KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-9569

§ 475

lõikes 3 sätestatud üheaastane õigust lõpetav tähtaeg.

§ 475

lõikes 3 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg ja see ei peatu.

§ 475

lõikes 3 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg hakkas kulgema alates 27.08.2015 ning hagi kohtusse esitamise tähtaeg möödus 26.08.

1. Seega on hageja kaotanud õiguse esitada nõue kostja vastu ning hagi tuleb jätta rahuldamata. 2 MAAKOHTU OTSUS
2. Viru Maakohus jättis
3. detsembri 2017 otsusega (ekslikult märgitud vaheotsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja on lasknud mööda

§ 475lõikes 3 sätestatud tähtaja.

Kostja selgitas hagejale, et juhul, kui hageja ei esita hagi kohtusse 1 aasta jooksul vastuse saamisest kohustuse täitmisele sundimiseks, siis vabaneb kindlustusandja

§ 475lg 3 järgi kohustuse täitmisest. Seega hakkas 1-aastane tähtaeg kulgema Ts

ÜS § 135 lg 1 järgi 27.08.2015 ja lõppes TsÜS 136 lg 2 ja § 137 lg 1 järgi 27.08.

1. Hagi esitati kohtusse 20.06.
2. Seega oli 1 –aastane õigust lõpetav tähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud ja

§ 475lg 3 alusel vabaneb kostja ehk kindlustusandja oma täitmise kohustusest. Menetluskulud tuleb jätta Ts

MS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kindlustuslepingus (üldtingimuste p 15.3.) sätestatud, et kindlustuslepingust tulenevatele nõuetele kohaldatakse aegumistähtaega. Seega nõustus kostja, et lepingust tulenevatele nõuetele kohaldatakse aegumise, mitte õigustlõpetava tähtaja regulatsiooni.

§ 475

lg 3 on dispositiivne, kui kokkulepe on tarbija kasuks; 2) on kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleb jätta

§ 475

lõikes 3 sätestatud tähtaeg

§ 6lg 2 alusel kohaldamata.

Esmalt eksitas kostja tarbijat soodsama tingimusega (aegumistähtaeg) ning tõlgendas seejärel kindlustingimusi kindlustusvõtjat kahjustavalt. Kostja viitas hüvitise maksmisest keeldumise otsuses hageja õigusele pöörduda Eesti Kindlustusseltside Liidu lepitusorganisse. Samuti märkis kostja oma otsuses, et vaidlused, mille üle ei saavutata lepitusorganis kokkulepet, lahendatakse kohtus. Menetlusökonoomia põhimõttega on vastuolus olukord, kui lepitusmenetluse kestel algatatakse paralleelselt ka kohtumenetlus. Selle välistab ka LepS § 29 lg

2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
4. detsembri 2017 otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus nimetas otsust ekslikult vaheotsuseks. Vaheotsusega on TsMS § 449 lg 3 mõttes tegu ainult siis, kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud või õigust lõpetav tähtaeg ei ole saabunud ja menetlus jätkub. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, on maakohtu otsus lõppotsus.
6. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et

§ 475lõikes 3 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav, mitte aegumistähtaeg.

Riigikohus on

§ 475

lg 3 eesmärki selgitades leidnud, et kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas 3 kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab

§ 475

lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte (vt ka RKTKo 3-2-1-136-14, p 9; 3-2-1-59-16, p 11). 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 475lõikes 3 sätestatud tähtaja kohaldamine ja sellele tuginemine on lahendatavas asjas vastuolus hea usu põhimõttega. Ts

ÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele

§ 6lg 2 alusel kohaldamata.

Ka Riigikohus on pidanud võimalikuks jätta kohaldamata

§ 475

lg-s 3 sätestatud tähtaeg, kui sellele tuginemine on hea usu põhimõtte vastane (vt RKTKo 3-2-1-59-16, p 14). Maakohus jättis piisava tähelepanuta asjaolu, et hageja püüdis vaidluse lahendada kohtuvälises organis. Kostja avaldas kindlustushüvitise maksmisest keeldumise otsuses (tl 59), et hageja võib pöörduda Eesti Kindlustusseltside Liidu lepitusorganisse ja lepitusorganis kokkuleppele mittejõudmisel lahendatakse vaidlus kohtus. Kostja märkis keeldumise otsuses, et enne lepitusorganisse pöördumist tuleb esitada kostjale nõue ja anda võimalus sellele vastata. Seetõttu tekkis hagejal õigustatud ootus, et kohtueelse menetluse ebaõnnestumisel lahendatakse vaidlus kohtus. Järelikult käitus kostja võlasuhtes hagejaga vastuoluliselt, kui suunas hagejat pöörduma lepitusorganisse, viitas võimalusele jätkata vaidlust kohtus ja tugines pärast lepitusorgani menetlust nõude maksma panemist välistava tähtaja saabumisele. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et menetlus lepitusorganis kestis kümme kuud, mis on enamik

§ 475lõikes 3 sätestatud üheaastasest tähtajast.

Kostja jättis hagejale usaldusel põhineva ettekujutuse, et vaidluse lahendamine kohtus on pärast lepitusmenetlust igal juhul võimalik. Kindlustusvõtja võis mõistlikult eeldada, et talle otsuses esitatud info on tõene. Seda mh seetõttu, et kindlustusselts on professionaalne teenuse pakkuja, kelle vastu võib kindlustusvõtjal tekkida õigustatud usaldatavus. Eeltooduga rikkus kostja õiguse üldpõhimõtteks olevat vastuolulise tegutsemise keeldu ja selline käitumine on hea usu põhimõtte vastane. Ringkonnakohus leiab, et kostja oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt pidanud hagejat teavitama, et õigust lõpetav tähtaeg ei peatu lepitusorganisse pöördumisel ja hagejal võib hagi esitamiseks jääda väga vähe aega. Sellele viitab ka

§ 475

lg 3 ise, mille kohaselt peab kindlustusandja teavitama kindlusvõtjat tähtaja möödumise tagajärgedest. Võttes arvesse eeltoodut, käitus kostja vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu tuleb selles asjas jätta

§ 475lõikes 3 sätestatud tähtaeg kohaldamata.

10. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohtueelse menetluse pidamisel ei täida

§ 475lg 3 oma eesmärke, mida selgitas Riigikohus (vt käesoleva otsuse p 8).

Ei ole võimalik eeldada, et kohtuvälise menetluse läbimise korral on raskem välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Pigem aitab lepitusorgani läbimine asjaolude varasemale väljaselgitamisele kaasa. Kohtuvälises menetluses ei ole piiratud uute tõendite kogumine ja esitamine, samuti nende hindamine. Lepitusmenetluse toimumisel

§ 475

lg 3 tähtaja jooksul ei ole asjakohane ka teine

§ 475

lg 3 põhieesmärk anda kindlusseltsile võimalus mõistlikult arvestada sellega, kas nõue esitatakse või mitte. On ilmne, et kindlustusvõtja võib soovida kohtusse pöörduda kohtuvälise lahenduse ebaõnnestumisel. Vaidluse kohtuväline lahendamine on otstarbekas, aitab menetlusosalistel kulusid vältida ja võib tuua kaasa vaidluse kiirema lahenduse. 4 Samuti ei tulene seadusest keeldu õigust lõpetavale tähtajale aegumise peatumise regulatsiooni rakendada, näiteks sätestab sellise võimaluse TsÜS § 99 lg 3. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ka

§ 475lg 3 tähtaja peatumist kindlustuse lepitusorgani menetluse ajaks.

11. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus tehtavas lõpplahendis vastavalt asja lahendamise tulemusele. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 5 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi