MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, Tanel Saar 7. september 2018 3-17-2329 German Svetšnikovi kaebu

) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas asjakohasel ajavahemikul ühtegi päeva kambris, kus põrandapind oleks kinnipeetava kohta jäänud alla 3 m2, muud kambritingimused olid kooskõlas vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatuga. Vangla on

1. oktoobri
2. a otsuses nr 537/17/120-2 teiste kinnipidamistingimuste mõju adekvaatselt hinnanud, arvestades muu hulgas sellega, et kaebaja viibis palju aega menetlustoimingutel väljaspool kambrit ning teatud perioodidel oli talle tagatud lisajalutuskäigu kasutamise võimalus. Arvestades kaebaja Tallinna Vanglas viibimise kronoloogiat, kestvust ja kinnipidamistingimusi kogumis, ei ole kaebajale kahju tekitatud.
3. G. Svetšnikov esitas
4. aprillil 2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
5. märtsi
6. a otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebaja märgib, et kuna tema kahjust teadasaamise aeg ei ole täpselt määratletav, tuleb kahjunõude esitamise tähtaega arvestada alates
7. septembrist 2016, kui ta viibis viimast korda Tallinna Vanglas. Seetõttu on kaebus tähtaegne ka ajavahemike
8. aprill 2014 kuni
9. juuli 2014 ja
10. august 2014 kuni
11. august 2014 osas. Kaebuses väljatoodud ebainimlikud ja inimväärikust alandavad tingimused, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3, on kaebusele lisatud tõenditega tõendatud ja ei ole ümber lükatavad Tallinna Vangla paljasõnaliste väidetega. Hüvitis 4854 eurot ja 50 senti on põhjendatud ja õiglane ning tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktikale, kuna kaebaja hoidmisega inimväärikust alandavates tingimustes põhjustati talle stressi ja hingelisi kannatusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
13. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 187 lg 31 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 6.

§ 133

lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglas valitsenud kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud mittevaralise kahju summas 4854 eurot ja 50 senti hüvitamist. Nõustuda saab halduskohtu seisukohaga, et kuigi kaebaja on hinnanud talle tekitatud kahju suuruseks summa, mis ületab

§ 133

lg-s 1 märgitud väärtuse, ei saa tegeliku asjas vaidluse all oleva hüve väärtust senist kohtupraktikat arvestades pidada suuremaks kui 1000 eurot. Hüve väärtuse kindlaks tegemisel tuleb lähtuda objektiivsest hüve väärtusest, mille kindlaks tegemisel saab arvestada ka kohtupraktikat. Lihtmenetluse kohaldamise võimalikkus toetavad asjaolud, et kaebaja ei viibinud kordagi kambris, kus oleks olnud vaba pinda vähem kui 3 m2 ühe kinnipeetava kohta ning kaebaja viibis vaidlustatud perioodil pikalt väljaspool vanglat (kohtuistungitel Harju Maakohtus). Seetõttu oleks kaebaja õiguste riive väheintensiivne ka juhul, kui hüvitise summa tervikuna võiks ületada 1000 eurot.

1. Tallinna Vangla tagastas
2. oktoobri
3. a otsusega (I köide, tl 207-213) kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt ja jättis ülejäänud osas rahuldamata. Halduskohus toetas Tallinna Vangla otsust, et kaebaja kahjunõue on perioodide
4. aprill 2014 kuni
5. juuli 2014 ning
6. august 2014 kuni
7. august 2014 osas esitatud hilinenult ning tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Vastustaja on märkinud, et perioodil
8. aprill 2014 kuni
9. september 2016 viibis kaebaja Tallinna Vanglas 289-l päeval ja seda kambrites, kus vaba 2 põrandapinda oli kõigil päevadel rohkem kui 3 m
10. 119 päeval tagati kaebajale vaba põrandapinda vähem kui 4 m2 ja 151 päeval vähem kui 5 m
11. Tallinna Vangla on
12. oktoobri
13. a otsuses analüüsinud kambritingimusi ja liikumisvabaduse ulatust ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et need olid nõuetekohased ega tekitanud üksikult ega kogumis kumulatiivselt kaebajale hüvitatavat kahju. Tallinna Vangla kambrite ebapiisavat põrandapinda puudutavate kaasuste osas on välja kujunenud arvestatav kohtupraktika, mille kohaselt kinnipidamistingimused kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud 3 m2 ja üle selle, ei olnud õigusvastased (vt nt Riigikohtu
14. mai
15. a otsus nr 3-3-1-21-16,
16. juuni
17. a otsus nr 33-1-15-17 ja seal viidatud kohtulahendid). Samuti on EIK leidnud, et kambripind vahemikus 3-4 m2 ei ole iseenesest EIÕK art 3 rikkumise aluseks, vaid sel juhul tuleb kinnipeetava olukorra hindamisel vaadelda põrandapinna suurust kogumis muude tingimustega (Varga jt p 78; Muršic p 57; Szafranski vs Poola, 15.12.2015, nr 17249/12 p 24). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et Tallinna Vangla analüüsis
18. oktoobri
19. a otsuses detailselt kambritingimusi ja liikumisvabaduse ulatust ja jõudis põhjendatud järeldusele, et need olid nõuetekohased ega tekitanud üksikult ega kogumis kumulatiivselt kaebajale hüvitatavat kahju, mistõttu ei saa järeldada, et kaebaja kaebusel võiks olla piisavaid edulootusi. Kuigi kaebaja viibis vaidlustataval perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, ei ole kaebaja kinnipidamistingimusi nimetatud perioodil alust pidada inimväärikust alandavateks, kuna vanglasisese liikumisvabaduse piirangud on õiguspärased kinnipidamise režiimist tulenevalt.
20. Eeltoodu tõttu on ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebus perspektiivitu, kuna arvestades vaidluse asjaolusid ei ole kaebajale tekitatud sellist kahju, millega on õigusvastaselt alandatud tema väärikust ning mille hüvitamine rahas RVastS § 9 lg 1 alusel oleks põhjendatud. Kinnipidamine seisneb vastava isiku õiguste ja vabaduste allutamises mitmetele seaduses toodud piirangutele ning sellega kaasnevad paratamatult ka kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida üksnes siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, mille täpne piir sõltub väga mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestvusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Niisuguseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu.
21. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et täidetud on

§ 187lg 3¹ eeldused ning ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse.

Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus ka

§ 187

lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks.

§ 187

lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. 10.

§ 187

lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ 3