← Eesti

2-17-7930/12

Obsah (6)§ 438§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 23.aprill 2018.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-7930 Tsiviilasi Aktsiase

§ 438

lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

  1. Hageja nõue on suunatud võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt juhul kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
  2. Vaidlust ei ole selles, et 26.02.2013 allkirjastas kostja võlatunnistuse ja kinnituskirja. Samuti ei vaidle kostja vastu ka sellele, et ta on kätte saanud hageja poolt saadetud teate. Kostja põhiline vastuväide seisneb selles, et kostja ei allkirjastanud võlatunnistust vabatahtlikult ja võlga summas 35 000 eurot ei ole.
  3. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13;
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16;
  8. jaanuari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). See tähendab, et kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu
  10. septembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p 17).
  12. Kohus selgitas, et antud juhul on hageja kohustus tõendada, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Samas isegi juhul kui on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, piisab hagejal oma nõude tõendamiseks kohtule võlatunnistuse esitamisest ja kostja peab tõendama, et võlga ei ole üldse tekkinud või seda enam ei ole. Tulenevalt kostja vastuväidetest peab kostja esitama seega tõendid selle kohta, et võlgnevust hagejale summas 35 000 eurot ei ole tekkinud. Kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ei piisa kostjale üksnes vastuväidete esitamisest, vaid ta peab esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu.
  13. Kohtu hinnangul ei kinnita 26.02.2013 võlatunnistuses märgitu seda, et pooled soovisid luua sõltumatult kostja algsest kohustusest hüvitada taara vargusega tekitatud kahju, iseseisev võlakohustus. Nimelt on võlatunnistuse punktis 1.1 märgitud, et „Võlausaldaja ja Võlgnik kinnitavad, et Võlgnikul on tekkinud võlgnevus Võlausaldaja ees, seoses taara vargusega 2012 aastal ja 2013 aastal Saku Õlletehase AS-ilt ning vastavalt Võlgniku enda kinnitusele, millise ta on andnud Saku Õlletehase AS-ile. Kokku Võlgnevus käesoleva Võlatunnistuse allkirjastamise seisuga on 35 000 eurot (põhivõlg).“ Võlatunnistuse punktis 2.3 on märgitud, 3

(6)2-16-7590 et „Käesoleva võlatunnistuse sõlmimisest alates ei oma p 1.
  1. Võla tekkimise aluseks olevad tõendid enam Võla osas tõenduslikku tähendust, Võlga tõendab käesolev kokkulepe.“ (tl 5). Seega on pooled loobunud võlga tõendavate tõendite edasise esitamise vajadusest ja on kinnitanud, et võlga tõendab ainult võlatunnistus. Pooled ei ole sellega kinnitanud, et tegemist oleks algsest kohustusest erineva kohustusega. Ka deklaratiivse võlatunnistuse mõte on võlausaldaja tõendamiskoormuse lihtsustamine. Pooled on otseselt võlatunnistuses märgitud kohustuse sidunud vargusega tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
  2. Kostja ei ole käesolevas asja tõendanud, et tal võlga hageja ees ei ole. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta.
  3. Kostja väitel sunniti teda võlatunnistust allkirjastama. Tehing võib olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisusele tuginev pool peab tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast (vt Riigikohtu 25.septembri 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 13). Lisaks on Riigikohus märkinud, et tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9).
  6. Kohus selgitas, et kostja peab tooma välja sundolukorda kinnitavad asjaolud ja enda sundolukorda tõendama. Seejärel on hagejal võimalus tõendada, et ta ei teadnud kostja sundolukorrast või et sellist sundolukorda ei eksisteerinud. Kohus leiab, et ainult asjaolust, et kostjal võimaldati omal soovil tööandjaga tööleping lõpetada, ei viita sundolukorrale võlatunnistuse sõlmimise osas. Hageja esitas kohtule kostja 28.01.2013 omakäelise seletuskirja, milles kostja kirjeldab 25.01.2013 toimunud taara vargust ja kinnitab, et selline tegevus toimus juba aasta tagasi (tl 39). Kostja ei ole väitnud, et 28.01.2013 seletuskiri oleks kirjutatud hageja või kellegi teise surve all. Kohus järeldab 28.01.2013 seletuskirjast, et kostja on tunnistanud korduvaid taara varguseid. Seega saab kohus ka järeldada, et kostjal on võlgnevus hageja ees seoses taara vargustega ja kostja on seda tunnistanud.
  7. Hageja väitel ei ole hageja politsei poole pöördunud seetõttu, et kostja kinnitas võlgnevust hageja ees ja andis selle kohta võlatunnistuse. Kostja ei ole hageja väitele, et hageja ei pöördunud politseisse just seetõttu, vastuväiteid esitanud. Olukorras, kus kostja on ise tunnistanud varguseid ja kostjale võimaldatakse võlgnevus tasuda ilma, et pöördutaks varguse faktis politsei poole, ei saa kohtu hinnangul järeldada kostja sundolukorda võlatunnistuse ja kinnituskirja allkirjastamisel.
  8. Asjaolu, et võlatunnistus koostati hageja poolt ei viita samuti kostja sundolukorrale. Oluline ei ole mitte see, kes võlatunnistuse koostab, vaid see, milline on selles märgitud poolte tahe ja et nad on seda tahet kinnitanud võlatunnistuse allkirjastamisega. Sellele, et kostja on 26.02.2013 võlatunnistuse ja kinnituskirja tähelepanelikult läbi lugenud, viitab 26.02.2013 4
(6)2-16-7590 kinnituskirja allosas kostja omakäeliselt lisatud märkus – „Kohustun ilmuma esimesel võimalusel, mitte esimesel kutsel nagu on ülal toodud.“ (tl 6).
  1. Lisaks märgib kohus, et omal soovil töölt lahkumine ei viita ilmtingimata sellele, et hagejal kostja vastu nõuet olla ei saa. Kohus leiab, et töölepingu lõpetamiseks on seaduses ette nähtud erinevaid võimalusi ja milliseid nendest pooled kasutavad on poolte valik, seda siiski vastavalt võimalusele. Olukorras, kus kostja on allkirjastanud võlatunnistuse on mõistetav, et hageja tööandjana ei kasuta töölepingu lõpetamist töökohustuste rikkumise või usalduse kaotuse tõttu, vaid võimaldab töötajal lahkuda omal soovil. Sellisest hageja käitumisest ei saa järeldada, et tal poleks kostjale pretensioone, sealhulgas seda, et kostjal poleks hageja ees võlga.
  2. Antud juhul ei teki kohtul kahtlust selles, et kostja kirjutas 26.02.2013 võlatunnistusele vabatahtlikult alla ja kostja tegelik tahe kattub sellega, mis võlatunnistuses on märgitud.
  3. Võlatunnistuses on kostja kohustunud tasuma võla summas 35 000 eurot peale hageja poolt kostjale vastava teate esitamist. Hageja on koostanud 01.02.2016 teate, milles märgib, et teate esitamisest alates on kostja kohustatud tasuma võlgnevuse summas 35 000 eurot viivitamatult hageja pangakontole. (tl 12). Kostja ei ole väitnud, et ta pole hageja teadet võla tasumiseks kätte saanud. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja enne kohtumenetlust teadet kätte ei saanud, sai ta teada hageja nõudest võlatunnistuses märgitud summa tasuda hiljemalt hagiavalduse ja selle lisade kättesaamisest 31.08.
  4. (tl 32). Vaidlust pole selles, et kostja ei ole võlgnevust tasunud.
  5. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 35 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  6. Kuna hagi kuulub rahuldamisele jäävad menetluskulud kostja kanda kooskõlas

§ 162lg 1.

24. Hageja märgib oma menetluskuludeks riigilõivu summas 1000 eurot ja õigusabikulud summas 243,75 eurot, millele lisandub käibemaks. 25.

§ 174lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (

§ 174lg 1).

26.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus leiab, et hageja poolt menetluskulude nimekirjas osundatud menetlustoimingud on põhjendatud osaliselt. Menetluskulu menetluskulude nimekirja koostamise eest ei ole põhjendatud. Menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes. (vt Riigikohtu 11.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). 5

(6)2-16-7590 Ülejäänud menetlustoimingud ja nendeks kulutatud aeg on kohtu hinnangul põhjendatud. Seega kokku on põhjendatud hageja lepingulise esindaja poolt menetlustoiminguteks kulutatud aeg 2 tundi ja 45 minutit.
  1. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11). Kohus leiab, et hageja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav.
  2. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lisaks on leidnud Riigikohus, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi ning tunnitasu vähendamise või selle keskmisest suurema väljamõistmise eelduseks saab olla konkreetse asja keerukus. Hageja on märkinud tunnitasu suuruseks 75 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et arvestades käesoleva asja vähest tõenduslikku keerukust võib hageja lepingulise esindaja märgitud tunnitasu suurust 75 eurot pidada põhjendatuks ja mõistlikuks tunnitasu suuruseks. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulud kokku summas 206,25 eurot, koos käibemaksuga 247,50 eurot. 29. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 1 247,50 eurot (1000+247,50), mistõttu tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks 1 247,50 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.