Obsah (5)

§ 113§ 217§ 223§ 208§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Otsuse kuupäev 21.09.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-10204 Kohtuasi Vertera OÜ

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

1. Vertera OÜ (hageja) esitas 03.07.2017 maakohtule hagi XX (kostja) vastu 10 235,61 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 11.05.2017 müügilepingu, millega kostja kohustus hagejale üle andma sõiduauto Peugeot Boxer (registreerimismärgi nr XXXXXX) ja hagejal tuli kostjale auto eest tasuda 9 999 eurot. Müügilepingus kinnitas kostja, et auto on kostja ainuomandis ja autole ei ole kolmandatel isikutel mingeid õigusi. Kostja andis samal päeval hagejale auto üle ja hageja tasus selle eest sularahas 9 999 eurot. 17.05.2017 Ungaris Nagylaki maantee piiriületuspunktis koostati auto arestimise protokoll, sest auto oli kantud alates 25.09.2013 Schengeni infosüsteemi arestimise või kriminaalmenetluse tõendina otsitavate esemete hulka. Sellest järeldas hageja, et auto oli varastatud. Auto tagastati selle seaduslikule omanikule ja hageja jäi autost ilma. Hoiatusteate olemasolu müügieseme üleandmisel oli müügieseme oluline puudus, sest kui hageja oleks olnud eelnevast teadlik, ei oleks ta lepingut sõlminud. Seega rikkus kostja müügilepingut, mille tõttu taganes hageja kostjaga sõlmitud lepingust. Kostja tekitas hagejale kahju kokku 10 235 eurot 61 senti, millest 9 999 eurot oli auto ostuhind, 190 eurot 66 senti lennupiletite hind tagasi Eestisse ja 45 eurot 95 senti hotellides majutusteenuse hind. Kostja vastuväited
2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudus selles, et kostja andis hagejale auto üle ja hagejast sai auto uus omanik. Hagejapoolne lepingust taganemine ei olnud kehtiv, sest avaldust ei tehtud korrektselt kostjale teatavaks. Ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Lisaks ei rikkunud kostja müügilepingust tulenevaid kohustusi. Autol ei esinenud puudusi. Paljasõnaline ja tõendamata oli hageja väide, et sõiduk oli varem varastatud ja nüüdseks tagastatud selle seadusjärgsele omanikule või esines auto suhtes nõue või muu õigus, mis takistas hagejal omanikuõiguste teostamist. 22.11.2016, s.o enne, kui kostja oli selle omandanud Pandiauto OÜ-lt, läbis auto Eestis edukalt registreerimiseelse nõuete kontrolli ja kanti Eesti liiklusregistrisse. Autol ei olnud kasutamise või käsutamise keelumärkeid. Pelgalt tõendamata hoiatusteate olemasolu auto suhtes ei saanud olla käsitletav auto õigusliku puudusena. Seda enam, et ametiasutuse õigus autot arestida oli kaheldav. Kõhklusi arestimise seaduslikkuses suurendasid asjaolud, et arestimisakti järgi väljastas Schengeni infosüsteemi hoiatusteate Saksmaa ametiasutus, aga Politsei- ja Piirivalveameti andmetel Itaalia ametiasutus. Oli arusaamatu, miks ei selgitanud hageja välja auto arestimise tegelikke põhjuseid ja seaduslikkust. Kostja ei teadnud ja ei pidanudki teadma, et auto suhtes oli aastaid tagasi kantud Schengeni infosüsteemi hoiatusteade. Isegi kui kostja rikkus kohustusi, ei olnud rikkumine oluline. Sellisel juhul tuli kostjale anda aega rikkumise kõrvaldamiseks, mida hageja ei teinud. Kahju hüvitamise nõue oli tervikuna alusetu, sest taganemise korral on primaarseks nõudeks lepingu tagasitäitmise nõue. Seda ei saa samastada kahju hüvitamise nõudega. Pool peab täitma tagastamiskohustuse vaid siis, kui teine pool täidab oma tagastamiskohustuse. See aga hageja puhul tõenäoliselt võimalik ei olnud, mistõttu keeldus kostja ostuhinna tagastamisest. Lisaks ei olnud kahjuna käsitletavad kulud lennukipiletitele ja majutusele. Hageja ei toonud esile 2 põhjusliku seose olemasolu. Samuti jättis hageja arvestamata kokkuhoitud kütuse- ja muud kulud. Maakohtu otsus
3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 351,5 euro suuruse menetluskulude hüvitise ning sellelt viivise seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 11.05.2017 sõlmisid hageja ja kostja auto müügilepingu ning auto omandiõigus läks hagejale üle pärast müügilepingu allkirjastamist. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja taganes õiguspäraselt lepingust, sh kas kostja rikkus oluliselt müügilepingut. Lepingust taganemine oli kehtiv, kui olemas oli kehtiv leping, lepingut rikuti, rikkumine oli oluline, vastaspoolele esitati taganemisavaldus mõistliku aja jooksul ja anti täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping võlaõigusseaduse (

) § 208 lg 1 mõttes, kuid kostja ei rikkunud seda, mistõttu ei saanud hageja lepingust kehtivalt taganeda ja hagi tuli hagi jätta rahuldamata. Hageja tõi lepingu olulise rikkumisena välja selle, et kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada ning auto kohta oli hoiatusteade. Kohus nõustus, et iseenesest ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada (

§ 217lg 2 p 4).

Samas ei suutnud hageja seda tõendada. Maanteeameti andmetel ei olnud autol 05.09.2017 seisuga liiklusregistris kasutamise või käsutamise keelumärkeid. Hageja ei tõendanud, et müügilepingu sõlmimisel ei olnud auto kostja ainuomandis ja/või see oli varastatud. Ainuüksi Nagylaki maantee piiriületuspunktis toimunud arestimisest ei saanud järeldada, et auto ei vastanud lepingu tingimustele. Ka hoiatusteate olemasolu müügiobjektil ei olnud käsitletav olulise puudusena. Hoiatusteade ei takistanud sõiduki kasutamist. Pealegi nähtus Politsei- ja Piirivalveameti esitatud vastusest, et prokuratuur vabastas sõiduki aresti alt, millest teavitati ka Itaalia ametivõime. Samuti paluti hoiatusteate kustutamist, kuid Itaalia ametivõimud ei kustutanud hoiatusteadet ning selle kehtivuseks oli märgitud kuni 25.09.

1. Seega oli hoiatusteade põhjendamatu. Isegi kui leida, et kostja rikkus lepingut oluliselt, ei andnud hageja kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. See oli aga lepingust tagamise üheks eelduseks. Ka täiendava tähtaja andmata jätmise tõttu ei oleks hageja poolt toimunud taganemine olnud kehtiv. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Põhjendatud kostja menetluskulude suurus, mis tuli hagejalt välja mõista, oli 1 351,5 eurot. Kohus mõistis sellelt välja ka viivise seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 10 235 eurot 55 senti või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks menetlemiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus tuvastas õigesti, et poolte vahel oli esmajoones vaidlus selles, kas hagejapoolne lepingust taganemine oli kehtiv ja määratles korrektselt ka kehtiva taganemise eeldused. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et taganemine ei olnud kehtiv. Õige oli kohtu seisukoht, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, Samas jättis kohus ebaõigesti tähelepanuta tarbijalemüüki reguleerivad sätted. Kirjeldatud erisusi tuli kohaldada, 3 sest kostja tegeles autode müümisega nii füüsilise isikuna kui ka oma äriühingu Pandiauto OÜ kaudu ja kostja ostis auto Pandiauto OÜ-lt. Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist (

§ 223lg 2).

Lisaks jättis kohus lahendi tegemisel ebaõigesti arvestamata

§ 223

lg-ga 1, mille kohaselt loetakse müüja müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kirjeldatud juhtudel ei ole täiendava tähtaja andmine lepingust taganemiseks nõutav (

§ 223lg 3).

Müüdud asjal oli oluline puudus, mis päädis piiripunktis auto äravõtmisega. Praegusel juhul ei vastanud müüdud asi

§ 217

lg-s 1 nimetatud kriteeriumidele, esmajoones ei vastanud auto kvaliteet nõutavale tasemele, sest sellega ei saanud sõita välismaale. Kostja pidi olema autot müües eelnevast teadlik. Lisaks ei vastanud auto lepingutingimustele

§ 217lg 2 p 4 järgi, sest selle suhtes oli Schengeni infosüsteemis hoiatusteade.

Kui hageja oleks seda teadnud, siis ta ei oleks autot ostnud. Samuti ei vasta asi lepingutingimustele, kui see ei sobi eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal pidi teadma, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse (

§ 217lg 2 p 2).

Sõiduki arestimise fakt oli tõendiks, et müüdud asi ei vastanud lepingutingimustele. Arestimismenetluse käigus ning hoiatusteate kehtivuse tõttu tekitati hagejale kahju sõiduki kaotamise näol, mis tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas kõiki tõendeid, käsitles otsuses kõiki seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus jättis õigesti kohaldamata tarbijalemüüki reguleerivad sätted. Vastavalt

§ 208

lg-le 4 on tarbijalemüük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Kusjuures tarbija on

-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 1lg 5).

Kuivõrd praegusel juhul müüdi auto juriidilisele isikule, mitte füüsilisele isikule, ei kohaldunud suhtele tarbijalemüüki reguleerivad sätted. Iseenesest on õige, et

§ 217

lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui see ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajas ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt 4 kasutatakse (

§ 217lg 2 p 2).

Lepingute puhul, mille müügiobjektiks on auto, eeldatakse reeglina, et lepingut ei ole rikutud, kui üleantud autol on head sõiduomadused. Seda, et auto sõiduomadused olid halvad, hageja ei väitnud. Vastupidi, hageja kinnitas, et ta jõudis sellega edukalt sõita Ungari piirini, kus reis jäi katki mitte auto purunemise, vaid selle arestimise tõttu. Kohus selgitab, et Schengeni infosüsteemis hoiatusteate olemasolu ei vähenda sõiduauto kvaliteeti ja ei anna alust lugeda auto oma omaduste poolest sobimatuks viidatud

-i sätete mõttes. Küll aga võib hoiatusteade viidata, et toimunud ei ole auto heauskset omandamist, sest auto oli varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud (asjaõigusseadus (AÕS) § 95 lg 3) või müüja on müügilepingut rikkunud, sest kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada (

§ 217lg 4).

Samas on kohus vaidlustatud lahendis leidnud õigesti, et hageja jättis tõendamata väited, et auto on omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud ja/või on kolmandal isikul asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Seega leidis maakohus õigesti, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostja rikkus müügilepingut. Kuivõrd kohus rikkumise fakti ei tuvastanud, ei olnud paslik rääkida ka müügilepingu olulise rikkumise olemasolust, mis on taganemise eelduseks. Eelnevast tulenevalt ei saanud hageja lepingust taganeda ja selle kaudu nõuda kostjalt tagasi auto eest tasutud 9 999 eurot ning lennukipiletitele ja majutusele kulunud raha. Menetluskulud 7. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 889 eurot 16 senti. Selle raames õigusabi osutaja tutvus maakohtu otsusega, analüüsis seda ja tutvustas kliendile (45 minutit), tutvus ringkonnakohtu määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta (2 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega, analüüsis seda ja pidas nõu kliendiga (58 minutit), koostas vastuse apellatsioonkaebusele ja esitas selle kohtule (4 tundi 50 minutit), tutvus kohtunõudega ja apellatsioonkaebuse täpsustusega (20 minutit) ja esitas kohtule täiendava seisukoha (1 tund 10 minutit). Tunnihind oli 110 eurot käibemaksuta. Vastaspool kulude koosseisule ja suurusele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul oli kirjeldatud kulu täiel määral põhjendatud ja tuleb vastaspoolelt välja mõista. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5