← Eesti

4-17-3959/16

Obsah (7)§ 11§ 21§ 22§ 113§ 14§ 17§ 39

KOHTUOTSUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2017, Valga Väärteoasja number 4-17-3959 Kohtukoosseis kohtunik Erkki Hirsnik Istungisekretär Reelika Käis Vää

) § 11 lg-st 1 ubikviteedipõhimõte: ühel teol võib olla mitu toimepanemise kohta. Praeguse teo toimepanemise kohaks on tulenevalt

§ 11lg 1 p-st 1 kõigepealt see koht, kus A.

Rosma andis käsu VW Eestisse toimetada (selleks võib olla A. Rosma arvuti esine ala). Tagajärjedeliktide puhul on aga teo toimepanemise koht ka koht, kus saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg (

§ 11lg 1 p 3).

Asja riiki vedamine kujutab endast tagajärjedelikti: Franke/Wienroeder. Betäubungsmittelgesetz.

  1. Auflage. Teil I. Einführung/
  2. Sõiduki Eestisse vedamine viidi lõpule hetkel, mil sõiduk jõudis Eesti territooriumile. On tõsi, et see leidis aset kusagil merel ehk mõneti eemal Muuga Sadamast, kus sõidukit vaadeldi. Siiski leiab kohus, et niisuguses olukorras võib olla võimalik sündmuskoha mõistet vähemalt menetluslikult laiendada ja lugeda sündmuskohaks ka Eestisse saabumise koha lähedal paiknev sadam. Isegi kui sellega mitte nõustuda, oli Muuga Sadama näol kindlasti tegu väärteo toimepanemisega seotud kohaga KrMS § 84 lg 1 alt 2 mõttes.
  3. Siiski leiab kohus, et väärteomenetlus tuleb menetluslikest kaalutlustest lähtuvalt VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
  4. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt nt RKKKo 3-1-1-9-08, p 14; RKKKo 31-1-45-11, p 9 ja RKKKo 3-1-1-5-15, p 6). See seisukoht põhineb õigusteaduses juba pikki sajandeid kasutataval põhimõttel da mihi factum, dabo tibi ius ehk anna mulle faktid, minna annan sulle õiguse. Seetõttu on primaarne tuua kohtu ette faktilised asjaolud ehk kirjeldus sellest, mis millalgi minevikus aset leidis. Selle sündmuse õiguslik kvalifikatsioon on vähemoluline, sest sellega saab kohus ise hakkama. Niisugune lähenemine on välja loetav ka kõrgeima kohtu juba ülal viidatud otsusest nr 3-1-1-5-
  6. Eelöeldu tähendab seda, et kui on tegemist teo vahendliku täideviimisega

§ 21

lg 1 alt 2 mõttes, peab täideviimise vahendlikkus kajastuma ka süüdistuse tekstis. Tõsi, süüdistus ei pea selles osas olema n-ö ideaalne, aga oluline on, et sellest ilmneks vähemalt teo toimepanemise vahendiks olnud isik: vt nt RKKKo 3-1-1-55-14, p 141–142 ja RKKKo 3-1-1-94-14, p-d 172 ja

  2. Praegu ongi tegemist väärteo vahendliku toimepanemisega: A. Rosma valitses VW-d kandnud laeva Eesti territooriumile juhtinud inimest ülekaaluka teadmisega (vt käesoleva otsuse p 50). See ei kajastu aga mingilgi moel väärteoprotokollis olevas teokirjelduses. Selles osas on teokirjeldus järgmine: „Aivo Rosma […] korraldas romusõiduki transpordi Ameerika Ühendriikidest Florida osariigist laevaga Eesti Vabariiki Muuga sadamasse […]“. Sõna „korraldama“ 3 võib viidata väga paljudele erinevatele sündmustele. Nt on mõeldav, et A. Rosma laadis sõiduki USA-s olles laeva peale ja juhtis laeva Eestisse. Võimalik on ka see, et A. Rosma andis Eestis olles kuidagi (nt telefoni või interneti teel) USA-s olnud laevameeskonna liikmele (nt laevakaptenile: vt käesoleva otsuse p 50) korralduse tuua auto Eestisse: sellisel juhul võib laevameeskonna liige olla olenevalt täpsematest asjaoludest kas pelk teo toimepanemise vahend (

§ 21lg 1 alt 2), väärteo kaastäideviija koos A.

Rosmaga (

§ 21

lg 2) või väärteo ainutäideviija (

§ 21

lg 1 alt 1) väärteole kihutajaks (

§ 22lg 2) oleva A.

Rosma kõrval (viimasel juhul A. Rosma (ega ka Rosma OÜ) tulenevalt

§-st 23 ei vastutaks). Samuti tuleb kõne alla see, et A. Rosma andis korraldusi erinevate laevade meeskonnaliikmetele: nt käskis ühel tuua VW USA-st Lääne-Euroopasse ja teisel sealt edasi Eestisse. Muu hulgas tuleb kõne alla ka selline stsenaarium, mis tegelikult juhtus: A. Rosma ei suhelnud ise ühegi laevakapteniga, vaid andis interneti teel ühele vahendajale korralduse toimetada VW Eestisse ja sõiduki Eestisse vedamise organiseeris just see vahendaja. 13. Sõna „korraldama“ on oma äärmise laialivalguvuse tõttu niisiis teokirjelduses sobimatu. Nii näiteks ei saaks

§ 113järgses süüdistusaktis heita kellelegi ette tapmise „korraldamist“.

Tuleb konkreetselt ära näidata, mis juhtus. Üksiktäideviimise saab tuletada järgmisest teokirjeldusest: A paigaldas B auto põhja alla kaugjuhitava pommi, jäi autot eemalt jälgima ja kui B autosse sisenes, õhkis pommi kaugjuhtimisseadmega ning põhjustas sel moel B surma. Vahendlikust täideviimisest saab aga rääkida niisuguse teokirjelduse puhul: A otsustas tappa B; selleks asetas ta viitsütikuga pommi ühte pakki, kirjutas paki peale B aadressi, lisas kirjamargi ning viis selle paki postkontorisse; postkontorist võttis selle paki postiljon C, kes viis selle B maja küljes olevasse postkasti; peagi pomm plahvatas ja põhjustas majas olnud B surma. Postiljon C on sellises olukorras tapmise vahetu toimepanija: just tõsiasi, et C asetas pommi B postkasti, tõi kaasa B surma (kui C tegu ära mõelda, ei oleks B surma saanud). Tapmise objektiivse koosseisu (

§ 113

lg 1) realiseerinud C aga ei vastuta seetõttu, et tal ei olnud B tapmise osas tahtlust. See defitsiit C teo subjektiivses koosseisus võimaldabki öelda, et C oli pelk B tapmise toime panemise vahend A käes, keda A valitses ülekaaluka teadmisega (see teadmine puudutas paki sisu).

  1. Kohtu hinnangul peegeldab käesolev väärteoprotokoll küllaltki levinud problemaatikat Eesti süüteomenetluses: kohati peljatakse panna arusaadavalt kirja seda, mis tegelikult juhtus (st n-ö jutustada lugu); sellele eelistatakse üldsõnalist, abstraktset, juriidilist ja/või kantsellitlikku sõnakasutust. Tulevastes menetlustes peaks Keskkonnainspektsioon väärteoprotokolli koostades seda silmas pidama.
  2. Eelöeldu tähendab seda, et kohus ei saa Rosma OÜ-d juba väärteoprotokollis oleva teokirjelduse tõttu JäätS § 1205 lg 2 järgi süüdi tunnistada, sest see tooks endaga kaasa VTMS § 19 lg 1 p 1 rikkumise. Sellises olukorras ei ole kohtul muud alternatiivi kui väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-45-11, p 12). Seda kohus praegu ka teeb.
  3. Siiski peab kohus vajalikuks anda õiguslik hinnang sellele, mis tegelikult juhtus ehk sündmusele, mis on võimalik tuvastada kohtus uuritud tõendite alusel. Seda esiteks seetõttu, et ei saa päriselt välistada ka seisukohta, et väärteoprotokollis olev teokirjeldus on siiski piisavalt täpne. Teiseks on aga ilmne, et ebaselgus praegusele juhtumile õigusliku hinnangu andmises on suur ning kohtu seisukoht võib olla oluline tulevasi analoogseid olukordi silmas pidades. Siiski jõuab kohus ka asja sisuliselt analüüsides järeldusele, et väärteomenetlus tuleks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt käesoleva määruse p 56). Enne õigusliku analüüsi juurde asumist on aga kõigepealt tarvis selgeks teha, mis üldse juhtus. Seda kohus järgnevalt teebki. 4 Faktilised asjaolud
  4. Kõigepealt toob kohus välja juhtunu asjaolud ja selgitab siis, milliste tõendite najal ta niisugused asjaolud tuvastas.
  5. Keegi sattus kunagi USA-s VW-ga mingisugusesse liiklusavariisse. Selle avarii tagajärjel muutus auto taastamine Ameerika Ühendriikides majanduslikult mõttetuks: taastamine oleks läinud maksma enam, kui oleks olnud auto taastamisjärgne väärtus. Seepärast loovutas auto omanik auto kindlustuslepingule tuginedes kindlustusandjale, saades ise vastu kindlustushüvitise. Kindlustusfirma otsustas auto maha müüa, soovides saada selle eest kasvõi mingisugustki raha. Kohalik (st Florida) õigus näeb aga ette, et majanduslikku taastamisväärtust mitte omava auto saab kindlustusandja maha müüa vaid siis, kui ta on taotlenud endale pädevalt ametiasutuselt dokumendi, mida nimetatakse lammutustõendiks (Certificate of Destruction, CoD). Kindlustusfirma niisuguse tõendi taotleski ja pani seejärel VW ühte internetikeskkonda müüki. A. Rosma nägi Võrus arvuti taga olles seda müügikuulutust ja otsustas selle sõiduki oma äriühingu Rosma OÜ kaudu ära osta, et lasta see Eestisse tuua, siin selle korda teha ning maha müüa. A. Rosma asus oma plaani teoks tegema: kõigepealt maksis ta
  6. jaanuaril 2017 interneti teel müüjale 1400 USA dollarit (koos erinevate lisakuludega oli summa 1758 dollarit). Peagi pärast seda organiseeris keegi kuidagi selle auto Eestisse toomise. A. Rosma ei pidanud sellega kuigi palju vaeva nägema: ta võttis endiselt Eestis olles kuidagi (nt interneti või telefoni teel) ühendust mingisuguse asju transportiva äriühingu esindajaga ja andis sellele korraldus toimetada VW Eestisse. Äriühing, mis transpordi korraldas, oli ilmselt kas Atlantic Express Corp. või Maersk Line (Maersk Agency U. S. A., Inc.). Keegi seda äriühingut esindanud inimene korraldas asjad nii, et VW toimetati USA-s laevale. Laev sõitis USA-st Euroopasse. On tõenäoline, et see suur laev ei toonud sõidukit otse Eestisse, vaid kusagil Lääne-Euroopas toimus ümberlaadimine teisele laevale. Igatahes tõi üks laev selle VW
  7. märtsil 2017 Eestisse Muuga Sadamasse.
  8. Ülal toodud sündmustiku tuvastas kohus niisuguste tõendite alusel.
  9. Et VW sattus liiklusõnnetusse, ilmneb kõigepealt A. Rosma ütlustest, aga ka sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 53–58).
  10. See, et sõiduki taastamine USA-s osutus majanduslikult mõttetuks, on tuvastatav nii A. Rosma ütluste kui ka Autobidmasteri nimelise internetilehekülje väljavõtte (tl 99) alusel. Kaudselt viitavad sellele ka CoD väljastamine ja sõiduki väga väike müügihind.
  11. Et auto omanik loovutas auto kindlustuslepingule tuginedes kindlustusandjale ja sai kindlustushüvitise, tuvastab kohus kõigepealt A. Rosma ütluste najal ja teiseks on see ka loogiliselt tuletatav: selliselt käitumine on kindlustuslepingute puhul loogiline kindlustussuhte olemusest tulenevalt ega sõltu sellest, millise riigiga on tegu.
  12. Et USA kindlustusfirmat motiveeris autot müüma soov saada kasvõi väikestki raha, on iseendastmõistetav: vastasel juhul oleks ta võinud viia sõiduki nt ümbertöötlemisele või jätta nt n-ö metsa alla.
  13. Seda, et Florida õiguse järgi saab kindlustusandja majanduslikku taastamisväärtust mitte omava auto maha müüa vaid siis, kui müüja on taotlenud endale pädevalt ametiasutuselt CoD, saab tuvastada kõigepealt väljavõtte abil Florida vastavast õigusaktist (tl 40). Ka viitavad sellele mitmed A. Rosma ütlused (tl 125, 126 ja 126 pöördel). 5
  14. Et kindlustusandja pani sõiduki müüki, tõendavad internetiportaalide väljavõtted (tl 88–90) ja A. Rosma ütlused.
  15. A. Rosma ütlustest ilmneb ka see, et ta ostis Rosma OÜ esindajana VW Võrus oma arvuti taga olles. Kaudselt viitab sellele ka maksekorraldus (tl 63).
  16. Samuti saab A. Rosma ütluste alusel tuvastada selle, et ta lasi Võrus olles erinevatel inimestel (vahendajatel ja laevameeskonna liikmetel) VW USA-st Eestisse toimetada. Sellele viitavad ka sõiduki transporti puudutavad dokumendid (tl 66–73).
  17. Et sõiduk jõudis laevaga Muuga Sadamasse, tõendavad A. Rosma ütlused ja tollidokumendid (tl 69–73). Õiguslik hinnang
  18. JäätS § 1205 lg 2 näeb ette sanktsiooni juriidilisele isikule. Et juriidilise isiku vastutus on tulenevalt

§ 14lg-st 1 derivatiivne, tuleb kõigepealt teha selgeks, kas mõni füüsiline isik ehk inimene pani õigusvastaselt toime Jäät

S § 1205 lg 1 pärase teo. Selle inimesena võib kõne alla tulla A. Rosma. JäätS § 1205 lg-ga 1 nähakse ette karistus ohtlike ja muude rahvusvaheliselt kontrollitavate jäätmete üle riigipiiri veo eest asjakohase loata, teatiseta või loa nõudeid rikkudes.

  1. Kõigepealt peatub kohus selle karistusnormi teoobjektil. Selleks on ohtlikud ja muud rahvusvaheliselt kontrollitavad jäätmed. Esiteks tuleb selgeks teha, kas tegemist on jäätmetega. Kui see nii on, peab edasi analüüsima, kas need jäätmed on ohtlikud või muud rahvusvaheliselt kontrollitavad. Nimelt tuleb hoolimata sõna "ja" kasutamisest koosseisuliseks objektiks pidada nii ohtlikke kui ka muid rahvusvaheliselt kontrollitavaid jäätmeid (seega on ohtlikkus ja rahvusvaheline kontrollitavus alternatiivid, mitte ei pea esinema kumulatiivselt).
  2. Kas tegu on jäätmetega, tuleb kohtu hinnangul otsustada jäätmeseaduse alusel. Seda seetõttu, et karistusnorm (JäätS § 1205) paikneb jäätmeseaduses ja pole õigustatud jäätmete mõiste sisustamine moel, mida ei näe ette jäätmeseadus. See tähendab seda, et mingit objekti ei saa pidada jäätmeteks JäätS § 1205 mõttes seetõttu, et see kujutab endast jäätmeid Euroopa Liidu õigusaktide, juhendmaterjalide või Euroopa Liidu kohtute praktika kohaselt. Kui Eesti õigus ei ole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas (nt kui jäätmete mõiste on Eesti õiguses kitsam kui Euroopa Liidu õiguses), võib see tähendada seda, et Eesti Vabariik rikub oma kohustusi Euroopa Liidu ees. See aga ei saa tingida seda, et keegi tunnistatakse karistusnormi sõnastusega vastuollu mineval moel süüdi, sest seda ei võimalda põhiseaduse § 23 lg
  3. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et Eesti õiguse tõlgendamine Euroopa Liidu õigusaktide, kohtupraktika või ka juhendmaterjalide abile ei ole võimalik: kui Eesti õigusnormi sõnastus seda võimaldab, saab selle sätte sisustamisel kindlasti tugineda ka eelviidatud allikatele.
  4. Kohtu hinnangul kujutavad sellised autod, mille taastamine ei ole majanduslikult mõttekas, endast Euroopa Liidu õiguse kohaselt vähemalt üldjuhul jäätmeid. Nimelt saab sel moel tõlgendada jäätmete kohta käiva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
  5. aprilli 2006 direktiivi nr 2006/12/EÜ art 1 lg 1 p a ja jäätmesaadetiste kohta käiva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 art 2 p
  6. Saab öelda, et kui keegi loobub mingist asjast seetõttu, et see asi on muutunud tema jaoks majanduslikult mõttetuks, on tegemist äraviskamisega direk- 6 tiivi nr 2006/12/EÜ art 1 lg 1 p a tähenduses. Samale seisukohale on jõudnud ka Euroopa Komisjon, kes on
  7. septembril 2011 andnud välja juhendi nr 9 (Correspondents' Guidelines on shipment of waste vehicles; Anlaufstellen-Leitlinien betreffend die Verbringung von Altfahrzeugen; kättesaadav: http://ec.europa.eu/environment/waste/shipments/guidance.htm). Selle juhendi p 8 alapunkt e kohaselt on jäätmed muu hulgas selline sõiduk, mis on täielikult hävinenud (total loss, Totalschaden) / mille parandamisel ei piisa väiesemahulistest töödest / mille olulised osad on raskelt kahjustada saanud (nt avarii tõttu). See siiski ei tähenda seda, et niisugune sõiduk kujutab endast jäätmeid JäätS § 1205 mõttes: kohus kordab, et see on vaja teha selgeks jäätmeseaduse alusel.
  8. Enne jäätmeseaduse tõlgendamist peab kohus siiski vajalikuks tuua põgusalt välja, kuidas mõistetakse autode ja jäätmete suhet paari teise Euroopa riigi õigusaktide kohaselt. Seda seetõttu, et see võimaldab kohtu hinnangul tõlgendada hõlpsamalt ka Eesti õigust.
  9. Austria õiguses on jäätmete mõiste defineeritud jäätmete käitlemise seaduses (Abfallwirtschaftsgesetz; edaspidi AWG). Asjakohane on AWG § 2, mille praegu asjasse puutuvad sätted kõlavad järgmiselt: "

(1)Jäätmed käesoleva liiduseaduse mõttes on vallasasjad,
  1. mida valdaja tahab ära visata või mille ta on ära visanud või
  2. mille kogumine, säilitamine, vedamine ja käitlemine jäätmetena on vajalik selleks, et ei kahjustataks avalikke huve (§ 1 lg 3). /…/
(3)Korraldatud kogumine, säilitamine, vedamine ja käitlemine ei ole käesoleva liiduseaduse mõttes siiski avalikes huvides (§ 1 lg 3) vajalik, kui
  1. asi on üldise arusaama kohaselt uus või
  2. seda kasutatakse üldise arusaama kohaselt tema jaoks ettenähtud moel.". Viimaks peab märkima, et AWG § 1 lg 3 näeb ette pika loetelu sellest, milliste asjade puhul tuleb avalikes huvides leida, et kogutav, säilitatav, veetav ja käideldav asi kujutab endast jäätmeid. Nii on see näiteks siis, kui asi ohustaks inimeste tervist, vett, õhku, loomi, keskkonda, kulutuuriväärtusi, avalikku julgeolekut jne.
  3. Niisugune õiguskord võimaldab austerlastel asuda seisukohale, et avariiline auto, mille taastamine maksab enam kui on tema väärtus taastamise järgselt, kujutab endast üldjuhul jäätmeid. Selline hinnang antakse AWG § 2 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 alusel. Nimelt leitakse, et niivõrd kehvas seisus autot ei saa üldise arusaama kohaselt kasutada tema jaoks ettenähtud moel (AWG § 2 lg 3 p 2). See tähendab seda, et see auto kujutab endast ohtu avalikele huvidele ja seepärast on tegu jäätmetega (AWG § 2 lg 1 p 2). Vt selle kohta Austria Kõrgeima Halduskohtu (Verwaltungsgerichtshof)
  4. juuli 2013 otsust (kättesaadav: https://www.ris.bka.gv.at/JudikaturRechtssaetze.wxe?Abfrage=Vwgh&Dokumentnummer=JWT_2013070032_20130725X00).
  5. Olukord Saksa õiguses on järgmine. Jäätmete definitsioon tuuakse ümbertöötlemismajanduse seaduses (Kreislaufwirtschaftsgesetz; edaspidi KrWG). KrWG § 3 esimesed lõiked on järgmised: "
(1)Jäätmed selle seaduse tähenduses on ained või esemed, mille valdaja viskab ära, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama. Jäätmed, mis töödeldakse ümber, on ümbertöödeldavad jäätmed; jäätmed, mida ümber ei töödelda, on kõrvaldatavad jäätmed. 7
(2)Ära viskamist käesoleva paragrahvi esimese lõike järgi tuleb eeldada, kui valdaja toimetab aine või eseme ümbertöötlemiseks käesoleva seaduse lisas 2 nimetatud ümbertöötlemismenetlusse või kõrvaldamiseks käesoleva seaduse lisas 1 nimetatud kõrvaldamismenetlusse või loobub selle üle tegelikust võimust ilma sellele mingeid edasisi kasutustingimusi seadmata.
(3)Äraviskamistahet käesoleva paragrahvi esimese lõike mõttes tuleb ainete või esemete suhtes eeldada siis, kui /…/
  1. kaob ära või loobutakse nende esialgsest otstarbest, ilma et vahetult astuks selle asemele uus kasutuseesmärk. Otstarbe hindamisel tuleb võtta arvesse looja (Erzeuger) või valdaja soove lähtuvalt üldisest käibearusaamast.".
  2. Seesugunegi õigusraamistik võimaldab leida, et raskelt kahjustada saanud sõidukid on reeglina jäätmed. Nimelt on võimalik tugineda sellele, et niisuguse auto puhul on ära kadunud selle esialgne otstarve (KrWG § 3 lg 3 p 2): seda ei saa enam liikluses kasutada, ilma et tehtaks majanduslikult õigustamatuid kulutusi (Wolf – Giesberts/Reinhardt. Beckscher Online-Kommenar zum Umweltrecht.
  3. Edition. KrWG § 3/16). Et tegu on eeldusega, saab selle ümber lükata (ja leida, et KrWG § 3 lg 1 nõuded täidetud ei ole): nii näiteks ei saa nn uunikumide ehk oldtimer'ite (st autod, millel on suur väärtus kollektsionääride jaoks) puhul öelda, et kalliks maksva mineva taastamise tõttu on auto esialgne otstarve kaduma läinud (Wolf – Giesberts/Reinhardt. Beckscher Online-Kommenar zum Umweltrecht.
  4. Edition. KrWG § 3/16). Seesugusel juhul on otstarve mitte majanduslikku, vaid esteetilist laadi.
  5. Järgnevalt analüüsib kohus, kas ka Eesti jäätmeseadust saab sarnasel moel tõlgendada ehk kas on võimalik jõuda järeldusele, et Eesti õigus järgib samu põhimõtteid, nagu Euroopa Liidu õigus ja paari eelmainitud Euroopa Liidu liikmesriigi õigus.
  6. Praegu tuleb kõne alla JäätS § 2 lg 1 alt 1: avariilise auto ära viskamine valdaja poolt. JäätS § 2 lg 2 puhul, mis avab ära viskamise mõiste, tuleb kõne alla samuti esimene alternatiiv: auto kasutuselt kõrvaldamine. Seetõttu tuleb vaagida, kas auto Rosma OÜ-le müünud USA äriühing kõrvaldas auto kasutuselt JäätS § 2 lg 2 alt 1 mõttes.
  7. Kohus leiab, et asja kasutuselt kõrvaldamine tähendab asja valdaja poolset aktiivset tegu, mille tagajärg on see, et tema asja enam mingil moel ei käitle. Nii näiteks kujutab asja kasutuselt kõrvaldamine endast asja metsa alla viimist või jõkke heitmist, aga ka nt kellelegi teisele üle andmist moel, millega loobutakse asja suhtes igasugustest õigustest (nt asja kinkimist või müümist). USA äriühing praegu nii tegigi: ta müüs auto Rosma OÜ-le ja loobus seeläbi igasugustest õigustest selle auto osas.
  8. Siiski on tarvis kasutuselt kõrvaldamise mõistet tugevasti kitsendada. Seda seetõttu, et kui seda mõista moel, nagu see on välja toodud käesoleva otsuse eelmises punktis, tähendaks see seda, et igasugune asjade võõrandamine kujutaks endast asja kasutuselt kõrvaldamist JäätS § 2 lg 2 alt 1 mõttes ja asja ära viskamist JäätS § 2 lg 1 alt 1 tähenduses. See omakorda tähendaks, et kõik tehingud asjadega oleksid vaadeldavad jäätmete äraviskamisena ja neile peaks rakenduma jäätmeseadusest tulenevad kitsendused. On ilmne, et nii see olla ei saa. Kohtu hinnangul see nii ka ei ole, sest JäätS § 2 lg 2 lõpeb formuleeringuga "kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik". Seega saab pidada asja valdaja poolset aktiivset tegu, mille tagajärg on see, et tema asja enam mingil moel ei käitle, äraviskamiseks JäätS § 2 lg 1 alt 1 tähenduses üksnes siis, kui asja kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest 8 tulenevalt mõistlik. Kohus möönab, et selle seisukoha ühildamine Riigikohtu lahendi nr 3-1-194-16 p-s 13 öelduga on keeruline, aga niisugune tõlgendus on siiski vajalik, et vältida käesoleva punkti alguses kirjeldatud ilmselgelt ebamõistlikke tagajärgi.
  9. Praegusel juhul müüs USA äriühing sõiduki Rosma OÜ-le seetõttu, et tema enda (st sõiduki müüja) jaoks oli selle sõiduki edasine valdamine muutunud majanduslikult mõttetuks: selle taastamine oleks läinud maksma rohkem, kui oleks olnud selle masina taastamisjärgne väärtus. Seega saab öelda, et JäätS § 2 lg 2 tähenduses ei olnud ei olnud VW (edasine) kasutusele võtmine sõiduki müüja jaoks majanduslikest asjaoludest tulenevalt mõistlik. Seega kujutas sõiduki müümine endast sõiduki kasutuselt kõrvaldamist JäätS § 2 lg 2 mõttes ehk sõiduki ära viskamist § 2 lg 1 mõttes ehk sõiduki näol oli tegu jäätmetega.
  10. Nõustuda ei saa kaitsjaga, et taastamisväärtus tuleks teha selgeks selle põhjal, kui palju maksaks auto taastamine Euroopas (või Eestis). Seda seetõttu, et eelnevast tulenevalt peab asja jäätmete hulka arvamisel lähtuma sellest, kuidas suhtub asjasse tema senine omanik (sellele viitab otsesõnu ka Riigikohus: vt RKKKo 3-1-1-94-16, p-d 11 ja 13). Praegusel juhul tuleb niisiis lähtuda USA kindlustusfirma arusaamast. Olukorrast Euroopas tuleks lähtuda siis, kui asja tahab ära visata mõni Euroopas tegutsev isik: nt leidis Austria Kõrgeim Halduskohus ülal viidatud otsuses, et asja välisriiki maha müüa sooviv Austria äriühing ei saa tugineda sellele, et selles välisriigis on asja parandamine erinevalt Austriast majanduslikult mõistlik – sellises olukorras tuleb lähtuda situatsioonist Austrias.
  11. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas need jäätmed olid ohtlikud või muud rahvusvaheliselt kontrollitavad (vt käesoleva otsuse p 30).
  12. Millised jäätmed on ohtlikud, on kohtu hinnangul Eesti õiguses reguleeritud mõnevõrra segaselt. Kõigepealt on asjasse puutuv JäätS § 6 lg 1, mis sätestab, et ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis komisjoni määruse (EL) nr 1357/2014 lisas nimetatud vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad olla ohtlikud inimese tervisele, varale või keskkonnale. Teiseks on aga keskkonnaminister andnud
  13. detsembril 2015 JäätS § 2 lg 5 alusel välja määruse "Jäätmete liigitamise kord ja jäätmenimistu", mille kolmanda paragrahvi teine läige sätestab, et ohtlikeks jäätmeteks liigitatakse kõik jäätmenimistus (st keskkonnaministri määruse lisas) tärniga tähistatud jäätmed. Kohus leiab, et jäätmeseaduse mõttes tuleb ohtlikeks lugeda nii määruse nr 1357/2014 lisas nimetatud kui ka keskkonnaministri määruse lisas tärniga tähistatud jäätmed. Kui see tähendab seda, et Eestis peetakse ohtlikeks jäätmeteks rohkem jäätmeid, kui seda nõuab Euroopa Liit, on see lubatav: liikmesriik võib minna keskkonnakaitsega kaugemale kui seda soovib Euroopa Liit, kes annab ette üksnes jäätmealased miinimumnõuded.
  14. Kohtu hinnangul kujutab VW endast ohtlikke jäätmeid. Esiteks on siin asjakohane viidata keskkonnaministri määruse lisa koodidele nr 16 01 04 (romusõidukid) ja 16 01 06 (romusõidukid, mis ei sisalda vedelikke ega ohtlikke osi). Kuivõrd kood nr 16 01 04 on tähistatud tärniga, on vedelikke ja ohtlikke osi sisaldavad romusõidukid ohtlikud jäätmed. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et romusõidukit Eesti õiguses defineeritud ei ole. Seepärast peab selle mõiste defineerima õigusnormi kohaldaja. Kohus leiab, et romusõidukiks tuleb vähemalt (st et romusõidukite kategooriasse võivad kuuluda ka muud sõidukid) pidada selliseid sõidukeid, mis on sedavõrd kehvas olukorras, et nende taastamine ei ole majandlikult mõistlik: niisugused sõidukid võivad hakata endast kujutama suurt keskkonnaohtu juba iseenesest või seetõttu, et omanikul tekib kiusatus nad kuhugi vedelema jätta. Praegu oli VW-l peal aku. Aku sisaldab endas erinevaid vedelikke. Seetõttu tuleb VW-d pidada vedelikku sisaldavaks romusõidukiks ehk ohtlikeks jäätmeteks. Ka saab öelda, et VW sisaldas endas ohtlikku osa keskkonnaministri määruse lisa 9 koodi nr 16 01 04 tähenduses. Selleks ohtlikuks osaks on aku. Autoakud on pliiakud ja pliiakud on ohtlikud osad tulenevalt keskkonnaministri määruse lisa koodist nr 16 06
  16. Eelöeldu tähendab, et VW on JäätS § 1205 lg 1 kohane koosseisuobjekt: tegu on ohtlike jäätmetega.
  17. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas toime on pandud koosseisutegu, milleks on üle riigipiiri vedu asjakohase loata, teatiseta või loa nõudeid rikkudes.
  18. Vedamine tähendab teoobjekti toimetamist ühest kohast teise. Vedamine üle riigipiiri tähendab seda, et asi toimetatakse Eesti territooriumiks mitte olevalt alalt Eestisse või Eestist sellisele alale, mis ei kujuta endast Eesti territooriumit. Jäätmete vedamine Eestisse võib niisiis aset leida mitmel moel: nt astub keegi Lätist või Venemaalt Eesti territooriumile, hoides jäätmeid taskus või seljakotis; keegi juhib Venemaalt või Lätist Eesti territooriumile auto, mille pagasiruumis on jäätmed; keegi juhib Läänemerelt Eesti territoriaalvetesse laeva, mille pardal on jäätmed; keegi juhib Eesti õhuruumi lennuki, mille pardal on jäätmed.
  19. A. Rosma sellist tegu toime ei pannud: tema ei toimetanud autot Eestisse. Seega ei ole A. Rosma koosseisuteo vahetu täideviija

§ 21lg 1 alt 1 mõttes.

Vahetult pani koosseisuteo toime VW Eestisse tüürinud laeva kapten, tüürimees või mõni muu laeva pardal olnud inimene (kohus ei pea vajalikuks hakata analüüsima, kes täpselt laeval olnud inimestest oli sõiduki Eestisse vedaja või kas vedajaid võis olla mitu (nt tegutsesid kapten ja tüürimees kaastäideviijatena

§ 21lg 2 mõttes), sest see ei ole praeguse asja jaoks oluline).

Küll on A. Rosma aga teo vahendlik täideviija

§ 21lg 1 alt 2 tähenduses.

Nimelt valitses ta ülekaaluka teadmisega laevameeskonna liiget(liikmeid), kes pani(d) koosseisuteo toime teadmatuses: nimelt ei teadnud see(need) laevameeskonna liige(liikmed), millist lasti ta(nad) veab(veavad).

  1. JäätS § 108 lg 2 kohaselt võib ohtlikke jäätmeid vedada Eesti Vabariiki vaid vastava veoloa alusel. A. Rosmal sellist veoluba ei olnud ehk ta tegutses asjakohase loata JäätS § 1205 lg 1 mõttes.
  2. Eeltoodu tähendab, et A. Rosma realiseeris JäätS § 1205 lg 1 objektiivse koosseisu.
  3. Nõustuda ei saa Keskkonnainspektsiooni otsuses märgituga, et A. Rosma tegutses ettevaatamatusest hooletuse vormis, sest ei teadnud, et niisuguse sõiduki Eestisse toomine kujutab endast jäätmevedu. Keskkonnainspektsioon ajab segi koosseisu- ja keelueksimuse instituudid (vastavalt

§ 17lg 1 ja § 39 lg 1).

Teadmine või mitteteadmine mingi tegevuse keelatusest ei puuduta kuidagi koosseisu tasandit, vaid on oluline süü üle otsustamisel. Koosseisu tasandil tuleb vaadelda üksnes isiku arusaama faktilistest asjaoludest. Kohus leiab, et A. Rosma pani teo toime tahtlikult, sest tal oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude osas. Esiteks teadis ta, et USA kindlustusfirma pani auto müüki seetõttu, et auto taastamine ei olnud tema jaoks majanduslikult mõistlik: see aga tähendab seda, et ta teadis asjaolusid, mille põhjal saab öelda nii seda, et tegu oli jäätmetega, kui ka seda, et tegemist oli romuauto ehk ohtlike jäätmetega. Seepärast ei ole oluline, kas A. Rosma teadis, et sõidukil on aku peal või mitte. Ka teadis A. Rosma seda, et transpordifirmale vastava korralduse andmine toob endaga kaasa sõiduki Eesti territooriumile toimetamise. Viimaks oli A. Rosma igati teadlik sellest, et tal ei olnud mingit veoluba (seda tõdemust ei väära mitte kuidagi tõsiasi, et A. Rosma ei olnud sellise veoloa vajalikkusest teadlik (vt selle kohta käesoleva otsuse p 56)). Seega realiseeris A. Rosma JäätS § 1205 lg 1 subjektiivse koosseisu. 10 54. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ilmne. 55. Küll aga ei ole A. Rosma õigusvastase teo teoimepanemises süüdi, sest ta oli vältimatus keelueksimuses

§ 39

lg 1 tähenduses.

§ 39

lg 1 järgi vabastab seaduse mittetundmine vastutusest – seda aga üksnes eeldusel, et seaduse mittetundmist ei saa isikule ette heita. Üldjuhul seda aga ette heita saab: vt RKKKo 3-1-1-33-16, p

  1. Muu hulgas peab oma teo keelatuse üldjuhul ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas: tal tuleb selle valdkonna reeglid endale selgeks teha. See siiski ei tähenda, et vastavas valdkonnas tegutseja ei saa kunagi olla vältimatus keelueksimuses: RKKKo 3-1-1-33-16, p 22.
  3. Kohus nõustub Keskkonnainspektsiooni poolt juba väärteootsuses märgituga, et A. Rosma ei olnud teadlik, et tal on VW Eestisse toomiseks tarvis jäätmeveoluba: eeskätt viitavad sellele A. Rosma ütlused ja need ütlused on ka kõigiti usutavad. See tähendab seda, et A. Rosma oli keelueksimuses. Kohus leiab, et hoolimata sellest, et A. Rosma näol on tegemist professionaalse autoimportööriga, ei saa talle siiski ette heita seda, et ta ei teadnud, et VW kujutab endast jäätmeid. Esiteks on oluline see, et praegune menetlus näitab selgelt, et tegemist on keerulise küsimusega. Nimelt selgitasid pooled kohtus, et nad vaidlesid pikalt juba enne kohtumenetlust ja kaasasid oma vaidlusesse ka teiste riigiasutuste esindajaid. Asja keerukust suurendavad oluliselt ka Euroopa Liidu õigusest tulenevad mõjud. Oluline on tähele panna sedagi, et A. Rosma on avariilisi autosid toonud Eestisse juba pikki aastaid (ega ole oma tegevust kuidagi võimude eest varjanud), ent senini talle mingeid etteheiteid ei tehtud. Samuti ei ole Keskkonnainspektsioon seni teinud selliseid etteheiteid kellelegi teisele. Ka peab arvesse võtma tõsiasja, et ehkki VW oli avariiline, ei kujutanud ta endast vahetut ohtu keskkonnale: ta ei eritanud mingeid vedelikke, gaase vms – seega oli keeruline tulla selle peale, et juriidilises mõttes võib tegu olla jäätmetega. Neid asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et A. Rosma keelueksimus oli talle vältimatu.
  4. Et A. Rosma ei pannud toime süütegu, ei saa tulenevalt

§ 14lg-st 1 ka leida, et süüteo pani toime Rosma OÜ.

Seetõttu tuleks väärteomenetlus ka sellistel kaalutlustel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (st kui kohus ei lõpetaks menetlust käesoleva otsuse p-des 9–15 toodud kaalutlustel).

  1. Kohus märgib, et edaspidi A. Rosma sarnases olukorras keelueksimusele tugineda ei saa: nüüd on ta teadlik, kuidas tuleb olukorda õiguslikult hinnata (st et autod, mis on nende võõrandaja jaoks taastamisväärtuseta, kujutavad endast juriidilises mõttes jäätmeid).
  2. Isegi kui leida, et OÜ Rosma (A. Rosma kaudu) praegu vältimatus keelueksimuses ei tegutsenud, ei saaks teda ikkagi karistada. Nimelt saaks niisugusel juhul tugineda VTMS § 30 lg 1 p-le 1 (menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi). Et Rosma OÜ süü on väike, tuleneb sellest, et A. Rosma tegutses (välditavas) keelueksimuses (vt ka

§ 39lg 2).

Samuti kõneleb Rosma OÜ süü väiksuse kasuks see, et A. Rosma ei salanud juhtunut, vaid tunnistas seda (tema vastuväited rajanesid üksnes juriidilisel pinnal). Et asjas pole avalikku menetlushuvi, on tuletav sellest, et tegemist on väga spetsiifilise rikkumisega. Lisaks vähendab avalikku menetlushuvi ka see, et kohus andis käesoleva lahendiga sündmusele õigusliku hinnangu ja sellele saab Keskkonnainspektsioon edaspidi tugineda. Menetluskulud 60. Rosma OÜ kaitsja K. Kiilo on esitanud kohtule taotluse mõista Rosma OÜ kasuks välja 360 euro suurune kaitsjatasu (sh käibemaks), mille menetlusalune isik on kohustunud tasuma Ad- 11 vokaadibüroole Sirje Must talle osutatud õigusabi eest. VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. K. Kiilo on taotluse kohaselt osutanud Rosma OÜ-le õigusabi kolme tunni vältel, kusjuures ühe tunni maksumus on 120 eurot (sh käibemaks). Kohus peab õigusabi osutamist kolme tunni kestel põhjendatuks ja mõistlikuks tuleb lugeda ka tunnihinda. Seepärast tuleb taotletav summa (360 eurot) lugeda menetluskuluks. Menetluskulu hüvitamise adressaat sõltub vastavalt VTMS § 38 lg-le 1 ja KrMS § 180 lg-le 1 ning § 181 lg-le 1 menetluse lõpptulemusest. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (KrMS § 181 lg 1). Väärteomenetlus õigeksmõistmise instituuti ei tunne. Sisuliselt on aga VTMS § 29 lg 1 p 1 järgse väärteomenetluse lõpetamise korral tegemist õigeksmõistmisega. Seetõttu tuleb valitud kaitsjale maksmisele kuuluv tasu VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Rosma OÜ kasuks välja mõista. /alla kirjutatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.