. Soobi ütluste kohaselt on nii vallavanem kui ka volikogu esimees antud küsimustes küsinud nõu ka juristiharidusega vallasekretärilt. Seega esineb A. Soobi tegevuses eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. A. Soop ei näinud ette, et kirjeldatud asjaoludel M. K volikirja andmine lepingu sõlmimiseks ja M.T. poolt lepingu lisa allkirjastamise aktsepteerimine on keelueksimus ja toob temale ametiisikuna kaasa võimaliku karistusõigusliku vastutuse. Subjektiivselt teadis ta oma isikliku huvi puudumisest sihtasutuse võimalike huvidega seoses ja teadis asjaolu, et volikogu oli temast kõrgema juhtorganina raha eraldamise sihtasutusele otsustanud ja kogu projekti tegevuse sealhulgas ka finantseerimises osalemise heaks kiitnud. Kaitsja seisukohad A. Soobile

§ 201

lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse kohta Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult samastanud kütuse tankimise ja omastamise. Kütuse tankimine ei tähenda veel selle omastamist. Asjas ei ole vaidlus selles, et A. Soobil oli õigus kütuse tankimiseks. Küll aga on etteheidetav seaduse mõttes A. Soobi poolt tangitud kütuse isiklikuks otstarbeks kasutamine. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et kütust kasutati isiklikuks otstarbeks. Veelgi enam, maakohus ei ole isegi jõudnud järeldusele, et kütust oleks isiklikuks otstarbeks kasutatud 17 või milles on selline kasutus seisnenud, vaid maakohus on lugenud omastamise toimepanduks juba kütuse tankimise faktist lähtuvalt. A. Soobi kasutusse antud kütusekaardi kasutamise kord ei olnud reglementeeritud ja kaart ei olnud konkreetse autoga seotud. Kütusekaartide ja autokütuse kasutust kontrollis aasta lõpus revisjonikomisjon. A. Soop ei pidanud volikogu teavitama, kui kütusekaardiga tangiti teisi sõidukeid peale tema ametiauto. Volikogu teadis isikliku sõiduauto kasutamisest A. Soobi poolt. Vallavalitsuse pikema aja jooksul väljakujunenud praktika kohaselt said vallavalitsuse töötajad, kes kasutasid oma isiklikku autot ametisõitudeks nende sõitude teostamiseks või hüvitamiseks valla kasutuses olnud kütusekaartidega autokütust. Vallavolikogu oli isikliku sõiduauto kasutamisest A.Soobi poolt teadlik ja pidas seda soodsamaks lahenduseks kui asendusauto kasutamist. Vallavalitsus ja vallavolikogu ei ole sellist valla huvides või ametiülesannete täitmiseks isikliku sõiduauto kasutamist vallavalitsuse töötajate poolt kunagi käsitlenud omastamise vms süüteona. Vallavanema kasutuses oli lepingu alusel Tartu Terminaali kütusekaart, mille tankla asub Tartumaal Kärknas. A. Soop sõitis ametiautoga ka väljaspool maakonda ning käis ka väliskomandeeringutes, sealhulgas Lätis ja võttis kanistrites kaasa autokütust, kuna Tartu terminalist soetatud kütus oli vallale soodsama hinnaga kui mujal tanklates müüdav kütus. Antud asjaolu on ka eluliselt usutav. Süüdistuses käsitletud perioodil kahel korral kanistrisse tangitud kütus tõsteti vahetult peale tankimist süüdistatava poolt ametiautosse Audi A6 ja pole tõendatud asjaolu, et seda kütust ei kasutatud ametisõitudeks. Seega pole tõendatud kütuse omastamine. Kaitsja leiab, erinevalt maakohtust, et tegemist ei ole jätkuva kuriteoga. A. Soobile süüksarvatud tankimised on toimunud kahel selgelt eristataval ajaperioodil: 28.10.2013, 04.11.2013 ja 08.11.2013 ehk 12 päeva vältel ning järgmisel perioodil 11.03.2014 ja 18.03.2014 ehk 8 päeva vältel. Nende kahe episoodi või perioodi vahele jääb 124 päeva ehk 4 kuud ja 4 päeva. Kuidas täpselt on tegemist ühe jätkuva käitumisega, maakohus selgitanud ei ole. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht nagu oleks tankimised toime pandud ühel ja samal viisil. Vastupidi, 28.10.2013, 04.11.2013 ja 08.11.2013 tangiti kütust isiklikku sõiduautosse. 11.03.2014 ja 18.03.2014 tangiti kütust kanistrisse. See tähendab, et tegemist on kahe täiesti erineva käitumismudeliga. Maakohtu seisukoht, et kaks täiesti erinevat käitumisakti, mille vahel jääb enam kui neli kuud, on kantud ühtsest tahtest, ei ole põhjendatud. Antud juhul on selgelt tegemist kahe erineva teoga, millel on oluline ajaline vahe.

§ 218

lg 4 sätestab, et lg 1 tähenduses loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära.

§ 44lg 2 kohaselt on miinimumpäevamäära suuruseks 10 eurot.

Väheväärtuslik on seega asi, mille väärtus jääb alla 200 euro. Tegemist ei ole jätkuva teoga ning tuleb eristada kaht jätkuvat tegu - 28.10.2013, 04.11.2013 ja 08.11.2013 tankimised kogusummas 176,34 eurot ja 11.03.2014 ja 18.03.2014 tankimised kogusummas 53,08 eurot. Kaitsja leiab alternatiivselt, et

§ 201lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus on ebaproportsionaalne.

18 Maakohus määras toimingupiirangu rikkumise eest süüdistatavale karistuseks 6 kuud vangistust ning kütuse omastamise eest 1 aasta vangistust. Toimingupiirangu rikkumise suhtes leidis maakohus, et peamine karistuse suurust mõjutav faktor on kuritegeliku käitumise rahaline ulatus 144 115 eurot. Omastamise puhul on etteheidetav summa vaid 229,42 eurot. Ehkki see moodustab toimingupiirangu rikkumise ulatusest vaid 0,16%, on karistus selle eest kaks korda suurem. Nimetatu ei ole mõistlik ega proportsionaalne. 229,42 eurot ületab

§ 218lg 4 sätestatud määra vaid 29,42 euro võrra ehk väheolulises ulatuses.

Ometigi on selle 29,42 euro praktiline tähendus see, et see võimaldab rahatrahvi või aresti asemel rakendada vangistust. Sellises olukorras puudub põhjus rakendada rangemat sanktsiooniliiki ning põhjendatud oleks kohaldada rahalist karistust. Kaitsja vaidlustab omastamise eest määratud karistuse kui ebaproportsionaalse. Lisakaristuse kohaldamine kohtu poolt põhjendusel, et süüdistatav oma süüd ei tunnista, on vastuolus kaitseõiguse tagamise printsiibiga ja pole põhjendatud. A. Soobilt 54 115 euro väljamõistmine riigituludesse. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu poolt A. Soobilt KrMS § 306 lg 1 p 11 viimase alternatiivi alusel 54 115 euro sissenõudmise riigituludesse. Kaitsja leiab, et taoliselt käitudes on maakohus rikkunud kriminaalmenetluse norme. Süüdistusaktis ja ka kohtumenetluse käigus pole A. Soobile esitatud süüdistust selles, et tema on tekitanud toimingupiirangu rikkumisega kahju summas 54 115 eurot. Kriminaalasja menetluse käigus ei ole esitatud tsiviilhagi ega ka avalik-õiguslikku nõudeavaldust, seega puudus süüdistataval võimalus menetluse käigus ennast kaitsta konkreetse kahju tekitamise etteheite vastu. Antud juhul on kohus omal algatusel laiendanud kohtuliku arutamise piire ja langetanud otsuse asjaolude üle, mida ei ole menetluses varasemalt taotletud ega arutatud, mis on oluline kaitseõiguse rikkumine. Ka leiab kaitsja, et maakohus on kohtuotsuses korrigeerinud ja muutnud süüdistusaktis esitatud andmeid. Süüdistusaktis on esitatud Tartu valla poolt SA Emajõe Jõeriik ees võetud varaliste kohustuste summa ehk toimingupiirangu rikkumise ulatus summas 114 115 eurot, kohtuotsuses on kajastatud toimingupiirangu rikkumise ulatus summas 144 115 eurot. Tartu valla poolt Riverways projektist tagasi saamata jäänud summa ehk valla võimalik kahjusumma on süüdistusaktis märgitud 13 295,77 eurot, milline summa kanti maha seoses mitteabikõlbliku kuluna Riverways projektis. Kohtuotsuses on seevastu kirjas, et vallal jäi tagasi saamata 54 115 eurot, millise väite vastu ei saanud süüdistatav ennast kaitsta ja takkajärgi pole selle fakti osas võimalik enam ka tõendeid koguda ja uurida. Süüdistatav ei ole saanud ennast kaitsta kahju tekitamise etteheites 54 115 euro suuruses summas, sest see väljub süüdistuse piiridest ja on uus asjaolu, mis on esitatud esimest korda alles kohtuotsuses. Süüdistuse arvutusvigade parandamine on kaasa toonud sisuliselt süüdistuse muutmise, mida kohus omal algatusel otsuse langetamise staadiumis teha ei saa. Kohus on rikkunud sellist otsustust tehes KrMS § 8 p 2, KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 sätestatud menetlusnorme ja see on oluline kaitseõiguse rikkumine. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistatavalt nõudnud sisse kahju, milleks kohtul puudus pädevus. Käesolevas asjas ei esitanud kannatanu, st Tartu vald tsiviilhagi. Sellest hoolimata 19 mõistis kohus A. Soobilt riigituludesse 54 115 eurot. Nimetatud on aga vastuolus kohtupraktikas omavõetud seisukohtadega. Arusaamatuks jääb miks või millisel õiguslikul alusel on kohus mõistnud kahju välja riigituludesse. KrMS § 306 lg 1 p 11 alt 3 mõte on kaitsta kannatanut, kes ennast ise kaitsta ei suuda. Vastav eesmärk ei ole mitte kuidagi realiseeritav, kui kahju mõistetakse välja mitte kannatanu, vaid riigi kasuks. Veelgi enam, see muudab 306 lg 1 p 11 alt 3 mõttetuks, kuivõrd selle asemel, et anda abivajavale kannatanule täiendav võimalus enda nõude maksmapanemiseks, võtab see kannatanult vastava nõude üldse ära, kuna VÕS § 127 lg 1 sätestatud restitutsioonipõhimõttest lähtuvalt ei saa kahju hüvitamist nõuda kahekordselt. Olukorras, kus kahju on juba riigi kasuks välja mõistetud, ei saa kannatanu nõuda selle hüvitamist endale. Ilmselgelt ei ole see aga regulatsiooni eesmärk, vaid maakohus on mitte ainuüksi võtnud endale õigusvastaselt õiguse kahju väljamõistmiseks, vaid ta on selle ka välja mõistnud vale isiku kasuks, kannatanu soodustamise asemel teda kahjustades. Kahju väljamõistmine süüdistatavalt ja selle väljamõistmine riigituludesse on lisaks menetlusõiguse rikkumisele ka materiaalõiguslikult ebaõige. Kohtuotsuses puudub kahju hüvitamise otsustuse materiaalõiguslik alus ja sellele tuginev kohtupoolne põhjendus. Puudub isegi viide materiaalõiguse normile, millise seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude alusel on maakohus kahju välja mõistnud. KrMS § 306 lg 1 p 11 alt 3 ei ole iseseisev nõudealus, vaid see tuleb sisustada mõne seaduses sätestatud kahju hüvitamise nõudealuse kaudu (nt VÕS § 115 lg 1, § 1043, RVS § 7 lg 1 jne). Maakohus ei ole isegi nimetanud nõudealust, rääkimata selle eelduste tuvastamisest. Olukorras, kus süüdistatavale ei ole teada, millisel alusel tema käest kahju nõutakse (rääkimata sellest, et talle ei olnud teada, et tema käest üldse kahju nõutakse), ei saa ta ka ennast sellise nõude vastu kaitsta. Samas on ka kriminaalmenetluses kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalik, et nõue oleks materiaalõiguslikult põhjendatud. Teisisõnu, kriminaalasja lahendav kohus saab rahuldada vaid sellise kahjunõude, mille rahuldamine oleks võimalik ka tsiviilkohtumenetluses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohtu istungil jäid A. Soop ja tema kaitsjad apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes need jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse A. Soobi süüditunnistamises muutmata. A. Soobilt 54 115 euro väljamõistmise riigile jättis prokurör kohtu otsustada. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava A. Soobi, süüdistatava kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub tühistamisele täies ulatuses eeskätt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Samas on maakohus rikkunud ka oluliselt kriminaalmenetlusõigust. A. Soobi süüdistus

§ 3001

lg 1 järgi 20

§ 3001

lg 1 näeb ette karistuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses. Toimingupiirangud sätestab KVS §

1. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Sama paragrahvi teine lause näeb ette, et lõikes 1 nimetatud juhul on ametiisikul keelatud anda oma alluvale ülesandeks teha toimingut või otsust tema asemel. Ametiisik peab sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust viivitamata teavitama oma vahetut juhti või ametiisiku ametisse nimetamise õigusega isikut või organit, kes teeb toimingu või otsuse ise või annab selle ülesande teisele ametiisikule. Ringkonnakohus leiab, et jaatamaks toimingupiirangu rikkumist, peavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemisel üheaegselt esinema kõik kolm KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 ette nähtud tingimust. Sellist järeldust kinnitab esmalt see, et KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud nõuete käsitamine eraldiseisvate toimingupiirangutena viiks mitmel juhul tulemuseni, mis oleks vastuolus korruptsioonivastase seaduse üldise eesmärgi ja seadusandja tahtega. Näiteks oleks sellisel juhul otsuse või toimingu tegemine ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1) käsitatav toimingupiirangu rikkumisena ka juhul, kui ametiisik ei ole korruptsiooniohust teadlik (KVS § 11 lg 1 p 3). Seda, et seadusandja soovis sellist tulemust vältida nähtub selgelt korruptsioonivastase seaduse eelnõu (192 SE–Riigikogu XII koosseis) seletuskirjast, mille leheküljel 26 märgitakse muu hulgas, et toimingupiirangu oluline „element“ on see, et ametiisik peab olema teadlik korruptsiooniohust. Viidatud seletuskirja kohaselt ei saa ametiisik rikkuda oma ametikohustusi juhul, kui ta ei ole teadlik avalikule huvile vastanduvast erahuvist või ka selle seotusest endaga. Samuti viiks KVS § 11 lg 1 punktide tõlgendamine iseseisvate toimingupiirangutena olukorrani, mis oleks veelgi problemaatilisem: toimingupiirangu rikkumisena tuleks käsitada ka seda, kui ametiisik ei tee otsust või toimingut enda või temaga seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1) ega ole ka teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust (KVS § 11 lg 1 p 2), kuid on teadlik korruptsiooniohust (KVS § 11 lg 1 p 3). Esmalt jääb arusaamatuks, milles saaks korruptsioonioht kirjeldatud juhul (s.o KVS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnuste puudumisel) üldse seisneda. Igal juhul oleks isiku karistamine üksnes KVS § 11 lg 1 p 3 tunnustele vastava teo eest küsitavas kooskõlas PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Ka Riigikohtu praktikast tuleneb seisukoht, et toimingupiirangu rikkumisega on tegemist vaid siis, kui korraga on täidetud kõik KVS § 11 lg-s 1 nimetatud tingimused. Nii märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium
2. aprilli 2014 asjas nr 3-1-1-12-14 tehtud otsuse punktis 11 mh järgmist: „
3. a KVS § 11 lg 1 p-de 1–3 kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust huvist või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust, ja ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.“ Sidesõna „ja“ kasutamine osunduse viimase lauseosa ees viitab seisukohale, et KVS § 11 lg 1 punktides toodud tingimused peavad esinema kumulatiivselt, mitte alternatiivselt. Sellist järeldust kinnitab ka Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsuses asjas nr 3-1-1-98-15 (punktis 93) 21 väljendatud järgmine seisukoht: „

§ 3001

subjektiivne koosseis eeldab süüdistatava otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine.

§ 3001

ja KVS § 11 lg 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht, mille tõttu on otsuse või toimingu tegemine keelatud.“ Seega on KVS § 11 lg 1 punktid kohaldatavad „koostoimes“, kusjuures KVS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud korruptsioonioht on toimingupiirangu rikkumise tunnus, mis ühelt poolt peab otsuse või toimingu tegemisega alati kaasnema ja samas tulenema konkreetselt just asjaolust, et ametiisiku tehtav otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve. Eeltoodud põhjustel on

§ 3001

lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseis täidetud üksnes juhul, kui ametiisik (KVS § 2 lg 1) teeb otsuse (KVS 2 lg 2 p 1 ls 2) või toimingu (KVS § 2 lg 2 p 2 ls 2) olukorras, kus on samaaegselt täidetud kõik KVS § 11 lg-s 1 (või lõikes 2) sätestatud tingimused, tehingu või toimingu objektiks on vara suures (

§ 121

p 2) ulatuses ja ametiisik paneb rikkumise toime teadvalt ehk vähemalt otsese tahtlusega (

§ 16lg 3).

A. Soobile

§ 3001

lg 1 järgi ette heidetav toimingupiirangu rikkumine seisnes süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt kokkuvõtlikult selles, et tema Tartu vallavanema ehk ametiisikuna tegi – või lasi oma alluvatel teha –

1. aprillist 2013 kuni
2. juunini 2015 otsuseid ja toiminguid SA Emajõe Jõeriik suhtes ning viimase majanduslikes huvides. Nende otsuste ja toimingute objektiks oli vara koguväärtuses 144 115 eurot. Prokuratuur ja maakohus käsitasid süüdistuses nimetatud A. Soobi otsuste ja toimingute tegemist toimingupiirangu rikkumisena põhjusel, et SA Jõeriik oli A. Soobiga seotud isik. A. Soobi ja SA Emajõe Jõeriik seotus tulenes süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt asjaolust, et ta oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige. KVS § 7 lg 1 p 3 kohaselt on seotud isik selle seaduse tähenduses mh juriidiline isik, mille juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses ametiisik on. Juriidilise isiku juhtimisorganina KVS § 7 lg 1 p 3 mõttes on käsitatav ka sihtasutuse nõukogu. Seega, asudes kontrollima, kas SA Emajõe Jõeriik oli A. Soobiga KVS § 11 lg 1 mõttes seotud isik, tuleb kõigepealt tuvastada, kas A. Soop oli süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemise ajal – ajavahemikul
3. aprillist 2013 kuni
4. juunini 2015 – SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige. Kõigepealt selgitab ringkonnakohus sihtasutuse – ja konkreetselt SA Emajõe Jõeriik – nõukogu liikme määramise korda ja sellest tulenevaid eeldusi, mis tuleb tuvastada selleks, et otsustada, kas isiku – praegusel juhul A. Soobi – näol oli tegemist sihtasutuse ametisoleva nõukogu liikmega. SAS § 27 lg 1 kohaselt sätestatakse nõukogu liikmete määramise ja tagasikutsumise kord põhikirjas. SA Emajõe Jõeriik põhikirja (KoTo, kd 2, tl 169–170) punkti 4.4 järgi oli selle sihtasutuse nõukogu määramine MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse pädevuses. MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit põhikirja (KoTo, kd 1, tl 124–129) punkti 17.5 kohaselt võib juhatus võtta vastu otsuseid, kui koosolekul osaleb üle poole juhatuse liikmetest, kusjuures juhatuse otsus on vastu võetud osalevate esindajate poolthäälteenamusega. Sarnane kord tuleneb ka MTÜS §-st
5. SAS § 27 lg 2 näeb ette, et nõukogu liige määratakse viieks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat volituste tähtaega. SA Emajõe Jõeriik põhikirja punkt 4.5 nägi ette, et nõukogu volituste kestus on kolm aastat. 22 Ringkonnakohus leiab, et SAS § 27 lg 1 ja SA Emajõe Jõeriik põhikirja viidatud sätete tõlgendamisel tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, mida Riigikohus on korduvalt käsitlenud seoses äriühingu juhatuse liikme ametiaja kestusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3-2-1-65-08, p-d 32–36,
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-2-1-74-08, p 18;
10. septembri
11. a otsus asjas nr 3-2-1-74-15, p 13 ja
12. juuni
13. a otsus asjas nr 3-2-1-72-13, p 24, samuti kriminaalkolleegiumi
14. septembri
15. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p-d 36–38.4). See tähendab seda, et sihtasutuse nõukogu liikmeks olek on tehinguline õigussuhe sihtasutuse ja nõukogu liikme vahel. Tulenevalt SAS § 27 lg-st 2 saab see suhe olla üksnes tähtajaline, s.t tähtaja möödudes see lõpeb. Seadus ega SA Emajõe Jõeriik põhikiri ei näe ette nõukogu liikme ametisuhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st nõukogu liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui nõukogu liikmete määramiseks pädev isik või organ kokkuleppel isikuga tema ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on SAS § 27 lg 1 kohaselt vajalik sihtasutuse põhikirjas nõukogu määramiseks pädeva subjekti – praegusel juhul MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse – otsus ametiaja pikendamise kohta, samuti nõukogu liikme enda nõusolek ametiaja pikendamisega. Nõukogu liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist nõukogu liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes nõukogu liikme tahet jätkata nõukogu liikmena. Sihtasutuse nõukogu liikme nimetamise ja tema ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks tuleb aga järgida selleks ette nähtud korda, mis käsitletaval juhul tuleneb eeskätt MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit põhikirja punktist 17.5, aga ka MTÜS §-st
16. Tõsi, põhimõtteliselt võib nõukogu liikme ametiaja lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates kaudsete tahteavaldustega. Selleks on aga lisaks nõukogu liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik nõukogu liikmete määramiseks pädeva isiku või organi – praegusel juhul MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse – otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine nõukogu liikmena, st pikendatakse tema ametiaega. Loomulikult peab selline otsus vastama ka seadusest ja põhikirjast nõukogu liikme ametiaja pikendamise otsusele kehtestatud kvooruminõuetele. Seega selleks, et jaatada sihtasutuse nõukogu liikme ametiaja pikenemist, tuleb selgelt tuvastada nõukogu määramiseks pädeva isiku või organi kvooruminõuetele vastav otsus ametiaja pikendamise kohta. SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikme ametiaja pikendamise otsuse tegemisel pidi osalema üle poole MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse liikmetest, kusjuures ametiaja pikendamise otsuse poolt pidi olema vähemalt üle poole otsuse tegemisel osalenutest. Menetletavas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit tegi nii
17. veebruaril 2005 kui ka
18. jaanuaril 2009 otsuse nimetada A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeks. Tulenevalt SA Emajõe Jõeriik põhikirja punktist lõppes viimati viidatud otsuse kehtivus – ja sellest tulenev A. Soopi ametiaeg SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena –
19. jaanuaril
20. See kuupäev kajastub A. Soobi nõukogu liikme ametiaja lõpptähtpäevana ka äriregistri teabesüsteemis (KoTo, kd 2, tl 1 pöördel). Ehkki viimasel ei ole nõukogu liikme ametiaja kestuse määramisel õiguslikku tähendust on see üks võimalik (kaudne) tõend nõukogu liikme ametiaja lõppemise kohta. Otsustamaks, kas A. Soop oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige ka pärast
21. jaanuari 2012, sh süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemise ajal aastatel 2013–2015, on vaja kindlaks teha, kas MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatus tegi kvooruminõuetele vastava otsuse A. Soobi ametiaja pikendamise kohta. Maakohus leidis, et A. Soop oli SA Emajõe Jõeriik nõukogu liige kuni selle juriidilise isiku registrist kustutamiseni
22. mail 2017, sh süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemise ajal. Seejuures tugines kohus SA Emajõe Jõeriik juhatuse liikme V.N. poolt
23. mai 2013 ja 23
24. märtsi 2014 Tartu Maakohtu registriosakonnale esitatud teadetele ja nende lisadele (KoTo, kd 2, tl 188–190 ja tl 2–4), samuti V.N. kohtus antud ütlustele (KoTo, kd 3, tl 34–46) ning veebilehtedel www.eesti.ee ning www.tartumaa.ee avaldatud infole SA Emajõe Jõeriik nõukogu koosseisu kohta. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses viidatud tõenditest – ega ka ühestki teisest kohtule esitatud tõendist – ei saa kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. novembri
26. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 18.2) järgides tõsikindlalt järeldada, et MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatus tegi ka millalgi pärast
27. jaanuari 2009 seadusest ja põhikirjast tulenevatele kvooruminõuetele vastava otsuse pikendada M. Soobi ametiaega SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena või nimetada ta (pärast ametiaja katkemist) uuesti kõneksoleva nõukogu liikmeks. A. Soobi enda ütluste kohaselt kuulus ta SA Emajõe Jõeriik nõukokku kaks ametiaega aastatel 2005–2012 (KoTo, kd 3, tl 78). Kolleegium tõdeb, et kohtule ei ole esitatud MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse otsuseid ega istungiprotokolle, millest nähtuks, et mittetulundusühingu juhatus tegi nõutavas korras otsuse pikendada A. Soobi ametiaega SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena ka
28. jaanuarile 2012 järgnevaks perioodiks. Ainukene tõend, mis viitab – küll vaid vahendlikult – A. Soobi ametiaja pikendamise otsusele, on SA Emajõe Jõeriik juhatuse liikme V.N.
29. mai
30. a teade Tartu Maakohtu registriosakonnale (KoTo, kd 2, tl 188–190). Selles on mh märgitud, et „[s]ihtasutuse „Emajõe Jõeriik“ nõukogu liikmeteks on valitud Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse otsusega 08.02.2012 nr. ja1 Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse otsusega 19.09.2012 nr.6“ viis inimest, sh A. Soop. Selle teate lisas toodud nõukogu liikmete nimekirjas on märgitud ka A. Soobi nimi koos volituste alguskuupäevaga 08.02.
31. V.N.
32. märtsi
33. a teates Tartu Maakohtu registriosakonnale (KoTo, kd 2, tl 2–4) viidatakse MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse hilisematele otsusetele, millega valiti SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeteks K.L. ja K.K., sellegi teate lisas toodud nõukogu liimete nimekirjas on märgitud ka A. Soobi nimi koos volituste alguskuupäevaga 08.02.
34. Mõlemad osutatud teated, mis esitati registriosakonnale SAS § 26 lg 4 nõuete täitmiseks, on puhtalt informatiivse iseloomuga ja neil ei ole nõukogu liikme staatuse tekkimise või lõppemise seisukohalt mingit tähendust. Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et sihtasutuse juhatus peab registripidajale esitama küll nõukogu liikmete nimekirja, kuid neid andmeid ei peaks SAS § 14 lg 1 kohaselt tegelikult registrisse kandma ja nendele andmetele ei laiene registrikande avalik usaldatavus SAS § 14 lg 3 ja MTÜS § 80 lg 2 mõttes (vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
35. detsembri
36. a määrus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel põhjusel pole SAS § 26 lg-s 4 nimetatud teate puhul nõutav ka SAS § 14 lg-s 21 ette nähtud organi koosoleku protokolli lisamise nõue. Samas tähendab eelmärgitu seda, et SAS § 26 lg 4 nõuete täitmiseks esitatud juhatuse teate tõendusjõud nõukogu liikmete korrakohase valimise tuvastamiseks on piiratud, sest kõnealune teade ei kajasta nõukogu liikme valimise otsust vahetult, lisaks ei ole selle teate sisu põhjal võimalik kontrollida, kas otsuse vastuvõtmisel järgiti seadusest ja põhikirjast tulenevat korda. V.N. maakohtus tunnistajana antud ütlused ei anna täiendavat teavet selle kohta, kas MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatus tegi kvooruminõuetele vastava otsuse pikendada A. Soobi ametiaega SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena ka
37. jaanuarile 2012 järgnevaks perioodiks. Nii on V.N. , vastates prokuröri küsimusele, millisel perioodil A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukokku kuulus, märkinud mh seda, et ta ei mäleta, kas omavalitsuste liit tegi selle kohta
38. aastal otsuse ja et praeguseks on kõik Jõeriigiga seotud dokumendid Tartumaa Omavalitsuste Liidus (KoTo, kd 3, tl 35). Vastates prokuröri täpsustavale küsimusele, 24 kas A. Soop kuulus alates
39. aastast SA Emajõe Jõeriik nõukokku, ütles V.N. järgmist: „Arvan, et ta kuulus, aga kas see faktiliselt oli. Teiste probleemide tõttu enam aktiivselt ei tegelenud, aga arvasin, et kuulus. Ma ei saa kinnitada, kas see otsus omavalitsuste liidu poolt on olnud või mitte.“ (KoTo, kd, tl 35) Rohkem tõendeid, mis kajastaksid A. Soobi kui SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikme ametiaja pikendamise kohta tehtud MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse otsuse olemasolu ja selle tegemise asjaolusid (sh kvooruminõuete järgimist), kohtule esitatud ei ole. Mitte ühtegi tõendit pole selle kohta, mitu MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuse liiget osales A. Soobi ametiaja väidetava pikendamise otsuse tegemisel ja mitu liiget hääletas selle otsuse poolt. Seega pole kvooruminõuete järgimine kontrollitav. Ka maakohtu viidatud veebilehtedel avaldatud teave SA Emajõe Jõeriik nõukogu koosseisu kohta ei anna usaldusväärset teavet selle kohta, et A. Soobi ametiaega SA Emajõe Jõeriik nõukogus oli nõuetekohaselt pikendatud ka süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemise perioodiks. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et V.N.
40. mai
41. a teates sisalduv viide Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse
42. veebruari
43. a otsusele A. Soobi SA Emajõe Jõeriik nõukokku valimise kohta pole piisav tõend, tuvastamaks tõsikindlalt, et MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatus võttis seadusest ja põhikirjast tulenevas korras vastu otsuse valida A. Soop SA Emajõe Jõeriik nõukokku ka
44. jaanuarile 2012 järgnevaks perioodiks. Seega on kõrvaldamata kahtlus, et A. Soobi ametiaega SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmena
45. veebruaril 2012 nõuetekohaselt ei pikendatud ja ta ei olnud süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemise ajal sihtasutuse nõukogu liige. See kahtlus tuleb tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt A. Soobi kasuks ja välistab võimaluse heita A. Soobile ette KVS §-s 11 sätestatud toimingupiirangu rikkumist. Samas märgib kolleegium sedagi, et isegi, kui oleks tõendatud, et MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatus tegi
46. veebruaril 2012 nõuetekohase otsuse A. Soobi SA Emajõe Jõeriik nõukokku valimise kohta, lõppenuks süüdistatava ametiaeg selles nõukogus
47. veebruaril
48. Ühelegi hilisemale otsusele A. Soobi nõukogu liikme ametiaja pikendamise kohta pole maakohtu otsuses viidatud. Ometigi on A. Soobile esitatud süüdistus ja ta on süüdi tunnistatud ka toimingutes, mis leidsid aset pärast
49. veebruari
50. Samas asub kolleegium seisukohale, et isegi juhul, kui vastupidiselt eelmärgitule oleks tõendatud, et A. Soop kuulus süüdistuses nimetatud otsuste ja toimingute tegemise ajal SA Emajõe Jõeriik nõukokku, ei saaks seda sihtasutust pidada A. Soobiga korruptsioonivastase seaduse mõttes seotud isikuks. Nimelt sätestab KVS § 7 lg 2, et juriidilist isikut ei loeta seotud isikuks juhul, kui ametiisiku ja juriidilise isiku seos tuleneb eranditult ametiisiku ametikohustusest. Riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku esindamise pädevust juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorganis loetakse ametikohustuseks korruptsioonivastase seaduse tähenduses. Osutatud sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda KVS §-s 7 ette nähtud seotud isiku regulatsiooni eesmärgist vältida avaliku- ja erahuvi konflikti, mis tekib mh siis, kui ametiisik teeb otsuse või toimingu sellise juriidilise isiku suhtes, kelle käekäik mõjutab ametiisiku või mõne temaga isiklikult seotud isiku erahuve. Juhul, kui ametiisik esindab juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena seda sama avalikku huvi, mida ta peab teenima ka ametiisikuna, pole mingit põhjust käsitada seda juriidilist isikut ametiisikuga seotud isikuna korruptsioonivastase seaduse tähenduses. 25 Osutatud seisukohta kinnitab kaudselt ka korruptsioonivastase seaduse eelnõu (192 SE–Riigikogu XII koosseis) seletuskirja leheküljel 15 märgitu, et kui ametiisik täidab avaliku võimu esindaja funktsiooni äriühingu nõukogu liikmena, ei esinda ta nõukogus oma huvisid ja järelikult ei ole keelatud vastava äriühingu üle järelevalve teostamine või seda äriühingut puudutavate otsuste ja tehingute tegemine või selles osalemine ametiisikuna. Seevastu juhul, kui ametiisikul on nimetatud äriühingus osalus ka füüsilise isikuna või teise äriühingu kaudu, on tegemist seotud juriidilise isikuga, ja ametiisiku määramine avaliku võimu kandja esindajaks ei oleks kooskõlas eelnõu mõttega. Menetletavas asjas ei ole vaidlust, et MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuses esindas A. Soop Tartu vallavanemana Tartu valda. MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit põhikirja (KoTo, kd 1, tl 124-129) kohaselt on see mittetulundusühing asutatud Tartu maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste ühiste huvide teostamiseks ja kaitseks (punkt 1). Tulenevalt põhikirja punktist 12 said selle mittetulundusühingu liikmeteks olla üksnes Tartu maakonna kohaliku omavalitsuse üksused. Liidu juhatusse kuulus üks liige igast omavalitsusüksusest (punkt 17.2), kusjuures juhatuse liikmeks oli omavalitsusüksuse linnapea või vallavanem või nende asetäitja (punkt 17.3). SA Emajõe Jõeriik ainukene asutaja oli MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit ehk juriidiline isik, mille liikmeteks olid ainult Tartu maakonna kohaliku omavalitsuse üksused ja mille põhikirjaline eesmärk seisnes nende omavalitsusüksuste ühiste huvide – seega ka Tartu valla huvide – teostamises ja kaitsmises (vt põhikirja punktid 1 ja 7). Ühtlasi oli SA Emajõe Jõeriik MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit ainukontrolli all, viimase juhatuse ainupädevuses oli mh sihtasutuse nõukogu liikmete määramine ja tagasikutsumine (põhikirja punktid 4.4–4.5). Põhikirja kohaselt võib MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit oma ülesannete täitmiseks mh asutada sihtasutusi (punkt 8.2). SA Emajõe Jõeriik põhikirja (KoTo, kd 2, tl 169-170) punkti 2.1 kohaselt oli selle sihtasutuse eesmärk Emajõe ja Emajõe kaldaala kui atraktiivse turismipiirkonna arendamine. A. Soop esindas MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatuses Tartu valla huve, SA Emajõe Jõeriik oli aga asutatud MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit ülesannete täitmiseks. MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit ülesandeks oli kaitsta ja esindada kõigi selle liikmete hulka kuuluvate Tartumaa kohaliku omavalitsuse üksuste – sh Tartu valla – huve. Kuna A. Soobi seos MTÜ-ga Tartumaa Omavalitsuste Liit tulenes eranditult üksnes tema ametikohustustest Tartu vallavanemana, ei saanud tal ka SA Emajõe Jõeriik nõukogus MTÜ-d Tartumaa Omavalitsuste Liit esindades olla mingit Tartu valla huvidega konkureerivat huvi. Seega esindades SA Emajõe Jõeriik nõukogus MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit huve, esindas A. Soop seal ka Tartu valla huve. Järelikult tulenes A. Soobi seos SA-ga Emajõe Jõeriik – küll MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit vahendusel – eranditult A. Soobi ametikohustustest Tartu vallavanemana (KVS § 7 lg 2 ls 1). Kriminaalasjas ei ole andmeid selle kohta, et Tartu valla ja MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit huvid seoses SA Emajõe Jõeriik tegevusega oleksid olnud omavahel vastuolus. Kuid sellest olenemata välistab asjaolu, et A. Soobi seos SA-ga Emajõe Jõeriik tulenes üksnes tema ametiseisundist MTÜ-s Tartumaa Omavalitsuste Liit, kus tal omakorda oli ametiseisund üksnes tulenevalt ametiseisundist Tartu vallavanemana, KVS § 7 lg 2 kohaselt võimaluse lugeda SA Emajõe Jõeriik A. Soobiga seotud isikuks. Olukord olnuks teistsugune näiteks siis, kui SA-l Emajõe Jõeriik olnuks peale MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit veel mõni asutaja (nt mõni eraõiguslik juriidiline isik), kes nimetanuks ise A. Soobi selle sihtasutuse nõukokku. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui oleks tõendatud, et A. Soop kuulus süüdistuses nimetatud otsuste ja toimingute tegemise ajal SA Emajõe Jõeriik nõukokku, ja kui oleks 26 võimalik asuda seisukohale, et KVS § 7 lg 2 ei välista selle sihtasutuse lugemist A. Soobiga seotud isikuks, ei saaks süüdistatavale ette heita toimingupiirangu rikkumist. Seda seetõttu, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel puudus A. Soobile etteheidetavate otsuste ja toimingute tegemisel korruptsioonioht, mis KVS § 11 lg 1 p-st 3 tulenevalt on toimingupiirangu rikkumise üks obligatoorne tunnus. Üldistatult on korruptsioonina korruptsioonivastase seaduse tähenduses käsitatav avaliku võimu või ressursi kuritarvitamine erahuvides. Sellele, et korruptsioonivastases seaduses käsitatakse korruptsiooni ühe obligatoorse tunnusena avaliku huvi ja erahuvi konflikti viitavad mh KVS §-s 5 ette nähtud ametiseisundi, avaliku vahendi, mõju ja siseteabe korruptiivse kasutamise määratlused. Ka Riigikohus on selgitanud, et kõige üldisemalt peab korruptsioonivastane seadus tagama, et nii avalikku võimu ja sellel põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
51. detsembri
52. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 61). Samuti käsitatakse korruptsioonivastase seaduse eelnõu seletuskirjas korruptsioonina läbivalt just erahuvi alusetut edendamist avaliku huvi arvel. Nii märgitakse seletuskirja leheküljel 1, et korruptsioon väljendub üldistusena „mingi võimu või positsiooni kuritarvitamisena erahuvides, üldise huvi ja teiste isikute õigustatud huvide vastaselt“. Seletuskirja leheküljel 12 põhjendatakse seda, miks eelnõus loetakse korruptiivseks ka sellise tulu, mis ei tulene teiselt isikult, vaid ametiisiku tööandjalt, sellega, et „[k]a sel juhul on tegemist avaliku võimu kasutamisega erahuvides, seega korruptsiooniga“. Seletuskirja leheküljel 21 märgitakse, et „kui ametiisik on teadlik avalikule huvile kahjulikult mõjuda võivast erahuvist, on tal ametikohustuste täitmine keelatud“. Leheküljel 22 märgitu kohaselt on selge, et „ametiisik ei saa korruptiivselt (st eelistades erahuvi avalikule huvile) rikkuda oma ametikohustusi juhul, kui ta ei ole teadlik avalikule huvile vastanduvast erahuvist või ka selle seotusest endaga.“ Menetletavas kriminaalasjas pole süüdistuses ega maakohtu otsuses välja toodud ühtegi erahuvi, mida A. Soobi süüdistuses nimetatud otsused ja toimingud oleksid soodustanud. Süüdistuse kohaselt sõlmis A. Soop
53. aprillil 2014 Tartu vallavalitsuse esindajana SA-ga Emajõe Jõeriik koostöölepingu, kinnitamaks osalemist ja koostööd projektis „Riverways“. Samuti volitas A. Soop oma alluvaid sõlmima Tartu vallavalitsuse nimel SA-ga Emajõe Jõeriik kaasfinantseeringu ja ettemaksu kandmise lepingu ja selle lisa. Nimetatud lepinguga võttis Tartu vald kohustuse anda SA-le Emajõe Jõeriik projekti „Riverways“ raames Kallaste ja Vasula puhkealade ehitustööde teostamiseks ettemaksu kaasfinantseeringuks ja projekti elluviimiseks. Lepingu lisaga kohustus Tartu vald maksma SA-le Emajõe Jõeriik projekti „Riverways“ raames täiendava mittetagastatava kaasfinantseeringu ning täiendava projekti abikõlblike kulude katmise ettemaksu. Lisaks kinnitas A. Soop ja edastas Tartu Vallavalitsuse raamatupidajale tasumiseks osutatud lepingu ja selle lisa alusel esitatud SA Emajõe Jõeriik arved. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et projekti „Riverways“ toimetati osalevate valdade ühistes huvides ja selle eesmärk oli avaliku ülesande täitmine.
54. aprilli 2013 koostöölepingu (KoTo, kd 2, tl 19-21) sõlmis Tartu Vallavalitsus koos veel mitme Tartu maakonna kohaliku omavalitsuse üksusega SA-ga Emajõe Jõeriik, kelle kaudu viis MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit ellu Tartu maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste (avalikke) ühishuve Emajõe ja selle kaldaala turismipiirkonna arendamisel. Koostööleping sõlmiti, kinnitamaks osalemist ja koostööd Eesti-Läti programmi 2007–2013 raames rahastatavas projektis „Riverways“. Selle projekti raames kavandati projekteerida sildumiskohad Puhja ja Mäksa valdades, puhastada jõgesid Tartu ja Mäksa vallas, rajada puhkealade infrastruktuur Kallastel ja Tartu vallas; soetada ja paigaldada teadetetahvlid ning viidad, osaleda turundustegevustes, õppereisidel ja ekspeditsioonide läbiviimisel (lepingu punkt 1.1). Süüdistuses ega maakohtu otsuses ei osutata ühelegi erahuvile, mida projekti „Riverways“ elluviimine ja sellele suunatud SA Emajõe Jõeriik tegevus teenis, veel vähem sellise erahuvi 27 seosele A. Soobiga. Samuti ei väideta süüdistuses, et lepingu ja selle lisa alusel tehtud maksed ei teeninud lepingu eesmärki või teenisid selle kõrval ka mõnd A. Soobiga seotud erahuvi. Seega, isegi kui oleks võimalik lugeda tõendatuks, et MTÜ Tartumaa Omavalitsuste Liit juhatus oli nimetanud A. Soobi süüdistuses märgitud perioodiks SA Emajõe Jõeriik nõukogu liikmeks, puudub tulenevalt juba eelnevalt toodust alus väita, et A. Soobi huvi sihtasutuse tegevuse edukuse suhtes oli isiklikku laadi ja ulatus kaugemale Tartu valla huvist Emajõe ning selle kaldaala turismipiirkonna arendamise suhtes. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole tuvastatav ükski erahuvi, mis võis A. Soopi süüdistuses märgitud otsuste ja toimingute tegemisel mõjutada ja sattuda konflikti avaliku huviga, mida A. Soop pidi süüdistuses märgitud otsuseid ja toiminguid tehes vallavanemana järgima. Kuna A. Soobi süüdistuses nimetatud otsused ja toimingud olid suunatud Tartu valla huvi teeniva projekti „Riverways“ elluviimisele mh Tartu valla huvides asutatud SA Emajõe Jõeriik poolt, ei saa rääkida avaliku võimu või ressursi kuritarvitamisest erahuvides ega seega ka korruptsiooniohust KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes. Eeltoodud põhjendustel asub kolleegium seisukohale, et A. Soop ei rikkunud KVS §-s 11 kehtestatud toimingupiirangut, mistõttu ei vasta tema käitumine ka

§ 3001lg-s 1 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule.

Ringkonnakohtu arvates puuduvad A. Soobi käitumises ka toimingupiirangu rikkumise katse tunnused. Isegi juhul, kui A. Soop ise oli süüdistuses märgitud otsuseid ja toiminguid tehes arvamusel, et need on toimingupiiranguga vastuolus, kujutas ta ekslikult ette õiguslikku keeldu, mida ei eksisteeri. Kirjeldatud olukorras pole tegemist mitte (kõlbmatu) süüteokatsega, vaid nn illusoordeliktiga, mis ei ole karistatav. Seetõttu tuleb A. Soop

§ 3001lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

See, kui vallavanem võtab vallavolikogu eelneva nõusolekuta vallale varalisi kohustusi (teeb kulutusi), mille üle otsustamine on seaduse (eeskätt KOKS § 22) kohaselt volikogu ainupädevuses, võib teatud juhtudel olla karistatav

§ 201järgi omastamisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.

detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p-d 15–16). A. Soobile esitatud süüdistuses ei käsitleta aga faktilisi asjaolusid, mille alusel oleks võimalik anda õiguslik hinnang sellele, kas Tartu vallale süüdistuses nimetatud kohustuste võtmine SA Emajõe Jõeriik ees oli vallavanema pädevuses või eeldanuks see seadusest tulenevalt vallavolikogu nõusolekut (näiteks kas kõnealused kulutused jäid vallaeelarve raamidesse või nõudsid selle muutmist, mis on KOKS § 22 lg 1 p 1 kohaselt volikogu pädevuses). Sel põhjusel ja pidades silmas KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut, pole kolleegiumil võimalik kontrollida, kas A. Soop võis süüdistuses nimetatud otsuste ja toimingutega panna toime Tartu valla vara omastamise SA Emajõe Jõeriik kui kolmanda isiku kasuks. A. Soobi süüdistus

§ 201lg 2 p 3 järgi A.

Soobile on

§ 201lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistus selles, tema 28.

oktoobril ja

1. ning
2. novembril 2013 tankis oma isiklikku sõiduautosse tema ametisõiduki tankimiseks mõeldud krediitkaardiga kokku 206,44 liitrit bensiini maksumusega 176,34 eurot ning
3. ja
4. märtsil 2014 tankis ametisõiduki tankimiseks mõeldud krediitkaardiga kanistritesse bensiini kokku 42,74 liitrit maksumusega 53,08 eurot. Taoliselt käitudes pani A. Soop süüdistuse kohaselt ametisikuna toime talle usaldatud võõra vara enda või kolmandate isikute kasuks pööramise summas 229,42 eurot. Prokuratuur ja ka maakohus käsitlesid A. Soobi süüdistuses kirjeldatud tegevust jätkuva tegevusena, s.o jätkuva kuriteona. 28 Apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja maakohtu seesuguse otsustuse ning leiab, et A. Soobi käitumist bensiini tankimisel isiklikku sõidukisse ja kanistritesse ei ole alust vaadelda ühe jätkuva kuriteona. Oma seisukohta põhistab kaitsja esmalt asjaoluga, et kuivõrd A. Soobi poolt bensiini tankimised on toimunud kahel selgelt eristavatel ajaperioodidel ja nende perioodide vahele jääb 4 kuud ja 4 päeva, siis ei ole tegemist lühikese ajavahemikuga. Samuti ei ole tegemist sama viisiga, nagu väidab seda maakohus, sest ühel korral tankis A. Soop bensiini isiklikku sõiduautosse ja teisel juhul kanistritesse ning seega on tegemist kahe erineva käitumismudeliga. Ka leiab kaitsja, et maakohus on jätnud üldse põhjendamata, millele tugineb kohtu väide nagu oleks A. Soobi tegevus kantud ühtsest tahtluses. Ringkonnakohus leiab, et kuna tulenevalt

§ 218

lg-test 1 ja 4 ning § 44 lg-st 2, on kuriteona karistatav üksnes selline omastamine, mille objekti väärtus ületab 200 eurot, A. Soop tankis aga kütust kogustes, mis eraldivõetuna maksid sellest summast vähem, vajab esmalt lahendamist küsimus, kas süüdistuses kirjeldatud A. Soobi tegevus on vaadeldav ühe jätkuva teona. Vastasel korral ei vasta süüdistuses kirjeldatud A. Soobi tegu kuriteokoosseisule ja süüdistatav tuleb õigeks mõista, olenemata sellest, kas ta pööras valla arvel tangitud kütuse ebaseaduslikuks enda kasuks või mitte. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu – siis näivad need ühtsena. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-4-04, 3-1-1-14-14 p 1026) Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu oleksid A. Soobi kõik üksikud kütusetankimised oktoobris-novembris 2013 ja märtsis 2014 käsitatavad iseseisvate üksiktegudena. Kütust tangiti kütusekaardiga, mis oli antud valla ametisõitudeks kütuse tankimiseks. A. Soop ei tankinud kütust mitte oma ametisõidukisse, vaid kord isiklikku sõidukisse ja teisel juhul kanistrisse. Seega tankis A. Soop vallale kuuluva krediitkaardiga kütust ja mõlemal juhul ei tankinud ta seda tema kasutuses olnud ametisõidukisse. Ringkonnakohtu arvates oli tegemist sarnase tegutsemismustriga ja ainuüksi see, et mõnikord tankis A. Soop kütust isiklikku sõidukisse ja teisel juhul kanistritesse, ei muuda neid tankimisi iseseisvateks tegudeks. Kohtuotsusest nähtuvalt leidis maakohus, et süüdistuses toodud 5 kütusetankimist on toimunud lühikese ajavahemiku jooksul. Seejuures ei ole maakohus oma taolist otsustust sisuliselt põhjendanud. Kohtu otsustus põhineb vaid väitel, et kõik tankimised jäid vähem kui poole aasta sisse. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks maakohtu valitud kriteerium – pool aastat – ja veelgi enam sellest tehtud järeldus. 29 Ringkonnakohus nõustub, et 2013 oktoobris-novembris toimunud tankimiste ajavahemik ning ajavahemik, mil toimusid tankimised 2014 märtsis, on vaadeldavad lühikestena, sest need toimusid 10 ja 7 päevaste vahedega. Küll aga ei saa ringkonnakohtu arvates lugeda lühikeseks 4-kuulist ajavahemikku, s.o ajavahemikku mis jääb 2013. ja 2014. aastal toimunud tankimiste vahele. Väitmaks, et tegemist on jätkuva kuriteoga peab olema tõendamist leidnud, et süüdistatava osateod olid kõik hõlmatud ühtse tahtlusega. Nimetatu tähendab sisuliselt seda, et toimepanija tahtlus hõlmab enne ühe osateo lõpuleviimist juba ka järgmist osategu, sest vastasel korral oleks alust rääkida isikul uue tahtluse tekkimisest ning tegemist oleks juba teo korduva toimepanemisega. Olukorras, kus toimepanija tahtlus ei hõlma enne varasema üksikteo toimepanemist järgmist üksiktegu, ei ole üksikteod isegi vaatamata nende välisele sarnasusele ja ajalisele lähedusele käsitatavad ühe jätkuva kuriteo episoodidena, vaid kahe iseseisva kuriteona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul pole kriminaalasjas tõendeid, mis kinnitaksid seda, et A. Soop, tankinud 8. novembril 2013 bensiini oma sõidukisse, omas juba siis soovi tankida bensiini oma isiklikuks tarbeks ka 11. märtsil 2014, s.o rohkem kui neli kuud hiljem. Ühelt poolt ei muuda väline teopilt ühtse tahtluse olemasolu ilmseks, teisalt pole mingeid süüdistusversiooni toetavaid tõendeid, mis kinnitaksid seda, et vaatamata 4-kuulisele pausile kahe tankimise vahel tegutses A. Soop valla kütusekaardiga isiklikku sõidukisse või kanistrisse tankides mõlemal korral ühe ja sama tahtlusega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub õiguslik alus vaadelda A. Soobi poolt kõigil viiel korral toimunud tankimisi jätkuva kuriteona. 2013 oktoobris-novembris toimunud tankimisi ja 2014 märtsis toimunud tankimisi tuleb vaadelda eraldiseisvate tegudena. A. Soobi poolt 2013 oktoobris-novembris isiklikku sõidukisse tangitud bensiini maksumuseks oli kokku 176,34 eurot (73,13+60,61+42,60) ning 2014 märtsis tangitud bensiini maksumuseks 53,08 eurot (26,61+26,47).

§ 218

lg 4 kohaselt on süüteoga väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu tegemist juhul, kui vara väärtus ei ületada 20 miinimumpäevamäära.

§ 44lg 2 kohaselt on miinimumpäevamäära suuruseks 10 eurot.

Kuivõrd ei A. Soobi poolt 2013 oktoobris-novembris isiklikku sõidukisse tangitud bensiini väärtus ega ka 2014 märtsis kanistritesse tangitud bensiini väärtus eraldivõetuna ei ületa 20 miinimumpäevamääras, s.o 200 eurot, siis puudub A. Soobi käitumises

§ 201lg 2 p 3 ette nähtud kuriteo objektiivne koosseis.

Nimetatud põhjusel ja arvestades asjaolu, et A. Soobi teos väärteo tunnuste kontrollimine oleks võimaliku väärteo aegumise tõttu välistatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-22-15, p 14), mõistab ringkonnakohus A. Soobi

§ 201lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

A. Soobilt riigi kasuks 54 115 euro väljamõistmine Kuigi ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu otsuse A. Soobi süüditunnistamises täies ulatuses, peab ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangu ka maakohtu otsustusele mõista A. Soobilt riigi kasuks välja 54 115 eurot. 30 Kohtuotsuse resolutiivosas märkis maakohus muu hulgas järgmist: „Kuna kriminaalasjas ei ole Tartu valla poolt avalik-õiguslikku nõudeavaldust ning ka tsiviilhagi esitatud, siis KrMS § 306 lg 1 p 11 viimase alternatiivi alusel välja mõista Aivar Soobilt riigituludesse 54 115 eurot, milline rahasumma jäi Tartu vallal Aivar Soobi käitumise tulemusena (

§ 300¹ lg 1) tagasi saamata.“ Ringkonnakohus leiab, et A.

Soobilt kõnealust rahasummat välja mõistes väljus maakohus talle seadusega antud menetlusliku pädevuse raamidest. Seda, millistel tingimustel saab kohus lahendada kannatanu väidetava varalise nõude KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras ilma tsiviilhagita (või avalikõigusliku nõudeavalduseta) on Riigikohus selgitanud

1. veebruaril 2011 asjas nr 3-1-1-105-10 tehtud otsuse punktides 7.4–7.4.
2. Käesolevas asjas on Riigikohtu viidatud lahendist tulenevad KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaldamise eeldused ilmselgelt täitmata. Peale selle ei mõistnud maakohus süüdistatavalt raha välja mitte kannatanu, vaid riigi kasuks. Seetõttu tuleb maakohtu otsustus A. Soobilt riigi kasuks 54 115 euro väljamõistmise kohta kohtu pädevuse ületamise tõttu igal juhul tühistada. Kuna A. Soobi vastu pole tsiviilhagi ega avalik-õiguslikku nõudeavaldust esitatud, ei saa ringkonnakohus seda ka A. Soobi õigeksmõistmise tõttu KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata jätta. Seetõttu piirdub kolleegium maakohtu pädevusväliselt tehtud nn kahju hüvitamise otsustuse tühistamisega. Nii tulnuks ringkonnakohtul toimida ka siis, kui puudunuks alus A. Soop

§ 3001lg 1 järgi õigeks mõista.

Lisaks sellele, et maakohtul polnud A. Soobilt riigi kasuks 54 115 euro väljamõistmiseks protsessuaalset pädevust, ei ole kohtuotsuses osutatud ka selle rahasumma väljamõistmise materiaalõiguslikule alusele. Selline materiaalõiguslik alus ei saa ühelgi juhul tuleneda maakohtu viidatud KrMS § 306 lg 1 p-st 11 kui menetlusnormist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri 2008 otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 18.2 ja
2. juuni 2007 otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 49). Menetluskulu
3. novembri 2017 otsusega jättis maakohus A. Soobi poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 14 110 eurot 50 senti KrMS § 180 lg 1 alusel A. Soobi kanda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas A. Soobi kaitsja U. Kõrgesaar 30 oktoobril 2017 taotluse õigusabi tasu ulatuse kindlaksmääramiseks ja selle hüvitamiseks A. Soobile. Kaitsja U. Kõrgesaare poolt esitatud taotlusele lisatud spetsifikatsioonidest nähtuvalt osutas kaitsja A. Soobile õigusabi alates A. Soobile kahtlustuse esitamisest kohtueelsel uurimisel kuni kohtumenetluse lõpuni Tartu Maakohtus (II kd tl 197-210). Ringkonnakohus tutvunud esitatud spetsifikatsioonidega, leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja kohane ning taotletav tasu osutatud õigusabi eest oli mõistliku suurusega. Kaitsja U. Kõrgesaar on
4. märtsil 2018 esitanud taotluse õigusabi tasu ulatuse kindlaksmääramiseks ja selle väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses summas 5 751 eurot. Ringkonnakohus tutvunud taotlusele lisatud spetsifikatsioonidega, leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja kohane ning taotletav tasu osutatud õigusabi eest mõistliku suurusega. Arvestades asjaolu, et ringkonnakohus mõistab A. Soobi talle esitatud süüdistustes õigeks ja teeb käesolevas asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi – tuleb riigil kaitsja taotlustes 31 nimetatud menetluskulu KrMS § 181 lg 1 ja § 185 lg 1 ning § 175 lg 1 p 1 alusel A. Soobile hüvitada. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-dest 2 ning 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
5. novembri
6. a otsuse ning teeb ise uue kohtuotsuse, millega mõistab A. Soobi

§ 3001lg 1 ja § 201 lg 2 p 3 järgi õigeks ning paneb menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Juhan Sarv 32