Obsah (7)

§ 69§ 68§ 121§ 4§ 76§ 75§ 871

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2018, Võru Täitmiskohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungisekretär Kristel Toots Kriminaalasja number 1-18-2878 K

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega viis kuud.

§ 69lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 26.

septembri 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk ühe aasta, ühe kuu ja nelja päevase vangistuse võrra ja mõisteti J. Ivaru liitkaristuseks üks aasta, kuus kuud ja neli päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja arvati J.

Ivaru karistuse kandmise aja algust tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates

1. märtsist
2. Seega algas J. Ivaru karistuse kandmise aeg
3. märtsil 2018 ja see lõpeb
4. septembril
7. septembril 2018 saabusid Tartu Maakohtu Võru kohtumajale Tartu Vangla dokumendid J. Ivaru tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Neist ilmneb järgnev teave.
8. Vangla hinnangul seisneb J. Ivaru ohtlikkus füüsilise vägivalla kasutamises ning kaasliiklejate elu ja tervise ohtu seadmises. Oht on kõige tõenäolisem, kui J. Ivarul tekib alkoholijoobes konflikt või soov mootorsõidukit juhtida. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 50% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 63%. Vangla ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla.
9. J. Ivarut on kriminaalkorras karistatud kahekümnel korral; neist karistustest kuusteist on arhiveeritud. J. Ivaru kannab üheksandat vangistust. Teda on karistatud kehalise väärkohtlemise, joobes juhtimise, kelmuse, varguste, mootorsõiduki ärandamise, omastamise, karistuse kandmisest kõrvalehoidmise, omavolilise sissetungi, võimuesindaja solvamise ja vägivalla eest võimuesindaja suhtes. Kuritegude dünaamika on vahelduv, kuid arvestades kolme vägivallakuritegu viimaste aastate jooksul, on kuriteod muutunud raskemaks. Praegu kannab J. Ivaru karistust kehalise väärkohtlemise eest. Kuritegude soodustegurid on alkoholi tarvitamine ja impulsiivne käitumine.
10. J. Ivarule koostatakse individuaalne täitmiskava kuu aja jooksul alates esmasest vanglasisesest paigutusest. J. Ivaru käitumine vangistuse jooksul on olnud hea.
11. Kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.
12. J. Ivarul on vabanemisel võimalik asuda elama oma elukaaslase M. I. endisele tööandjale kuuluvas kahetoalises kõigi mugavustega korteris xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Seal elab M. I. , kes on J. Ivaru sinna elama minemisega nõus. Korteris on tagatud tehnilised tingimused elektroonilise järelevalve paigaldamiseks. Teatud küsitavusi elektroonilise järelevalve seadme turvalise paigutamise suhtes tekitab siiski lemmikloomade (kolm kassi ja koer) olemasolu. Kinnipeetaval on vabanemisel võimalik asuda tööle R. E. O. -s ehitajana. R. E. O. juhatuse liikme sõnul on ta nõus pakkuma kinnipeetavale vabanemisel tööd, kui hetkeolukord seda võimaldab. Ta siiski ei saa kinnipeetavale töökohta garanteerida. Majandusliku toimetulekuga J. Ivarul viimastel aastatel probleeme polnud. 2
13. Kinnipeetava lähimasse sotsiaalsesse võrgustikku kuuluvad elukaaslane, poeg, kasutütar, ema, isa, kaks õde ja kaks emapoolset poolõde. Kinnipeetaval on tugev side pojaga ja head suhted vanemate, õdede ja poolõdedega. Ema sõnul on kinnipeetav lähedaste suhtes hooliv ja abivalmis. Kinnipeetava suhted M. I. on vastuolulised: kui J. Ivaru on kaine, on suhted head; kui aga süüdimõistetu on alkoholijoobes, tekivad konfliktid ja J. Ivaru võib muutuda vägivaldseks. Praegu kannab J. Ivaru karistust M. I. suhtes sooritatud vägivallakuriteo eest.
14. J. Ivaru on kõik kuriteod sooritanud alkoholijoobes. Kinnipeetav tunnistab oma alkoholiprobleemi ja soovib sellega tegeleda. Ta tahab vabanemisel teha alkoholivastase süsti, mis kestab kolm aastat. J. Ivarul on süstiga varasem positiivne kogemus. Ainult tahtejõu abil ei ole tal õnnestunud rohkem kui kolmeks kuuks alkoholist loobuda. Kainena on J. Ivaru rahumeelne ja väldib konflikte. Alkoholijoobes on ta väga impulsiivne ega mõtle oma tegude tagajärgedele. J. Ivaru mõistab teiste inimeste seisukohti, kuid sageli ei arvesta nendega. Ta on korduvalt viibinud kriminaalhooldusel, ent korduvalt ka rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid ja sooritanud katseajal uue kuriteo. J. Ivaru on motiveeritud edaspidi elama seadusekuulekalt, sest ta tunnetab vastutust pere ja poja ees. Kui J. Ivaru loobub alkoholist, suudab ta käituda seadusekuulekalt.
15. Kriminaalhooldusametnik leidis, et J. Ivarule tuleb ennetähtaegse vabastamise korral määrata katseaeg ja käitumiskontroll kuni
16. septembrini
17. Elektrooniline valve tuleb talle määrata kaheks kuuks. J. Ivarul tuleb keelata alkoholi tarvitamine, teda tuleb kohustada alluma ravile ja osalema sotsiaalprogrammis. Kuna J. Ivaru on kõik oma kuriteod sooritanud alkoholjoobes, on alkoholist täielik loobumine eelduseks edasisele seadusekuulekale eluviisile. Sõltuvusprobleemidega tegelemine ja asjakohane ravi aitavad vältida tagasilangust ja toetavad edasist alkoholivaba eluviisi. Osalemine sotsiaalprogrammis „Vihajuhtimine“ parandab tema emotsioonide juhtimise oskusi ja õpetab talle erinevaid käitumisviise, mille abil saab lahendada konflikte vägivallata.
18. M. I. palub kohtule saadetud kirjas J. Ivaru vabastada, sest viimane on oma kuritegu kahetsenud, soovib alkoholist loobuda, tahab oma lapsega olla ja toetab teda (st M. I. ) majanduslikult. Kohtumenetluse poolte seisukohad
19. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 432 lg-st 33 lähtudes edastas prokurör kohtule oma seisukoha elektrooniliselt ning teatas, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Prokurör ei toeta süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist.
20. Kinnipeetav ütles kohtuistungil järgmist. Ta tahab vangistusest vabaneda. Ta soovib minna alkoholismi vastasele ravile. Ta tahab olla oma lapsega.
21. Kaitsja toetas kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ja märkis järgmist. J. Ivarut toetab tema õde. Süüdimõistetu on varem omale ampulli paigaldada lasknud ja see hoidis teda alkoholist eemal. Kinnipeetav lubas oma pojale, et ta muutub. Kohtu seisukoht
22. Kohus J. Ivarut vangistusest tingimisi enne tähtaega ei vabasta ja seda järgnevatel põhjustel. 3
23. J. Ivaru kannab karistust

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 424 järgi, mis on oma sanktsioonist ja

§ 4

lg-st 3 tulenevalt teise astme kuriteod.

§ 76

lg 1 p 1 järgi võib kohus teise astme kuriteo toime pannud inimese tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud

§ 75lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

Ka peavad olema täidetud Justiitsministri

1. veebruari 2007 määruses „Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord“ sätestatud elektroonilise valve seadmise tingimused. J. Ivaru on temale mõistetud ühe aasta, kuue kuu ja nelja päeva pikkusest vangistusest ära kandnud enam kui kuus kuud. Seega on kinnipeetav ära kandnud rohkem kui ühe kolmandiku temale mõistetud karistusajast ja see ületab nelja kuud. J. Ivaru on andnud kirjaliku nõusoleku tema suhtes elektroonilise valve kohaldamiseks. Elektroonilise valve seadmise tingimused on täidetud: karistatu elukaaslase endisele tööandjale kuuluvas korteris on võimalik valvet läbi viia ning viimati nimetatu on vajaliku nõusoleku andnud. Korteris elab M. I. , kes samuti on J. Ivaru korterisse tulekuga nõus. Niisiis on formaalsed eeldused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud.
2. Ainuüksi formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 3-1-1-59-14, p 8). Nii eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:

§ 76

lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tõsi, viidatud sätte teksti lugedes pole võimalik aru saada, mida kohus normis loetletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sellele küsimusele tuleb vastata seadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kaudselt viitab sellele ka karistusjärgset käitumiskontrolli reguleeriv

§ 871

lg 1 p 3, mille kohaselt tuleb prognoosida, kas süüdlane võib toime panna uusi kuritegusid. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid hinnates on peamine see, kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb vabadusse laskmise korral toime uue kuriteo (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1). Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus: RKKKm 3-1-1-12-17, p
2. Üldpreventiivsed kaalutlused (nt nn ühiskonna õiglustunne) niisiis olulised ei ole, sest need saavad arvestatud juba seeläbi, et inimene veetis vanglas pika aja.
3. J. Ivaru puhul on uute kuritegude risk väga kõrge. Kinnipeetav on korduvalt kuritegusid sooritanud ja ka korduvalt vanglas olnud. Seega ei ole alust eeldada, et praegune karistus iseenesest või vangistus spetsiifiliselt teda õiguskuulekale elule suunaks. Tõsi, suur hulk J. Ivaru kuritegusid jääb suhteliselt kaugesse minevikku. Siiski on süüdimõistetu ka viimastel aastatel korduvalt vägivallatsenud, samuti on ta alles hiljuti purjuspäi mootorsõidukit juhtinud.
4. Uute kuritegude riski sama hästi kui ainus allikas on alkohol (siiski tuleb arvesse võtta ka J. Ivaru impulsiivsust (mis ei võimalda tal edukalt alkoholist eemal olla)). Kohus ei usu J. Ivaru lubadusi alkoholi tarvitamisest loobuda. Ei saa täielikult välistada seda, et süüdimõistetu lihtsalt valetab, st on teadlik, et ta jätkab vabaduses alkoholi tarvitamist. Samas on tõenäolisem see, et J. Ivaru usub tõepoolest, et ta suudab alkoholi tarvitamisest loobuda. See on lihtsameelsus: et impulsiivne J. Ivaru alkoholist kuigivõrd kaua eemal olla ei suuda, kinnitab tema eelnev 4 elukäik. Kindlasti ei saa ka alkoholiravi pidada mingiks n-ö võluvitsaks: väga tihti see ravi ebaõnnestub. Alkoholi tarvitamise jätkamine toob aga J. Ivaru senist elukäiku silmas pidades varem või hiljem kaasa uued kuriteod. Nende aset leidmise tõenäosust suurendab see, et J. Ivaru tahab vabanedes minna elama M. I. juurde, kellele ta on peksa andnud. Nende kahe kooselu jätkumisel on tõenäoline, et J. Ivaru läheb uuesti M. I. kallale. Seda tõdemust ei väära ka M. I. kiri, milles viidatakse sellele, et J. Ivaru on muutunud. Niisugune väide on tõenäoliselt tingitud naiivsusest: vangistuses suudabki J. Ivaru n-ö normaalselt käituda ja õigeid asju rääkida, aga vabaduses muutub tänu alkoholi kättesaadavusele kõik.
5. Eelöeldud aspekte ei kaalu üles ka J. Ivaru kasuks rääkivad asjaolud. J. Ivarul on küll laps, aga see positiivset retsidiivsusprognoosi püstitada ei võimalda: tema laps on 7-aastane ehk pole seni kinnipeetaval takistanud kuritegusid sooritada ega suuda seda sellest lähtuvalt tõenäoliselt tulevikuski. Sama on tööga: töö pole J. Ivarut seni kuritegelikult teelt eemal hoidnud ja niisiis pole põhjust arvata, et ta teeb seda edaspidi. Sama saab öelda pereliikmete kohta. Kuigivõrd tähtsust ei oma ka see, et J. Ivaru on mõni kuu kestnud vangistuse kestel suutnud korralikult käituda. J. Ivaru retsidiivsusrisk on lähtuvalt ülal toodust alkohol. Et vanglas alkohol kättesaadav pole, suudabki J. Ivaru seal olles korralik olla, aga vabanedes see muutub, sest siis tekib tal uuesti võimalus hakata alkoholi tarvitama.
6. Eelöeldu tähendab seda, et J. Ivaru peab vangistuse kandmist jätkama.
7. Süüdimõistetu kaitsja Marit Seesmaa esitas kohtule kirjaliku taotluse 200,40 eurose riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kohus rahuldab selle taotluse ja arvab nimetatud tasu menetluskulude hulka. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, kelle kanda see menetluskulu jääb. Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a määrusest nr 3-1-1-1-16, kus on analüüsitud menetluskulude hüvitamist karistusjärgse käitumiskontrolli puhul. Riigikohus leidis, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise korral jääb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 alusel riigi kanda, sest a) kohtul on selles menetluses suur diskretsiooniõigus, b) menetlus toimub kinnipeetava tahtest sõltumata ja c) menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku põhiõiguste uued riived, mistõttu ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja (vt p 9). Ennetähtaegse vabastamise korral esinevad samuti käesoleva määruse eelmises lauses viidatud alused a ja b. Küll aga ei esine alust c, sest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei saa kohus isiku olukorda senisest halvemaks muuta. Olukord on suisa vastupidine, sest riik võib vangile vastu tulla ja tema situatsiooni paremaks muuta: vabastada ta enne seda, kui ta on lunastanud oma kuriteo, kandes ära kogu tema süüle vastava karistuse. Seetõttu ei saa panna riigile kohustust kanda ennetähtaegse vabastamise menetluses tekkiv kaitsjatasu. Niisiis tuleb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. veebruari
11. a määruse nr 3-1-1-1-16 p 9.3 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista J. Ivarult. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tuleb menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik kohtunik 5