← Eesti

2-18-107683/7

Obsah (8)§ 407§ 173§ 163§ 174§ 138§ 139§ 177§ 178

2-18-107683 KOHTUOTSUS Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 04. september 2018, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-107683 Tsivii

) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 407

lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja IPF Digital Estonia OÜ (Credit 24) 13.06.2017 laenulepingu nr 3111123, mille alusel väljastati kostjale laenusumma 1250 eurot. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes laenusumma tagastamata. Hagiavalduse kohaselt on leping hageja poolt erakorraliselt üles öeldud alates 08.11.2017. Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1246,08 eurot, intress 176,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 179,58 eurot ning edasiulatuvat viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,066% päevas. 2

(4)2-18-107683 Hageja on hagis välja toonud, et lähtub sissenõutavaks muutunud ning edasiulatuva viivise arvestamisel viivisemäärast 0,066% päevas tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-
  1. Kohus jättis hagiavalduse 15.06.2018 määrusega käiguta, kohustades hagejat selgitama rakendatava viivisemäära õiguslikku alust. Hageja tõi 02.07.2018 menetlusdokumendis sisalduvas selgituses jätkuvalt välja, et arvestab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-
  2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  3. jaanuari ja
  4. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt rakendatav viivisemäär põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole välja toonud selle õiguslikku alust ning selgitanud, kas viivisemäär tuleneb seadusest või lepingust. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendis selgitab kolleegium, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Samuti toob Riigikohus välja, et eelduslikult tuleb tühiseks hinnata vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, nr 3-2-1-25-16, p. 13). Käesoleval juhul ei ole hageja oma nõudes selgitanud, milline oli poolte vahel kokku lepitud viivisemäär ning kas hageja sellele ka tugineb. Kohtu hinnangul ei anna viidatud Riigikohtu lahend alust kohaldada tarbijakrediidilepingus automaatselt kolmekordset seadusjärgset viivisemäära olukorras, kus pooled ei ole viivisemääras kokku leppinud. Ka tühise tüüptingimuse osas (kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset määra) on Riigikohus asunud seisukohale, et sellisel juhul saab nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud seadusjärgses määras (lepingu sõlmimise hetkel 8% aastas) ajavahemiku 08.11.2017 – 15.06.2018 eest summas 59,81 eurot (arvestatuna 219 päeva eest viivisemääraga 8% põhivõlalt 1246,08 eurot). Samuti saab eeltoodud põhjendustele tuginedes kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise põhinõudelt alates hagi esitamiseks kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt

§ 163

lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv 225 eurot.

§ 138lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. 3

(4)2-18-107683

§ 138

lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 139

lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Riigilõivu näol on tegemist vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga, mis kuulub kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks väljamõistmisele 93% ulatuses, so summas 209,25 eurot.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.