lg 1 p 9, § 180 lg 1 , § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista Riho Lepikult Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna sundraha 750.00 (seitsesada viiskümmend) eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga rahalise karistuse ja menetluskulude tasumiseks edastatakse Riho Lepikule eraldi dokumendina. 3. KarS § 175 lg 1 p 1 ettenähtud, valitud kaitsjale maakohtu menetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu, summas 16 425.00 eurot jätta
lg 2 alusel välja mõista Meelis Vaarmetsalt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 150.00( ükssada viisküõmmend) eurot. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Meelis Vaarmetsale eraldi dokumendina. 10.
lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks Riho Lepiku ( ik: 37106210243) kasuks 600,00 ( kuussada) eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 2 SÜÜDISTUS:
lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel mõistis Eldar Abdullajevilt välja riigieelarve tuludesse menetluskuludena kaitsjatasu 3414 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha 750 eurot.
lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel mõistis Meelis Vaarmetsalt välja riigieelarve tuludesse menetluskuludena kaitsjatasu 3078 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 750 eurot. Menetluskulud määras tasumisele 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Määras hüvitada riigieelarve vahenditest Riho Lepiku poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 16 425 (kuusteist tuhat nelisada kakskümmend viis) eurot. APELLATSIOONID: 5. Prokuratuur vaidlustab Harju Maakohtu viidatud otsuse süüdistatav Riho Lepiku õigeksmõistmise osas. Apellatsiooni aluseks on
lg 2, s.o kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine, mis on prokuratuuri hinnangul oluline. Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohus tunnistas vääralt mõningad kohtuistungil esitatud tõendid lubamatuks, luges osad tõendid ekslikult ebausaldusväärseks, eelistas põhjendamatult ühtesid tõendeid teistele, eiras tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning tugines osaliselt otsust tehes meelevaldsetele oletustele. Nende minetuste tulemusena jõudis Harju Maakohus kokkuvõttes ebaõigele järeldusele, et süüdistatava Riho Lepiku süü temale inkrimineeritud kuriteos pole piisaval määral tõendamist leidnud. 5 5.1. 15.04.2016 kuupäevastatud jälitustoimingu protokoll on tervikuna lubatav tõend. Motiveeritud kohtuotsuse leheküljel 8 analüüsis maakohus Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-63-08 punktis 13.3 antud juhistest lähtuvalt põhjalikult seda, kas jälitustoimingud, mille tulemusena vormistati muuhulgas 15.04.2016 kuupäeva kandev varjatud jälgimise toimingut puudutav jälitustoimingu protokoll (süüdistusakti tõend nr 27), on olnud teostatud jälitustoimingu lubades (antud juhul prokuratuuri load) märgitud ajavahemikel, isikute suhtes, kelle allutamine jälitustoimingutele oli viidatud lubade kohaselt lubatud, kas load ise on välja antud kooskõlas kriminaalmenetlusseadusega ning kas toimingud on teostatud pädeva asutuse poolt. Maakohus andis otsuses kõikidele püstitatud küsimusele jaatava vastuse. Prokuratuuri arvates järeldub eelnevast, et jälitustoimingu protokollid, s.h vaidlusalune 15.04.2016 protokoll, on
Viidatud seaduse säte sätestab ühemõtteliselt, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Täiendavaid kriteeriume jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavusele seadus ei sea. Ent Harju Maakohus asus seevastu vaidlustatavas otsuses üllatuslikult seisukohale, et lubatav ei ole 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli üks osa, täpsemalt
§-s 118 sätestatud toiming, mille analoog kehtivas menetlusseadustikus on
Kui võrrelda salajase pealtkuulamise või –vaatamise toimingut (hetkel kehtiv
’7) ja varjatud jälgimise toimingut, siis ilmneb, et
lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite või muul viisil edastatava teabe salajasel pealtkuulamisel või – vaatamisel saadud teave salvestatakse. Seega on loogiline, et maakohtu viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt eeldatakse, et salajase pealtkuulamise või –vaatamisega saadud teabesalvestus on kooskõlas vastava jälitustoimingu protokolliga, ning kui see nii ei ole, võib tõusetuda ebatäpse jälitustoimingu protokolli usaldusväärsuse küsimus. Erinevalt eespool öeldust sätestab varjatud jälgimise toimingut reguleeriv
lg 2, et varjatud jälgimise (või muude samas paragrahvis reguleeritud jälitustoimingute) käigus vajaduse korral videosalvestatakse, pildistatakse või kopeeritakse või talletatakse kogutud teave muul viisil. Teisisõnu ei ole videosalvestamine või fotografeerimine (ehk pildistamine) varjatud jälgimise toimingu puhul obligatoorne, vaid seda tehakse vajaduse korral. Ilma, et prokurör saaks apellatsioonis laskuda käsitletava jälitustoimingu meetoditesse ja taktikasse (millised on käsitletavad riigisaladusena RSVS § 8 p 1 kohaselt käsiteletavad riigisaladusena), tuleb tõdeda, et seaduses sätestatud jälitusasutuse ametnikule diskretsiooniruumi jättev sõnapaar „vajaduse korral“ tähendab praktikas sageli „võimaluse korral“. Teisisõnu niivõrd kui see on võimalik, üritatakse varjatud jälgimise käiku videosalvestada või vähemalt pildistada, kuid kui see ei ole konkreetsel juhul ilma jälitustoimingu tegemise fakti paljastamata võimalik, piirdutakse toimingu käigus kogud teabe talletamisega seaduses lubatud muul viisil. Muul viisil talletatud teave kantakse seejärel kõigepealt konkreetse jälitustoimingu kohta koostatavasse 6 jälitustoimingu kokkuvõttesse. Jälitustoimingu kokkuvõte vormistatakse jälitusasutuse ametniku poolt esimesel võimalusel vahetult peale jälitustoimingu teostamist ning paigutatakse jälitustoimikusse. Kui jälitustoimingu tulemusena kogutud teave tuleb kriminaalmenetluse edenedes valada tõenduslikku vormi, vormistatakse kõnealuse jälitustoimingu kokkuvõtte pinnalt jälitustoimingu protokoll, mis kirjeldab üksikasjalikult jälitustoimingu käigus fikseeritud sündmustikku tõenduslikult olulist osa. Jälitustoimingu protokoll on teatavasti
Eelnevast järeldub, et varjatud jälgimise toimingut kajastav jälitustoimingu protokoll on
lg-s 4 sätestatud tingimuste täitmisel lubatav tõend ka juhul, kui varjatud jälgimise käiku pole videosalvestatud ega ka pildistatud. Seega on maakohus 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli osa, mis kajastab 04.09.2015 sündmusi ajavahemikul kell 15:11-16:10 ebaõigesti tõendikogumist välja jätnud. Kui jaatada 15.04.2016 kuupäeva kandva jälitustoimingu protokolli kui tõendi lubatavus, on Harju Maakohtu vaidlustatavas otsuses sisalduvat argumentatsiooni siiski võimalik interpreteerida varjatud jälgimise toimingut kajastava protokolli kui tõendi usaldusväärsust kõigutavas võtmes. Ka maakohus ise ei ole päris kindel, on jälitustoimingu protokoll kohtu poolt osundatud osas lubamatu või ebausaldusväärne tõend. Sestap kindluse mõttes, olles lehekülgedel 8-9 asunud seisukohale, et tegemist on lubamatu tõendiga, otsustab maakohus kohtuotsuse leheküljel 20 jälitustoimingu protokolli veelkord kritiseerida, et veenda lugejat selle tõendi n.ö kõlbmatuses. Kriitika keskmesse asetab maakohus väljendid, milliseid on jälitusasutus kasutanud jälitustoimingu protokolli vormistamisel: „umbes, kiirelt, hetkeks, mitu minutit, veidi üle, pikalt“ ning, nimetades kõnealuseid mõisteid umbmääraseks, jõuab järeldusele, et nende kasutamine jälitustoimingu protokollis on lubamatu. See muutvat protokolli kontrollimatuks. Prokuratuur sellise tõlgendusega ei nõustu ning peab vajalikuks maakohtu poolt esiletoodud sõnade kasutusse sisuliselt süveneda. Väljendit „umbes“ ja „veidi üle“ kastutatakse kõnealuse jälitustoimingu protokolli vaidlusaluses osas eranditult eksamisõiduki liikumiskiiruse määratlemisel. Väljendite kasutamine on põhjendatud, sest jälitustoimingu teostamise käigus ei ole seadusega ettekirjutatud kiirusemõõtja kasutamine. Jälitustoimingu varjatust silmas pidades pole ka praktiliselt võimalik kasutada eksamisõiduki kiiruse mõõtmiseks igal ajahetkel kiirusemõõtjat. Kui kiirusemõõtjat ei kasutata, on põhjendatud ja ainuõige anda protokolli kaudu edasi fakt, et protokollis kajastuv eksamisõiduki liikumiskiirus on märgitud ligikaudsena. Väljendit „kiirelt“ kasutatakse kohtu poolt osundatud ajavahemikul, s.o alates kella 15:11 kuni kella 16:10, protokollis vaid ühe korra järgimises kontekstis: „Edasi sõideti Ehitajate teele, kus Vilde tee ristmikul rohelise tule süttides, tuleb vasakpöörde sooritamisel vastutulevale sõidukile teed anda, kuid S sõitis vastutuleva sõiduki eest kiirelt mööda, tekitades liiklusohtlikku olukorra.“ Analoogselt eelnevale ei ole ka siin eksamisõiduki kiiruse mõõtmiseks kiirusemõõtjat kasutatud, kuid sellest ei oleks olukorra iseloomustamiseks ka mitte vähimatki abi olnud. On ilmselge, et linnaliikluse tingimustes manöövrit sooritades ei saa sõiduki kiirus olla sedavõrd suur, et see ületaks lubatud sõidukiirust. Järelikult pole manöövri ohutuse hindamisel relevantne mitte eksamisõiduki liikumise täpne kiirus manöövri hetkel, vaid see, kui kaugel asus vasakule pööravast eksamisõidukist otsesuunas eksamisõidukile vastu liikunud teine sõiduk ning kui kiiresti viimane ristmikule lähenes. Kui silmaga hinnates on ilmne, et manöövri ohutust tagada sooviv eksamisõiduki juht oleks antud hetkel otseliikuva sõiduki mööda lasknud ning alles seejärel manöövri sooritanud, on põhjendatud ja ainuõige kirjeldada S manöövrit eksamisõidukiga kui „kiiret“ möödasõitmist ja liiklusohtlikku olukorra tekitamist. 7 Väljendit „hetkeks“ kasutatakse protokollis vaid ühe korra iseloomustamaks aega, mille vältel viibis eksamisõiduk selle ees peatunud teetööauto taga liikumatult. Protokollis kajastatu mõistmiseks on prokuröri hinnangul täiesti irrelevantne, kas kõnealuse väljendiga tähistatakse anud juhul ühe-, kahe- või viiesekundilist ajavahemikku. Sõnapaari „mitu minutit“ kasutatakse vaidlusalusel ajavahemikul vaid ühe korra iseloomustamaks aega, mille vältel eksamisõiduk oli Järveotsa tee ja Paldiski mnt ristmikul esimene sõiduk ja ootas vasakpööret. Nimetatud väljend on üldkeeleliselt mõistetav. Protokolli usaldusväärsuse seisukohalt on prokuröri arvates väheoluline, kas eksamisõiduk ootas manöövri sooritamise võimalust kaks, kolm, neli või enam minutit, sest manöövri võimalust tipptunni ajal ongi teinekord linnaliikluses vaja kaua oodata, et see ohutult sooritada. Kõnealuse manöövri ohtlikkust protokoll ei kajasta. Sõna „pikalt“ kasutatakse protokollis samuti ühe korra kirjeldamaks olukorda, kus eksamisõiduk sooritas harjutust „piiratud alal tagasipööramine“, mille sooritamisel tekkis viivitus. Protokollis ei ole kirjas, et eksamisõiduki sooritatava harjutuse tõttu oleks tekkinud liiklusoht. Sestap on mõistetav, et kirjeldatud olukorda ei saa lugeda veaks. Küll iseloomustab see prokuröri arvates eksamisõiduki juhi sõiduki käsitsemise oskust üldisemalt. Kokkuvõtvalt saab öelda, et maakohtu poolt „umbmäärasteks“ tituleeritud väljendid konteksti asetatuna ei sega protokollis kirjeldatavate sündmuste käigu mõistmist ega kõiguta kuidagi protokolli kui tõendi usaldusväärsust. Mõistetav on ka see, et jälitustoimingu protokollis ei hinnata eksamisõiduki juhi oskust vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusele ega sedastata tõsiste vigade olemasolu või puudumist. Selleks, et eksamisõitu vastavates kategooriates kirjeldada (tõsine viga, keskmine viga, keskmine korduv viga jne) peaks protokolli koostaja ise omama eksamineerija kvalifikatsiooni. Selle olemasolu ei saa aga jälitusasutuse ametnikelt nõuda. Jälitustoimingu protokollilt ei saa nõuda eksperthinnangu kvaliteeti. Tegemist on kahe täiesti erineva tõendiliigiga. Viimatiöeldu ei muuda sellegipoolest jälitustoimingu protokolli „kellegi kontrollimatu subjektiivseks hinnanguks“. Nimelt on maakohus antud kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus jälitustegevuse seaduslikkust kontrollides tutvunud ka jälitustoimikuga. Jälitustoimikus sisaldus 04.09.2015 varjatud jälgimise toimingut kajastav jälitustoimingu kokkuvõte registreerimisnumbriga VJ1522100424 ning registreerimiskuupäevaga 16.09.2015 (jälitustoimik nr 1422100006 3 kd, tl 222-226 ja 338 (DVD-plaat)), mis oli allkirjastatud kahe jälitusasutuse ametniku poolt. Neist üks ametnik on see, kes ise toimingus osales, teine on konkreetses allüksuses jälitustoimingute eest vastutav isik. Teisisõnu oli kohtul soovi korral võimalik tuvastada, kes oli konkreetne jälitusasutuse ametnik, kelle tajutu on kajastatud 15.04.2016 jälitustoimingu protokollis 04. septembri 2015 kuupäeva kohta. Erinevalt muust maailmast ei praktiseerita Eestis jälitusasutuse ametnike ülekuulamist selleks, et täpsustada jälitustoimingu käigus tuvastatut. Viimatiöeldu on prokuröri hinnangul Eesti väiksust arvestades igati põhjendatud. Küll aga on kohtul võimalik varjatud jälgimise toimingu spetsiifikasse süveneda jälitusasutuse vastava struktuurüksuse, antud juhul Keskkriminaalpolitsei Korruptsioonikuritegude büroo menetlustalituse juhi ülekuulamise kaudu, kes saab vastata kohtu küsimustele, kuidas üks või teine protokollis kirjapandud fakt konkreetsel juhul tuvastatud oli. Kui maakohtul tekkisid jälitustoimingu protokolli pinnalt sedavõrd tõsised etteheited, mis andsid aluse tõendi lubamatuks tunnistamisele, pidanuks kohus oma kahtlusi kohtumenetluse pooltega kohtuliku uurimise käigus jagama. See oleks võimaldanud pooltel oma menetluslikku käitumist kohtu seisukohale kohandada, esitades näiteks taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks. Teise võimalusena võis maakohus juhul, kui protokollis kajastatu pinnalt jäid vastuseta küsimused, kuidas on seal kajastatud sündmusi fikseeritud, meeles peetud ja miks just nii protokolli kantud, määrata
Teadupärast võimaldab
lg 1 uurimisasutuse ametniku tunnistajana ülekuulamist tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. 8 Ent antud juhul maakohus läks teist teed, paisates õhku tõendi kunstliku loomise kahtluse menetleja aadressil: „Kohus asub seisukohale, et 15.04.2016 jälitusprotokoll on koostatud hiljem eesmärgipäraselt“ ja „Protokoll on sügavalt subjektiivne ja süüdistatava kallakuga, sest sisaldab ainult S poolt tehtud vigu“. Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu faktile, et 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli vaidlusaluses osas ei kasutata ühelgi korral sõna viga. Maakohtu poolt jälitustoimingu protokollis ainult vigade märkamine on pigem kohtu enda hinnang selles tõendis kajastatule. Kokkuvõtvalt leiab prokurör eelneva pinnalt, et puudub mistahes faktiline alus kahelda 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli usaldusvääruses. 5.2 Tunnistaja K ütlus on usaldusväärne ning sellele on võimalik kohtuotsuse tegemisel tugineda. Maakohus asus seisukohale, et süüdimõistetu AK ristküsitlusel antud ütlus tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärne. Ebausaldusväärsuse põhjendusena tõi kohus otsuse leheküljel 18 väljavõtteid K ütlustest, millised maakohtu arvates ilmestavad fakti, et K on samade asjaolude kohta andud vastuolulisi selgitusi/vastuseid. Prokuröri hinnangul on maakohus K ütlusi otsuses kajastanud katkendlikult, sageli väljaspool konteksti ning selle tulemusena omistanud ütlustele predikaate, mida neil tegelikult pole. Tähelepanuväärne on see, et kõik kohtuotsuses tsiteeritud väljavõtted K ütlustest pärinevad teisesküsitluse teisest poolest. Ristküsitluse osaks oleva teisesküsitluse eesmärgiks on võistleva kohtumenetluse teooria kohaselt tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontroll. Praktikas kujuneb teisesküsitlus sageli katseks tunnistaja segadusse ajada, et seeläbi luua tunnistaja ütluse näiv ebausaldusväärsus. Kohtuotsuses tsiteeritud K ütluste katkenditest on kohati ilmne, et kaitsjal õnnestuski tunnistaja ühest küljest enda vastu häälestada teisest küljest ära väsitada, mille tulemusena hakkas tunnistaja, eriti ristküsitluse lõppfaasis, kohati teravalt, küsimusest mööda või mitmeti mõistetavalt vastama. Kui kaitsja puhul on teisesküsitluse olemuse ärakasutamise süüdistatavale soodsas suunas mõistetav, siis kohtule, kelle ülesandeks on kõiki asjaolusid erapooletult ja eelarvamustevabalt kaaluda, ei ole selline taktika lubatav. Nii pole korrektne väita, et K ütlustes on vastuolud, kohtades, kus neid tegelikult pole, ja vastuolude ilmestamiseks kasutada tunnistaja ütlusi väljaspool konteksti. Prokurör toob ära näited. Kohtuotsuse leheküljel 18 ülevalt neljandas lõigus tsiteerib kohus K vastust, ilma, et ta tsiteeriks küsimust. Kui tsiteeritud oleks ka küsimus, oleks kohtuotsuse pinnalt ilma istungiprotokolli täiendavalt uurimata võimalik aru saada, et antud vastust andes ei saanud tunnistaja aru kaitsja küsimusest. Kaitsja küsis „kuidas N sai eksamile või kuidas toimus tema registreerimine eksami sooritamiseks?“ (13.12.2017 kohtuistungi protokoll lk 27 üleval), millele K hakkas omakorda vastama kohtuotsuses tsiteeritu kohaselt „ma ei suuda meenutada praegu, aga ilmselt tulin varem kella 9ks läksin läbi kõik autod, vaatasin läbi kõik perekonnanimed“. Sellele vastusele järgnes kaitsja poolne kohene K mõttekäigu katkestamine ning küsimuse kordamine teises sõnastuses, millele K andis selge vastuse, et N pani end ise eksamile kirja. Kohtuotsuses tsiteeritud järgmist K ütlustest väljarebitud lausest lahutab eelnevast ligi 1,5 lehekülge küsimusi ja vastuseid ning alles seejärel kaitsja küsimus: „Kui N-ga kokku saite, kas te läksite koos N-ga otsima eksamiautot või te juba teadsite seda?“ (sama protokoll lk 28 keskel). Sellele järgneb K kohtuotsuses tsiteeritud vastus: „Täpselt ei mäleta, kuid ma kindlasti käisin autod läbi. Kui õpilane viibis seal, käisime koos. Kui N veel ei olnud, käisin üksinda läbi“. Kõnelused kaks küsimust ning vastavalt ka vastused, on esitatud erinevate asjaolude kohta ning need ei ole prokuröri hinnangul omavahel kuidagi vastuolus. Järgmine kohtuotsuses tsiteeritud vastuolu pärineb viidatud kohtuistungi protokolli leheküljelt 30 ning puudutab K vestlemist eksamineerijaga N eksami eel. Kuigi pealtnäha võib K vastustest välja lugeda vastuolu, on ka antud juhul tegemist K poolt kaitsja esitatud küsimuse vääriti 9 mõistmisega. Vastates küsimusele „Kas Te enne eksamit eksamineerijaga kohtusite“ eitavalt, pidas K silmas seda, et väljaspool Maanteeameti eksamiplatsi eraldiseisvat kohtumist Riho Lepikuga tal ei olnud. Võimalusest N aidata rääkis K Riho Lepikuga vahetult enne õpilase eksamit. Järgmist n.n vastuolu lahutab eelnevast jällegi leheküljetäis ütlusi, kuni vastusena kaitsja küsimuste jadale, mis puudutavad K ja Lepiku vahelisi suhteid, täpsemalt küsimusele „Enne seda oli ainult tere ja head aega suhted?“ selgitab K, et jah, tere ja head aega suhted tingituna sellest, et Riho ei armastanud eriti kontakteeruda. Mingit vastuolu selles, et K pole Riho Lepikuga varem sõbrasuhetes olnud ja faktis, et ta sõrasuhete puudumisele ja Riho Lepiku karmile eksami vastuvõtmise maneerile vaatamata siiski otsustas eksamineerija Riho Lepiku poole abipalvega (s.t altkäemaksu andmise ettepanekuga) pöörduda, ei esine. Ükski kohtuistungil ülekuulatud eksamineerijatest ega ka eksamineerijatest, kelle ütlused kohtuistungil avaldati, ei väitnud, et ta oleks sõiduõpetajatega üldisemalt või ka konkreetselt K-ga sõbrasuhetes olnud. Ometi kinnitasid kohtuistungil nii endine eksamineerija JT, kui ka MM, et K on neile altkäemaksu korduvalt pakkunud ja andnud. Endise eksamineerija IL kohtuistungil avaldatud ütlustest ilmnes aga, et K olevat talle altkäemaksu, sarnaselt Lepikule, andnud vaid ühel korral. Samuti ei esine mingeid vastuolusid kohtuotsuses tsiteeritud järgmises K ütluste väljavõttes, mis pärineb 13.12.2017 kohtuistungi protokolli leheküljelt 30 ja puudutab K kohtumist Riho Lepikuga pärast AS eksamit. Vastuolu pole võimalik näha selles, et K, vaatamata kaitsja kolmes eriversioonis esitatud samasisulisele küsimusele, ei suutnud meenutada, millal täpselt (s.o mis päeval) ta Riho Lepikuga raha üleandmise jaoks kokku sai. Mittemäletamine ei viita siinkohal ei valetamisele ega keerutamisele, vaid on loomulik inimmälu eripära. Kui tegevus on inimese jaoks rutiinne (kordub suhteliselt sageli ühetaolises konfiguratsioonis), kustuvad selle üksikasjad inimese mälus üsna kiiresti. Altkäemaksu vahendamine oli K jaoks suhteliselt rutiinne tegevus. Tunnistati ta ju Harju Maakohtu 19.01.2017 kohtuotsusega asjas nr 1-1610597 süüdi poole aasta jooksul toimepandud kaheksas altkäemaksu vahendamise juhtumis. Seetõttu ei ole võimalik nõuda, et enam kui kaks aastat peale kõnealust sündmust mäletaks K filigraanselt juhtunu üksikasju. K ütluste ebausaldusväärsuse ühe põhjusena toob kohus esile tõsiasja, et AK andis Riho Lepiku episoodi kohta esmakordselt ütlusi vahi all viibides, mille järel ta mõne päeva möödudes vahi alt vabastati. Maakohus teeb selle pinnalt järelduse, et ei saa välistada, et K andis „teatud“ ütlusi vastukaaluks vahi alt vabastamisele. Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu tõsiasjale, et ütlusi, mis üheselt süüstavad Riho Lepikut kuriteo toimepanemises, andis K mitte üksnes vahi all viibides, vaid ka ligi kaks aastat hiljem kohtusaalis. Sel hetkel oli K enda suhtes juba ligi aasta vältel olemas jõustunud kohtuotsus. Kohtus toimunud ristküsitluse ajal puudusid nii uurimisasutusel kui prokuratuuril mistahes hoovad, et sundida või vähemalt mõjutada K oma väidetavalt surve all antud ütlusi kordama. Vastupidi, kuigi maakohtule jäi arusaamatuks, miks võiks K-le olla kasulik Riho Lepiku episoodis kohtueelses menetluses antud ütlustes loobumine (vt maakohtu otsuse lk 21, keskel), on kõnealune motiiv hõlpsasti mõistetav. Teadaolevalt tunnistati K süüdi kokkuleppemenetluses. AS suhtes lõpetati menetlus otstarbekuse kaalutlustel. Ainus lüli altkäemaksu andmise-vahendamise-võtmise ketist S-KLepik, kelle süü küsimust otsustatakse üldmeneltuses, on süüdistatav Riho Lepik.
p 8 kohaselt tekib isikul, keda tunnistati kuriteo kaastäideviijana või osavõtjana lihtmenetluses süüdi, õigus taotleda teistmist, kui sama kuriteo toimepanija üldmenetluses õigeks mõistetakse. Teisisõnu Riho Lepiku õigeksmõistmine tooks ka K jaoks kaasa võimaluse tema suhtes tehtud kohtuotsuse ja sellega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks. Järelikult on Riho Lepiku õigeksmõistmine K-le kasulikum, kui süüditunnistamine. Riho Lepiku õigeksmõistmisele oleks 10 K-l olnud võimalik oma panus lisada näiteks seeläbi, et ta oleks Riho Lepiku episoodis varem antud ütlusi muutnud. Ent ta ei teinud seda. Kuigi kohtueelses menetluses toimunu kohta teeb maakohus kaugele ulatuvaid oletusi, ei ole ka nende kaudu võimalik põhjendada, kuidas saavutas kohtu pahameele vallandanud prokurör kohtusaalis toimunud ristküsitluses K poolt Riho Lepiku episoodis kohtueelses menetluses antud ütlustega samasisuliste ütluste andmise. Veel enam, seonduvalt apelleeritavast kriminaalasjast eraldatud süüdistatava Andrei Jepihhini episoodiga maakohus justkui heidab prokurörile ette seda, et ta olevat jätnud K-le vabaduse oma ütlusi muuta (kohtuotsuse lk 19, ülal). Kui K „söandas“ oma ütlusi muuta Andrei Jepihhini episoodis, oleks ta võinud teha sama ka Riho Lepiku episoodiga seonduvalt. Ent jällegi tuleb tõdeda, et K seda ei teinud. Järelikult on ainetu arutleda K kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahelistest vastuoludest, mida ei olevat õnnestunud kõrvaldada (vt maakohtu otsuse lk 18-19), sest kui vastuolud ka esinesid, ilmnesid need süüdistatava Andrei Jepihhini kuriteoepisoodiga seonduvalt. Sellest tulenevalt rakendub reegel, millele viitab maakohus isegi ning mis tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-131-13, s.o tõendikogumist tohib välja jätta vaid selle osa ütlustest, kus esinevad diametraalsed vastuolud, ja seda üksnes siis, kui isikuline tõendiallikas ei suuda kohtule vastuolusid mõistlikult selgitada. Osas, milles puuduvad vastuolud või vastuoludele on olemas mõistlik selgitus, saab kohtus antud ütlusi tõendina kasutada, hinnates nende usaldusväärsust koosmõjus teiste tõenditega. Eelnevast tulenevalt asub prokurör seisukohale, et maakohus on põhjendamatult jätnud K ütluse tõendikogumist välja. Kõnealune ütlus on usaldusväärne tõend, millele saab kohtuotsuse tegemisel tugineda. 5.
lg 1 p 2 ja lg 3 alusel avaldati, eitades endal altkäemaksu võtmise tahtluse olemasolu, kinnitas siiski, et raha andis K talle üle. Tõenditeks muuhulgas ka Riho Lepiku episoodis on kõikide K kaudu altkäemaksu andnud õpilaste ütlused. Kohtus kinnitasid tunnistajad AJ, EP ja OS, et on AK kaudu vastavalt eksamineerijatele MM, IL ja PP altkäemaksu andnud või pakkunud. Tunnistaja PG samasisulisi 11 kohtueelses menetluses antud ütlusi puutuvalt altkäemaksu andmisesse AK vahendusel eksamineerija T-le avaldati kohtuistungil
Loetletutest kõige markantsem on ehk OS ütlus, kes selgitas ristküsitlusel, et soovis K vahendusel enda sõidueksami eduka soorituse kindlustamiseks eksamineerijale altkäemaksu anda. Selleks andis ta raha enne sõidueksamit K kätte. Sõidueksamil tegi aga S tõsiseid vigu, mille tulemusena eksamineerija pidi teda liiklusohtlikust olukorrast välja aitama ja ta kukkus eksamil läbi. Eksami järgselt pakkus AK eksamineerijale altkäemaksu andmiseks K kätte antud raha O-le tagasi, kuid S arvas, et tahab järgmisel korral veel altkäemaksu eest eksamit teha proovida. Seega jäi raha K kätte. S järgmine sõidueksam pidi toimuma oktoobri lõpus, kuid juba enne seda kutsuti ta ülekuulamisele, mistõttu eksamile ta ei läinud (21.12.2017 kohtuistungi protokoll lk 3-7). Eespool refereeritud tõendid nende kogumis lükkavad üheselt ümber maakohtu kunstlikkult konstrueeritud oletuse, mille kohaselt „kogu õpilaste poolt antud raha võis K jätta endale, mida kinnitavad (tema) kodust leitud suuremad summad sularaha“ (otsuse lk 19). AK elukoha läbiotsimise protokolli (kuupäevast 22.10.2015 – süüdistusakti tõend nr 66) ning 19.01.2016 vormistatud asitõendi vaatlusprotokolliga (süüdistusakti tõend nr 72) on üheselt tõendamist leidnud fakt, et rahatähed koguväärtuses 300 eurot asusid AK kodus eraldatuna teistest rahatähtedest ning tähistatuna märkmepaberiga, millele oli märgitud OS sõidueksami uuele katsele viitav tähistus, s.o kirje „27.10 – 9.00 3.2 O «М» 559.448.33 K от I». Veel enam, süüdistusakti tõenditega 85 ja 86 on tõendatud, et eksamineerija JT kinnipidamisel võeti temalt muude esemete hulgas ära kollane märkmepaber. Sellel märkmepaberil oli lisaks kahele muule nimele, kuupäevale ja kellaajale märgitud ka OS nimi, kuupäev 27.
Maakohus võis kutsuda kohtusse nii menetleja, kes videoid vaatles, kui ka Maanteeameti riskijuhi MJ, kes kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kõiki PPA poolt küsitud andmeid menetlejale väljastas, ning küsida nendelt küsimusi S video võimalike mittesäilimise põhjuste kohta. Ent selle asemel lubas maakohus endale hoopis hüpoteesi püstitamist, mille kohaselt menetleja, prokuratuur või keegi kolmas on toime pannud KarS § 316 lg-s 1 nimetatud kuriteo. Siinkohal on maakohus prokuratuuri hinnangul läinud kaugele üle seaduslikkuse piiri. Modus operandiga seonduvalt on maakohus maininud, et seda on tõendina võimalik kasutada üksnes sama isiku analoogses olukorras käitumise kohta, mitte erinevate isikute puhul ühes asutuses. Ent siingi on maakohus asetanud modus operandi konteksti, milles prokuratuur pole seda kasutanud. Prokuratuur pole kunagi väitnud, et kõik maanteeameti eksamineerijad aastail 2014-2015 altkäemaksu võtsid. Küll aga tuginevalt konkreetsetele tõenditele, s.h endiste eksamineerijate JT, MM, DK, IL ütlustele, on prokuratuur üritanud kohtule näidata, et altkäemaksu võtmine oli eksamineerijate seas kõnealusel perioodil laialt levinud. Samuti oli altkäemaksu andmiseks, vahendamiseks ja võtmiseks väljakujunenud ühesugune tegutsemismuster, olenemata sellest, kes oli konkreetne altkäemaksu andja, vahendaja või võtja. Mõistega modus operandi opereeris prokurör eelkõige siiski AK tegevusega seonduvalt. Eespool on apellatsioonis näidatud, milliste tõenditega on prokuröri hinnangul tõendatud, et K tõepoolest vahendas altkäemaksu korduvalt ning erinevatele Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna Mustamäe büroo eksamineerijatele. S – K - Lepiku episoodis on K modus operandi selgelt jälgitav. Ta võttis eksami eelselt S-lt vastu raha, et eksamineerijale altkäemaksu vahendada, tõi S varakult enne sõidueksami alguskellaaega isiklikult sõidueksamile, selgitas välja, kes on S eksamineerija, andis Lepikule märku, et S tuleb aidata, ütles S-le, et peale eksamit tuleb K-le kindlasti eksamitulemus teada anda, ootas, kuni S leiab eksamiauto üles ning alles seejärel lahkus eksamiplatsilt. Altkäemaksu andmise ketis, mille lülid on S, K ja Lepik, tõendab AK käitumises tuvastatud modus operandi ütlasi ka Riho Lepiku poolt altkäemaksu võtmist. 5.5. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu 19.04.2018 otsus kohtuasjas nr 117-3840 kuulub Riho Lepiku õigeksmõistmise osas tühistamisele. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusõiguse muu oluline rikkumine. Menetlusõiguse rikkumine on seda laadi, mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Prokuratuur ei taotle primaarsena käesoleva apellatsiooni arutamist suulises menetluses ega ka apellatsioonis nimetatud isikute kutsumist apellatsioonikohtu istungile, kuna on seisukohal, et 15.04.2016 jälitustoimingu protokolli usaldusväärsusele on apellatsioonikohtul võimalik anda maakohtu hinnangust erinev hinnang ka ilma jälitusasutuse ametniku ülekuulamiseta. Analoogselt ei pea prokuratuur vajalikuks ka Maanteeameti esindaja ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil, kuivõrd maakohtu etteheide menetleja ja/või prokuratuuri aadressil videoregistraatori salvestise 14 ärakaotamises on paljasõnale, mistõttu ringkonnakohtul on seda võimalik kummutada täiendavaid tõendeid uurimata. Vaatamata eespool öeldule, kui ringkonnakohus peab
lg 1 ja 12, § 335 lg 1 ja § 297 alusel vajalikuks tõendite usaldusväärsuse kontrollimiseks täiendavate tõendite kogumist, palub prokuratuur ringkonnakohtul määrata apellatsiooni läbivaatamine suulises menetluses ning tunnistajate HM (PPA teabehaldusja menetlusosakonna Keskkriminaalpolitsei Korruptsioonikuritegude büroo menetlustalituse juht, asukoht XXX, Tallinn, tel XXX) ja MJ (Maanteeameti riskijuht, asukoht XXX, tel XXX) apellatsioonikohtu istungile kutsumine. 5.6. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg-st 1, § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3 ning 340 lg 4 p-st 2 ja 3, apellant taotleb: 1) Tühistada Harju Maakohtu 19.04.2018 otsus kohtuasjas nr 1-17-3840 Riho Lepiku õigeksmõistmise osas; 2) Tunnistada Riho Lepik süüdi KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises; 3) Mõista Riho Lepikule karistus vastavalt prokuröri poolt maakohtus toimunud kohtuvaidlustes taotletule (rahaline karistus 400 päevamäära, s.o 6080 eurot); 4) Muus osas jätta Harju Maakohtu viidatud kohtuotsus muutmata. 5) Prokuratuur ei taotle apellatsiooni läbivaatamist suulises menetluses ega apellatsioonis nimetatud tunnistajate kutsumist istungile, kui seda ei pea vajalikuks ringkonnakohus. 6. Meelis Vaarmetsa kaitsja vaidlustab
338 p 1, 2 ja 3 alusel Harju Maakohtu otsuse Meelis Vaarmetsa süüdimõistmises ja karistamises. Leiab, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 7 tähenduses sellega, et kohtuotsuses puudub põhjendus sellele, miks luges kohus lubatavateks Meelis Vaarmetsa suhtes kogutud tõendid, kuigi teadis, et selle episoodi suhtes ei ole iialgi kriminaalmenetlust alustatud ja miks menetles kohus ühe kriminaalasjana nelja omavahel vähimatki relevantset seost mitteomavat süüdistusasja, kuigi olin kaitseaktis taotlenud süüdistusakti nimetatud põhjusel (eraldamiseks) prokuratuurile tagastamist.
lg 1 p 12 sätestatud rikkumist näeb selles, et kohus ei ole pidanud vajalikuks käsitleda mitte ühtegi kaitseargumenti nagu ei olekski kaitsja kohtumenetluses osalenud ja rõhutanud Meelis Vaarmetsa suhtes kogutud tõendite lubamatust ja ebaseaduslikku ühendmenetlust kaitseaktis, avasõnas ja kohtuvaidlustes. Vaidlustatavas kohtuotsuses annab tunnistust kaitsja osalemisest kohtumenetluses ainult kaitsjatasu väljamõistmine. Ülalkirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. 6.1.Tõendite lubatavus Kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse osas heidab kohtule ette, et kogu kohtumenetluse vältel ei pööranud kohus tähelepanu Meelis Vaarmetsa puudutavate tõendite lubatavuse küsimusele, kuigi kohtule oli algusest peale selge, et Meelis Vaarmetsa süüdistusasjas ei ole kunagi kriminaalmenetlust alustatud. Kõik tõendid on saadud menetleja massilise ebaseadusliku tegevuse (ka jälitustegevuse) tulemusel ja ebaseadusliku tegevuse tulemusel saadud tõendeid ei saa kuidagi seaduslikeks lugeda ning nende alusel kedagi süüdi mõista. Lubatavaks saab olla ainult rangelt seaduse järgimise tulemusel saadud tõend. Süüdistusakti p-s 15.I.1-4 (süüdistusakt lk 6) ja kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kriminaalasjas nr 14221000007 alustati 20.01.2014.a. Korruptsioonikuritegude büroos Maanteeameti 08.01.2014.a. konkreetse avalduse alusel konkreetse asja kohta menetlust KarS § 297 lg 1 tunnustel pistise lubamises. Edasi selgub, et avaldus oli tehtud selle kohta, et 04.12.2013.a. toimus Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna büroo parkla territooriumil, 15 aadressil Mäepealse 19 Tallinn, vahejuhtum, mille tulemusel anti Maanteeameti töötajale MMle üle tikutops rahaga. On selge, et Meelis Vaarmetsal ei ole selle avalduse ja selle avalduse alusel alustatud menetlusega mitte mingisugust relevantset puutumust, kuna talle on ette heidetud umbes pool aastat hilisemat tegu, mis on toime pandud teises kohas ja täielikult teistel asjaoludel (MM juhtumiga puudub igasugune seos). Ühine on ainult kohtueelne menetleja ja menetlust juhtiv prokurör. Sisuliselt samadele järeldustele on apelleeritavas kohtuotsuses jõudnud ka kohus (kohtuotsus lk. 10), kuid kohus ei näe selles probleemi, kuigi leiab sealsamas, et „Käesolev kohtulik arutamine toimus nelja süüdistatava osas, kellele esitatud süüdistused omavahel seotud ei ole, tegemist oli nelja erineva episoodiga”. Siit järgneb vastuseta küsimus, mille alusel neid episoode koos menetleti. Kaitsja toob esile
ja 8.3, sedastatule ja leiab, et kriminaalmenetlust alsuatatakse alati, kui esinevad selleks seaduses ettenähtud alus ja ajend. See kriminaalmenetlusõiguse norm on imperatiivne, eriti koosmõjus teiste kriminaalmenetluse normidega, eeskätt legaliteedi põhimõtte sätestusega. . 04.12.2013.a. MM juhtumi kohtueelselt menetluselt on sujuvalt (kriminaalmenetluse aluse ja ajendi olemasolul kriminaalmenetlust alustamata) üle mindud väidetava 2014.a. juunikuu Saue episoodi kohtueelsele menetlusele (Meelis Vaarmetsa episood), selles episoodis massilistele läbiotsimistele, isikute kahtlustatavana kinnipidamisele, muudele menetlus- ja jälitustoimingutele. Sellisena on kaitsja arvates välistatud kogutud tõendite seaduslikkus ja kohtukõlbulikkus. Need rikkumised on viinud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumisteni, milliseid ei olnudki võimalik kohtumenetluses kuidagiviisi korvata. Kriminaalmenetlus on alati kellegi põhiseaduslikke õigusi või huve vähemal või suuremal määral riivav ja olemasolev seadusandlik regulatsioon süsteemsena tagab selle valdkonna kontrollitavuse ja järelevalve võimaluse, et inimeste põhiõigusi ei riivataks mistahes menetleja suva järgi, vaid ainult kriminaalmenetlusseadusega etteantud raamides. Seaduslikult ei ole võimalik kohtueelset menetlust läbi viia selliselt, et on alustatud üks kriminaalmenetlus ja selle käigus menetletakse piiramata aja vältel ning mistahes kohas ja isikute suhtes veel hulgaliselt ja kontrollimatult teisi menetlusi, eraldi kriminaalmenetlusi alustamata, kuigi on menetleja poolt ilmselgelt tuvastatud nii menetluse ajend kui alus. Kaitsja teab, et
ja kohtusse saadetavale süüdistusaktile ei lisata enam koopiat kuriteoteatest või muust
§-des 195 ja 197 nimetatud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks, kuid see ei tähenda, et kriminaalmenetlust võib läbi viia kuriteofakti suhtes kriminaalmenetlust alustamata ja sisuliselt latentselt teise kriminaalasja varjus. Puutuvalt jälitustoimingu loa taotlusse nr 558, Tallinnas 11.06.2014.a. siis on kohut ilmselgelt eksitatud. Jälitusloa taotlust on alustatud jutust, et kriminaalasi nr 14221000007 on alustatud 20.01.2014.a. MM-le raha andmise osas ja sealt on sujuvalt üle mindud AA juhtumile nagu need oleksid omavahel kuidagi seotud. Tegelikult puudub neil vähimgi omavaheline seos ja tegemist on kohtu ilmse eksitamisega. Kokkuvõttvalt leiab, et Meelis Vaarmetsa suhtes läbiviidud kohtueelne menetlus oli läbini ebaseaduslik ja ebaseadusliku menetluse tulemuseks ei saa ühelgi juhul olla kohtukõlbulikud ja lubatavad tõendid kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetlust alustamata ei saa Meelis Vaarmetsa tegevuse kohta olla ega olegi ühtegi lubatavat tõendit. Kõike eelnevat kokku võttes näeb vajadust viia kohtu otsustus kohtuotsusena vastavusse tegeliku seaduslikkusega ja seepärast taotlen Meelis Vaarmetsa täies ulatuses õigeks mõistmist. 6.2. Ebaseaduslik ühendmenetlus 16
lg 1 kohaselt võib ühiseks menetluseks ühendada mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Kriminaalasjas ei ole isikuid kahtlustatud ega süüdistatud kuriteo ühises toimepanemises, puudub ühiselt toimepandud kuritegu, menetluste ühendamise alus. Igal juhul on erinevate isikute erinevate ja omavahel seostamatute episoodide ühises menetluses menetlemine ebaseaduslik, kuna selleks puudub seaduslik alus. Meenutan, et tegemist on avaliku õiguse valdkonnaga, sellest tulenevate põhimõtetega. Eelneva tagajärjeks on on kohe uued ja vältimatult järgnevad seaduserikkumised: seadusliku aluseta menetluskulude suurenemine (vähemalt neljakordistumine), kõigi menetlusega seotud isikute aja raiskamine (kohatu oleks rääkida menetlusökonoomiast), isikuandmete kaitse seaduse rikkumine jne. Ebaseaduslikust ühendmenenetlusest tuleneb seegi, et kohtuotsus on paljuski ebaülevaatlik, kuna kohtuotsuses on lahendatud ja põhjendatud probleeme, mis ühtegi tänast süüdistatavat ei puuduta (nt MM probleemid ja sellest episoodist pärineva raha saatuse otsustamine, mis ühelegi süüdistatavale korda ei läinud). Meelis Vaarmets nägi kaassüüdistatavaid ja nemad teda esmakordselt kohtuistungil. Mingit ühiselt toimepandud kuriteoetteheidet ei ole süüdistatavatele tehtud. Ometigi pidid nii süüdistatavad kui nende kaitsjad osalema teiste süüdistatavate süüdistusasjade kohtulikul arutelul, kuigi neil puudus nende asjadega vähimgi puutumus ja huvi nende süüdistusasjade kohtuliku arutamise vastu. Süüdistatavale saab panna üksnes seadusliku kohtumenetluse kulude kandmise kohustuse. Kuna ülejäänud süüdistatavate süüdistusasjadega puudus Meelis Vaarmetsal vähimgi puutumus ja need menetlused olid ebaseaduslikult ühisesse kriminaalasjasja ühendatud, saab Meelis Vaarmetsalt välja nõuda üksnes tema süüdistusasjale kulunud kaitsjatasu. Paraku saab selle suurust määrata vaid arvestuslikult, mille aluseks võiks olla kas tavaliselt analoogsele kohtuasjale kuluv aeg ja sellele vastav kaitsjatasu või siis juba väljamõistetud kaitsjatasu süüdistatavate arvuga jagamine ja seeläbi ühe isiku süüdistusasja arutamisele kulunud aja leidmine. Asja seaduslikul menetlemisel oleks tema kriminaalasja arutamisele kulunud maksimaalselt 2-3 keskmise kestusega istungipäeva. Tegemist oli 4 süüdistatavaga (üks süüdistusasi eraldati vahetult enne kohtuvaidlusi) ja kaitsja hinnangul ilmselt täpsema tulemuse annab Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud kaitsjatasu 4-ga jagamine ja temalt sellest ¼ , so 769.50 euro väljamõistmine, ülejäänud kaitsjatasu summas 2308.50 eurot aga riigi kanda jätmine. Apellatsiooni põhitaotluse rahuldamata jätmise korral taotlen Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud kaitsjatasu vähendamist summani 769.50 eurot. Vastavalt
§-le 321 lg 2 p 5¹ ja 6 teatab, et ei taotle suulist menetlust ja süüdistatav ei soovi osaleda ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises. Juhindudes
§-dest 318 lg 1; 319 lg 1 ja 2; 321 lg 2; 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2 ja 3 ning 339 lg 1 p 1 ja 7 ning lg 2, palub tühistada Harju Maakohtu 19.04.2018.a. kohtuotsus Meelis Vaarmetsa süüdimõistmises KarS § 295 lg 1 järgi ja mõista ta õigeks. Eelmises punktis esitatud taotluse mitterahuldamisel palub vähendada Meelis Vaarmetsalt väljamõistetavat kaitsjatasu 769.50 euroni, 2308.50 eurot aga jätta riigi kanda.
lg 4 sätestab, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib kriminaalasja nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma selle süüdistatava ja tema kaitsjata, on prokuröri arvates kõnesolev kohtuasi eriline selle poolest, et omavahel pealtnäha mitteseonduvad kuriteoepisoodid on tegelikkuses ühe pikaajaliselt toiminud kuritegeliku skeemi osad. Kuigi süüdistatavad ei olnud enne kohtuliku arutamist omavahel tuttavad ning neid ei süüdistatud kuriteo ühises toimepanemises ei grupis ega ka muu osavõtu vormis, tuleb antud kohtuasja puhul siiski tõdeda, et prokuratuuri esitatavate tõendite jaotamine episoodide vahel on olnud vägagi tinglik. Nii on mõistetav, et kaitseõiguse tagamiseks pidasid nii kaitsjad ise kui ka maakohus vajalikuks, et kaitsjad osalevad kohtulikul arutamisel täismahus ka siis, kui nende kaitsealusel on kohus lubanud puududa. See reegel kehtis maakohtus toimunud kohtulikul arutamisel mitte üksnes määratud kaitsjatele, vaid ka lepingulistele kaitsjatele. Prokuröri hinnangul on konkreetse asja eripära arvestades selline lähenemine olnud igati põhjendatud ning süüdistatavate huvidest lähtuv. E.Abdullajevi viimaseks argumendiks on see, et ta on töötu ning menetluskulude tasumise kohustus (ka ajatatuna), käib talle üle jõu. Prokurör juhib siinkohal apellatsioonikohtu tähelepanu faktile, et üheks põhjuseks, miks otsustas maakohus süüdistatav E.Abdullajevile mõistetud rahalise karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätta, on süüdistatavatele pandud kohustus tasuda menetluskulud. Kohus on ajatanud 18 menetluskulud 12 kuu peale, mis on seaduses lubatud maksimaalne aeg. Igakuiselt tuleb E.Abdullajevil tasuda 347 eurot. Tegemist ei ole prokuröri hinnangul erakorraliselt suure igakuise väljaminekuga. Asjaolusid, mille esinemine oleks võinud tingida menetluskulude riigi kanda jätmise, Eldar Abdullajevi puhul ei esine. Tegemist on töövõimelise isikuga, kes ei ole enam aastaid ametlikult tööd teinud, kuid kes ometi on suutnud nii ennast, kui ka oma perekonda ülalpidada, tasudes muuhulgas enda väitel tütre sõiduõppe eest. Prokurör soovib osundada tõsiasjale, et valides menetlusliiki oli Eldar Abdullajev teadlik sellest, et kriminaalasja arutamine üldmeneltuses mitme süüdistatavaga kohtuasjas on ajamahukas ja sellega kaasnevad märkimisväärsed menetluskulud. Eeltoodud põhjustel on prokurör seisukohal, et ükski Eldar Abdullajevi apellatsioonis esitatud argument ei tingi Harju Maakohtu 19.04.2018 kohtuotsuse tühistamist menetluskulude osas. Prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata ja viidatud kohtuotsus Eldar Abdullajevi menetluskulude osas muutmata. Süüdistatava M.Vaarmetsa kaitsja apellatsioon rajaneb ühel põhiargumendil: kuivõrd Meelis Vaarmetsa suhtes pole menetlust alustatud, on kõik kriminaalasjas Meelis Vaarmetsale etteheidetava kuriteo kohta kogutud tõendid lubamatud. Järelikult pole kaitsja arvates ühtegi tõendit, millele saaks rajada süüdimõistvat kohtuotsust, ning M.Vaarmets tuleb õigeks mõista. Prokuratuur kaitsja sellekohast veendumust ei jaga, tuginedes alljärgnevale. Ehkki tõsi on see, et kriminaalmenetlus, mille tulemusena esitati M.Vaarmetsale süüdistus pistise vahendamises, alustati esmalt eksamineerija MM-le pistise andmise faktis, selgus alustatud kriminaalmenetluse raames peagi, et Maanteeameti eksamineerijatele sõidueksami positiivse soorituse soodustamiseks pistise/altkäemaksuandmine on laialt levinud. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kohustust alustada kriminaalmenetlust konkreetse isiku suhtes. Sageli on see ka võimatu, sest kuriteo toimepanija ei pruugi kriminaalmenetluse alustamise ja toimetamise ajal teadagi olla. Samuti ei sätesta menetlusseadustik kohustust, iga uue kuriteofakti ilmnemisel uue „numbriga“ kriminaalmenetlust alustama. Kriminaalmenetlusele numbri võtmine asub üldsegi väljaspool menetlusseadustiku reguleerimisala. Kriminaalmenetlust alustatakse
Selliseks menetlustoiminguks Meelis Vaarmetsa episoodis oli kohtult jälitustoimingu loa taotlemine (vt Põhja Ringkonnaprokuratuuri 11.06.2014 jälitustoimingu loa taotlus nr 558 – süüdistusakti tõendi nr 28 koosseisus). Ajendiks kõnealuses episoodis kriminaalmenetluse alustamiseks sai kriminaalasjas nr 14230103161 teostatud toimingute käigus kogutud info selle kohta, et AA (praeguse perekonnanimega N) on andmas AK või MP vahendusel enda sõidueksami eduka sooritamise kindlustamiseks Maanteeameti eksamineerijale pistist. Kriminaalmenetluse aluseks oli tõsiasi, et AN selline käitumine vastas KarS § 297 lg 1 tunnustele. Meelis Vaarmetsa võimalik osalus pistise vahendamises oli jälitustoimingute taotlemisel ja alustamisel küll teadmata, kuid see ei välista seaduslikul alusel muuhulgas ka jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust Meelis Vaarmetsa tegude tõendamiseks. Erinevalt apellandi väitest pole toimunud mingit omavahel mitteseotud kriminaalasjade ühendamist. Kriminaalasja nr 14221000007 kohtueelse menetluse raames tuvastati mitmed Maanteeameti eksamineerijatele pistise või altkäemaksu andmise, lubamise ja vahendamise faktid, kusjuures osad episoodid olid omavahel seotud altkäemaksu vahendaja kaudu (sama vahendaja mitmes episoodis), osad altkäemaksu võtja kaudu (sama altkäemaksu võtja mitmes kuriteoepisoodis), osad episoodid, nagu näiteks Meelis Vaarmetsa episood, olid ühe suurema kuritegeliku skeemi võrdlemisi iseseisvad osad. Meelis Vaarmetsa süüdistusasja eraldi menetlemisel ei oleks prokuröri seisukohalt esitatavate tõendite mahus ega ka ajas märkimisväärset kokkuhoidu saavutatud. 19 Meelis Vaarmets valis enda süüküsimuse lahendamiseks kõige ressursimahukama menetlusliigi. Seda tehes kasutas ta üldmenetlusega kaasnevaid kaitseõiguse teostamise eeliseid vaid minimaalselt. Üldmenetluse ja mitte selle alternatiivide kasuks otsustades pidi Meelis Vaarmets arvestama mitte üksnes märkimisväärselt ajamahuka kohtumenetlusega, vaid ka suuremate menetluskuludega. Märkimisväärne on fakt, et kuigi M.Vaarmetsa kaitsja juhtis juba kaitseaktis kohtu tähelepanu väidetavale kriminaalasjade ebaseadluslikule ühendamisele, taotles ta vaid süüdistusakti prokuratuurile tagastamist, mitte M.Vaarmetsa kriminaalasja eraldamist eraldi menetlusse. Eraldamise taotlust ei esitanud kaitsja ei kohtulikus eelmenetluses ega ka kohtuliku arutamise algfaasis, mööndes sellega ilmselt M.Vaarmetsale ja teistele süüdistatavatele etteheidetavate kuriteoepisoodide omavahelist seotust. Järelikult aktsepteeris kaitsja vaikimisi ka fakti, et tema kaitsealuse kriminaalasja menetletakse teiste süüdistatavate süüdistusasjaga koos ning sellest tulenevalt on menetluskulu ilmselt suurem. Möönda tuleb tõsiasja, et maakohus pole M.Vaarmetsa kaitsjatõstatatudmenetluse alustamist ja väidetavat ebaseaduslikku ühendamist puudutavaid argumente kohtuotsuses analüüsinud.Selles osas on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse motiive vastavalt täiendada, ilma otsust Meelis Vaarmetsa osas tühistamata. Eelnevale tuginedes asub prokurör seisukohale, et Meelis Vaarmets mõisteti süüdi seaduslikult kogutud tõenditele tuginedes. Alus Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks puudub. Järelikult ei kuulu rahuldamisele Meelis Vaarmetsa kaitsja apellatsioonis esitatud põhitaotlus ega ka alternatiivne taotlus. Prokuratuur palub jätta vandeadvokaat Ahto Sirendi esitatud apellatsioon täies ulatuses rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon Meelis Vaarmetsa osas muutmata, täiendades vajadusel maakohtu otsuse motiive. Prokurör jääb 25.05.2018 esitatud apellatsiooni juurde ning palub prokuratuuri apellatsioon selles toodud motiividel rahuldada. SÜÜDISTATAVA ELDAR ABDULLAJEVI KAITSJA SEISUKOHT: 9. E. Abdullajevi kaebuses viidatud asjaolud ei vasta tõele. Nagu nähtub kaebusest, on tema eesmärgiks hoida kõrvale menetluskulude tasumisest advokaadi osavõtu eest kohtueelse menetluse käigus (alates toimiku materjalidega tutvumisest) ja kohtumenetluses. E. Abdullajev püüab kohut eksitada. Kaitsja toob esile Eldar Abdullajeviga kohtumiste ja läbirääkimiste juhud ja asjaolud ja märgib ka, et pärast toimiku materjalidega tutvumist arutas Eldar Abdullajeviga ka kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamise võimalust. Ta selgitas Eldar Abdullajevile kriminaalasja menetluse lõpetamise tagajärgi ning süüdimõistva kohtuotsuse võimalikke riske, sealhulgas menetluskulude väljamõistmine süüdimõistetult. Eldar Abdullajev keeldus prokuröri juurde minemast. Enne kohtuistungit ning kohtuistungi toimumise ajal kohtus Eldar Abdullajeviga, valmistusid ette ülekuulamiseks ja kohtuvaidlusteks. Kogu kaitsja tegevus protsessis oli kooskõlastatud Eldar Abdullajeviga ja heaks kiidetud kaitsealuse poolt. Tegemist oli mahuka kriminaaltoimikuga mis sisaldas hulgaliselt dokumente ja seetõttu kohtumenetluseks ettevalmistamine oli äärmiselt töömahukas. Protsessi käigus oli Eldar Abdullajev kaitsja tööga väga rahul kuid nagu nähtub tema kaebusest, rahulolu kestis vaid momendini, mil temalt mõisteti välja menetluskulud. 20 Selle asemel, et paluda kohut mingite objektiivsete asjaolude tõttu vähendada temalt väljamõistetavaid menetluskulusid, otsustas Eldar Abdullajev laimata oma kaitsjat. RIHO LEPIKU KAITSJA SEISUKOHT: 10. Kaitsja toob esile jälitustoimingu 15.04.2016.a. protokolli vormistamisega seonduva ja protokollis fikseeritu. Kajastab
lg 2 sisu ja leiab, et jälitustoimingu protokollis asuti lubamatult andma ja kajastama ka eriteadmisi nõudvaid õiguslikke hinnanguid ja arvamusi sõiduki 910 MHS juhi juhtimistegevuse vastavuse kohta liiklusseaduse nõuetele. Samas, kui on jälitusametnikul teostatava jälitustoimingu käigus võimalik visuaalselt konkreetset objekti jälgida ja kogutud teave talletada, ei tohiks olla ka mingeid takistusi objekti visuaalse jälgimise käigus videosalvestuse teostamine. Prokurör, viidates
lg 1, mille kohaselt jälitusprotokoll on üks tõenditest, on jätnud tähelepanuta, et jälitusprotokolli kui tõendi sisus esitatud teave peab olema kontrollitav ja sisuliselt analüüsitav.Leiab, et maakohus, analüüsides ja hinnates prokuröri poolt esitatud tõendina jälitustoimingu 15.04.2016.a. protokolli sisu, põhjendatult välistas tõendite kogumist 04.09.2015.a. jälitusprotokolli ajavahemiku 15:11 – 16:10 osa selle kontrollimatuse tõttu. Kaitsja teeb viiteid prokuröri apellatsioonis sisalduvale lõigule ja leiab, et prokurör soovib konstrueerida ja tuua apellatsioonikohtuni sellise oletuslikult meelevaldse käsitluse, et kuna S ei teinud 04.09.2015 sõidueksamil eksimusi, mis kehtiva regulatsiooni kohaselt oleks välistanud sõidueksami lugemise sooritatuks, siis eksamineerijal Riho Lepikul oli võimalik tema eksam sooritatuks lugeda ja ka altkäemaksu vastu võtta. Kaitsja sellise prokuröri poolse oletuslikult meelevaldse käsitlusega nõustuda ei saa. Kaitsja esitab tunnistaja AK kohtulikul uurimisel antud ütlustest väljavõtted ja leiab, et AK poolt antud ütlusi ei ole võimalik lugeda usaldusväärseteks, mistõttu maakohus jättis põhjendatult tema ütlused tõendikogumist välja. Vastuseks prokuröri etteheidetele, puudutavalt kaitsja poolt tunnistajale esitatud küsimusi teisesküsitluses nendib, et prokurör ei suutnud kasutada ristküsitluse võimalusi tunnistaja AKlt tõendamiseset puudutavate konkreetsete ja usaldusväärsete ütluste saamiseks. Kaitsja ei nõustu prokuröri väitega, et maakohus olevat eiranud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Maakohus on oma otsuses selgesõnaliselt esitanud oma seisukoha tõendite kogumis hindamise tulemina kujunenud siseveendumusele. Kaitsja on seisukohal, et prokuröril puudus pädevus maakohtu menetluses oleva kriminaalasja raames 14.12.2017.a. sideettevõtjalt andmete nõudmise loa väljaandmiseks ja saadud andmete alusel koostatud sideettevõtjalt saadud andmete 16.01.2018.a. protokolli kohtuistungil kasutamiseks. Kaitsja leiab, et Riho Lepiku süüdistuses prokuröri poolt märkimata jätmine, kus toimus temale altkäemaksu andmine, on sisuline puudus, mis samuti kõigutab esitatud süüdistuse paikapidavust. Järgitud pole
Puudutavalt küsimust AS eksami videoregistraatori salvestise puudumisest, siis kaitsja leiab, et prokuröri poolt õigustuse otsimine salvestise puudumisele on oma olemuselt ebapädev. Modus operandi'ga seonduvalt kaitsja soovib märkida, et tema arvamuse kohaselt prokurör ei ole täielikult aru saanud modus operandi mõistest kriminaalmenetluses. 21 Lõppkokkuvõttes kaitsja tõdeb, et maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on tehtud kohtuotsuses vajaliku põhjalikkusega analüüsinud kõiki esitatud tõendeid nende kogumis ja Riho Lepikule inkrimineeritud kuriteo tõendamiseseme asjaolusid ning jõudnud veenva ja õige järelduseni, miks ei olnud tuvastatav Riho Lepiku poolt KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning mõistnud ta põhjendatult õigeks. Kaitsja peab vajalikuks veel märkida, et maakohtu otsuses tõendite analüüsi ja nende kogumis hindamise tulemusena maakohtu poolsete lõppjärelduste ja siseveendumuse väljakujunemine on lugejale selgesti jälgitav. Kaitsja palub apellatsioonikohtul käesoleva kriminaalasja läbi vaatamisel avaldada maakohtu kohtuistungi protokollid. Palub apellatsioonikohtul kontrollida, kas käesolevas kriminaalasjas prokuröril oli seadusest tulenev pädevus maakohtu menetluses oleva kriminaalasja raames 14.12.2017.a. sideettevõtjalt andmete nõudmise loa väljaandmiseks ja saadud andmete alusel koostatud sideettevõtjalt saadud andmete 16.01.2018.a. protokolli kohtuistungil kasutamiseks. Kaitsja palub hüvitada Riho Lepikule ka apellatsioonimenetluse kulud. Lähtudes ülaltoodust palub jätta prokuröri apellatsioon Harju Maakohtu 19.04.2018.a. kohtuotsuse peale rahuldamata ja Harju Maakohtu 19.04.2018.a. kohtuotsus millega mõisteti Riho Lepik talle esitatud süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi õigeks, muutmata. Riho Lepiku menetluskulud hüvitada Riho Lepikule, jättes need riigi kanda. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED: 11. Kohtukolleegium, tutvunud asja materjalidega, seisukohtadega asub alljärgnevale seisukohale. apellatsioonidega ja kirjalike 12. Meelis Vaarmetsa kaitsja leiab, et Meelis Vaarmetsa suhtes läbiviidud kohtueelne menetlus on koguulatuses ebaseaduslik, kuna tema suhtes kriminaalmenetlust ei alustatud. Seega on välistatud kogutud tõendite seaduslikkus ja kohtukõlbulikkus. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mida polnud kohtumenetluses võimalik korvata. Taotleb Meelis Vaarmetsa õigeksmõistmist. 12.1. Kolleegium analoogselt kaitsja väidetega märgib, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad
§-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Oma lahendis nr 3-1-1-60-10 on Riigikohus sedastanud, et
lg-s 2 kehtestab, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina, mis juhul seadusandja ei ole sätestanud selle ajendi olemasolu fikseeriva dokumendi koostamist. Seega on Riigikohus ka juba enne 2014 aastal jõustunud
§-s 226 muudatuse tegemist sedastanud, et kui uurimisasutuse poolt oma pädevuse piires ülesannete täitmise käigus, ilmneb teisele kuriteole viitav teave, ei pea eraldi menetlust alustavat dokumenti koostama. Vaidlustatud juhul on tuvastatud, et 01.jaanuaril 2014 aastal on Maanteeamet poolt edastatud koos kirjalike materjalidega teave kuriteo toimepanemise kohta ja politseile esitatud teabe alusel on alustatud
Kolleegium osutab korduvalt Riigikohtu lahendites( nt lahendis nr 3-1-1-14-14) sedastatule, et
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses põhjenduste puudumine ei ole otsuse pinnalt tuvastatav, mistõttu pole alust jaatada ka maakohtu poolt kriminaalmenetlusõigus olulist rikkumist
Siinkohal kolleegium juhib kaitsja tähelepanu, et kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise
lg 1 p 7 järgi, siis vastavalt
lg 2 toob selline asjaolu endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks, mitte aga õigeksmõistva otsuse tegemise nagu on taotlenud kaitsja. 12.3. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega et kuna kohus pole tema argumente tõendite lubatavusest käsitanud, on kohus rikkunud kriminaalmenetlust
Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, on maakohus tõendite seaduslikkusele ja kohtukõlbulikkusele oma põhjendused esitanud. Asjaolu, et maakohus ei ole seejuures viidanud kaitsja argumendile tõendite kogumise ebaseaduslikkusele käeoleva otsuse eelmises punktis esitatud põhjusel, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kolleegium märgib, et kui kaitsja tõstatab tõendite seaduslikkuse küsimuse ja kui kohus ei jäta seda tähelepanuta, vaid annab tõenditele lubatavusele omapoolse hinnangu, pole kaitsja iga argumendi ja väite kohtuotsuses kajastamata jätmine käsitatav
12.
Samuti kajastab nii taotlus kui ka kohtumäärus faktoloogiat millise kriminaalasja jälitustoimingute läbiviimise käigus saadud andmed annavad aluse taotleda just Maanteeameti avalduse põhjal alustatud kriminaalasjas jälitustoiminguid( 3 kd. t.lk. 6-9). 12.5. Kaitsja, tehes viite
lg-le 1 leiab, et antud juhul erinevate süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse ühendamiseks seaduslikud alused puudusid. 23 Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalasja nr 14221000007 menetlemisel ehk siis ühe kriminaalasja menelemisel ilmnenud rida Maanteeameti eksamineerijatele pistise või altkäemaksu andmise, lubamise ja vahendamise fakti, milles olid ka kahtlustused erinevatele isikutele esitatud. Seejuures osad kuriteod olid omavahel seotud altkäemaksu vahendaja kaudu, osad altkäemaksu võtja kaudu, osad kuriteod olid iseseisvad, kuid tegemist oli ühtse skeemina tegutseva Maanteeameti ametnike poolsete ametialaste kuritegudega. Seega pole tegemist kohtueelsel uurimisel erinevate, mitmete kriminaalasjade ühendamisega
Kohtuasja materjalide kohaselt juba kohtueelse menetluse käigus oli osa isikute suhtes
t.lk. 58-75). Kuus isikut sõlmisid prokuröriga kokkuleppe ja nende osas on tehtud eraldi otsus kokkuleppemenetluses( 4 kd. t.lk.91-100). Ülejäänud isikute osas saadeti süüdistusakt üldmenetluse kohaldamiseks maakohtule. Kaitseaktis on kaitsja, põhjendusega, et kriminaalasja ühendamine oli ebaseaduslik, taotlenud süüdistusakti prokuratuurile tagastamist( 1 kd. t.lk. 22-24). Maakohtu eelistungil on kaitsja jäänud esitatud taotluse juurde ja maakohus on oma määruses juba jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole ühendatud kriminaalasjadega vaid algselt juba ühe kriminaalasjaga ning süüdistusakti prokuratuurile tagastamise seaduslikud alused puuduvad. Süüdistusakt vastab
t.lk. 45). Seega on maakohus juba kohtu alla andmise määruses käsitanud kaitseversiooni ebaseaduslikust kriminaalasjade ühendamisest. Ei kaitseaktis ega ka eelistungil pole kaitsja taotlenud Meelis Vaarmetsa suhtes kriminaalasja eraldamist ning asjaolu, et kohus arutab kriminaasja süüdistusakti järgi on kooskõlas
Samuti kolleegium osutab, et asjaolu, et kohus arutab süüdistusakti kohaseid, kuid omavahel mitteseotud süüdistusi, pole
12.6. Kaitsja on leidnud, et kuna Meelis Vaarmetsa suhtes arutati kriminaalasja koos teiste süüdistatavatega ebaseaduslikult, saab süüdistatavalt välja mõista vaid tema süüdistusasjale kulutatud kaitsjatasu. Leiab, et Meelis Vaarmetsalt väljamõistetud kaitsjatasu tuleb jagada 4ga kuna tegemist oli 4 süüdistatavaga. Taotleb kaitsjatasu vähendamist summani 769.50 eurot, 2308.50 eurot jätta riigi kanda. Kolleegium leiab, et eeltoodud taotlus rahuldamisele ei kuulu.
lg 1 kehtetab üldipõhimõtte, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud ühelegi sättele, mis lubaks ühe süüdistatava õigusabiga seotud kulude väljamõistmisel jagada summat kaassüüdistatavate arvuga. Siinkohal kolleegium osutab, et kaitsjatasu on indivuidualiseeritav menetluskulu, mistõttu ei kohaldu
lg 2.
lg 3 näeb ette võimaluse jätta osa menetluskuludest riigi kanda ja määrata kulud hüvitamisele osaliselt, kuid kaitsja ei ole nimetatud sätte kohaldamise aluseks olevatele asjaoludele apellatsioonis viidanud ega sellekohast põhistust esitanud. Ka maakohtu istungil ei ole kaitsja oma kohtukõnes ega süüdistatav viidanud asjaoludele, mis annaks aluse järelduseks, et menetluskulude hüvitamine käib süüdistataval ilmselt üle jõu. Küll on aga taotletud võimaldada nende tasumist 12 kuu jooksul. Maakohus on
lg 1 p 7 alusel määranudki menetluskulude vabatahtliku tasumise ajaks seaduses ettenähtud 1 kuu asemel 12 kuud. 24 12.
lg 4 kehtestab võimaluse mitme süüdistatavaga kriminaalasja arutamisel nende süüdistuste arutamise, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat ka süüdistatava kõrval kaitsjata. Samas kolleegium osutab, et kaitsjata asja arutamise otsustab siiski kohus aga mitte kaitsja. Kui kohus leiab, et kaitsja osavõtt kõikidest istuingitest on kaitseõiguse igakülgseks tagamiseks vajalik, puudub kaitsjal õigus jätta istungile ilmumata või sealt lahkuda. Vastavalt kohtuistungi protokollidele pole E.Abdullajev osalenud kolmel kohtuistungil, mistõttu on ekslik apellandi väide, et osales 15 istungist vaid viiel. 20. detsembril 2017 toimunud istungil on kaitsja esitanud taotluse asja arutada kaitsealuseta. Kaitsja on süüdistatava juuresolekul kinnitanud, et neil on kokkulepe, et kaitsja osaleb istungil. Eldar Abdullajev on kohtule samuti kinnitanud, et neil on selline kokkulepe ja kaitsja osaleb kohtuistungil. Kohus on lubanud süüdistataval lahkuda( 5 kd. lk. 214 ). Ka järgnevatel kohtuistungitel on kaitsja esitanud analoogse taotluse lubada Eldar Abdullajevil lahkuda. Seega on ka järgnevatel istungitel kehtinud süüdistatava ja kaitsja kokkulepe, et süüdistatava lahkumisel osaleb kohtuistungitel kaitsja. Kolleegium leiab, et kaitsja osavõtt istungitest, kus süüdistatav ei viibinud on kooskõlas seadusega ja põhjendatud ning kooskõlas süüdistatava huvidega ning väljendatud tahtega. Seega on apellatsioonis esitatud argumendid ainetud. Süüdistatav on tõstatanud küsimuse kas kaitsjatasu on arvestatud korrekstelt ja kas summad on proportsionaalsed tehtud töömahule ning kas on tegemist põhjendatud kaitsetoimingutega. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule või toimingule, millise põhjendatuse osas tal kahtlused tekkisid. Määratud kaitsja on kaitseülesannete täitmist alustanud prokuratuurilt kirminaaltoimiku materjalide ja lisa materjalide vastuvõtmisega. Kohtueelse menetluse käigus tehtud toimingute eest esitatud taotluste põhjendatust on prokurör kontrollinud ning on põhistatud määrusega lugenud need põhjendatuks ja rahuldanud( 4 kd. t.lk. 77-78, 88-89). Süüdistatav on apellatsioonis esitanud väite, et tema kohtus määratud kaitsjaga esimest korda maakohtu kohtusaalis. Nimetatud väitele on esitanud oma seisukoha kaitsja, kes hindab sellise väite ekslikuks. Selgitab, et kuna kaitsealune, viidates ajapuudusele, ei soovinud advokaadibüroosse tulla, sõitis kaitsja tema juurde, et tuvustada toimiku materjale ja pärast seda arutati ka oportuniteediga menetluse lõpetamise võimalikkust. 25 Viimast asjaolu ja sellel teemal läbirääkimiste pidamist kaitsjaga on kinnitanud oma kirjalikes selgitustes ka prokurör, kes tõdes, et korduvate vestlustes kaitsjaga oli aru saadav, et ta on nimetatud lõpetamist kaitsealusega arutanud. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav tõstatanud küsimust sellest, et kuigi tema soovis kriminaalasja materjalidega tutvuda, pole kaitsja seda ülesannet täitnud. Kolleegium leiab, et apellandi väide on paljasõnaline ja kolleegiumil puudub alus kahtluse alla seada kaitsetoimingute tegemist. Kohtuistungiks ettevalmistamine, mis kätkeb endas ka kaitsakti koostamist, on olnud maakohtu seisukohalt põhjendatud toiming ning ka ringkonnakohus hindab toimingut vajalikuks. Istungiteks ettevalmistumise 3 tunnist aega saab hinnata mõistlikuks ja kohtuistungitel viibimise aja määramisel on aluseks kohtuistungi protokollist nähtuv iga istungi toimumise aeg ning maakohus on nimetatud osas kaitsjtasu põhjendatust kontrollinud ning teinud seejuures ka oma korrektuurid( 5 kd. t.lk. 82-84, 230-233282-284, 332). Kolleegium leiab, et kaitsjatasu on maakohtu poolt arvestatud õigesti, väljamõistetud summad on kooskõlas
Kohtukolleegium osutab, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Eldar Abdullajev kogu menetluse kestel avaldanud oma rahuolematust kaitsja poolt tööülesannetesse suhtumise osas. Süüdistataval oli võimalus esitada kaitsja suhtes taandamistaotlus, kuid seda õigust ta ei realiseerinud. Nähtuvalt kohtuistungi protokollidest ei olnud kohtul kaitsjale märkusi ega etteheiteid ning kohus ei tuvastanud
Eldar Abdullajev on leidnud, et ka 12 kuu jooksul menetluskulude tasumine käib tal üle jõu. Põhjendusteks on süüdistatav märkinud, et ametlikult ei tööta, teeb juhutöid, elab üürikorteris. Kolleegium leiab, et eelnimetatud asjaolud ei anna alust
Süüdistatav ei ole esitanud kohtule tõendeid sellest, et ta on töövõimetu. Vastupidiselt on apellant ise kirjutanud, et ta teeb juhutöid. Samuti pole ta tõendanud, et tal puudub igasugune vara. Arvestada tuleb kuriteo iseloomuga, tegemist oli altkäemaksu andmisega, milleks Eldar Abdullajevil oli raha. Kohtuistungil on prokurör teinud ettepaneku karistada Eldar Abdullajevit KarS § 298 lg 1 sankstioonis ettenähtud rahalise karistusega. Süüdistataval oli arusaadav, et süüdimõistmisel võib kohus nõustuda prokuröri karistust puudutava ettepanekuga, kuid süüdistatav ei väljendanud kohtuistungil, et tal puuduvad vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et maakohus on KarS § 73 kohaldamisel just arvestanud asjaoluga, et süüdimõistmisega kaasnevad märkimisväärsed menetluskulud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu otsus Eldar Abdullajevilt menetluskuludena kaitsjatasu summas 3414 eurot väljamõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. 14. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse Riho Lepiku õigeksmõistmise osas. 14.1. Prokurör, tehes viite maakohtu otsuse lk 8 esitatud seisukohale, teeb järelduse, et ka 15 aprilli 2016 aasta protokoll on
Maakohus on otsuse lk 8 esitanud kontrolli analüüsi ja järeldused sellest kas jälitustoimingu lubatavuse eeldused on tuvastatavad, kas toimingu tegemiseks on olnud kohtu või prokuratuuri load ning kas tõendina kasutatav teave on saadud lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kolleegium sarnaselt prokuröriga jõuab otsuse põhjenduste pinnalt järeldusele, et maakohus on eelnimetatud lubatavuse eeldusteks olevaid asjaolusid kontrollinud ning asunud seisukohale, et load on antud kooskõlas seadusega ja jälitusprotokollides märgitud 26 isikute suhtes ja jälitusprotokollides toodud ajavahemikel. Jälitustoimingute käigus toimunud seaduse rikkumisi maakohus ei tuvastanud. Kolleegium osutab siinkohal
lg 4 ettenähtule, milles sätestatud põhimõtet on käsitanud oma lahendites ka Riigikohus( vt nt 3-1-1-31-11), et jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Seega on kohus esitatud jälitustoimingu protokolle, kaasa arvatud 15. aprillil 2016 koostatud protokolli, hinnanud need lubatavateks tõenditeks põhjusel, et jälitustoimingu käigus pole rikkumisi aset leidnud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt nimetatud asjaolu aga ei tähenda alati ja igal juhul, et eelnimetatud kriteeriumi alusel lubatavaks tõendiks hindamisel puuduks kohtul õigus muudel alustel siiski jõuda järeldusele, et tegemist on lubamatu tõendiga või lubatud tõend jätta tõenikogumist välja selle ebausaldusväärsuse tõttu. Ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-10-11 on sedastatud, et kohus ei saa tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Seejuures teeb Riigikohus viite
lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttele, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega kolleegium leiab, et ka pärast seda kui kohus on jõudnud järeldusele, et jälitustoimingud olid läbi viidud kooskõlas seadusega, tuleneb maakohtu poolt jälitustoimingu protokolli kui tõendile hinnangu andmine
ja
Maakohus on lugenud 15.04.2016 ( tõend 27, 3 kd. t.lk 242-254) koostatud jälitusprotokolli p 11, kus on kajastatud
sätestatud toiminguga, kus aga oli saadud teabe salvestamine seaduse kohaselt kohustuslik. Vaidlustatud juhul on aga jälitustoiminguks
ettenähtu.
lg 2 aga ei näe ette, et varjatud jälgimine tuleks obligatoorselt videosalvestada või pildistada. Nii on
lg-s 2 sätestatud, et varjatud jälgimise käigus vajaduse korral videosalvestatakse, pildistatakse või kopeeritakse või talletatakse kogutud teave muul viisil. Eelnev annab aluse nõustuda prokuröri järeldusega, et varjatud jälgimist kajastav jälitustoimingu protokoll on
lg-s 4 sätestatud tingimuste täitmisel lubatav tõend ka juhul, kui varjatud jälgimise käiku pole videosalvestatud ega pildistatud vaid on talletatud muul viisil. Siinkohal kolleegium märgib, et käesolevas asjas on uurimisasutus teostanud osaliselt nii pildistamist kui videosalvestamist, kuid koguulatuses on varjatud jälgimise käigus kogutud teave dokumenteeritud jälitustoimingu protokollis, nagu see on ettenähtud
Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks või ka võimalikuks kogu varjatud jälgimise käiku videosalvestada või pildistada, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Seega nimetatud asjaolu ei anna alust hinnata varjatud jägimise protokolli ei tervikuna ega osaliselt lubamatuks tõendiks. 27 Küll aga annab osaline videosalvestamise ja ka fotod, neid vahetult kohtuistungil uurides võimaluse neid jälitusprotokolliga võrrelda ja selles osas vastavust kontrollida. Maakohus ei tuvastanud jälitusprotokolli mittevastavust lisatud videosalvestusega ja fotodega. Ka kolleegium, kontrollides salvetuse vastavust protokollile, mingit erinevust ega vastuolu ei tuvastanud, mis kolleegium arvates kinnitab kogu protokolli usaldusväärsust. Maakohus on protokolli sisu analüüsides leidnud, et protokoll ( 3 kd. t.lk. 250-251) kajastab umbmääraseid mõisteid, mis muudab protokolli kontrollimatuks subjektiivseks arvamuseks. Maakohus on märkinud, et protokollis ei ole kirjeldatud Majandus-ja kommunikatsiooniministri määruse nr 50 lisa 4 p 2.1 nimetatud tõsiseid vigu, mida AS tegi. Kohtukolleegium märgib, et jälitusprotokollist ei nähtu, et varjatud jälgimise käigus oleks kasutatud seadusega lubatud mõõtevahendeid aja või kiiruse täpseks tuvastamiseks. Seega protokollis kajastatud eksamiauto sõidukiiruse ja manöövrite tegemiseks kulutatud aja määratlused saavadki olla vaid hinnangulised. Samuti tuleb nõustuda prokuröri seisukohaga, et jälitustoimingu protokoll ei ole tõendiks, milles antakse hinnang sõidueksami sooritusele vastavalt Majandusja kommunikatsiooniministri määrusele. Eelnimetatud hinnang vajab eriteadmisi, milliste olemasolust antud juhul jälitustoimingut läbiviinud isikute puhul tõendid puuduvad. Samuti pole jälitusprotokolli näol tegemist asjatundja ega ekspertarvamusega. Kolleegium osutab, et
ettenähtud varjatud jälgimine seisneb jälitustoimingule allutatud isiku, asja kohta andmete varjatud kogumises visuaalsel teel. Antud juhul ongi protokollis kajastatud visuaalse vaatluse andmed vaatlusobjektist ja toimunust. Asjaolu, et protokollis on toimunu kirjeldusele antud omapoolne hinnang vahetult tajutu osas ei tee iseenesest protokolli kontrollimatuks, kuna nähtu kirjeldus on protokollis kajastatud ja kohtul on võimalik toimunut endal hinnata. Kolleegium leiab, et jälitusprotokolli andmeid ja kogutu teavet on võimalik analüüsida ning maakohtu poolt väidetud umbmääraste mõistete kasutamine protokollis ei muuda protokolli kontrollimatuks ega anna alust tõendi tunnistamiseks ebausaldusväärseks. Maakohus on (otsuse lk. 20) hinnanud jälitusprotokolli kontrollimatuks ka põhjusel, et see on koostatud 9 kuud hiljem. Esmalt kolleegium märgib, et kui jälitustoiming tehti 04 septembril 2015 ja protokoll koostati 15. aprillil 2016, siis pole ajavahemikuks 9 kuud nagu märgib maakohus vaid 7 kuud. Samuti ei saa seejuures tähelepanuta jätta asjaolu, et jälitusprotokoll kajastab erinevatel aegadel teostatud varjatud jälgimise toiminguid, seejuures ka vaidlustatud osast hilisemalt teostatut, mistõttu on kohtu poolt välja toodud ajavahemik ekslik. Samuti peab kolleegium siinkohal vajalikuks osutada, et kriminaalmenetlusseadus sh.
Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-23-10 on sedastatud, et jälitustoimingu protokollist peab nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud. Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Samas lahendis on Riigikohus ka sedastanud, et on selge, et varjatud jälgimise protokoll koostatakse alles pärast jälitustoimingu tegemist selle käigus tehtud märkmete või tehnikavahendi abil talletatud teabe põhjal. 28 Kohus on ka leidnud, et jälitusprotokoll on eesmärgipäraselt hiljem koostatud, on süüdistatava kallakuga. Samas pole kohtuotsuses analüüsitud ühtegi tõendit, mis selliseks väiteks aluse annab. Kolleegium leiab, et kui kohus heidab menetlustoimingu teinud isikule ette süüstava tõendi kunstlikku loomist, siis peab kohus ka ära näitama tõendid, millel selline järeldus tugineb, mida aga vaidlustatud otsuses tehtud ei ole. Varjatud jälgimise teostamisel, visuaalselt nähtu koos liiklussituatsioonide kirjeldusega vahetult tajutu osas protokollis kajastamine, ei anna alust kahtluseks menetlustoimingu läbiviinud isiku erapooletuses. Samas ei saa kolleegium nõustuda prokuröri seisukohaga kohtu poolt omaalgatuslikult uute tõendite kogumisest. Nimelt sätestab
kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, millised kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja milliseid kohus on vahetult uurinud. Kohus on erapooletu õigusemõistja. Kolleegium leiab, et kui kaitsja või prokuröri poolt on seatud kahtluse alla tõendi lubatavus ja /või usaldusväärsus, on teise poole kohustus esitada siis tõendi kohtukõlbulikkust ja usaldusväärsust kinnitavad tõendid. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on kohtu poolt tõendite omaalgatuslik kogumine erandlik ning kui kohtul oli võimalik prokuröri seisukohalt süüdistust toetavale tõendile omapoolne hinnang anda, pole uute tõendite kogumata jätmine kohtule etteheidetav. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et maakohus on
lg-le 1 saab kohus kohtuotsuses tugineda ja anda hinnagu vaid tõenditele, millised on kohtule esitatud ja vahetult uuritud ja protokollitud. Maakohtule esitamata jäetud Maanteeameti eksamivideole AS eksami soorituse kohta oletusliku sisu andmine on seega hinnatav
Prokuröri poolt kohtule esitatud 14.12.2017 väljaantud sideettevõtjalt andmete nõudmise loa ja saadud andmete alusel 16.01.2018 koostatud saadud andmeid kajastava protokolli on maakohus tunnistanud lubamatuks. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et ta ei vaidlusta maakohtu seisukohta, seega kolleegium nimetatud järelduse seaduslikkust ei analüüsi. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt eeltoodud tõendite hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegium leiab, et maakohus on vaidlustatud Riho Lepikule inkrimineeritud kuriteo lahendamisel hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata ja ekslikele seisukohtadele. Nimetatud vead on käsitatavad kogumis kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus, mis on maakohtu otsuse tühistamise aluseks ja põhjendab apellatsioonikohtu poolt uue otsuse tegemist. 14.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.