RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-6579 Otsuse kuupäev Tartu, 24. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants

) § 152 lg 1 kohaselt üle võlausaldaja nõue kostja kui põhivõlgniku vastu. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 24 968 eurot 6 senti. 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et kuna hageja täitis kohustuse, mis tulenes kompromissilepingust, mitte võla tasumise kokkuleppest ega käenduslepingust, siis ei ole hagejal kostja vastu tagasinõudeõigust. Kompromissilepingus ei kajastunud kostja põhivõlgniku ja hageja käendajana. Kompromissi kohaselt pidid pooled tasuma 67 282 eurot võlausaldajale ühise kohustuse täitmiseks. Kompromissis lepiti kokku, et pooltel on võlausaldaja vastu ühine kohustus, sest pooled on endised elukaaslased, raha kasutati ka ühiselt perekonna, sh ühiste alaealiste laste, huvides. Kompromissilepingu kohaselt on poolte omavahelises suhtes kummalgi kohustus tasuda võlausaldaja nõudest pool ehk 33 641 eurot. Kuna hageja korteri müügist saadu arvel tasuti võlausaldajale 24 518 eurot 6 senti, kuid ülejäänud 42 763 eurot 94 senti tasus kostja, ei ole hagejal kostja vastu tekkinud

§ 69lg 2 alusel tagasinõudeõigust.

Kostja esitas ka tasaarvestusavalduse, mis põhineb tema 11 352 euro 31 sendi suurusel nõudel hageja vastu. Kostjal on hageja vastu nõue, sest võlausaldajalt saadud laenust rahastati olulises osas hageja korteri renoveerimis- ja parendustöid ning kostja tasus osa hageja võlgnevusi.

1. Maakohus rahuldas
2. septembri 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 077 eurot 52 senti ja seadusjärgse viivise protsendina 14 966 euro 20 sendi suuruselt põhinõudelt alates
3. aprillist 2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskuludest jättis maakohus 66,75% kostja ja 33,25% hageja kanda ning määras menetluskulud kindlaks. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:  võlausaldaja esitas tsiviilasjas nr 2-12-20847 hageja ja kostja vastu hagi 56 881 euro 37 sendi tasumiseks, tuginedes kostjaga sõlmitud laenulepingule (

§ 396

lg 1) ja hagejaga sõlmitud käenduslepingule (

§ 142

lg 1, § 145 lg 1);  tsiviilasjas nr 2-12-20847 kinnitas maakohus poolte kompromissi, millega hageja ja kostja kohustusid tasuma võlausaldajale kokku 67 282 eurot hiljemalt

1. augustiks 2014 igakuiste maksetena alates
2. augustist 2012 iga kuu viimaseks kuupäevaks minimaalselt 2803 eurot 42 senti, hageja ja kostja vastutasid kompromissis kokkulepitud kohustuste kohase täitmise eest võlausaldaja ees solidaarselt. Maakohus leidis, et kuna pooled ei leppinud kompromissis kokku, et neil ei ole teineteise vastu muid kohustusi kui need, mis tulenevad kompromissist, on kompromissi aluseks olevad võlasuhted kehtivad. Kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on olemasoleva 2

§ 152lg 1 alusel.

Kostja ei ole hagejale 24 968 eurot 6 senti hüvitanud. Hageja korter müüdi

1. oktoobril 2014, selle aja seisuga on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist, mis
2. aprilli
3. a seisuga oli 5111 eurot 32 senti, ning edasi viivist põhinõude täitmiseni. Kostja on hagejale teinud makseid 13 513 euro 86 sendi ulatuses ja soovib need hageja nõudega tasaarvestada (

§ 197lg 1, § 198). Kostja nõue ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 151 lg 2 mõttes aegunud, sest varaseim maksekorraldus on pärit

1. oktoobrist
2. Tasaarvestatavast nõudest tuleb siiski maha arvata hageja 3512 euro suurused maksed kostjale. Seega tuleb hageja nõue tasaarvestada 10 001 euro 86 sendi ulatuses ja kokku kostjalt hageja kasuks välja mõista 20 077 eurot 52 senti ning viivis hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega rahuldada tema nõue ka 10 001 euro 86 sendi ulatuses.
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. veebruari
7. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ning jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda ning määras kindlaks menetluskulud. Ringkonnakohus tõi välja, et pooled ei vaidle järgmiste maakohtus tuvastatud asjaolude üle:  sõlmiti võla tasumise kokkuleppe ja käendusleping;  varasemas kohtumenetluses kinnitati kompromiss;  hageja korter müüdi, müügist saadu arvel rahuldati täitemenetluses võlausaldaja nõudest 24 518 eurot 60 senti, hageja kandis selle menetluse kuludest 450 eurot ning ülejäänud osas täitis kompromissist tuleneva kohustuse kostja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja täitis rahalise kohustuse käendajana või kompromissilepingu solidaarvõlgnikuna. Kohtulik kompromiss on materiaalõiguslikult kompromissileping

§ 578tähenduses (Riigikohtu 22.

detsembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p 17). Kompromissi korral ei saa nõuet rahuldada varasema kokkuleppe aluseks olnud võlasuhte alusel, kui ei ole tõendatud, et pooled soovisid kompromissilepingut sõlmides algse võlasuhte püsimajäämist (Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p 19 teine ja kolmas lõik, samuti
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 15). Võlausaldaja pöördus varasemas tsiviilasjas kohtusse kostja kui põhivõlgniku ja hageja kui käendaja vastu. Seega oli kohtuasjaga hõlmatud ka hageja ja kostja vaheline õigussuhe. Kompromissist ei nähtu, et hageja oleks üksnes käendanud kostja kohustuse täitmist, sest p-de 1 ja 6 kohaselt vastutasid pooled võlausaldaja ees 67 282 euro tasumise eest solidaarselt ja see oli poolte ühine kohustus. 3

§ 578

lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ja omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja ei esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis lükkaksid

§ 578lg 2 järgse eelduse ümber.

Samuti tõi kostja hagile vastates esile, et pooltel oli ühine majapidamine, ühised lapsed ja ühiselt tehti vaidlusaluse laenu arvel ka kulutusi, kuid hageja neid asjaolusid ei vaidlustanud. Seega muutsid pooled kompromissiga muu hulgas ka omavahelist õigussuhet, leppides kokku, et senise käendussuhte asemel vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt. Kuna hageja arvel tasuti võlausaldajale vähem kui pool võlgnetavast summast, siis ei tekkinud hagejal

§ 69

lg 2 alusel tagasinõuet kostja vastu ja hagi jääb sel põhjusel tervikuna rahuldamata. Hageja väiteid ega muid kostja vastuväiteid ei ole vaja käsitleda, sest need ei mõjuta asja lahendamist. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Hageja peab kostjale hüvitama menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus kokku 2610 eurot (980 + 900 + 690 + 40) ning sellelt tuleb välja mõista seadusjärgne viivis otsuse jõustumisest kohase täitmiseni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja ei ole kompromissilepingus väljendanud soovi loobuda käendajana tagasinõudeõigusest põhivõlgniku vastu

§ 152

lg 1 alusel ning sellist järeldust ei saa teha ka

§ 578lg-s 2 sätestatud eeldusele tuginedes.

Ringkonnakohtu tõlgendus on ekslik, sest kompromissilepingu sõlmimine ei tähenda, et pooled loobuksid kõigist olemasolevatest nõuetest, mis neil teineteine vastu on (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13). Ringkonnakohus jagas vääralt tõendamiskoormise, kui pani hagejale kohustuse tõendada, et ta ei soovinud kompromissilepinguga käendaja tagasinõudeõigusest loobuda. Kostja pidi tõendama, et poolte soov oli välistada kõik edasised omavahelised nõuded, piisav ei ole see, kui põhistada, et pooltel oli ühine majapidamine. Poolte solidaarne vastutus võlausaldaja ees kajastub kompromissi p-s 6 ning selles väljendub esialgne võlasuhe, kus kostja on põhivõlgnik ja hageja käendaja. Seega oli kompromissileping deklaratiivne võlatunnistus, millega kinnitati poolte solidaarkohustust võlausaldaja vastu. Selleks, et leida, et hageja soovis loobuda tagasinõudeõigusest kostja vastu ning lähtuda

§ 578

lg-s 2 sätestatud eeldusest, pidanuks hageja tagasinõudeõigusest loobumine kompromissis kajastuma. Ringkonnakohtu tõlgendusele räägib vastu ka see, et varasemas tsiviilasjas ei olnud hageja ja kostja vaidlevad pooled. 8. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest

§ 578

lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et pooled loobuvad oma varasematest nõuetest ja saavad kompromissilepinguga uued õigused, ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 4

§ 152

lg 1), sest varasemas tsiviilasjas sõlmitud kompromissiga ei kujundatud hageja ja kostja vahelist õigussuhet ümber ning kompromiss oli deklaratiivne võlatunnistus. Kostja leiab, et kompromissiga kujundati ümber ka varasemad õigussuhted ning kompromissis kajastub uus poolte ühine kohustus võlausaldaja vastu, mistõttu ei ole hagejal kostja vastu tagasinõudeõigust. 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt menetlus- ja materiaalõigust, leides, et

§ 578

lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et kompromissiga muutsid hageja ja kostja muu hulgas omavahelist õigussuhet ning vastupidist peab tõendama hageja. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse

§ 578

lg 2 järgi nõuetest loobumist (

§ 207

) ja nõude tunnustamist (

§ 30

) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13).
5. Kolleegium selgitab, et kuigi õige on ringkonnakohtu seisukoht, et materiaalõiguslikult on kohtulik kompromiss kompromissileping

§ 578

tähenduses, ei saa kõrvale jätta asjaolu, et praegusel juhul on tegemist kompromissilepinguga, mis oli esitatud kohtuvaidluse lõpetamiseks ning mis muutus selle lepingu pooltele siduvaks mitte selle lepingu sõlmimisest, vaid kompromissi kinnitava ja kohtumenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14). Seetõttu ei olnud kohtutel õige tõlgendada kompromissilepingut arvestamata TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Kolleegium selgitab, et kohtuliku kompromissiga kinnitab kohus üksnes vaidlevate poolte vahelise kompromissilepingu. Kohtute tuvastatud asjaoludel esitas võlausaldaja varasemas menetluses nõude hageja ja kostja vastu kostjaga sõlmitud laenulepingust ja hagejaga sõlmitud käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Varasemas kohtuasjas lahendati seega nõudeid, mis põhinesid võlausaldaja õigussuhetel hageja ja kostjaga, mitte hageja ja kostja omavahelistel suhetel.
3. Põhjendatult on kassatsioonkaebuses juhitud tähelepanu asjaolule, et varasemas tsiviilasjas ei olnud hageja ja kostja vaidlevad pooled. Seetõttu on väär eeldada, et varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissiga sooviti ümber kujundada ka hageja ja kostja omavahelisi suhteid. Ringkonnakohus on teinud Riigikohtu varasemast praktikast ebaõiged järeldused ning jaotanud seetõttu vääralt ka tõendamiskoormise.

§ 578

lg-s 2 sätestatud eeldust ei saa laiendada õigussuhetele, mis ei olnud esemeks vaidluses, milles kohtulik kompromiss tehti.

1. Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole õiguslikult välistatud, et kohtuasjas, kus lahendatakse võlausaldaja nõudeid kostjate vastu, reguleeritakse kompromissis ka kostjate omavahelisi nõudeid. Sellisel juhul peab aga soov reguleerida kostjate omavahelisi suhteid kompromissist selgelt nähtuma.
2. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, kas pooled soovisid kompromissiga kujundada ümber ka kostjate omavahelised suhted, ning sellest lähtudes otsustama selle, kas hagejal 5

§ 152lg 1 kohaselt.

Kuna kohtute tuvastatud asjaoludel olid varasemas kohtumenetluses vaidluse all vaid hageja ja kostja suhted võlausaldajaga, peab kostja tõendama, et kompromissiga sooviti ümber kujundada ka kostjate omavahelised suhted. Kolleegium märgib lisaks, et sõltuvalt asja lahendamise tulemusest saab ringkonnakohus anda vajadusel hinnangu ka sellele, kas kostjal on õigus tasaarvestada enda nõue hageja nõudega, ning kajastada tasaarvestus TsMS § 442 lg 5 nõudeid järgides.

1. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Tambet Tampuu Peeter Jerofejev Ants Kull 6