Obsah (5)

§ 371§ 477§ 4§ 5§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Fred Fisker Kohtujurist Kadi Lossi Määruse tegemise aeg ja koht 23. august 2018. a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-3498 Tsiviilasi Xxxavaldus alae

§ 371lg 2 p 2 alusel avalduse menetlusse võtmast.

Kohus leidis tuginedes kohtule esitatud tõenditele ja Ekinnistusraamatuandmetele, et xxxon xxx lahusvara, mistõttu ei ole avaldusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja kohus jättis avalduse menetlusse võtmata.

1. Xxxesitas 09.04.2018 määruskaebuse Harju Maakohtu 26.03.2018 kohtumäärusele, milles palub tühistada eelnimetatud kohtumäärus.
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.06.2018 määrusega maakohtu 26.03.2018 kohtumääruse ja saatis asja tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu, et selle üle, kas avaldus on põhjendatud tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid ja menetlusse tuleb puudutatud isikuna kaasata ka Xxx.
3. 22.06.2018 võttis kohus avalduse menetlusse ja määras alaealisele lapsele Xxxesindaja riigi arvel ning kaasas puudutatud isikuna Xxxi. Lapse esindajaks määras Eesti Advokatuur Aleksei Ratnikovi. Ühtlasi küsis kohus seisukohta lapse elukohajärgselt eestkosteasutuselt Saku vallalt. Kohtu põhjendused
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 550 lg 1 p 6 kohaselt lahendab kohus käesolevat avaldust hagita menetluses.

§ 477

lg 1 sätestab, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

1. Avalduse kohaselt alaealise lapse Xxxisa Xxxsuri 22.10.2011, mida tõendab notar Evelin Rootsi 01.11.2011 algatatud pärimismenetlus (tlk 5). Notar Evelyn Rootsi poolt 09.02.2012 tõestatud pärimistunnistuse (tlk 10) kohaselt on Xxxpärijateks võrdsetes mõttelistes osades Xxxja Xxx. Avaldaja põhjendab, et avalduse esitamine on tingitud asjaolust, et Xxxlahutatud abikaasa Xxxsoovib müüa korteriomandit asukohaga Xxxja 2 müügilepingu ettevalmistamisel on tõusetunud küsimus korteriomandi omandiõigusest. Avaldaja Xxxleiab, et korteriomand kuulub alaealise Xxxja Xxxi ühisomandisse, mistõttu palub avaldaja lapse nimel korteriomandi müügitehingu vormistamiseks kohtu nõusolekut.
2. Perekonnaseaduse (PKS) § 131 lg 1 kohaselt lapse nimel tehingu tegemiseks peab vanematel olema kohtu nõusolek juhtudel, kui seda perekonnaseaduse § 187 kohaselt vajab ka eestkostja. PKS § 187 lg 1 p 1 kohaselt eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja või kinnisasjaõigust. PKS § 188 lg 1 kohaselt ei või vanem kohtu nõusolekuta teha tehingut, millega eestkostetav võtab kohustuse käsutada kogu oma vara, pärandit, tulevast seaduslikku pärandiosa või tulevast sundosa (p 1), loobuda pärandist, annakust või sundosast ega sõlmida pärandvara jagamise lepingut (p 2), sõlmida kaasomandi jagamise, selle välistamise või edasilükkamise kokkulepet (p 3).
3. Kohus leiab, et avalduse rahuldamiseks tuleb esmalt tuvastada õigusselgus korteriomandi omandiõiguses. Lahendada tuleb küsimus, kas korteriomand kuulub endiste abikaasade Xxxi ja Xxxühisvarasse. Juhul kui korteriomand kuulub Xxxi ja Xxxühisvarasse, siis on alaealine laps Xxxisa kaudu korteriomandi pärija. Seejärel saab kohus läbi vaadata Xxxi avalduse lapse nimel tehingu tegemiseks - kohtu nõusoleku andmine korteriomandi müümiseks.
4. Avalduse faktilistest asjaoludest ja tõenditest selgub, et 22.10.2011 suri alaealise Xxxisa Xxx, kelle viimane alaline elukoht oli xxx. Pärandaja Xxxja Xxxolid abielus alates 03.06.1989 kuni 08.05.2001 (tlk 13). Xxxja Xxxi abielust sündis kaks ühist tütart: Xxxja Xxx. Alates 09.02.2002 oli Xxxabielus Xxxiga kuni Xxxsurmani 22.10.2011 (tlk 90). Xxxja Xxxi abielust sündis 08.04.2002 ühine poeg Xxx(tlk 16). 01.11.2011 esitas Xxxnii enda kui alaealise seadusliku esindajana Xxxnimel notar XxxXxxpärimismenetluse algatamise avalduse ja pärandi vastuvõtmise avalduse (tlk 56). 11.01.2012 esitasid Xxxmõlemad tütred, Xxxja Xxx notar XxxXxxpärandist loobumise avalduse (tlk 7). Kohtutäitur Mati Kadak koostas 04.01.2012 Xxxpärandvara inventuuri akti (tlk 8-9). Notar Evelyn Rootsi poolt 09.02.2012 tõestatud pärimistunnistuse (tlk 10) kohaselt on Xxxpärijateks võrdsetes mõttelistes osades Xxxja Xxx.
5. Kohus analüüsib esmalt, kas korteriomand kuulub endiste abikaasade Xxxi ja Xxxühisvarasse. Kohus on tuvastanud tuginedes rahvastikuregistri andmetele, et Xxxi abielu sõlmiti Xxxiga 03.06.1989 ja abielu lahutati 08.05.2001 (tlk 13). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 kohaselt kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS1995 § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvaraks on muuhulgas vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega Xxxi ja Xxxühisvara moodustab vara, mis on endiste abikaasade poolt omandatud perioodil 03.06.1989 kuni hiljemalt abielu lahutamiseni 08.05.
6. Kohus 3 tegi päringu E-kinnistusraamatusse (tlk 15) ja saadud andmete kohaselt omandas Xxxkorteriomandi 24.10.2003 ehk peale Xxxiga abielusuhte lõppemist (abielu lahutati 08.05.2001). Arvestades asjaolu, et Xxxomandas korteriomandi peale abielu lahutamist, siis võib eeldada, et korteriomand on Xxxi lahusvara.
7. Avaldaja viitab Riigikohtu 12.04.2006 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06, mille järgi on vallasasjana ühisvaraks olnud korter abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. Seega, kui vallasasjast korter oli Xxxja Xxxi ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati Xxxi nimele pärast abielusuhte lõppu.
8. Xxxselgitab oma 29.04.2018 esitatud vastuses (tlk 63), et Xxxja Xxxi abielu kestel vallasasjana omandatud korter on Xxxja Xxxi ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati Xxxnimele pärast Xxxja Xxxi abielu lahutamist. Kohtul puudub veendumus, tuginedes asja materjalidele, et korteriomand kuulub endiste abikaasade Xxxja Xxxi ühisvarasse.
9. Kohus märgib, et Riigikohus on asunud seiskohale, et eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul ja EES § 214 lg 5 kohaselt kantakse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse eluruumi vallasasjana omav isik (RK: 3-2-1-18-05). Seega tuleb lahendada küsimus, kes oli korteri kui vallasasja omanik.
10. Kohus on 20.02.2008 tõendi (tlk 84) alusel tuvastanud, et Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr. 224, 02.11.1990 anti luba moodustada 324 - korteriline Elamukooperatiiv „xxx. Xxxon astunud Elamukooperatiivi xxx liikmeks ja Xxxile eraldati korter nr xxx. 10.03.1997 moodustati Elamukooperatiiv „xxx“ põhjal Korteriühistu xxx, mille liikmeks sai Xxx. 22.10.2002 tõendist nr 18801 nähtub Xxxkui hooneregistrisse kantud vallasasja omanik (tlk 40 pöördel). Arvestades asjaolu, et Xxxomandas vallasasjana korteri, siis võib eeldada, et Xxxon korteriomandi omanik.
11. Kuni
12. juunini
13. a kehtinud ES § 2 sätestas, et eluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks on liikmelisus elamuühistus (-kooperatiivis). Vastavalt ES § 14 lg-le 1 on elamuühistu (-kooperatiiv) mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on liikme valdusesse anda liikmelisuse alusel kasutamiseks eluruum omaette korterina elamuühistule (kooperatiivile) kuuluvas elamus ning korraldada elamu, elamualuse ja elamu teenindamiseks vajaliku maa majandamist. Nimetatud sätte järgi kuulub elamu elamuühistule, liikmed kasutavad ühistule kuuluvas majas omaette korterit. Elamuühistu liige kasutab elamuühistule kuuluvas elamus ES § 14 lg 2 kohaselt vastavalt liikme osamaksu suurusele tema valdusse antud eluruumi. Elamuühistu liige ei ole tema kasutuses oleva korteri omanik, kuid talle kuulub ES § 21 lg 1 järgi osamaksu võõrandamise õigus. 4
14. Elamuühistu korteri kasutamise õigus ei põhine omandiõigusel, vaid liikmelisusel (vt ka RK: 3-2-1-113-01). Osamaksu omandaja saab liikme õigused ja kohustused elamuühistu liikmeks vastuvõtmise otsuse alusel (ES § 21 lg 2). Xxxon allkirjastanud Elamukooperatiiviga „xxx, keda esindab kooperatiivi esimees xxx lepingu, millega Xxxon võtnud enda kanda liikme kohustused (tlk 85). Kuna Xxxallkirjastas elamukooperatiiviga liikmelisuse lepingu, järeldab kohus, et Xxxi huvi oli saada elamuühistu liikmeks. Seaduse kohaselt sai liikme õigused ja kohustused osamaksu omandaja, ES § 21 lg
15. Osamaksu liikme õigused, kohustused ja varaline vastutus elamuühistu ees läksid osamaksu omandajale üle alates elamuühistu liikmeks vastuvõtmise kohta otsuse tegemisest (RK: 04.04.2006, 3-2-1-18-06). Arvestades sellega, et osamaksu omandajale läksid üle liikme õigused võib eeldada, et liikmelisuse osamaks kuulus Xxxile. Puuduvad tõendid, et kehtiks erand ES §-s 21 lg 1, kus tunnustatakse osamaksu kuulumist abikaasade ühisomandisse. Xxxkinnitab (tlk 75) vestluses Saku valla esindajaga, et kogu korteri ülalpidamiseks ja soetamiseks vajaminevad kulud on kandnud Xxx. Xxxon sõlminud kokkuleppeid võrgu- ja elektriteenuse ning telefoniteenuse osutamiseks (tlk 86-89). Seega võib arvestades asjaoluga, et Xxxkandis korteri soetamise ja ülalpidamise kulud ning ta oli osamaksu omandaja. Ühtlasi kajastub Xxxhooneregistris kui vallasasjast korteri omanik (tlk 40 pöördel). 24.10.2003 kanti Xxxkorteriomandi omanikuks (tlk 15 registriväljavõte). Seega omandas Xxxkorteriomandi tema poolt vallasjana omandatud korteri baasil. Riigikohtu seisukohast tulenevalt kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand, siis korteriomand kuulub isikule, kes oli korteri kui vallasasja omanik (RK: 3-2-1-18-05). Eeltoodust tulenevalt võib asuda seisukohale, et korteriomand kuulub Xxxile. Kuna Xxxomandas korteriomandi pärast abielusuhete lõppemist, kuulub korteriomand PKS1995 § 15 lg 1 alusel Xxxi lahuvarasse. Kohus lisab, et juhul kui Xxxoleks soovinud korterit omandada, saanuks ta esitada otsenõude enda kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Seda Xxxteinud ei ole.
16. Saku Vallavalitsuse 16.07.2018 seisukohast selgub, et avaldaja Xxxi sõnade kohaselt on kogu perekond olnud ühisel meelel ja olnud terve aja veendumusel, et korteri omanikuks on Xxxtütardega ning seevastu maja xxx vallas kuulub Xxxile koos poja xxx. Kogu perekond arvestas Xxxsoovitud vara jagamise viisiga ning selles teadmises loobusid Xxx, xxx ja xxx pärimismenetluse läbiviimisel Xxxpärandist (tlk 7 pärandvarast loobumise avaldus). Kohtutäitur Mati Kadak on tuvastanud Xxxpärandvara koosseisu (tlk 8), millest nähtub, et pärandvara nimekirjas puudub xxx. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et korteriomand asukohaga Xxxkuuluks Xxxpärandvara koosseisu. Kuna korteriomand ei kuulu Xxxpärandvara koosseisu, siis ei saa seda jagada ega võõrandada nagu avaldaja taotleb.
17. Avaldaja osundab Xxxi ja Xxx08.05.2001 lihtkirjalikule kokkuleppele, mille kohaselt jääb korteriomand kuuluma peale lahutust täielikult Xxxile ning poolte ühised lapsed jäävad Xxxi juurde elama ning alimentide maksmise nõuet xxx poolt xx ei tule. Kohus nõustub avaldajaga, et kinnisvaratehingutele kehtib notariaalselt tõestatud vorm (AÕS § 119 lg 1). Kui leping ei vasta seaduses sätestatud kohustuslikule vorminõudele, on 5 tegemist tühise tehinguga, millel ei ole õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 83 lg 1, § 84 lg 1). Kohus märgib, et kohtupraktikas toob õiguslikke tagajärgi endaga kaasa ühisvara jagamise kokkulepped. Kui lähtuda asjaolust, et korter kuulus abikaasade ühisvarasse, siis võib 08.05.2001 kokkulepet käsitleda Xxxi ja Xxxühisvara jagamise kokkuleppena. Riigikohus on asunud seisukohale, et ühisvara jagamise kokkulepe on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõistes, TsÜS § 91 kehtestab tehingu vormi vabaduse põhimõtte, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. Riigikohus on asunud seisukohale, et ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega võib ühisvara jagamise kokkulepet tõendada poolte seletuse ja tunnistajate ütlustega (RK: 3-2-1-88-01). Arvestades asjaoluga, et kokkuleppe sõlmimise ajal 08.05.2001 oli korter vallasasi, siis kohustuslikku vorminõuet seadus kokkuleppele ei sätestanud. Eeltoodust võib järeldada, et kokkuleppe alusel soovisid pooled luua õiguslikku tagajärge viisil, et korter jääb Xxxile. Elatise kokkuleppe kehtivuse tuvastamise vajadus on ära langenud, sest Xxxja Xxx on täisealised ning elatis pole ka nõude ese.
18. Tuginedes kohtule esitatud tõenditele, leiab kohus, et xxx kuulub Xxxi lahusvarasse. Kohus selgitab, et pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada ning pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Vaidluse korral saab pärandvara koosseisu selgeks teha ja tõendada pärimismenetluses seoses Xxxsurmaga.
19. Kohus selgitab, et

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse

§ 5

lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§-s 439 sätestatakse, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Avaldaja on pöördunud kohtu poole tehingu tegemiseks kohtu nõusoleku andmiseks. Avaldaja palub anda kohtu nõusolek alaealise Xxxkuuluva ühisomandiosa võõrandamiseks Xxxasuvast korteriomandist. Selleks, et kohus saaks avalduse rahuldada, peab avaldaja tõendama, et korteriomand kuulub Xxx(ühisomandina Xxxiga). Käesolevalt ei ole kohtule tõendatud, et korteriomand kuulub pärandaja pärandvarasse. Kohus selgitab, nõue, et alaealise eestkostja peab teatud tehingute tegemiseks hankima kohtu nõusoleku, on kehtestatud alaealise kaitseks. Selleks, et see kaitse saaks realiseeruda, tuleb kohtul kontrollida konkreetse tehingu, mille tegemiseks nõusolekut taotletakse, asjaolusid ja tagajärgi. Juhul, kui nõusolekut taotletakse abstraktsel kujul nagu seda on avalduses, ei ole kohtul sisuliselt võimalik veenduda selles, et eestkostetava huvid ei saa kahjustada. Kuna taotletav tehing ei ole kooskõlas eestkostetava huvidega, tuleb avaldus jätta rahuldamata. 22.

§ 172

lg 1 ja lg 3 tulenevalt jätab kohus eestkostetavale riigi kulul määratud õigusabi kulud riigi kanda, kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 7