RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-16-17776 Määruse kuupäev Tartu, 24. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi Arctori

) § 221 lg-st 2 tulenevalt oma nõuet põhjendada. Hagejal ei ole seadusega tagatud õiguskaitset sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks, mille aluseks on asjaolud, mis esinesid enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Hageja teine nõue jääb läbi vaatamata, sest maakohtu

1. augusti
2. a määrus on tühistatud osas, millega rakendati hageja suhtes hagi tagamise abinõusid. Seega on hageja taotletud eesmärgi saavutanud. Täitedokumendi tühistamise tõttu ei ole vajalik ega võimalik kõrvaldada selle täidetavust. Hageja kolmas nõue jääb läbi vaatamata, sest kuivõrd täitedokument on tühistatud, et ole hagejal kui võlgnikul seadusega kaitstud huvi tuvastushagi esitamiseks.
3. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hagiavalduse nõude tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on maakohtu
4. juuli
5. a määrus (s.o hageja esimese nõude osas), ning saata asi maakohtusse menetluse jätkamiseks.
6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. märtsi
9. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 375 eurot. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o hageja esimese nõude osas. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vaidlustatud osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hageja ei saa põhjendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi asjaoluga, et ta andis
10. juulil 2016 kinnisasjade valduse üle kolmandale isikule, sest see asjaolu esines enne vaidlusaluse maakohtu
11. juuli
12. a määruse jõustumist (

§ 221lg 2).

Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hageja leiab põhjendamatult, et tal ei olnud võimalik kinnisasjade valduse puudumisele tuginevat vastuväidet tõhusalt maksma panna. Hageja esitas maakohtu

1. juuli
2. a määruse peale määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis
3. septembri
4. a määrusega rahuldamata. Hageja sai esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, kuid ei ole seda võimalust kasutanud. Asjaolu, et hagi tagamise menetluses ei hinnata tõendeid, ei tähenda, et hageja vastuväide oleks igal juhul jäänud arvestamata. 3

§ 221

lg-t 2, kui leidis, et hagejal oli võimalus oma kinnisasjade valduse puudumisele tuginev vastuväide tõhusalt maksma panna. Maakohus lõi mitme hagi tagamise määrusega (

1. juuli ja
2. augusti 2016 määrus) menetlusliku ebaselguse. Hageja vaidlustas mõlemad määrused ning esitas kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Praeguses asjas ei ole tegemist olukorraga, kus jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus. Hageja hagi on lubatav ka seetõttu, et hageja vastuväidete aluseks on mh tsiviilasjas nr 2-16-6972 jõustunud ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määrus ja seega on vastuväidete alus tekkinud pärast maakohtu
5. juuli
6. a määruse jõustumist.
7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
8. Kostja esitas Riigikohtule kassatsiooniastmes hüvitatavate menetluskulude nimekirja, milles palub hagejalt välja mõista menetluskulu 825 eurot. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
10. Pooled ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on maakohtu
11. augusti
12. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-
13. Pooled ei vaidlustanud maakohtu määrust ka osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tuvastada, et maakohtu
14. augusti
15. a määrusest tsiviilasjas nr 2-16-6972 ei tulene hagejale kohtumääruse resolutsiooni p-des 2 ja 3 nimetatud kohustusi täitmiseks vajalike tingimuste ja selgituste puudumise tõttu. Eeltoodud osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 järgi jõustunud.
16. Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kohtud on põhjendatult jätnud TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hageja nõude tunnistada tema vastu algatatud sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitedokumendiks on maakohtu
17. juuli
18. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-
19. 13.

§ 221

lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg-s 2 sätestatakse, et sama sätte lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kolleegium on märkinud, et

§ 221

lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Kolleegium selgitas ühtlasi, et viidatud sättest tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis 4

§ 221lg 1 järgne hagi (vt Riigikohtu 15.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10–11).
2. Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid asja lahendamisel

§ 221

lg-d 1 ja 2 õigesti ning kohtute seisukohad on kooskõlas viidatud Riigikohtu praktikaga. Kohtud tuvastasid, et hageja väidetud asjaolu (hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alusena sellele, et kinnisasjade valdus on antud üürilepingu alusel

1. juulil 2016 kolmandale isikule, mistõttu on täitedokumendi täitmine võimatu) esines enne maakohtu
2. juuli
3. a hagi tagamise määruse jõustumist. Samuti on asjas tuvastatud, et hageja esitas maakohtu
4. juuli
5. a määruse peale määruskaebuse, kuid ei vaidlustanud maakohtu määrust läbi vaadanud ringkonnakohtu
6. septembri
7. a määrust, millega jäeti hageja määruskaebus rahuldamata. Eeltoodut arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et hagejal oli võimalus oma vastuväide, et täitedokumendi täitmine on hagejal kinnisasjade valduse puudumise tõttu võimatu, hagi tagamise menetluses maksma panna. Samuti osutas ringkonnakohus põhjendatult sellele, et kuigi hagi tagamise menetluses ei hinnata tõendeid (vt selle kohta nt Riigikohtu
8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14), ei tähenda see, et hageja sellekohane vastuväide oleks jäänud igal juhul arvestamata. Kuivõrd hageja ringkonnakohtu
9. septembri
10. a määrust Riigikohtus ei vaidlustanud, jättis ta võimaluse oma vastuväite maksmapanekuks kasutamata. Ülaltoodut arvestades jätsid kohtud põhjendatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi vaidlustatud osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, nagu oleks kahe hagi tagamise määruse tegemine (maakohus lahendas määrustega kostja sellekohased hagi tagamise taotlused) hagejat kuidagi menetluslikult eksitav. Samuti on asjakohatu hageja arusaam, et tema vastuväite aluseks saab mh olla ringkonnakohtu
11. novembri
12. a määrus. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aluseks on hageja esiletoodud asjaolu, et ta andis
13. juulil 2016 kinnisasjade valduse üürilepingu alusel kolmandale isikule, mistõttu on täitedokumendi täitmine võimatu.
14. Kuigi praeguses asjas vaieldakse täitedokumendiks oleva maakohtu
15. juuli
16. a hagi tagamise määruse alusel toimuva sundtäitmise lubatavuse üle, märgib kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil hagi tagamise kohta TsMS § 377 lg 2 järgi järgmist. Vaatamata sellele, et kohtul on TsMS § 377 lg 2 alusel vaidlusaluse õigussuhte reguleerimisel ulatuslik diskretsiooniõigus (vt Riigikohtu
17. mai
18. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11) ja TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude loetelu ei ole ammendav, ei saa hagi tagada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud hagi tagamise abinõu peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla (vt Riigikohtu
19. oktoobri
20. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 13).
21. Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
22. Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle Riigikohtu menetluses õigusteenust kokku 5,50 tunni ulatuses tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega nõuab kostja hagejalt 825 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulu tulenes järgmistest toimingutest: määruskaebusega tutvumine ja seisukoha koostamine. 5