← Eesti

1-17-1804/125

Obsah (7)§ 213§ 201§ 349§ 64§ 73§ 218§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tar

§ 213

lg 2 p-de 1 ja 3, § 349 ja § 201 lg 2 p 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)

  1. mai
  2. a otsus Merike Tuuma kaitsja vandeadvokaadi abi Kristi Haas Süüdistatav - Merike Tuum, isikukood 47208242740; elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Kaitsja - vandeadvokaadi abi Kristi Haas, määratud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin Kannatanu - A.K. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. mai
  5. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must Merike Tuumale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suutuseks 720 (seitsesada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 120 eurot.
  7. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Merike Tuumalt Eesti Vabariigi kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Süüdistus
  9. Merike Tuum anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 213 lg 2 p-de 1 ja 3, § 349 ja § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. 2.

§ 201lg 2 p 1 järgi süüdistati M.

Tuuma kahes omastamises, millest üks seisnes järgnevas. M. Tuum oli

  1. novembril 2015 müüja-klienditeenindajana tööl Valgamaal Otepää linnas Tartu mnt 24 asuvas Alexela tanklas. Tema valduses oli kogu ruumis asuv vara. Ta omastas ajavahemikus kell 19.32–19.35 A.K. poolt samal päeval kell 19.28–19.30 tankla tualettruumi unustatud rahakoti. Selles rahakotis oli sularaha 3000 eurot, A.K. ID-kaart ja juhiload, pangakaardid; VW Caddy tehniline pass; järelhaagiste Tiki ja Respo tehnilised passid ning kliendikaardid.
  2. Lisaks eelmises punktis märgitule süüdistati M. Tuuma: 1)

§ 201lg 2 p 1 järgi selles, et ta omastas A.U.

arvelduskonto juurdepääsu omajana

  1. jaanuarist
  2. detsembrini 2015 järjepidevalt A.U. kontole laekuvat pensioni; 2)

§ 213lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et ta taotles 7.

juulist 2011 kuni 14. jaanuarini 2016 sadu kordi kümnetelt laenuandjatelt A.L. ja A.U. nimel laene. Laenutaotlusi tehes sisestas M. Tuum varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult A.L. ja A.U. andmeid ja sekkus arvutiprogrammidesse ning omastas kokku 167 478 eurot 55 senti; 3)

§ 349järgi selles, et ta esitas aastatel 2011–2015 korduvalt A.L.

ja A.U. ID-kaarte kasutades erinevatele laenuandjatele interneti teel laenutaotlusi ja digiallkirjastas laenulepinguid eesmärgiga omandada õigus saada laenu. 2

(13)Selles punktis refereeritud süüdistusi puudutavas osas ei ole maakohtu otsust apellatsioonimenetluses vaidlustatud.
  1. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a otsusega tunnistati M. Tuum süüdi ja teda karistati

§ 201

lg 2 p 1 järgi, § 209 lg 2 p 1 ja § 349 järgi;

§ 213

lg 2 p 1 ja § 349 järgi ning

§ 349

järgi.

§ 201lg 2 p 1 järgi tunnistas maakohus M.

Tuuma süüdi muu hulgas käesoleva otsuse punktis 2 kirjeldatud omastamises ja karistas teda vangistusega kaheksa kuud.

§ 64

lg 1 alusel liideti see karistus kelmuse ja arvutikelmuse eest mõistetud vangistustega. Selle tulemusena mõisteti M. Tuumale liitkaristus 2 aastat ja 8 kuud vangistust, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Lisaks karistas maakohus M. Tuuma

§ 349järgi rahalise karistusega 50 päevamäära ehk 500 eurot.

Ka see karistus jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohus rahuldas mh kannatanu A.K. tsiviilhagi, mõistes M. Tuumalt A.K. kasuks välja 2500 eurot. (b) Põhiosa Tuvastatud asjaolud

  1. Käesoleva otsuse punktis 2 viidatud omastamissüüdistuse kohta tuvastas maakohus, et A.K. unustas oma rahakoti
  2. novembril 2015 Otepää tankla WC-sse. Rahakotis oli 2500 eurot ja dokumendid. Peagi pärast A.K. lahkumist läks WC-sse M. Tuum, kes nägi A.K. rahakotti. Ta vaatas sinna sisse ja otsustas rahakoti endale pidada, mistõttu ta pani selle endale kuhugi riietesse (nt taskusse). Kui A.K. mõni aeg hiljem rahakotti otsima tuli ja M. Tuumalt selle kohta päris, ütles M. Tuum, et ta ei tea sellest midagi.
  3. Et A.K. rahakotiga tualetti läks, saab tuvastada kõigepealt A.K. ütluste põhjal. Tugineda saab ka videosalvestisele. Nimelt on salvestuselt näha, et A.K. l on käes must ese. Selle, et rahakotis oli 2500 eurot, tuvastas kohus A.K. ütluste põhjal. A.K. selgitas arusaadavalt ja usutavalt, et ta tuli Leedust autot ostmast ja minimaalselt oli tal rahakotis 2500 eurot. Leedust auto toomist kinnitab ka J.R. . Et A.K. jättis rahakoti WC-sse, saab kõigepealt tuvastada A.K. ütluste põhjal. Kannatanu selgitas kõigiti arusaadavalt, et kuhugi mujale ta rahakotti jätta ei saanud. Rahakoti WC-sse jätmist kinnitab ka videosalvestis, millest nähtub, et tualetist väljudes A.K. l midagi käes ei olnud. Asjaolu, et M. Tuum läks WC-sse, tuvastas kohus eeskätt videosalvestise najal. Samuti viitavad sellele M. Tuuma ja J.K. ütlused. Et M. Tuum rahakoti WC-s enda kätte võttis, ükski otsene tõend ei kinnita. Selle saab aga tõsikindlalt tuvastada kaudsete tõendite alusel. Videosalvestiselt nähtub, et pärast M. Tuuma WC-st väljatulemist läks tualetti J. K, kes väitis, et tema seal rahakotti ei näinud. Kohus uskus J. K: J. K jättis kohtus kõigiti usaldusväärse mulje ja vastas kõigile küsimustele igati loogiliselt ja usutavalt. See tähendab seda, et J. K WC-sse mineku hetkeks oli 3

(13)A.K. poolt sinna jäetud rahakott tualetist kadunud. See ei saanud kaduda kuidagi muud moodi, kui et M. Tuum võttis selle kaasa. M. Tuuma vastupidised väited on valed. Vastupidist ei kinnita ka M. Tuuma väide, et ta teadis kaamera olemasolust ega oleks seetõttu rahakotti ära võtnud. Kui rahakotis oleks olnud vähem raha, olekski ehk M. Tuum rahakoti ära võtmata jätnud. Raha suure hulga tõttu sai aga ahnus ettevaatlikkusest võitu. M. Tuum lootis, et ehk ta siiski pääseb. On võimalik, et ta rajaski selle lootuse osaliselt asjaolule, et ta võib hiljem niisuguse väite esitada ja teda ustaksegi, sest kaamera olemasolul on seesugusel moel käitumine tõepoolest rumal. Selle, et M. Tuum ütles tanklasse naasnud A.K. le, et ta ei tea rahakotist midagi, tuvastas kohus M. Tuuma ja A.K. ütluste põhjal. Õiguslik hinnang 7. A.K. rahakoti enda kätte võtmises on M. Tuumale tehtud süüetteheide omastamiskoosseisu esimese alternatiivi järgi: valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. Rahakott on vallasasi. Et rahakott oli A.K. oma, oli see M. Tuuma jaoks võõras. A.K. oli valduse rahakoti üle kaotanud. Küll aga oli valdus rahakoti üle tekkinud M. Tuumal, kes vastutas tankla, sh tualeti eest. Enda kasuks pööramine tuleb selgeks teha manifesteerimisteooria alusel: teo põhjal peab saama öelda, et teo toimepanija soovib edaspidi käituda asja suhtes kui omanik, st ta manifesteerib enda omastamistahte. Seda ei teinud M. Tuum veel rahakotti tualetis enda kätte võttes: sellisel moel käituks ka inimene, kes tahaks rahakoti selle omanikule tagastada. Küll aga manifesteeris M. Tuum omastamistahte, kui ta ütles tanklasse naasnud A.K. le, et ta ei tea viimase rahakotist midagi. M. Tuuma teo ebaseaduslikkust välistavaid asjaolusid ei ilmne. Niisiis realiseeris M. Tuum

§ 201lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu.

M. Tuuma tahtlus kattis kõik objektiivse koosseisu elemendid. Et M. Tuum omastas kaks varakogumit – A.K. rahakoti ja A.U. pensioni – ja et ta pani enne neid omastamisi toime mitu kelmust, jääb lõplikuks kvalifikatsiooniks

§ 201lg 2 p 1.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Apellatsioon
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Tuuma kaitsja vandeadvokaadi abi Kristi Haas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus tunnistas M. Tuuma süüdi A.K. rahakoti omastamises. Kaitsja palub teha uue otsuse, millega M. Tuum mõistetaks selles omastamisteos õigeks.
  3. Apellandi hinnangul ei kinnita ükski otsene tõend, et A.K. jättis rahakoti tankla tualettruumi. Videost nähtub, et A.K. sisenes tualettruumi, käes must kandiline ese. On usutav, et tegemist võib olla rahakotiga. Samuti nähtub videost, et pärast A.K. lahkumist sisenes tualetti M. Tuum. Videost on nähtav ka see, et kui M. Tuum väljus tualetist, siis tema käes ei olnud ühtegi musta kandilist eset. Videost ei ole tuvastatav, et ese oleks paigutatud M. Tuuma taskusse või mujale. A.K. on ütlustes märkinud, et ta ei ole kindel, et unustas rahakoti tualettruumi. A.K. avaldas, et ta on veendunud, et sisenes tualetti koos rahakotiga, kuid ei mäleta, kuhu ta rahakoti väljudes pani. 4

(13)A.K. märkis, et tavaliselt hoiab ta rahakotti paremas käes, kuna tal on sellised riided, et tegelikult rahakott püksitaskusse ei mahu. Samas on A.K. järgmisele küsimusele vastates öelnud, et ta ei mäleta, mis tal toimunu ajal seljas oli. Lisaks on A.K. pidanud võimalikuks olukorda, et ta võis rahakoti kaotada ka autosse istudes. Apellandi arvates on A.K. ütlused vastuolulised ega ole usaldusväärsed. M. Tuum on seevastu ütlusi andes selgitanud, et tualetti minnes tema seal ühtegi rahakotti ei näinud. Samuti on M. Tuum kinnitanud, et tema ei ole tualetist rahakotti võtnud. Apellandile jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus leidnud, et M. Tuum valetab. Samuti on kohus tuvastanud, et M. Tuum võttis rahakoti selles olnud rahasumma suuruse tõttu, sest ahnus sai ettevaatlikkusest võitu. Kohtu selline seisukoht ei tugine tõenditel. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid esiteks seda, et A.K. jättis rahakoti tankla tualettruumi, ning teiseks seda, et M. Tuum selle rahakoti tualetist võttis. Kuivõrd prokuratuur ei ole suutnud tõendada teo toimepanemist, oleks kohus pidanud kõrvaldamata kahtluse tõlgendama kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 alusel M. Tuuma kasuks.
  1. Maakohus tuvastas, et A.K. rahakotis oli 2500 eurot ja rahuldas selles ulatuses A.K. tsiviilhagi. Kohus on järelduse rahasumma suuruse kohta rajanud A.K. ütlustele, pidades neid arusaadavaks ja usutavaks. Apellant kohtu järeldustega ei nõustu. Kannatanu pole tsiviilhagis esitatud nõuet tõendanud. Apellandi jaoks ei ole A.K. ütlused usutavad. A.K. ei olnud ütlusi andes päris kindel, millises summas on talle kahju tekkinud. A.K. ütluste kohaselt ei saanud rahakotti jäänud summa olla väiksem kui 2500 eurot, samas tunnistab ta ise, et ei suutnud enne tsiviilhagi esitamist täpset summat välja mõelda. Tunnistaja J. R sõnul oli A.K. ga juttu, et rahakotis olnud summa võis jääda vahemikku 1000–4000 eurot. J.R. ütluste kohaselt oli sõiduk müügis 20 000 euroga, kuid mis hinnaga A.K. sõiduki omandas, J. R ei teadnud. A.K. sõnul oli tal sõidukit ostma minnes kaasas 16 500 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et kui sõiduk oli müügis 20 000 euroga, siis A.K. le vähendati sõiduki hinda 13 400 euroni, s.o enam kui 6000 eurot. Kuna kahju suurus ei ole tõendatud, tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata.
  2. Lisaks kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele on kohus ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Väidetavalt unustas A.K. rahakoti tanklapoes olevasse avalikult kasutatavasse tualetti. Asi on isiku valduses, kui see on tema valitsetavas ruumis. Kui asi kaotatakse või unustatakse kohta, kus toimib kellegi teise valdussfäär (nt kino, baar, ametiasutus, pood), ei ole asi valdusetu, vaid valdus läheb üle ruumi omanikule. Kui ka eeldada, et A.K. jättis rahakoti tankla tualettruumi, ei saa M. Tuum olla rahakoti valdaja, sest M. Tuum on tanklas lepingu alusel töötav inimene ehk valduse teenija. Omastamine valduse teenija poolt ei ole võimalik.
  3. Kuna on tõendamata, millises summas, kui üldse, oli A.K. rahakotis raha, saab M. Tuumale etteheidetava teo puhul äärmisel juhul olla tegemist

§ 218järgi kvalifitseeritava väärteo ehk väheväärtusliku asja vargusega.

  1. Apellatsioonivastus
  2. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, märkides järgmist. A.K. on selgitanud, et pärast rahakoti kadumist hakkas ta seda otsima nii autost kui ka 5

(13)tankla juurest maast, samuti küsis ta selle kohta M. Tuumalt. Vaadates aga kohtus fotosid videosalvestisest, kinnitas kannatanu, et fotodel on tema ning selgitas, et rahakotti ei saa ta riietesse (püksitaskusse) panna. Fotodelt nähtuv rahakoti suurus kinnitab A.K. ütluste elulist usutavust. Kohus on arvestanud videosalvestise ja A.K. ütlustega. Arvestatavad on ka sündmuskoha vaatlusprotokollid, mis kinnitavad A.K. ütlusi. Arvesse tuleb võtta ka M. Tuuma käitumist. Kui A.K. ja tunnistaja J. R tulid tanklasse uurima, kas keegi pärast A.K. u käis tualettruumis, ütles M. Tuum, et käis keegi võõras noormees, kes ostis vett ja maksis sularahaga. Videosalavestis seda aga ei näita. Seega on tuvastatud, et M. Tuum asus sündmuste õiget arengut varjama. Ka etteheide, mis puudutab kahju suuruse tuvastamist, on alusetu. Kohus arvestas A.K. öeldud minimaalseima summaga.
  1. Kannatanu apellatsioonile ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Rahakoti äravõtmisest
  3. Erinevalt apellandist nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kannatanu A.K. unustas oma rahakoti tankla tualettruumi, kust süüdistatav M. Tuum selle ära võttis ja endale jättis.
  4. Kannatanu A.K. maakohtus antud ütluste kohaselt naasis ta
  5. novembri
  6. a õhtul Kaunasest autot ostmast ja läks süüdistuses märgitud tanklasse autot tankima. Pärast tankimist läks ta korraks tualetti. (KoTo, kd 4, tl 22 pöördel) Tualettruumis pani ta rahakoti enda sõnul oletatavasti kraanikausi paremale servale (KoTo, kd 4, tl 23 ja 23 pöördel). Kuna kodus oli perekonna kokkutulek, oli kannatanul kiire ja pärast tualetikülastust istus ta kohe autosse ning sõitis koju Kanepisse (KoTo, kd 4, tl 22 pöördel). Kodus avastas ta rahakoti kadumise. Autost kannatanu rahakotti ei leidnud ja sõitis koos tütre elukaaslase J.R. ga tagasi Otepääle tanklasse. Seal läks ta rahakotti otsides kõigepealt tualettruumi, kust ta aga otsitud eset ei leidnud. (KoTo, kd 4, tl-d 23 ja 24) Vastates kaitsja küsimusele, kas ta näeb võimalust, et kaotas rahakoti kusagile mujale kui tankla tualetti, jõudis kannatanu loogilise arutluse põhjal järelduseni, et ta ei saanud rahakotti kusagile mujale jätta (KoTo, kd 4, tl 24).
  7. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arvamust, et A.K. ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Vastuolusid A.K. ütlustes ei ole. Asjaolu, et A.K. ei mäletanud ütlusi andes kindlalt kõiki rahakoti kaotamisega seotud detaile ja rääkis avameelselt enda kõhklustest küsimuses, kuhu ta rahakoti võis kaotada, samuti rahakoti otsimisest erinevatest kohtadest, mitte ei kahanda, vaid hoopis kasvatab kannatanu ütluste usutavust. Eriti
  8. juuni
  9. a kohtuistungi helisalvestist kuulates, kõlavad kannatanu selgitused rahakoti jätmise kohta tankla tualettruumi igati veenvalt. Muu hulgas selgitas A.K. usutavalt sedagi, miks on tema arvates välistatud rahakoti jätmine mujale kui tankla tualettruumi (KoTo, kd 4, tl 24). Ühtlasi on praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ringkonnakohtu hinnangul välistatud võimalus, et kannatanu n-ö lavastas rahakoti kadumise: A.K. l puudus motiiv seda teha ja mitte miski tema käitumises sellise versiooni kasuks ka ei räägi (vastupidist ei väida tegelikult ka apellant). 6
(13)
  1. A.K. ütlusi rahakoti unustamise kohta tankla tualettruumi, kinnitab tankla turvakaamera videosalvestis, mis on leitav CD-plaadilt kohtutoimiku kolmanda köite
  2. lehel asuvast ümbrikust. Videosalvestiselt nähtub mh järgnev.
  3. novembril 2015 kell 19.28.34 sisenes tanklakauplusse meesterahvas, kelles kohtumenetluses on vaidlusteta ära tuntud kannatanu A.K. . Ta suundus tankla välisukse juurest otsejoones ukseni, mille taga asub tuvastatu kohaselt tankla tualettruum. Salvestise lõigult mis hõlmab kellaaega 19.28.36–19.28.37, on näha, et A.K. paremas käes oli musta värvi ese, mille kuju ja hoidmise viis on iseloomulikud rahakotile. Ka A.K. kohtus antud ütluste kohaselt on tegemist tema rahakotiga (KoTo, kd 4, tl 23 pöördel). Seda järeldust ei vaidlusta apellatsioonis ka kaitsja. Videosalvestise kellaajal 19.29.48 väljus A.K. tankla tualettruumist ja seejärel kohe ka tanklast. Kui vaadata salvestise lõiku, mis jääb ajavahemikku 19.29.50–19.29.54, on selgelt näha, et tualettruumist väljuva A.K. kummaski käes ei olnud mitte ühtegi eset. A.K. ütluste kohaselt rahakott tal püksitaskusse ei mahu ja tavaliselt kannab ta seda paremas käes (KoTo, kd 4, tl 23). Ringkonnakohtul pole vähimatki alust kannatanu selliste ütluste usaldusväärsuses kahelda. Seega pole alust arvata, et A.K. väljus tualettruumist koos (taskusse või mujale riietesse pandud) rahakotiga. Järelikult pidi A.K. jätma rahakoti tualettruumi.
  4. Videosalvestiselt nähtub, et pärast A.K. lahkumist tankla tualettruumist ei külastanud seda mitte keegi enne, kui ruumi sisenes M. Tuum (sisenemine jääb videosalvestisel ajavahemikku 19.32.20– 19.32.25). M. Tuum väljus tualettruumist kell 19.33.57–19.34.00 ehk umbkaudu poolteist minutit hiljem. Kaitsjal on õigus, et tualettruumis väljudes ei olnud M. Tuumal käes ühtegi asja. Samas olid tal seljas küllaltki avarad („lohmakad“) rõivad, millesse on rahakoti suurune ese võimalik paigutada nii, et see ei jääks turvakaamerast näha. Tualettruumist väljudes suundus M. Tuum kohe teise ruumi, mis asub kassaleti taga. Seal ruumis viibis M. Tuum kell 19.34.10–19.34.23 ehk 13 sekundit. Järgmisena sisenes tualettruumi kell 19.44.49–19.44.53 meesterahvas, kelles kohtumenetluses on vaidlusteta ära tuntud J.K.. J. K aitas M. Tuuma vabatahtlikult tankla koristamisel (KoTo, kd 8, tl 82). J. K. ütluste kohaselt läks ta tualettruumi selleks, et tühjendada sealne prügikast. J. K. neid ütlusi kinnitab videosalvestis, millelt nähtub, et kell 19.44.49–19.44.53 sisenes J. K. musta värvi prügikott käes tualettruumi, jättes tualettruumi ukse pärani lahti. Kell 19.45.28–19.45.40 väljus J. K. tualettruumist sama prügikott käes, tegi märke tualettruumi uksele riputatud koristusgraafikusse ja läks koos prügikotiga tanklapoest välja. J. K. ütluste kohaselt ta tualettruumis rahakotti ei näinud (KoTo, kd 8, tl 82 pöördel).
  5. Sündmuskoha vaatlusprotokollis toodud fotodelt (KoTo, kd 3, tl 70) ilmneb, et tanklapoe tualettruum on äärmiselt kitsas ja sellesse sisenenud inimesel olnuks sisuliselt võimatu sinna maha unustatud rahakotti mitte märgata. Seetõttu ei pea kolleegium usutavaks M. Tuuma ütlusi, et tema tualettruumis käies rahakotti ei näinud (KoTo, kd 10, tl 135). Meenutagem, et M. Tuum viibis tualettruumis tervelt poolteist minutit – rahakoti mittemärkamine sedavõrd pika ajavahemiku jooksul on iseäranis ebatõenäoline. Samuti on ebausutav – ja sellist võimalust ei kinnita ka ükski tõend, sh ka mitte M. Tuuma enda ütlused –, et M. Tuum küll märkas WC-s rahakotti, kuid jättis selle oma kohale. Järelikult pole kolleegiumi hinnangul ka võimalik see, et A.K. rahakoti leidis ja jättis endale hoopis J. K.. Kuna M. Tuum külastas tualettruumi enne J. K. ja pidi rahakotti 7
(13)märkama, pole usutav, et rahakott oli tualettruumis veel ka siis, kui sinna läks J. K.. See toetab J. K. ütlusi, et tema tualettruumis rahakotti ei näinud. Samas kinnitavad J. K. ütlused, mille kohaselt ta tualettruumis rahakotti ei näinud, seda, et just M. Tuum pidi olema see inimene, kes A.K. rahakoti ära võttis, sest pärast A.K. lahkumist ja enne J. K. sisenemist käis tualettruumis üksnes M. Tuum.
  1. M. Tuuma kaitseversiooni, mille kohaselt tema tualettruumis rahakotti ei näinud ja seda ära ei võtnud, õõnestab ka järgnev. Nii kannatanu A.K. kui ka tunnistaja J.R. ütlustest nähtub, et kui nad tulid tagasi tanklasse kannatanu rahakotti otsima ja küsisid M. Tuumalt muu hulgas seda, kas keegi käis pärast kannatanut tualettruumis, vastas viimane, et oli käinud üks mees, kes ostis pudeli vett ja läks kohe ära (KoTo, kd 4, tl 23 ja kd 8, tl 82). Kannatanul ega tunnistajal ei olnud kolleegiumi hinnangul mingit motiivi M. Tuuma sellist väidet välja mõelda ja talle sõnu suhu panna. Ükski tõend M. Tuuma väidet tualettruumi külastanud ja vett ostnud mehest aga ei kinnita. Videosalvestiselt sellist sündmust ei nähtu. M. Tuuma poolt A.K. le ja J.R. le eksitava info andmist tundmatu mehe tualetikülastuse kohta, on raske seletada millegi muuga, kui sellega, et M. Tuum üritas juba ennetavalt võimalikku kahtlust rahakoti äravõtmises endalt kõrvale juhtida ja luua muljet, et rahakoti võttis endale tualetti külastanud ja vett ostnud tundmatu meesterahvas. M. Tuumal sai olla motiiv selliselt toimida üksnes juhul, kui tegelikult oli just tema see, kes kannatanu rahakoti ära võttis ja endale jättis.
  2. Ehkki eraldivõetuna ei saaks sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi, tuleb tõendite hindamisel muu hulgas silmas pidada ka neid teisi ulatuslikke varavastaseid kuritegusid, milles M. Tuum käimasolevas kriminaalmenetluses süüdi tunnistatakse. Maakohtu tuvastatud M. Tuuma kuriteod, mille toimepanemist apellant ei vaidlusta, näitavad kujukalt, et süüdistataval pole erilist austust teiste inimeste vara vastu ja võimaluse avanedes on ta valmis rikastuma ka kuritegelikul teel. See ei ole ega saagi olla peamine argument, mis toetab järeldust, et M. Tuum võttis kannatanu rahakoti, kuid eelnevalt käsitletud tõendite taustal süvendab see siiski süüdistusversiooni usutavust.
  3. Neil põhjustel nõustubki ringkonnakohus maakohtuga nii selles, et A.K. unustas oma rahakoti tankla tualettruumi, kui ka selles, et selle rahakoti (koos sisuga) võttis sealt ära ja jättis endale M. Tuum.
  4. Rahakotis olnud sularahasumma suurusest
  5. Ainukene otsene tõend A.K. rahakotis olnud sularahasumma suuruse kohta on kannatanu ütlused, mis ta andis maakohtus vastates prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja ja kohtu küsimustele. Kolleegium peab järgnevalt vajalikuks kannatanu ütlused asjassepuutuvas osas eraldi välja tuua. Vastates prokuröri küsimustele, märkis A.K. järgmist (KoTo, kd 4, tl 23): Mis teil rahakotis oli ? Kogu elu, ma ei julge öelda mis täpselt oli, kindlasti ID-kaart, autojuhiluba, sõiduki ja kärude passid, ilmselt midagi veel. Raha kohta olete öelnud et 3000 eurot? 8
(13)Ütlen, et ca 3000 eurot. Millistes kupüürides? Valdavalt
  1. Vastates kaitsja küsimustele, märkis A.K. järgmist (KoTo, kd 4, tl 24): Ütlesite, et selles rahakotis oli 3000 eurot sularaha, kas see on tavapärane, et teil nii suur summa on? Tavapärane ei ole, ilmselt on 100 eurot, kuna tegu oli sellega, et käisin autot ostmas, siis oli raha rohkem kaasas, väidan, et summa oli 3000 euro ümber mitte
  2. Arvate, et summa oli pigem väiksem või suurem? Selle ümber, ei julge väita kas oli rohkem või vähem aga niisugune summa pidi olema, sest see pidi üle jääma autoostust. Vastates kannatanu esindaja küsimustele, märkis A.K. järgmist (KoTo, kd 4, tl 24): Ütlesite, et see summa võis olla 3000 euro ümber, mis teie nägemuse kohaselt võis olla miinimum? Kui hakkan uuesti teoretiseerima, siis tegin peale auto ostu ka teisi oste, natuke niisuguseid ja natuke naasuguseid, hiromant ma ei ole, probleem on selles, kui võtsin kaasa summa, siis oli kindlasti ka rahakotis 200-300 eurot, ma ei saa midagi väita aga ümarikult niisugune summa, 200 maha või 200 juurde. Ikkagi jään oma küsimuse juurde, sest kohus ei saa teha teoreetilist otsust, et kirjutab kohtuotsusesse, et kannatanule välja mõista umbestäpselt 3000, siit ajendatult püüdke meenutada, kui ise teete plussmiinus tehte, siis väljendage konkreetne summa, mis võis olla kindel summa? Mõtlesin siis kui avaldust tegin, ei suutnud siis teha, ma ei suuda seda nüüd ka teha, ma ei tea palju mul oli eelnevalt rahakotis raha kui autoraha juurde panin. Kas summa võis olla miinimum 2500 eurot? Võis isegi olla, ma ei tea. Kas see võis olla 2001 eurot? Ilmselt mitte, see võis olla kusagil 3200-2500 euro vahel. Kas teen õige järelduse, et miinimum rahasumma oli 2500 eurot. Tehke niisugune järeldus, ma ei oska öelda. Vastates kohtu küsimustele, märkis A.K. järgmist (KoTo, kd 4, tl 24 pöördel): Millest lähtusite kui kirjutasite hagisse 3000 eurot, kas tegite arvutust kuidagi? Ma siin väitsin, et üritasin arvutust teha, ma ei saanud teha, ma ei tea palju mu oli raha eelnevalt. Millele eelnevalt? Kui võtsin autoraha ja panin rahakotti. Palju võtsite autoraha? Pean seda ütlema või? Olete esitanud tsiviilhagi. Võtsin 16 500 eurot. Kas selle lõviosa maksite auto eest ? 13 400 maksin auto eest. Kui arvutan, siis saan kokku 3100, lisaks oli ilmselt veel mingit raha 200 euro ringis, lisandusid ka muud kulud Leedus käimisega? Just, auto arvele võtmine, ülevaatamine, lisandus veel toiming, mis sellega kaasnes, lisandus see, et ostsin toiduaineid, täitsin autopaagi kusagil Kaunases või kusagil, niisugused kulutused läksid, arvestasin, et neid võis olla 300 või 350 euro ligidal. 9
(13)
  1. Ringkonnakohus leiab, et A.K. järjekindlad kõhklused rahakotis olnud summa täpse suuruse väljatoomisel ja see, mil viisil arutledes ta ristküsitlusel umbkaudse summa nimetamiseni jõudis, kinnitavad tema ütluste usaldusväärsust. Juhul, kui A.K. soovinuks näidata rahakotis olnud summat tegelikust suuremana, olnuks tal lihtne nimetada veendunult konkreetne number ja jääda väliselt veendunult selle juurde. Selle asemel tunnistas A.K. – ringkonnakohtu arvates ausalt ja eluliselt usutavalt – et ta ei tea täpselt, kui palju tal rahakotis raha oli. On võrdlemisi tavapärane, et inimene ei oska väga täpselt öelda, kui palju sularaha tal parasjagu kaasas juhtub olema, sest sularaha kasutatakse jooksvalt kaupade ja teenuste eest maksmiseks ja enamik inimesi ei tee pärast iga makset arvutustehet rahakoti „jäägi“ tuvastamiseks ega loe järelejäänud rahasummat üle. A.K. selgitas usutavalt, millistel asjaoludel oli tal rahakotis tavapärasest suurem summa. Seda, et A.K. tuli Leedust autot ostmast, kinnitavad ka tunnistaja J.R. ütlused (KoTo, kd 8, tl 81). A.K. ütluste põhjal saab välistada võimaluse, et tal oli rahakotis vähem kui 2500 eurot. Ühtlasi polnud A.K. l tõsiseltvõetavat motiivi näidata rahakotis olnud summat tegelikust suuremana. A.K. teadis, et süüdistatav on (endine) tanklatöötaja, kelle majanduslik olukord ei saa olla kuigivõrd hea. Vaevalt hakanuks kannatanu kohtule valetama, saavutamaks seda, et kohus mõistaks süüdistatavalt välja põhjendamatult suure kahjuhüvitise, mille sissenõudmise perspektiiv on M. Tuuma kesist varalist seisundit arvestades niikuinii üsnagi tagasihoidlik. Ja veelkord – kõige selgemalt räägib A.K. ütluste usaldusväärsuse kasuks nende sisu ja andmise viis.
  2. Tuvastades A.K. ütluste alusel, et rahakotis oli 2500 eurot, rakendas maakohus sisuliselt põhimõtet in dubio pro reo, võttes aluseks kõige väiksema summa, mida kannatanu võimalikuks pidas. Kolleegiumi hinnangul järgis maakohus nii toimides kriminaalmenetlusõigust ja jõudis veenva lõpptulemuseni.
  3. Lisaks eeltoodule osutab ringkonnakohus järgnevale. Karistusõiguslikust aspektist on rahakotis olnud summa suuruse tuvastamine oluline eelkõige seetõttu, et otsustada, kas M. Tuuma kõnealune tegu vastab

§-s 201 sätestatud kuriteo- või

§-s 218 ette nähtud väärteokoosseisule. Praegusel juhul ei ole mingit tõsiseltvõetavat võimalust, et A.K. rahakotis oli ainult 200 eurot või vähem. Kuid isegi siis, kui kannatanu rahakotis polnuks üldse raha – millisel juhul oleks M. Tuum vaevalt rahakoti endale võtnud – ei saa seda pidada väheväärtuslikuks asjaks

§ 218lg 4 mõttes.

Lugemaks asja väheväärtuslikuks peab olema tuvastatud, et see on väärtusetu või et sellel on turuhind, mis on 200 eurot või väiksem. Kui asja rahaline väärtus pole tuvastatav, pole tegemist väheväärtusliku asjaga

§ 218

mõttes ja selle omastamine on karistatav

§ 201järgi.

Kolleegium leiab, et juba rahakotis olnud A.K. dokumendid ja pangakaardid, millel ei ole turuväärtust, ei võimaldaks kaotsiläinud rahakotti pidada väheväärtuslikuks asjaks

§ 218lg 4 tähenduses.

Siinkohal tuleb märkida sedagi, et vaevalt oleks kannatanu teinud väheväärtusliku asja tagasisaamiseks sedavõrd suurt jõupingutust, mis hõlmas Kanepist Otepääle naasmist (vaatamata äsja selja taga olnud Leedu-reisile ja kodus toimuvale perekondlikule üritusele), tankla läheduses paiknenud prügikonteinerite läbiotsimist (KoTo, kd 4, tl 23; kd 8, tl 82) jmt. 10

(13)
  1. Tsiviilõiguslikust aspektist on rahakotis olnud summa suurusel tähtsus M. Tuumalt A.K. kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja mõistetava kahjuhüvitise ulatuse (VÕS § 132) kindlaksmääramisel. Isegi juhul, kui asuda vastupidiselt eelmärgitule seisukohale – mida kolleegium ei jaga –, et A.K. ütlused ei kinnita piisaval määral rahakotis olnud summa suurust, tuleks silmas pidada järgmist. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 127 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-123-05, p 33). Ringkonnakohus leiab, et inimesel, kelle rahakott omastatakse või varastatakse, on sageli sisuliselt võimatu tõendada, kui palju raha kuriteo toimepanemise hetkel rahakotis oli. Ei saa mõistlikult eeldada, et rahakoti omanik koguks ja säilitaks vettpidavaid tõendeid selle kohta, milline on tema rahakotis oleva sularahasumma jääk suvalisel ajahetkel (mil rahakotist võib saada kuriteo objekt). Seetõttu on vähemalt üldjuhul, kui leiab tõendamist, et keegi võttis võõra rahakoti koos selle sisuga endale, kuid rahakotis olnud summa suuruse kohta pole (piisavalt) tõendeid, kohaldatav VÕS § 127 lg
  6. Kolleegiumi hinnangul ei oleks 2500 euro suurune kahjuhüvitis praegusel juhul ülemäärane isegi siis, kui asuda seisukohale, et kannatanu rahakotis olnud summa suurus on piisavalt tõendamata ja kahjuhüvitise ulatus tuleks kindlaks määrata VÕS § 127 lg 6 ls 1 alusel.
  7. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et A.K. rahakotis, mille M. Tuum omastas, oli 2500 eurot. Kuid isegi sõltumata sellest on põhjendatud A.K. rahakoti omastamise kvalifitseerimine kuriteona ja mitte väärteona ning süüdistatavalt kannatanu kasuks 2500 euro väljamõistmine.
  8. Rahakoti valdusest 30.

§ 201

lg 1 esimese alternatiivi järgi on karistatav valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslik enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Kaitsja arvates ei saaks M. Tuuma tegu ka selle tõendatuse korral käsitada omastamisena, kuna tualettruumi unustatud kannatanu rahakott oli tanklapidaja, mitte aga M. Tuuma valduses. M. Tuuma näol oli apellandi hinnangul tegemist üksnes valduse teenijaga. Osutatud väite kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Kaitsjal on õigus selles, et asjaõiguslikult oli tanklakaupluse ruumide valdaja tanklat käitanud äriühing, mitte M. Tuum, keda saab pidada üksnes valduse teenijaks (valdusabiliseks) asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 3 mõttes. Õigusteoorias on aga üldtunnustatud seisukoht, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus ajas nr 3-1-1-46-08, p 20;
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12 ja
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 9, vt lisaks ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-4-15, p 13). Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Juriidiline isik 11

(13)õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi. (Riigikohtu otsus ajas nr 3-1-1-46-08, p 20) Valitsemissooviks on vajalik teadmine asja olemasolust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-15-10, p 12.1).
  3. Varavastaste kuritegude kontekstis on karistusõigusliku valdusemõiste keskne funktsioon näha ette rangem vastutus juhtudel, mil varavastase ründega kaasneb võõrasse tabualasse või valdussfääri tungimine ehk n-ö rahurikkumine. Inimene, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes (AÕS § 33 lg 3), ei tungi seda asja endale jättes võõrasse valdussfääri. Väliselt on valduse teenija seisund asja suhtes sarnane valdaja seisundiga. Seetõttu saab teda karistusõiguslikult lugeda asja valdajaks, ehkki tsiviilõiguslikult ta seda ei ole. Järelikult võib M. Tuuma kui tanklakaupluse müüja-klienditeenindajat pidada tanklakaupluse ruumide ja selles olnud esemete valdajaks karistusõiguslikus mõttes.
  4. Sõltumata eelmises punktis märgitust osutab kolleegium sellelegi, et praegusel juhul ei teadnud tanklapidaja (viimase juhatuse liikmed või muud pädevad esindajad) midagi tualettruumi jäetud A.K. rahakotist. Järelikult puudus tanklapidajal ka valitsemissooviks vajalik teadmine asja olemasolust. Valitsemissoovita ei saa aga rääkida ka valdusest. Seega võis tualettruumi jäetud A.K. rahakott olla hetkeni, mil M. Tuum selle leidis, valdusetu. Võttes rahakoti enda valdusesse ja pöörates selle enda kasuks, pani M. Tuum toime leiu omastamise.
  5. Nagu maakohus oma otsuse punktis 211 sedastas, ei manifesteerinud M. Tuum A.K. rahakoti omastamistahet mitte siis, kui ta selle tualetis enda kätte võttis, vaid alles siis, kui ta ütles tanklasse naasnud A.K. le, et ta ei tea viimase rahakotist midagi. Seega selleks ajaks, kui M. Tuum A.K. rahakoti enda kasuks pööras, oli rahakott tema valduses.
  6. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium erinevalt apellandist seisukohale, et A.K. rahakott oli M. Tuuma valduses ja seda enda kasuks pöörates pani süüdistatav toime omastamise

§ 201mõttes.

Samas märgib ringkonnakohus sedagi, et M. Tuuma valduse eitamine ei tingiks tema õigeksmõistmist, vaid tähendaks üksnes seda, et kõnealune tegu tuleks kvalifitseerida

§ 201

lg 2 p 1 asemel vargusena

§ 199lg 2 p 4 järgi. 4. Kokkuvõte ja menetluskulu 36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

  1. mai
  2. a otsuse muutmata ja M. Tuuma kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  3. M. Tuuma määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks 11 tundi, kaitsealusele edasikaebeperspektiivi tutvustamiseks poolteist tundi ja apellatsiooni koostamiseks viis ja pool tundi. Kaitsja palub määrata riigi õigusabi tasu 6 tunni eest, kuid suurendada tasu piirmäära 200%. Aluse tasu suurendamiseks annab kaitsja arvates kriminaalasja mahukus, mis 12

(13)tuleneb eelkõige maakohtu 62-leheküljelise kohtuotsuse läbitöötamise vajadusest. Kokku palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must apellatsioonimenetluses M. Tuumale osutatud riigi õigusabi eest tasu 1080 eurot, mis hõlmab ka käibemaksu summas 180 eurot.
  1. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10, § 2 lg-st 1 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Kolleegium möönab, et maakohtu 62-leheküljeline otsus on keskmisest mahukam, kuid samas mitte eriliselt mahukas. Otsus sisaldab mh loetelusid, millega tutvumine ei ole aeganõudev. Kohtuotsus on loogiliselt struktureeritud ja kirjutatud nii, et see on nii keeleliselt kui ka sisuliselt hästi mõistetav. Seetõttu ei saa maakohtu otsusega tutvumist pidada eriliselt aeganõudvaks – seda iseäranis juhul, kui tutvujaks on eelnenud kohtumenetluses osalenud ja vaidlusesemega kursis olev professionaalne õigusteenuse osutaja. Riigi õigusabi tasu määramisel tuleb arvestada sedagi, et ehkki ringkonnakohus apellatsioonis esitatud väidetega ei nõustu, on apellatsiooni põhjenduste kvaliteet keskmisest kõrgem. Kaitsja on esitanud oma seisukohad hästi jälgitavalt ja argumenteeritult, kaebuse teksti üle paisutamata. Teisalt tuleb silmas pidada, et apellatsioonimenetluse esemeks oleva vaidluse maht oli väikene ja õiguslikult võrdlemisi lihtne. Kindlasti kulus kaitsjal aega ka selleks, et tutvuda ja arutada kaitsealusega maakohtu otsuse neid osi, mida lõpuks apellatsioonis ei vaidlustatud. Sedagi tööd tuleb riigi õigusabi tasu suuruse määramisel arvesse võtta, kuid see pole eelduslikult samaväärne tööga, mis kulub apellatsiooni koostamiseks. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et kaitsja taotlus suurendada tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 300-eurost piirmäära on küll põhjendatud, kuid tasu tuleb suurendada 100%, mitte 200%. Seetõttu määrab ringkonnakohus OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must M. Tuumale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 600 eurot, millele lisandub käibemaks 120 eurot.
  4. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel M. Tuumalt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Mati Kartau Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.