KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. september 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-9297 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 25

lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Süüdistatava kaitsja Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. aprilli 2018 otsus Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma apellatsioon, süüdistatava Irina Semenjuki määruskaebus Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Irina Semenjuk isikukood: 48211162231; elukoht: XXXX, viibib Viru vanglas; karistatus: varem 1 korral kriminaalkorras karistatud vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. aprilli 2018 otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon ja Irina Semenjuk määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Irina Semenjukki selles, et tema, et viibides
3. juunil 2017 kella 16.30 paiku XXX, Kohtla-Järvel asuvas korteris koos oma abikaasa A.S. ja tuttava S.S. , tekkis I. Semenjukil ühise alkoholi tarvitamise käigus oma abikaasa A.S. tüli, mille 1 käigus võttis I. Semenjuk kööginoa ning lõi sellega oma abikaasat A.S. ühe korra vasakusse rindkere südamepiirkonda ning ühe korra vasaku reie välisküljele. Löökide tagajärjel kukkus A.S. toa põrandale. I. Semenjuk hoidis nuga käes ja tõstis uuesti oma käe koos noaga põrandal lamava A.S. kohale, eesmärgiga teda uuesti noaga lüüa, kuid korteris viibinud S.S. sekkus ja lõi noa I. Semenjuki käest põrandale, takistades seeläbi I. Semenjuki poolt A.S. edasiste kehavigastuste tekitamist. Oma tegevusega põhjustas I. Semenjuk A.S. lahtise 2 cm pikkuse tuvastamata sügavusega noahaava südame piirkonnas rindkere vasakul pool ning 2,5 cm pikkuse ja tuvastamata sügavusega lahtise noahaava ka vasaku reie piirkonnas. I. Semenjuki poolt valitud kuriteo toimepanemise vahend ning teo toimepanemise tehiolud, eriti löök kannatanu rindkere südame piirkonda viitab sellele, et I. Semenjuki tegevus oli vastavalt tema ettekujutusele suunatud A.S. tapmisele. Tapmine jäi lõpule viimata süüdistatavast mitte sõltuvatel asjaoludel, kuna korteris viibinud tunnistaja S.S. suutis I. Semenjuki käest noa ära lüüa ning takistas I. Semenjukil oma tegu lõpule viimast. Oma teoga pani I. Semenjuk toime teise isiku, oma abikaasa, tapmise katse, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS §

§ 25lg 2 järgi. Maakohtu otsus 17. aprilli 2018 otsusega mõistis Viru Maakohus I. Semenjuki süüdistuses Kar

S § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi õigeks. Kohus tunnistas I. Semenjuki süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust. Kohus mõistis I. Semenjukilt välja riigituludesse sundraha 750 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 264 eurot, kaitsjatasu kohtumenetluses 882 (72+60+750) eurot, ekspertiisitasud 1091 (61+969+61) eurot. Samas jättis maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda kaitsjatasu kohtumenetluses summas 600 eurot ja ekspertiisitasu 314 eurot. Kohus kohustas menetluskulud summas 2987 eurot I. Semenjukil tasuda 12-kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Tunnistades I. Semenjuki süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi olid maakohtu argumendid järgmised. Maakohus leidis, et kuigi A.S. keeldus käsitletavas kriminaalasjas ütlusi andmast on asjas kogutud teiste tõenditega tõendamist leidnud I. Semenjuki süü kannatanule noaga löömises. Samas leidis maakohus, et I. Semenjuki süüdistus ei ole täies mahus tõendatud, sest tema teos puudub tahtlus A.S. tappa. A.S. st EMO-s tehtud fotodest, lähisuhtevägivalla infolehest, patsiendikaardist ja kohtumeditsiinilisest ekspertiisisi aktist tuleneb, et A.S. tekitati ainult välised kehavigastused, mingeid elutähtsaid organeid ei ole kahjustatud ja tavalise kulu korral põhjustavad vigastused lühiajalise tervisekahjustuse. Fotodelt on nähtav, et haav rindkere piirkonnas on kaetud plaastriga, verd näha ei ole. Haav vasaku reie välisküljel on sidemes ning sidemed on verised. 2 Patsiendikaardist tuleneb, et A.S. l oli noahaav rinnus vasakul pool ca 2 cm, vasaku reies noahaav ca 2 cm, kannatanu saabus EMO-sse

1. juunil 2017 kell 17.11 ja lahkus
2. juunil 2017 kell 17.
3. Ekspertiisiaktist tuleneb, et Karell Kiirabi AS kiirabikaardist nähtub, et vasakul pool rindkeres südame piirkonnas lõikehaav 2,5 cm, sügavus teadmata, verejooksu välisele ei esinenud. Vasakul tuharal samuti lõikehaav 2,5 vm, sügavuse kohta raske öelda, umbes 1-2 cm või rohkem, kiirabi saabumiseni esines verejooks. Kohus tuvastas, et ka asitõendi vaatlusprotokoll on kooskõlas eelnimetatud patsiendikaardi, kannatanu fotode ja ekspertiisiaktiga, sest sellest nähtuvalt olid verised kannatanul jalas olnud lühikeste pükste vasak pool ja ka kannatanul seljas olnud särgi vasak alumine osa. Kannatanul seljas olnud T-särgi eesosas asuva augu juures on aga vaid väike veremäärdumine. Nimetatud tõenditele tuginedes, tegi maakohus järelduse, et kannatanul esines verejooks vasakul reiel olevast haavast, vasakul ringkeres südame piirkonnas asuvast haavast verejooksu ei olnud. Kohus tugines oma järeldustes ka jäljeekspertiisiaktile nr 17E-TR0012 millest nähtub, et I. Semenjuki T-särgil ja pükstel tuvastati vere ülekandumisjälgi, liikumisjälg, pritsmeid, pühkimisjälg. Samuti tuli ekspert järeldusele, et sündmuskohalt äravõetud noatera ja käepide moodustasid varem ühtse terviku. DNA ekspertiisi akti 17E-GE0713 kohaselt noa teralt võetud proovist saadi DNA täisprofiil, mis on kokkulangev A.S. DNA-profiiliga. Noa käepidemelt võetud teisest proovist saadud DNA-täisprofiil on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada I. Semenjukilt ja A.S. lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Analüüsides nimetatud ekspertiisiakte luges kohus tõendatuks, et I. Semenjuk lõi A.S. just musta käepidemega kööginoaga, mis S.S. i löögi või maha kukkumise tagajärjel läks katki. Noa käepidemel avastati nii I. Semenjuki kui ka A.S. DNA-d ning noa teralt A.S. DNA-d. Kohus analüüsis ka tunnistaja S.S. i ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt läks ta
4. juunil 2017 koos I. Semenjukiga tema korterisse, kus tarvitati alkoholi koos A.S. . Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis toas tüli, tema oli köögis. Tuppa minnes nägi ta kannatanut maas lamamas, särk eest verine ning süüdistatav seisis tema kõrval nuga käes. Süüdistatav tahtis kannatanut veel kord noaga lüüa, kuid tunnistaja lõi noa tema käest ära. Kaitsja küsimustele vastas tunnistaja S.S, et kui ta tuppa tuli, seisis Irina A.st 1-1,5 m kaugusel. Käsi noaga oli süüdistataval all, kuid üritas uuesti lüüa kannatanut. Kaitsja täpsustavale küsimusele – kuidas saab lüüa inimest, kes lamab 1-1,5 m kaugusel, vastas S.S. , et soovi korral võib kõike teha. Prokuröri küsimusele vastas tunnistaja S.S. , et süüdistatav liikus kannatanu poole, et teda veelkord lüüa. Prokuröri täpsustavale küsimusele – kuidas ta siis oleks saanud lüüa, kui teie olite nende vahel, vastas S.S. , et see oli katse. Kohtu küsimusele – mille alusel tegite järelduse, et I. Semenjuk tahtis veel kannatanut lüüa, vastas S.S. , et kui inimene läheb kannatanu juurde noaga, siis mitte nii sama. Ütluste olustikuga seostamise protokollist ja videosalvestisest nähtus, et S.S. näitas sündmuskohal, et kui ta tuli tuppa, oli I. Semenjuk diivani juures, nuga käes. Tunnistaja lõi tal noa käest. Küsimusele – miks, vastas S.S. , et ta ka tahab elada. 3 Analüüsides tunnistaja S.S. i ütlusi, leidis kohus, et tema ütlustes esinevad väikesed vastuolud, kuid kohus võtab arvesse, et kuriteo toimpanemisest on möödunud peaaegu aasta aega, samuti seda, et tunnistaja oli kuriteo toimepanemise ajal alkoholi joobes. Kohus luges tunnistaja ütlused usaldusväärseteks, sest nad on kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Süüdistatav I. Semenjuk tunnistas ennast süüdi osaliselt. Ta andis ütlusi, et
5. juunil 2017 tarvitasid nad koos A.S. ja S.S. iga alkoholi tema korteris aadressil XXX. Tal tekkis tüli kannatanuga ning kui nad lõikasid nugadega vaipa, läks tüli füüsiliseks - kannatanu lõi teda näkku 2 korda, vehkis kätega ja tema lõi kannatanut vastu ühe korra noaga jalga. Ta ei mäleta, et lõi veel korda kannatanut noaga. Ta oli purjus. Ta ei tahtnud A. tappa. Ajal, kui A.S. lõi I. Semenjukki käega näkku, oli tal teises käes nuga. Ka tunnistaja A. J. ütluste kohaselt, tunnistas I. Semenjuk juba kohapeal, et ta oli oma abikaasat noaga löönud. Kokkuvõtvalt luges kohus süüdistatava I. Semenjuki ütlused usaldusväärseteks, sest need on kooskõlas tunnistaja S.S. i, A. J. ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega – sündmuskohavaatluse protokolli, skeemi ja fototabelitega, lähisuhtevägivalla infolehe ning patsiendikaardiga, mille kohaselt tuvastati A.S. l
6. juunil 2017 kell 17.11 noahaav vasakus reies. Küll aga leidis maakohus, et kohtulikul uurimisel ei tuvastatud, nagu oleks I. Semenjuk löönud A.S. noaga vasakusse rindkeresse südame piirkonda. I. Semenjuk ei tunnista teist lööki, ja annab ütlusi, et ei mäleta, et oleks löönud A.S. noaga kaks korda. Ta mäletab, et lõi abikaasat ühe korra noaga jalga. Samas ei ole tunnistaja S.S. kuriteo pealtnägija. Ta küll viibis I. Semenjuki korteris, kuid asus köögis ning ei näinud, kuidas I. Semenjuk lõi A.S. . Tunnistaja avastas kannatanu toas, kui ta oli juba verine ja lamas põrandal. Kuid tunnistaja S.S. kinnitab, et enne seda nad kõik koos – I. Semenjuk, A.S. ja tema, püüdsid toas vaipa lõigata. Alguses proovisid kääridega, pärast nugadega. Tal oli kaasas ka väike taskunuga. Kes millega vaipa lõikas, ei saa tunnistaja täpsustada, kuid olustikuga seostamisel selgitas tunnistaja, et pärast oli tema taskunuga A.S. käes. Arvestades I. Semenjuki, tunnistaja S.S. i ütlusi, sündmuskoha vaatlusprotokolli (et A.S valgete lühikeste pükste taskus avastati taskunuga), luges kohus tuvastatuks, et momendil, kui abikaasad jäid tuppa ja jätkasid vaiba lõikamist, oli mõlematel nuga käes. I. Semenjuk seletas, et enne seda, kui ta lõi kannatanut noaga, A.S. vehkis kätega, seega ei ole välistatud ka see, et A.S. ise, enda käes oleva noaga, tekitas endale ettevaatamatusest vigastuse. Noahaava paiknemise koht (rindkeres) ja iseloom (haav 2 cm, verejooksu haavast ei ole) ei välista selle tekitamist ka A.S. käes oleva noaga. Ainuüksi asjaolu, et kogutud tõenditega on tuvastatud, et
7. juunil 2017 tekitati A.S. kaks noahaava, ei anna kohtu arvates veel alust väita, et mõlemad haavad on tekitatud I. Semenjuki poolt. Sündmuskohalt äravõetud nuge (v.a. katkine nuga) ei edastatud ekspertiisiks. Seega ei ole ka uuritud, kas taskunoal võib olla A. või Irina Semenjuki DNA profiile. Kui kasutada antud kriminaalasjas nn välistamismeetodit, tuleb analüüsida kõiki võimalikke versioone, st et teisel viisil või teise isiku poolt ei saaks teist noahaava olla tekitatud. Kuid eelnevalt tuli juba kohus järeldusele, et ei ole ka välistatud, et A.S. tekitas haava iseendale ettevaatamatusest. Ka leidis kohus, et kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud I. Semenjuki süüdistus osas, mille kohaselt I. Semenjuk tõstis uuesti oma käe koos noaga põrandal lamava A.S. kohale, eesmärgiga teda uuesti noaga lüüa. 4 Tunnistaja S.S. i ütluste kohaselt peale vigastuse tekitamist (kui ta tuli tuppa) asus I. Semenjuk kannatanust eemal umbes 1-1,5 m kaugusel. Seega ei viibinud I. Semenjuk kannatanu juures ja ei saanud "tõsta uuesti oma kätt koos noaga põrandal lamava A.S. kohale". I. Semenjukil oli küll nuga käes, ning ta hakkas liikuma kannatanu või tunnistaja poole, kuid kohtulikul uurimisel ei ole tuvastatud I. Semenjuki taolise liikumise eesmärki. Kohus suhtub kriitiliselt tunnistaja S.S. i ütlustesse, et I. Semenjuk hakkas lähenema kannatanule selleks, et teda veel kord noaga lüüa. Kohtu arvates on see vaid tunnistaja subjektiivne hinnang, tema oletus, sest objektiivselt ei ole tunnistaja väide kinnitust leidnud. I. Semenjuk ei väljendanud sõnaliselt soovi lüüa kannatanut noaga veel kord, ei väljendanud oma soovi ka tegudega - ei teinud teatud käeliigutusi, näidates, et tahab veel lüüa. Peale noa käest maha löömist, ei püüdnud I. Semenjuk leida teist nuga löömise jätkamiseks. Vastupidi, ta istus diivanile ja kordas - "mida ma jälle tegin". Kohus leiab, et pole tuvastatud isegi see, et I. Semenjuk hakkas liikuma kannatanu juurde, ta lihtsalt alustas liikumist - ta võis soovida minna kas kannatanu, tunnistaja juurde või hoopis kööki. Kuid nähes tol ajal toas olevat pilti - kannatanu veres, I. Semenjukil nuga käes ja ta liigub, siis sellises situatsioonis tekib igal inimesel loomulik enesekaitse tunne ja seetõttu lõi tunnistaja S.S. I. Semenjukil noa käest. Sellele järeldusele viitavad ka tunnistaja S.S. i olustiku seostamisel antud ütlused, et - ta ka tahab elada. Arvestades ülaltoodut leidis kohus, et kinnitust on leidnud I. Semenjuki süüdistus selles, et viibides
8. juunil 2017.a. kella 16.30 paiku XXXX, Kohtla-Järvel asuvas korteris koos oma abikaasa A S. ja tuttava S.S. iga, tekkis I. Semenjukil ühise alkoholi tarvitamise käigus oma abikaasa A.S tüli, mille käigus lõi süüdistatav tal käes olnud noaga oma abikaasat A.S. ühe korra vasaku reie välisküljele. Mõne aja päras sisenes tuppa S.S. ning lõi noa I. Semenjuki käest põrandale. Oma tegevusega põhjustas I. Semenjuk A.S. 2,5 cm pikkuse ja tuvastamata sügavusega lahtise noahaava vasaku reie piirkonnas. Kogutud tõenditele tuginedes leidis kohus, et I. Semenjuki tegevus ei olnud suunatud A.S. tapmisele. Süüdistatava I. Semenjuki ütluste kohaselt lõi ta A.S. noaga, et teda rahustada ja et ta enam ei skandaalitseks ega tõstaks tema vastu kätt. Patsiendikaardist tuleneb, et kannatanu saabus EMO-sse kiirabiga 19.06.2017 kell 17.11 ning seal tuvastati kannatanul noahaav rinnus vasakul pool pikkusega 2 cm, vasakus reies noahaav pikkusega 2 cm, välispõhjus – kokkupuude noaga. Isik paigutati intensiivraviosakonda. Kohus tuvastas, et I. Semenjuk lõi A.S. noaga ühe korra vasaku reie piirkonda. A.S. lahkus haiglast 19.06.2017 kell 17.50, mis kohtu arvates kinnitab, et tema vigastused ei olnud rasked. Kohtulikul uurimise seletas ekspert M. Eržanov, et tuharas on lihased ja väikesed veresooned, seega elutähtsaid organeid selles kehaosas ei ole. Kohus tuvastas, et ka välise teopildi alusel ei saa ka teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta, kuna I. Semenjuk tekitas A.S. vaid välise kehavigastuse, mis ei ole eluohtlik. A.S. tekitatud tervisekahjustus ei või kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Kohtu hinnangul oli I. Semenjukil võimalus (soovi korral) tekitada ka teisi vigastusi kannatanule kohe, peale esimese vigastuse tekitamist, sest tunnistaja S.S. sisenes tuppa ajal, kui I. Semenjuk oli juba kannatanust eemal, diivani juures. 5 Neil asjaoludel leidis kohus, et süüdistatav ei soovinud tõepoolest kannatanut tappa, vaid lõpetada konflikti ja vägivalla kasutamist. Seejuures ei nõustunud maakohus prokuröri väitega, et A.S. ei kasutanud I. Semnjuki suhtes konflikti käigus vägivalda. Kohus leidis, et I. Semenjuki väited, et A.S. lõi konflikti käigus teda kahel korral käega näkku on tõendamist leidnud I. Semenjuki kahtlustatavana kinnipidamise protokollis fikseeritu ning ekspertiisimaterjali võtmise protokolli juures olevate fototabelitega, millistest on näha ja kirjeldatud I. Semenjukil esinevad kehavigastused, sh ka verevalum ja kriimustus põsesarnal. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid leidis kohus, et I. Semenjuki tegevusega on täidetud KarS § 121 lg 2 p 2,3 kuriteo objektiivne teokoosseis, kuna ta pani süüteo toime enda abikaasa suhtes ning on ka varasemalt karistatud analoogse teo toimepanemise eest. Samas puudub tema tegevuses KarS §

§ 25lg 2 kuriteokoosseis.

Hinnates I. Semenjuki tegevuse subjektiivset külge leidis maakohus, et I. Semenjuk lõi tekkinud tüli käigus kannatanut noaga. Kohtu hinnangul, kuivõrd I. Semenjuk soovis tekitada kannatanule valu ja tervisekahjustust, siis pani ta toime kehalise väärkohtlemise otsese tahtlusega. Kriminaalasjas tekkinud menetluskulude kindlakstegemisel tuvastas maakohus järgmised kohtukulud: sundraha 1075 eurot, I. Semenjuki kaitsja vandeadvokaadi I. Žurina kaitsjatasu kohtueelses menetluses 192 (72+120) eurot, 360 eurot, I. Semenjuki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Gromtsev kaitsjatasu kohtueelses menetluses 72 eurot, kannatanu A.S. isiku ekspertiisi kulu summas 61 eurot, jäljeekspertiisi kulu 314 eurot, DNA ekspertiisi kulu 969 eurot, I. Semenjuki isiku ekspertiisi kulu 61 eurot, kaitsja I. Žurina tasu I. Semenjukile õigusabi osutamise eest kohtumenetluses 732 (600+72+60) eurot, ja kaitsja K. Kooga tasu I. Semenjukile õigusabi osutamise eest kohtumenetluses 750 eurot. Kohus arvestas menetluskulude välja mõistmisel süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid ning jättis osa kaitsjatasudest ja ekspertiisikuludest riigi kanda. APELLATSIOON Esitatud apellatsioonis palub prokuratuur tühistada maakohtu poolt I. Semenjuki süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ja teha selles osas uus otsus mõistes I. Semenjuki süüdi KarS §

§ 25lg 2 alusel.

Apellatsioonis leiab prokuratuur, et maakohus on tõendeid hinnates teinud ebaõige järelduse. Apellandi arvates nähtub isiku ekspertiisiaktist nr 17E-IDI0058, et A.S. lahkus EMO-st 17.50 seoses intensiivraviosakonda paigutamisega, kust ta kirjutati ambulatoorsele ravile perearsti jälgimisele 21.06.

1. Seega on kohtu järeldus A.S. haiglast vabastamise kohta ja selle kohta, et A.S. tekitatud kehavigastused olid kerged, kuna isik vabastati EMO-st samal päeval, ekslik. Samuti nähtub fotolt nr 2, et rinna piirkonna haaval oleva meditsiinilise sideme alt kumab läbi vereplekk. Rinna piirkonda tekitatud haavast vere tulemist tõendab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll foto 9-11 ja asitõendi vaatlusprotokoll foto 18-
2. Nimetatud protokollides on näha sinist meeste Tsärki, millel on rinna piirkinnas paremal pool auk ja selle augu juures veremäärdumine. Seega on kohtu järeldus selle kohta, et tegemist oli sellise kerge haavaga, millest isegi ei tulnud verd ja kuna mõlemad vigastused olid kerged, lasti kannatanu koju samal päeval kell 17.50, vastuolus uuritud tõenditega. 6 Apellatsioonis ei nõustu prokuratuur maakohtu seisukohaga, nagu võinuks A.S. ise tekitada endale rinnahaava. Esmalt juhib apellant tähelepanu asjaolule, et kannatanu A.S. l kehavigastuste tekitamise järgselt seljas olnud pükste taskust leitud nuga oli kokkupandud asendis. On vähetõenäoline, kui kannatanul oleks I. Semenjuki rünnaku ajal käes olnud nuga, oleks ta selle kokku pannud ja endale pükste taskusse pannud, mitte ei oleks kasutanud seda I. Semenjuki poolt tuleneva ründe tõrjumiseks. Samuti on kohus ise teinud järelduse, milleks tal puuduvad vastavad eriteadmised selle kohta, kas A.S sai ise endale tema taskust leitud noaga või muu esemega endale rinna piirkonda haava tekitada, millest vastupidiselt kohtu poolt tuvastatule tuli ka verd. Rinna piirkonda tekitatud haavast vere tulemist tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll foto 9-11 ja asitõendi vaatlusprotokoll foto 18-
3. Nimetatud protokollides on näha sinist meeste T-särki, millel on rinna piirkinnas paremal pool auk ja selle augu juures veremäärdumine. Seega ei ole kohtu järeldus kooskõlas uuritud tõenditega ning see on omakorda kaasa toonud ebaõige kohtu järelduse selle kohta, et haava rinna piirkonda võis A.S. tekitada endale ise. Apellant ei nõustu ka kohtujäreldusega, milliste kohaselt on I. Semenjuki ütlused, et A.S. kasutas tema suhtes vägivalda, usaldusväärsed. Ekspertiisiakti nr 17E-IDI0044 kohaselt ei tuvastatud I. Semenjukil kehavigastusi. Samuti ei nähtu ekspertiisimaterjali võtmise protokolli fotodelt, et I. Semenjukil oleksid näopiirkonnas tema kinnipidamise protokollis märgitud vigastused. I. Semenjuki enda ütlustest ei nähtu, et A.S. oleks teda mujale, kui ainult näopiirkonda löönud ja mujale mingil muul viisil kehavigastusi tekitanud. Siiski on fotodelt näha, et I. Semenjuki kätel on verevalumid, kuid nende päritolu ja tekkimise aja kohta igasugune teave puudub. Ka I. Semenjuk ise ei ole selgitanud, mis ajal ja mis asjaoludel tema kätele olevad verevalumid on tekkinud. I. Semenjuk ise on öelnud, et A.S. lõi teda ainult näkku. Apellant on seisukohal et usaldusväärseteks tõenditeks asjaolu kohta, kas I. Semenjukile oli näopiirkonda tekitatud mingisuguseid vigastusi saab pidada just ekspertiisiakti (isik viibis ekspertiisis 20.06.2016) ja fotosid (tehtud 19.06.2016.a. kell 20.20). Nimetatud fotod on tehtud samal päeval 19.06.2016 kell 20.20, kui I. Semenjuk kahtlustatavana kinni peeti 19.06.2016.a kell 16.
4. Nimelt ei ole kahtlustatavana kinnipidamise protokollis märgitud kehavigastused näopiirkonnas paremal pool tuvastatud verevalum ja kriimustus sellise iseloomuga, mis oleksid juba samal päeval kella 20.20-ks või järgmiseks päevaks kadunud. Lisaks on ekspertiisiaktis nr 17E-IDI0044 märgitud, et I. Semenjuki ütluste kohaselt lõi mees teda ühe korra näkku, kaebusteks on valu vasakul pool pea oimu piirkonnas ning löögist näkku ja pähe tuli ära ülalõualuust hammas. Apellant asus seisukohale, et kuna ekspert ei ole tuvastanud I. Semenjuki peapiirkonnas ühtegi kehavigastust, ei ole I. Semenjuki ütlused usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta selles osas, et A.S. lõi teda konflikti käigus näkku, mistõttu lõi tema teda noaga vastu ja ainult jala piirkonda. Apellandi hinnangul on I. Semenjuk andnud selliseid ütlusi, kuna soovib vabaneda vastusest KarS §

§ 25lg 2 järgi.

MÄÄRUSKAEBUS

1. aprillil 2018 esitas I. Semenjuk taotluse vabastada ta täielikult temalt Viru Maakohtu
2. aprilli 2018 otsusega väljamõistetud kohtukulude tasumisest. Oma taotlust põhistab I. Semenjuk sellega, et ta on töötu, tal on invaliidsus. Käesoleval hetkel viibib ta vangistuses. Sugulasi ja lähedasi, peale eaka ema, tal ei ole. 7 Ta on sisuliselt maksevõimetu ning seetõttu ei ole ta võimeline temalt väljamõistetud kohtukulusid 2987 euro suuruses summas tasuma. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, prokuratuuri apellatsiooniga, I. Semenjuki määruskaebusega ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsiooni ja määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt I. Semenjuki süüditunnistamisel KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ja temalt kohtukulude väljamõistmisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Prokuratuuri apellatsioon Apellatsioonis vaidlustab prokuratuur maakohtu otsuse tunnistada I. Semenjuk süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ning taotleb süüdistatava süüditunnistamist tapmise katses, s.o KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi. Süüteokatse algab KarS § 25 lõike 2 kohaselt hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toime panemist. Seega saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Tagajärjedeliktide puhul iseloomustab katsetegu see, et isiku soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just seetõttu süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, sest puudub süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud. Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. (vt RKKKo otsus 3-1-1-111-16) Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt saab taolises olukorras hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud, eelkõige välise teopildi alusel, s.o tema teo objektiivse ohtlikkuse alusel. Teo kvalifitseerimine sõltub eeskätt sellest, kui suureks pidada teos välise teopildi põhjal avalduvat ebaõigust (milline oli ründevahend, ründe asukoht, intensiivsus ja kestus, ründega tekitatud vigastuse liik ja raskus jms). Mida suurema ohu süüdistatav kannatanu elule või tervisele teoga põhjustas ja mida tõenäolisemalt see realiseerub, seda raskema tagajärje saabumist pidi ta vähemalt kaudse tahtluse vormis võimalikuks. Ringkonnakohtu arvates on selleks, et anda hinnang isiku tahtlusele välise teopildi kaudu, esmalt vajalik tuvastada tema poolt toimepandud tegu. Käsitletavas kriminaalasjas on tuvastatud ja selles ei ole ka vaidlust, et haiglasse pöördumisel esinesid A.S. l rinnaõõnde mitteulatuv haav vasakul pool ringkerel ja haav vasakul tuharal, mis võisid tekkida torke-lõikevahendi, milleks võis olla ka nuga, toimel. Objektiivselt on kriminaalasjas kogutud tõenditega ka tuvastatud, et vasakul pool rindkerel südame piirkonnas oleva lõikehaava pikkus on 2 cm, sügavus teadmata ja verejooksu välisele ei esinenud. Vasakul tuharal oleva lõikehaava pikkus 2,5 cm, sügavus umbes 1-2 cm või rohkem, kiirabi saabumiseni esines verejooks ( tõendid lk 50-53). 8 Apellatsioonis leiab prokuratuur, et maakohus on põhjendamatult tulnud järeldusele, nagu võinuks A.S. ise põhjustada endale haava rinnapiirkonda. Apellatsiooni põhiline etteheide seisneb seejuures selles, et kohus on taolist väites teinud järelduse milleks tal puuduvad eriteadmised. Samuti leiab prokuratuur, et kuivõrd A.S. l rinna piirkonnas asuvast haavast esines verejooks ning kannatanul seljas olnud T-särgi rinna piirkonnas asuva augu ümbrus on määrdunud verega, siis ei ole maakohtu taoline järeldus kooskõlas uuritud tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri apellatsioonis esitatud sellekohaste etteheidetega. Esmalt leiab ringkonnakohus, et otsustamaks, kas isikul on võimalik ise tekitada endale rinnapiirkonda 2 cm pikkune lõikehaav, ei ole vaja eriteadmisi, sest tavalisi loogikareegleid järgides saab üheselt väita, et see on võimalik. Ringkonnakohus ei nõustu ka prokuratuuri seisukohaga, et kriminaalasjas on tõsikindlat tõendamist leidnud I. Semenjuki poolt A.S. rindkerevigastuse tekitamine. Esitatud süüdistuse kohaselt põhjustas A.S. lõikehaava vasakule ringkerele südame piirkonda I. Semenjuk. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna tõsikindlat alust taoliseks süüdistuses toodud väiteks. A.S. keeldus kohtus ütluste andmisest. I. Semenjuki väidete kohaselt mäletab tema vaid ühte lööki, s.o lööki A.S. jala piirkonda, teist aga mitte. Seega eitab I. Semenjuk sisuliselt seda, et ta oleks tekitanud A.S. l tuvastatud vasakul pool rindkerel asuva kehavigastuse. Nimetatust järeldub, et ei I. Semenjuki ega ka kannatanu ütluste alusel ei ole võimalik tuvastada, kes konkreetselt tekitas A. S. tema rindkerel oleva vigastuse. Ka tunnistaja S.S. i ütluste alusel ei ole võimalik otsustada, kes põhjustas A.S. rindkerel asuva vigastuse, sest tunnistaja ei näinud, et I. Semenjuk oleks üldse A.S. noaga vigastanud. Seega puuduvad kriminaalasjas isikulised tõendid, mis kinnitaksid süüdistuse versiooni, et A.S. rindkerel asuva vigastuse tekitas I. Semenjuk. Ringkonnakohtu arvates see, kas A.S. rindkerel olevast haavast esines verejooks või mitte ja kas A.S. l seljas olnud T- särgil esinenud vigastuse ümbrus oli määrdunud verega või mitte, ei anna mingitki informatsiooni selle kohta, kes kannatanule tal esinenud rindkerevigastuse põhjustas. Ka ei anna sellekohast informatsiooni asjaolu, et A.S. taskust leitud nuga oli kinnises asendis. Seega ei anna ka prokuratuuri poolt apellatsioonis viidatud asjaolud mingitki informatsiooni selle kohta, kes põhjustas A.S. l esinenud rindkerevigastuse. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi eluline usutavus (I. Semenjukil oli nuga ja tal oli võimalus tekitada A.S. rindkere piirkonda lõikevigastus ning kannatanul diagnoositi kaks lõikevigastust), ei anna, teiste tõendite puudumisel, veel alust tõsikindlaks väiteks, et rindkerel asuva kehavigastuse tekitas kannatanule nimelt I. Semenjuk. Seega, arvestades ülaltoodud tõendite analüüsi, on ringkonnakohtu arvates asunud maakohus õigustatult seisukohale, et pole võimalik välistada erinevaid versioone selle kohta, kes põhjustas 9 A.S. rindkerel asuva vigastuse. Muuhulgas ei ole tõepoolest välistatud ka võimalus, et nimetatud vigastuse põhjustas A.S. endale ise. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas esineb kõrvaldamata kahtlus selles, kes tekitas A.S. rindkere vasakul pool asuva kehavigastuse. KrMS § 7 lg 3 lähtuvalt tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning kuivõrd kriminaalasjas esineb kõrvaldamatu kahtlus selles, kes tekitas A.S. rindkerevigastuse, tuleb nimetatud kahtlustus tõlgendada I. Semenjuki kasuks. Nimetatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud I. Semenjuki poolt A.S. rindkere vasakul poolel asuva vigastuse tekitamine. Kuivõrd kriminaalasjas on tõendamist leidnud I. Semenjuki poolt A.S. kehavigastuse tekitamine (reievigastus), mis ei kujutanud ohtu tema elule ega ka tervisele, siis puudub ringkonnakohtu arvates vajadus analüüsida, kas I. Semenjuki tahtlus võis tegu toime pannes olla suunatud A.S. tapmisele. Nõustudes küll maakohtu otsustusega tunnistada I. Semenjuk süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga I. Semenjuki suhtes kasutatud vägivalla osas. Maakohus on oma otsuses lugenud tõendatuks, et
3. juunil 2017 tekkinud konflikti käigus lõi A.S. I. Semenjukki kahel korral käega näkku ning tema rahustamiseks lõi I. Semenjuk teda noaga jalga. Ringkonnakohtu arvates ei ole kohtuotsusest võimalik aru saada, mida kohus nimetatud otsustusega soovib väita. Kuna kohus prokuratuuri väitega (pole tõendamist leidnud A.S. poolt I. Semenjuki suhtes vägivalla kasutamine) ei nõustunud, asudes vastupidisele seisukohale, tulnuks maakohtul taolist otsustust vastu võttes, asuda analüüsima, kas I. Semenjuk ei tegutsenud A.S. noaga lüües hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Maakohtu otsustusest tulenevalt tõrjus ju I. Semenjuk A.S. rünnet (I. Semnjuk tahtis A.S. maha rahustada, et ta enam ei skandaalitseks ega tõstaks tema vastu kätt. KoTo tl 131,132). Taolist analüüsi maakohus otsuses aga esitanud ei ole. Samas on kohus eelnimetatud otsustuse esitanud alajaotuses, milles kohus analüüsib I. Semenjuki tahtlust teo toimepanemise momendil. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kuidas ülalesitatud kohtu väide seostub maakohtu otsustusega, et süüdistataval puudus tahtlus A.S. tappa. Vaatamata eeltoodule ja arvestades asjaolu, et prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga I. Semenjuki suhtes vägivalla tarvitamise osas, tuleb ringkonnakohtul prokuratuuri sellekohasele väitele ka kohtuotsuses vastata. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuri väited väärivad tähelepanu. Maakohus, lugedes tõendatuks A.S. poolt I. Semenjuki suhtes vägivalla tarvitamise, on otsusest nähtuvalt tuginenud I. Semenjuki kahtlustatava kinnipidamise protokollile ja ekspertiisimaterjali võtmise protokolli juures olevale fototabelile. 10 I. Semenjuki kahtlustatavana kinnipidamise protokollist, mis on koostatud
4. juunil 2017 kell 16:45, nähtuvalt on selles tõepoolest loetletud I. Semenjukil esinevad kehavigastused. Tulenevalt protokollist esinesid I. Semenjukil verevalumid paremal käevarrel ja käelabal, verevalum ja kriimustus vasakul käevarrel ning paremal näopoole põsesarnal verevalum ja kriimustus (tõendid tl 140). Ekspertiisimaterjali võtmise protokollile, mis on koostatud
5. juunil 2017 kell 20:20, lisatud fototabelist nähtuvalt on I. Semenjukki ka fotografeeritud (tõendid143-150). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, nagu oleks nimetatud fotode alusel võimalik tuvastada verevalumit ja kriimustust I. Semenjuki paremal põsesarnal, nagu see on kirjeldatud I. Semenjuki kahtlustatava kinnipidamise protokollis. I. Semenjuki näost tehtud fotodelt nähtuvalt puuduvad tema paremal näopoolel igasugused vigastused. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd 3 tundi pärast I. Semenjuki kahtlustatava kinnipidamise protokolli koostamist süüdistatavast tehtud fotodelt nähtuvalt tal näos vigastusi ei esine, siis seab see olulisel määral kahtluse alla kahtlustatava kinnipidamise protokollis märgitud näovigastuste esinemise I. Semenjukil. Samas on kahtlustatava kinnipidamise protokollis kajastatu vastuolus I. Semenjuki poolt
6. juunil 2017 kohtumeditsiini eksperdile avaldatuga. Ekspertiisiakti kohaselt on I. Semenjuk eksperdile kaevanud valu vasakul poolt oimu piirkonnas, kuigi kahtlustatava kinnipidamise protokollis kajastatu kohaselt olid tal vigastused paremal näopoolel. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et kahtlustatava kinnipidamise ajal ei ole I. Semenjuk nimetanud hambavigastust, samuti ei ole ta seda maininud ka ekspertiismaterjali võtmise ajal, kuigi on seda nimetanud kohtumeditsiini eksperdile. Samas aga nähtub kohtumeditsiini ekspertiisi aktist, et I. Semenjuki igemed on vigastusteta. Eeltoodud vastuolud seavad ringkonnakohtu arvates kahtluse alla nii I. Semenjuki väited tema löömise kohta A.S. poolt kui ka kahtlustatava kinnipidamise protokollis kajastatud I. Semenjukil näovigastuste esinemise. Pealegi on eeltoodu vastuolus kohtumeditsiini eksperti arvamusega, mille kohaselt I. Semenjukil kohtuarstlikul läbivaatusel mingeid kehavigastusi ei sedastatud. Eeltoodut arvestades ja seda, et ringkonnakohtul puudub alus kahelda kohtumeditsiini eksperdi arvamuse tõepärasuses, loeb ringkonnakohus ümberlükatuks I. Semenjuki väited
7. juunil 2017 toimunud konflikti käigus tema suhtes vägivalla tarvitamise kohta A.S. poolt. I. Semenjuki määruskaebus Esitatud määruskaebuses taotleb I. Semenjuk enda täielikku vabastamist menetluskulude tasumisest, sest tal puuduvad sissetulekud ning ta on sisuliselt maksevõimetu. Ringkonnakohus leiab, et I. Semenjuki taotlus vabastada ta täielikult kohtukulude tasumisest tuleb jätta rahuldamata. 11 KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Esmalt märgib ringkonnakohus, et KarS § 180 lg 3 ja ka senine kohtupraktika ei võimalda jätta menetluskulusid täielikult riigi kanda, nagu seda taotleb määruskaebuses I. Semenjuk. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on I. Semenjukilt menetluskulusid välja mõistes juba arvestanud KrMS § 180 lg 3 ettenähtuid asjaolusid ning jätnud riigi kanda kaitsjatasu 600 euro ja ekspertiisitasu 314 euro ulatuses. Samuti on maakohus võimaldanud I. Semenjukil tasuda ülejäänud menetluskulu 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. I. Semenjuk pole määruskaebuses välja toonud täiendavaid asjaolusid, mida maakohus kohtuotsuse tegemise ajal ei oleks teadnud ja mis annaksid aluse esitatud taotluse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus andis I. Semenjukile menetluskulude tasumiseks aega 1 aasta alates kohtuotsuse jõustumisest ning arvestades I. Semenjuki oletatavat vangistusest vabanemise aega, jääb tal juba vabaduses viibides võimalus tasuda menetluskulusid. Ka peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et I. Semenjuk on täisealine ja ta ei ole tunnistatud töövõimetuks isikuks. Seega on tal vabaduses viibides võimalik otsida endale töökoht ja tasuda 1 aasta jooksul temalt väljamõistetud menetluskulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 12